Taevane ja maapealne hool
Tekst: Tiina Väljaste/.../
Pehme helinaga kutsub Tartu Katoliku Kooli kell tundi. Viimaks ometi vakatavad koridorid ja direktriss saab aja maha võtta. Ta istub – sihvakas oma laias rüüs – lihtsasse vanasse kontoritooli, asetab jala üle põlve ning jääb helehallide silmadega küsivalt vaatama. Silmitsen tema paberitega koormatud töölauda ja tunnen huvi, kuidas vaimuliku elu taolise organiseerimise-koordineerimisega kokku kõlab. "Kui oleks minu teha, valiksin koha, kus mind poleks nii palju näha. Kus ma ei peaks teisi juhtima," lausub õde Vojtecha (35) pikkamisi, saledaid sõrmi põlvedel kokku põimides. "Ent nunnaks hakates teadsin, et pean olema valmis väljakutseteks." Algus oli tõesti raske. Katoliku Kool arenes kümme aastat tagasi välja kiriku juures tegutsevast lasteaiast. Kõigepealt esimene, järgmisel aastal juba teine, kolmas klass – nii liiguti pikkamisi edasi. Kui õde Vojtecha viis aastat tagasi direktoriks paluti, polnud koolil ei sekretäri, õppeala- ega majandusjuhatajat. Võõramaalasena ei teadnud ta Eesti riigi seadustest midagi. Siis aga tegi läbi koolijuhtide ametikoolituse, käis külas erinevatel õppeasutustel, uuris ja püüdis aru saada. Pikkamööda tulid teadmised. Õde Vojtecha rõhutab, mille poolest ta oma kooli erilisena näeb: "Õpetame lastele armastust, üksteise aitamist, andeksandmist ja andekspalumist. Meile on viisakus ja üksteisega arvestamine sama olulised kui teadmised."
Saamislugu
Oli aasta 1936. Maailmas oli tunda sõja eelaimdust, kui Eestisse
saabusid frantsiskaani nunnad. Kuigi kaua nad siinset rahvast teenida ei
jõudnud – nõukogude okupatsioon lõpetas kloostrikillukese tegevuse.
Üheksa õde pöördusid tagasi koju, kolm tšehhitari jäid salaja Tartusse.
Nad tõmbasid nunnarüü asemel selga seeliku ja hakkasid elama pealtnäha
ilmalikku elu.
Kui viiskümmend aastat hiljem piirid avanesid ning saabus võimalus
kodumaale naasta, oli üks nunnadest juba manalateed läinud. Nende sõnum
Tšehhimaal oli selge: Eestisse on vaja rajada uuesti klooster.
Õde Vojtecha tunnistab naeratades, et küllap sai ta siia tulles kaasa
nende kahe vana nunna armastuse Eestimaa vastu. "Jõudsime Tartusse 1997.
aasta augustis – õde Hyacinta ja mina – ning asusime elama paari
pisikesse tuppa siinsamas koolimajas. Andsime lastele usuõpetuse tunde,
mina ka inglise keelt. Aasta hiljem palusid kolleegid mul hakata kooli
juhatama."
Mõni minut hiljem õnnestub mul ka teise siinse teerajaja, õe Hyacintaga
tuttavaks saada. Direktorikabineti uks avaneb ning selle vahelt pistab
pea sisse väikest kasvu tõmmujumeline noor naine. Mõnda aega olen
tunnistajaks kiirele tšehhikeelsele vestlusele. Kahe nunna omavaheline
jutt, nende häälekõla ja vahetatud soojad pilgud räägivad sõprusest.
Mille poolest vaimulik koolijuht oma ilmalikust ametikaaslasest erineb,
või ei erine ta hoopiski?
"Erineb küll," arvab Tallinna Vanalinna Hariduskolleegiumi direktor
Kersti Nigesen, kes on õde Vojtechaga aastaid koostööd teinud.
"Vaimulikul inimesel on taustsüsteem, millele toetudes ta saab jääda
alati tasakaalukaks ja õiglaseks. See kajastub ka Tartu Katoliku Kooli
käekäigus ning edusammudes."
Ülikoolist kloostrisse
Kuidas juhtus nii, et koolmeistrist ema ja füüsikust isa nooremast
tütrest sai 20aastaselt nunn?
"Käisin Prahas päris tavalises koolis," alustab õde lahkelt oma
lapsepõlvelugu. "Minu lemmikained olid matemaatika ja füüsika. Vanemad
olid katoliiklased, samuti kõik peretuttavad ja sõbrad. Koolis olin ma
üks neljast lapsest, kes preestri juures usuõpetuse tunnis käisid. Ja
kui tuli aeg pioneeriks astuda, olin ma ainus, kes seda ei teinud.
Muidugi tundsin ma mõnikord, et eakaaslased vaatavad minu peale viltu,
peavad veidrikuks. Kuid sellest polnud midagi. Vastupidi, see tekitas
tunde, et mul on midagi, mida nemad ei tea! Vanemad olid mind ja õde
õpetanud, et pole hullu, kui ilmalikud lapsed meist aru ei saa – ega nad
sellepärast meist paremad ega halvemad ole."
Õde Vojtecha eesti keel on pehme ja ladus. Tšehhipärast laulvat aktsenti
on tajuda vaid õige vaevu. Oleme vestelnud terve tunni, kui noor naine
mu vastas – kes muidu oma naerust pilku rohkem põranda küljes hoiab –
mulle otse silma vaatab ning ütleb: "Kuigi keskkooli ajal oli ka minul
periood, kus ma ei tahtnud olla selline, nagu ma olen. Tahtsin olla
samasugune, nagu kõik teised."
Kas peod ja poisid ja huulepulgad – nii nagu teistel suurlinna noortel?
