VIIMNE TAHE JA TESTAMENT

Johannes Paulus II viimne Tahe ja Testament

Totus Tuus ego sum

Kõige Pühima Kolmainsuse nimel. Aamen.

"Valvake siis, sest teie ei tea, mil päeval teie Issand tuleb!" (Mt 24:42), need sõnad meenutavad mulle viimset kutset, mis tuleb hetkel, kui Issand seda tahab. Ma tahan Talle järgneda ning tahan, et kõik, mis on osaks mu maisest elust, valmistaks mind selleks hetkeks. Ma ei tea, millal see aeg tuleb, kuid nagu kõik muu, asetan ma ka selle hetke oma Isanda Ema kätesse: "Totus Tuus". Nendesse samadesse emalikesse kätesse jätan ma kõik asjad ja Inimesed, kellega mu elu ja mu kutsumus on mind kokku viinud. Eeskätt aga jätan nendesse kätesse Kiriku ja samuti oma rahva ning kogu inimkonna. Ma tänan kõiki. Ma palun kõigilt andestust. Ma palun ka palveid, et Issanda halastus võiks osutuda suuremaks kui minu enda nõrkus ja vääritus.

Vaimulike harjutuste käigus lugesin ma uuesti üle Püha Isa Paulus VI testamendi. Selle lugemine ärgitas mind käesolevat testamenti kirjutama.

Ma ei jäta endast maha mingit vara, mida on vaja jaotada. Mis puutub asjadesse, mida ma igapäevaselt kasutan, siis palun, et need jaotataks nõnda nagu tundub kohane. Las mu isiklikud märkmed põletatakse. Ma palun, et Isa Stanislaw korraldaks selle ning ma tänan teda ta abi ja koostöö eest, mis nii pikkade aastate vältel on olnud nõnda mõistev. Kõik ülejäänud tänusõnad jätan aga oma südamesse Jumala enda ette, sest neid on raske väljendada.

Matuse osas kordan ma samu juhiseid, mille andis Püha Isa Palulus VI (siin on ääremärkus: matmine maa sisse, mitte sarkofaagi, 13. märts, 1992). Las Kardinalide Kolleegium ja mu Kaasmaalased ostustavad koha osas.

"apud Dominum misericordia
et copiosa apud Eum redemptio"

Johannes Paulus PP. II

Rooma, 6. märts, 1979

Pärast oma surma palun Pühasid Missasid ja palveid

5. veebruar, 1990

* * *

Dateerimata lehekülg:

Ma väljendan kõige sügavamat usaldust, et hoolimata kogu mu nõrkusest, annab Issand mulle iga vajaliku Armu anni, et vastavalt Tema tahtele seista silmitsi iga ülesande, katsumuse ja kannatusega, mida Ta peab vajalikuks Oma teenijalt tema elu jooksul nõuda. Samuti olen ma kindel, et Ta ei lase mul kunagi ebaõnnestuda oma kohustustes selle Peetruse järglase Püha Tooli suhtes mõne hoiaku tõttu, mis mul võib olla: sõnade, tegude või tegematajätmiste tõttu

* * *

24. veebruar kuni 1. märts, 1980

Ka nende vaimulike harjutuste käigus mõtisklesin ma Kristuse Preesterluse tõe üle selle Ülemineku perspektiivis, mis igaühe jaoks meist on meie oma surma hetk. Kristuse Ülestõusmine on kõnekas [selle sõna kohale on lisatud "otsustav"] märk sellest maailmast lahkumisest, et sündida uuesti teises, tulevases maailmas.

Olen selle tõttu lugenud oma testamendi mustandit nagu see sai kirja pandud eelmisel aastal, samuti Vaimulike Harjutuste käigus - olen seda võrrelnud oma suure Eelkäija ja Isa, Paulus VI testamendiga, mis on tema ülev tunnistus Kristlase ja Paavsti surma kohta - ning ma meenutasin endale küsimusi, mida mainiti minu poolt (üsna esialgses vormis) kirjutatud 1979. aasta 6. märtsi mustandis.

