16. september
PÜHAD CORNELIUS, PAAVST ja CYPRIANUS, PIISKOP, MÄRTRID
KOLLEKT
Suur Jumal, kes Sa õndsaid Corneliust ja Cyprianust
Sinu tunnistamises vääramatuiks ja püüdlikeks hingekarjasteks tegid,
luba, et nende eestkostel usukindluses kasvades
Kiriku ühtsust alati kalliks peaksime
Kristuse, meie Issanda läbi,
kes Sinuga elab ja valitseb igavesti.
Aanen.
PÜHA CORNELIUS,
paavst märts 251 - juuni 253
Cornelius oli päritolult roomlane ja põlvnes legendi järgi mõjukast patriitsisuguvõsast.
249.a. sügisel andis Rooma keiser Decius [249-251] seoses ikalduse ja laieneva näljahädaga välja edikti, mis nägi ette ohvritalituste pidamist paganlike jumalate tujude leevendamiseks. Kuna paljud kristlased keeldusid keisri soovi täitmast, algas nende tagakiusamine ja paavst Fabianus [236-250] oli üks esimesi ohvreid esimeses neljast üleriigilisest kristlaste tagakiusamises.
Kuna paavsti surma järel oli peamine soosik preester Mooses vangis, valitses kirikut järgmised 14 kuud kolleegium, mida juhtis preester Novatianus. Alles keiser Deciuse surma järel oli kirikul võimalik valida uut paavsti.
Kuna Mooses oli selleks ajaks surnud, lootis seni kirikut juhtinud Novatianus saada ise valituiks, kuid valituks osutus hoopis preester Cornelius. Novatianus ei leppinud selle olukorraga ja pühitseti teise piiskopi poolt veidi hiljem, millega algas teine kirikulõhe katoliikluses.
Corneliuse ja Novatianuse vahel püsis erimeelsus tagakiusamise ajal usust taganenud kristlaste taaslubamises missale, millele "puhaste" kirikut sooviv Novatianus oli vastu.
Vältimaks anarhiat oli mõlema jaoks kõige tähtsam leida tunnustus. Cornelius saavutas täieliku tunnustuse alles siis, kui kaks mõjukat piiskoppi, Kartaago piiskop Cyprianus ja Aleksandria piiskop Dionysius asusid teda toetama, mille järel pani Cornelius Novatianuse kirikuvande alla. 251.a. sügisel peeti Corneliuse eesistumisel sinod, milles tunnustati usust taganenud kristlaste tagasivõtmist kirikusse peale patukahetsust.
Ehkki Cornelius sai Cyprianusega suhteliselt hästi läbi, pälvis ta suhtlemisel opositsioonilise piiskopiga Cyprianuse hukkamõistu.
252.a. juunis alustas keiser Gallus [251-253] kristlaste tagakiusamist, paavst arreteeriti ja saadeti Civitavecchiasse Rooma lähedal, kus ta sai kätte Cyprianuse saadetud kirja, kes manitses teda kannatustes vastupidavusele.
Legendi järgi suri Cornelius märtrisurma, kuid teda ei mainita varasemates märtrite nimekirjades. Ka tema üle peetud kohtuprotsessi toimumine on vaieldav.
Atribuudid: Corneliuse käes kujutatakse kolmikristi või kõverat sarve.
Koduloomade ja karja kaitsepühak. Tema poole suunatud palved aitavad kõrvavalu, langetõve, palaviku ja närvihaiguste vastu.
Allikad: "Pühakuteraamat. Nende elulood, ikonograafilised embleemid." Koostanud Kristi Tarand.
J.N.D Kelly "Dictionary of the Popes."
"Pope Cornelius," John Chapman,
Transcribed by W.G. Kofron
newadvent.org > Pope Cornelius
Suur Jumal, kes Sa õndsaid Corneliust ja Cyprianust
Sinu tunnistamises vääramatuiks ja püüdlikeks hingekarjasteks tegid,
luba, et nende eestkostel usukindluses kasvades
Kiriku ühtsust alati kalliks peaksime
Kristuse, meie Issanda läbi,
kes Sinuga elab ja valitseb igavesti.
Aanen.
PÜHA CORNELIUS,
paavst märts 251 - juuni 253
Cornelius oli päritolult roomlane ja põlvnes legendi järgi mõjukast patriitsisuguvõsast.
249.a. sügisel andis Rooma keiser Decius [249-251] seoses ikalduse ja laieneva näljahädaga välja edikti, mis nägi ette ohvritalituste pidamist paganlike jumalate tujude leevendamiseks. Kuna paljud kristlased keeldusid keisri soovi täitmast, algas nende tagakiusamine ja paavst Fabianus [236-250] oli üks esimesi ohvreid esimeses neljast üleriigilisest kristlaste tagakiusamises.
Kuna paavsti surma järel oli peamine soosik preester Mooses vangis, valitses kirikut järgmised 14 kuud kolleegium, mida juhtis preester Novatianus. Alles keiser Deciuse surma järel oli kirikul võimalik valida uut paavsti.
Kuna Mooses oli selleks ajaks surnud, lootis seni kirikut juhtinud Novatianus saada ise valituiks, kuid valituks osutus hoopis preester Cornelius. Novatianus ei leppinud selle olukorraga ja pühitseti teise piiskopi poolt veidi hiljem, millega algas teine kirikulõhe katoliikluses.
Corneliuse ja Novatianuse vahel püsis erimeelsus tagakiusamise ajal usust taganenud kristlaste taaslubamises missale, millele "puhaste" kirikut sooviv Novatianus oli vastu.
Vältimaks anarhiat oli mõlema jaoks kõige tähtsam leida tunnustus. Cornelius saavutas täieliku tunnustuse alles siis, kui kaks mõjukat piiskoppi, Kartaago piiskop Cyprianus ja Aleksandria piiskop Dionysius asusid teda toetama, mille järel pani Cornelius Novatianuse kirikuvande alla. 251.a. sügisel peeti Corneliuse eesistumisel sinod, milles tunnustati usust taganenud kristlaste tagasivõtmist kirikusse peale patukahetsust.
Ehkki Cornelius sai Cyprianusega suhteliselt hästi läbi, pälvis ta suhtlemisel opositsioonilise piiskopiga Cyprianuse hukkamõistu.
252.a. juunis alustas keiser Gallus [251-253] kristlaste tagakiusamist, paavst arreteeriti ja saadeti Civitavecchiasse Rooma lähedal, kus ta sai kätte Cyprianuse saadetud kirja, kes manitses teda kannatustes vastupidavusele.
Legendi järgi suri Cornelius märtrisurma, kuid teda ei mainita varasemates märtrite nimekirjades. Ka tema üle peetud kohtuprotsessi toimumine on vaieldav.
Atribuudid: Corneliuse käes kujutatakse kolmikristi või kõverat sarve.
Koduloomade ja karja kaitsepühak. Tema poole suunatud palved aitavad kõrvavalu, langetõve, palaviku ja närvihaiguste vastu.
Allikad: "Pühakuteraamat. Nende elulood, ikonograafilised embleemid." Koostanud Kristi Tarand.
J.N.D Kelly "Dictionary of the Popes."
"Pope Cornelius," John Chapman,
Transcribed by W.G. Kofron
newadvent.org > Pope Cornelius