"Jajaa, see kõik puudutas ka mind," tunnistab õde. "Gümnaasiumi alguses
läksid klassiõed peotantsukursustele ja mina koos nendega. Käisin läbi
põhikursuse ning oleksin edasigi tantsinud, kui see nii kallis poleks
olnud. Kinkisime õega üksteisele kosmeetikat ja proovisime seda peegli
ees. Kuigi me oleme algusest peale üsna erinevad: väiksena tõusis õde
hommikul kell viis, mina tahtsin kaheksani magada. Tema jooksis igale
poole koos sõpradega, minule meeldis rohkem emaga kodus olla või isaga
füüsikast rääkida."
Vanem õde järgis oma unistust arstiks saada ning läks ülikooli
meditsiini õppima. Nooremast õest, ilmaliku nimega Miriam Zikeshovast,
sai aga Praha ülikooli matemaatika- ja füüsikatudeng.
Peale täppisteaduste hiljem ka teoloogiat ja kristlikku kasvatust
õppinud õde Vojtecha võtab veel nüüdki vahel füüsikaraamatu pihku või
süveneb arvude keelde.
Loobumise rõõm
Taevaliku rahuga
Kui inimene abiellub, siis abiellub ta enamasti armastusest lihast ja
luust inimese vastu. Armastus Jumala vastu on abstraktne ja seepärast
keerulisem. "Muidugi on ka kloostrielu mõnikord raske," tunnistab õde
Vojtecha ilma võltsvagaduseta, "täpselt nagu pereelugi. Ja küllap võib
kloostergi olla põrgu, kui inimesed üksteist ei austa ega armasta. Kuid
kui inimestel on usk ja nad proovivad evangeeliumi järgi käia, tõuseb
nendevaheline suhtlemine kõrgemale tasandile."
Tartu roomakatoliku kiriku kõrval on värskelt heledaks krohvitud
kivimaja, mille ülemisel korrusel asuvad kloostrikambrid. Need on
lihtsad voodi ja lauaga toad. Kui õde Vojtecha käega viibates mulle oma
aknaid näitab, lausub ta muu hulgas, et nunnaks ei saa hakata vanemate
sunnil või õnnetu armastuse pärast. Inimene peab selgelt tajuma kutset –
muidu ta ei suuda maapealsetest hüvedest loobuda.
Hommikul kell pool kuus nunnad ärkavad ja palvetavad kaks tundi. Pärast
koolipäeva peab õde Vojtecha taas palvust. Kell 18 on ta kirikus missal
ning päeva lõpetab õhtupalvus. ""Väikeses printsis" on öeldud, et kui
sina hoiad korda, siis kord hoiab sind," lausub ta leebelt särades.
"Palve annab mulle jõudu kogu päevaks! Kuigi tuleb ette ka aegu, kui ma
ei oska palvetada või ei tunne oma südames midagi, siiski annab Jumal
mulle jõudu ja rõõmu. Temalt saadud rahuga suudan ma iga päeva võtta
nagu uut."
"Ta on alati mõistev, alati heas tujus," kirjeldab õde Vojtechat Tartu
Kristliku Noortekodu juhataja Külli Kool, kelle kasvandikest neli käib
Katoliku Koolis. "Meie lastekodu laste saatus on keerulisem kui enamikul
peres kasvanud lastel. Mõnel on tõsised käitumishäired, nii et
tavakoolis oleks võimatu hakkama saada. Kuid Katoliku Koolis on
mõistmist ja halastust, see on väike ja vaimne kool."
Noortekodu juhataja sõnul on ta oma kasvandike koolipanemisel põrganud
nii eelarvamustele kui pimesi tõrjuvale suhtumisele. "Esimest korda õde
Vojtecha jutule minnes mõtlesin samuti: ei tea, kuidas mind seal vastu
võetakse! Kuid tema suhtus suure sallivusega."
Tartu vaimuinimeste hulgas on Katoliku Kooli maine aastatega kasvanud.
Üha rohkem haritlasi soovib oma last sinna panna, kui ainult
konkursisõel piire ei seaks. Seda imetlusväärsem on lihtsus, millega
prestiižikatest peredest laste hulka võetakse lastekodulapsi. Kasu on
sellest kogemusest mõlemale poolele.
Lapsevanemad imetlevad õde Vojtecha toimekust. Noor direktor kutsus
tööle legendaarse õe Mary, kelle keelekümblusmeetod on õpilaste inglise
keele taseme tublisti kõrgemaks kasvatanud. Tänu Vojtecha väsimatule
veenmisjõule on suudetud hankida kirikult ja heategijatelt miljoneid
kroone ning sel suvel alustati koolimaja remonti. Õppeasutus, mis mõne
aasta eest pidi lõppema 6. klassiga, saab järgmisest aastast põhikooli
õigused.
"Malbe, kuid kindlakäeline," iseloomustavad koolijuhti tuttavad ja
töökaaslased. Õde Vojtecha vaimulikunime esimene silp tuleneb
tšehhikeelsest sõnast "võitlema", teine osa tähendab "lohutust". Kas
pole see kõnekas?
Ise ta oma saavutustest kõnelda ei taha. Kui püüan juttu edusammudele
juhtida, kohendab õde oma rüüd ning lausub lihtsalt: "Minu kutse – minu
elukutse – pole lihtsate killast, aga see on väga ilus! Jumal on
inimesed loonud siia ilma ühtse perena ja ta tahab, et me üksteist
aitaksime."
Artikkel on tervikuna ilmunud ajakirjas "Pere ja kodu"*
Toimetuse loal osaliselt netsimaarja.ee
Väljaste, T. (2003).Taevane ja maapealne hool. // Pere ja kodu, 12, 58-61.
* © Kõik õigused kuuluvad AS Ajakirjade Kirjastus