Täna tahan sellele lisada vaid seda, et igaüks peaks meeles pidama surma väljavaadet ning olema valmis Issanda ja Kohtumõistja - ja samal ajal Lunastaja ja Isa - palge ette minekuks. Pean seda pideval meeles, usaldades selle otsustava hetke Kristuse ja Kiriku Ema kätesse - oma lootuse Ema kätesse.

Ajastu, milles elame, on väljendamatult raske ja rahutusttekitav. Ka Kiriku teekond on muutunud raskeks ja pingeliseks, sellele ajastule iseloomulikuks katsumuseks nii Usklikele kui Karjastele. Mõnedes riikides (nagu näiteks riikides, mille kohta ma lugesin vaimulike harjutuste ajal), leiab Kirik ennast sellises tagakiusamiseperioodis, mis ei jää alla varajaste sajandite tagakiusamisele, vaid pigem ületab neid halastamatuse ja vihkamise määralt. Sanguis martyrum -- semen christianorum. ["Märtrite veri on kristlaste seeme" (Tertullianus)]. Ning lisaks sellele kaovad nii paljud süütud inimesed, isegi selles riigis, milles me elame.

Tahan veelkord usaldada enese täielikult Issanda Armu hoolde. Tema ise otsustab, millal ja kuidas pean ma lõpetama oma maise elu ja karjaseteenistuse. Elus ja surmas [olen ma] Totus Tuus läbi "Totus Tuus" läbi Pärispatuta Maarja. Loodan, et leppides oma surmaga juba paregu, annabKristus mulle Armu ande, mida ma vajan selleks viimaseks üleminekuks, see tähendab [minu] Paasaks. Ma loodan ka, et ta laseb sellel kasu tuua kõige olulisemale eesmärgile, mida ma soovin teenida: meeste ja naiste pääsemine, inimkonna kaitsmine ning selle sees kõikide riikide ja rahvuste (nende hulgas pöödun eriti oma maise Kodumaa poole); kasu tuua inimestele, kelle ta otseselt on minu kätesse usaldanud, Kiriku küsimustele ja Jumala Enese aule.

Ma ei soovi midagi lisada aasta tagasi kirjutatule - tahan vaid väljendada seda valmisolekut ning samaaegselt seda usaldust, mille käesolevad vaimulikud harjutused on taas kord minus äratanud.

Johannes Paulus II

*

5. märts, 1982

Totus Tuus ego sum

Selle aasta vaimulike harjutuste käigus lugesin (mitmeid kordi) oma 6. märtsi, 1979. aasta testamendi teksti. Kuigi pean seda endiselt ajutiseks (mitte lõplikuks), jätan ta selliseks, nagu ta on praegusel kujul. Ma ei muuda (hetkel) midagi ega lisa midagi nende korralduste osas, mida testament sisaldab.

Rünnak minu elu vastu 13. mail, 1981. aastal, on mingil viisil kinnitanud nende sõnade täpsust, mille ma panin kirja 1980. aasta vaimulike harjutuste käigus (24. veebruar - 1. märts).

Ma tunnen veel palju sügavamalt, et olen täielikult Jumala kätes - ning ma jään pidevalt oma Issanda käsutusse, usaldades enese Tema kätesse Ta Pärispatuta Ema läbi (Totus Tuus).

Johannes Paulus PP.II

Postskriptum

Seoses oma 1979. aasta 6. märtsi testamendi viimase lausega ("Las Kardinalide Kolleegium ja mu Kaasmaalased otsustavad koha osas/see tähendab matuse koha osas") seletan, et pean silmas: Krakowi Metropoliit või poola Piiskoppide Konverentsi Üldkogu, vahepeal aga palun, et Kardinalide Kolleegium annaks enesest parima, et rahuldada ülalnimetatute võimalikke palveid.

* * *

1. märts, 1985

Veelkord, viidates väljendile "Kardinalide Kolleegium ja mu Kaasmaalased": "Kardinalide Kolleegium" ei ole kohustatud minu "Kaasmaalastega" selles küsimuses konsulteerima; küll aga võib Kolleegium seda teha, kui see mingil põhjusel tundub sobilik.

Juubeliaasta 2000 vaimulikud harjutused

(12.-18. Märts)

[testamendi jaoks]

• 1. Kui Kardinalide Konklaav valis 16. oktoobril, 1978, Johannes Paulus II, ütles Kardinal Stefan Wyszynski, Poola Primaat, mulle: "Uue Paavsti ülesanne on juhtida Kirik Kolmandasse Aastatuhandesse." Ma ei tea, kas ma kordan seda lauset täpselt nõnda, nagu ta seda ütles, aga vähemalt oli selline lause mõte, mida kuulsin teda tookord ütlevat. Neid sõnu ütles mees, kes löks ajalukku kui Aastatuhande Primaat: suur Primaat. Mina olin ta missiooni, ta täieliku usalduse, ta võitluste ja triumfi tunnistajaks. "Kui võiduni jõutakse, on see võit läbi Maarja": Aastatuhande Primaat armastas korrata neid, oma Eelkäija Kardinal August Hlondi, sõnu.

  Nõnda olin ma mingil viisil valmis selleks ülesandeks, mille 1978. aasta 16. oktoober, minu ette asetas. Hetkel, kui ma neid sõnu kirjutan, on 2000. Aasta Suur Juubel juba toimiv tegelikkus. 1999. aasta 24. detsembri ööl avati sümboolne Suure Juubeli Uks Püha Peetruse basiilikas, ning järgnevalt Lateraani Püha Johannese basiilikas, siis Santa Maria Maggiore basiilikas - see toimus Uue Aasta esimesel päeval, ning 19. jaanuaril Püha Pauluse "Väljaspool Müüre" Basiilika uks. See viimane sündmus jäi paljudele kustumatult mällu oma oikumeenilise iseloomu tõttu.

• 2. 2000. aasta Suure Juubeli jätkudes sulgub meie taga 20. sajand ning iga päevaga laotub meie ees lahti 21. sajand. Jumaliku Ettehoolduse plaanide järgi sai minule osaks elada sellel raskel sajandil, mis on saamas minevikuks; ning nüüd, aastal, kui mu eluiga on jõudnud 80 aastani ("octogesima adveniens"), pean ma endalt küsima, kas mitte pole aeg öelda koos piibli Siimeoniga "Nunc dimittis".

  1981. aasta 13. mail, päeval, mil Paavsti rünnati Üldaudientsi ajal Püha Peetruse väljakul, päästis Jumalik Ettehooldus mind imelisel viisil surmast. Tema Ise, kes Ta on elu ja surma ainus Isand, pikendas seda minu elu, ja teatud viisil andis ta selle mulle uuesti. Sellest hetkest kuulub see elu veelgi enam Temale. Ma loodan, et Ta aitab mul ära tunda, kui kaua pean ma seda teenistust jätkama, milleks Ta mind 1978. aasta 16. oktoobril kutsus. Ma palun Teda, et Ta peaks kohaseks mind Enda juurde kutsuda millal iganes Ta soovib. "Kas me nüüd elame või sureme - me oleme Issanda päralt." (Rm 14:8). Ma loodan, et nii kaua, kui mulle on antud teenida Kirikut Peetruse järglasena, annab Jumal Oma Halastuses mulle selleks teenistuseks vajaliku jõu.

• 3. Nagu igal aastal vaimulike harjutuste ajal, lugesin ma testamenti, mille kirjutasin 1979. aasta 6. märtsil. Juhised, mis selles testamendis kirja on pandud, jäävad samaks. See, mis on lisatud nüüd ja ka teiste järgnevate vaimulike harjutuste käigus, peegeldab rasket ja pingelist üldist olukorda, mis oli iseloomulik 1980. aastatele. Pärast 1989. aasta sügist see olukord muutus. Eelmise sajandi viimane aastakümme oli vaba varasematest pingetest; see aga ei tähenda, et uus aastakümme ei toonud endaga kaasa uusi probleeme ja raskusi. Jumalik Ettehooldus olgu erilisel viisil kiidetud selle eest, et nii-nimetatud "külma Sõja" ajastu lõppes ilma vägivalgse tuumakonfliktita; selle ohuga seisis maailm silmitsi eelmisel perioodil.


• 4. Seistes Kolmanda Aastatuhande lävel "in medio Ecclesiae", soovin ma veel kord väljendada oma tänulikkust Pühale Vaimule Vatikani II Kirikukogu suure anni eest, mille eest tunnen end võlglasena koos terve Kirikuga, ja eriti koos kogu piiskopiseisusega. Ma olen veendunud, et veel pikka aega saavad uued põlvkonnad ammutada neist rikkustest, mida see 20. sajandi Kirikukogu nii heldekäeliselt on meile andnud. Piiskopina, kes Kirikukogust esimesest kuni viimase päevani osa võttis, soovin ma usaldada selle suure pärandi kõigi nende kätesse, kes on praegu või tulevikus kutsutud seda ellu rakendama. Omalt poolt tänan ma igavest Karjast, kes lubas mul teenida seda suurt üritust kõigi oma pontifikaadi aastate jooksul.

  "In medio Ecclesiae" piiskopiteenistuse esimestest aastatest peale - just tänu Kirikukogule - anti mulle võimalus kogeda piiskopiseisuse vennalikku ühtsust. Krakowi peapiiskopkonna preestrina anti mulle võimalus kogeda preesterkonna vennalikku ühtsust - Kirikukogu oli avanud selle kogemuse uue dimensiooni.

• 5. Kui palju inimesi peaksin ma kirja panema! Issand Jumal on ilmselt enamiku neist Enda juurde kutsunud - aga nende osas, kes on veel meiega, meenutagu neid selle testamendi sõnad, kõigile ja kõikjal, kus iganes nad on.

  Rohkem kui 20 aasta jooksul, kui ma olen täitnud oma teenistust Peetruse järglasena "in medio Ecclesiae", olen ma kogenud nii paljude Kardinalide, Peapiiskoppide ja Piiskoppide, nii paljude preestrite, nii paljude pühitsetud inimeste - Vendade ja Õdede --, ja lõpuks nii paljude ilmikute heasoovlikku ja eriti just viljakat koostööd nii Kuuria keskkonnas, Rooma piiskopkonna Vikariaadis kui ka väljaspool neid kontekste.

  Kuidas saaksin ma mitte tänulike mälestustega omaks tunnistada kõiki neid maailma Piiskoppide Konverentse, millega kohtusin nende külastuste käigus ad limina Apostolorum! Lisaks, kuidas saaksin ma unustada kõiki neid kristlastest vendi - mittekatoliiklasi! Ja Rooma rabi ning paljusid mittekristlikke religioonide esindajaid, lisaks veel kõiki kultuuri-, teadus-, poliitika- ja meediamaailma esindajaid!

• 6. Kui mu maise elu lõpp läheneb, mõtlen ma tagasi selle algusesse, oma Vanematele, oma Vennale ja Õele (keda ma kunagi ei kohanud, sest ta suri enne minu sündi), Wadowice kogudusele, kus mind ristiti, linnale, kus veetsin oma nooruse, oma eakaaslastele, oma mõlemast soost kaaslastele algkoolis, keskkoolis, ülikoolis, kuni Okupatsiooniajani, mil ma töötasin töölisena, ja hiljem, Niegowici kogudusele, Püha Floriani Kogudusele Krakowis, ülikoolitöötajate pastoraaltööle, õhkkonnale - kõigile õhkkondadele - Krakowile ja Roomale - inimestele, kelle Issand erilisel viisil minu kätesse usaldas.

Ma tahan kõigile neile vaid ühte asja öelda: "Jumal tasugu teile!"

In manus Tuas, Domine, commendo spiritum meum.

17. märts, 2000, A.D.