"Traagilise sündmuse" eessõna.
(Petr Wasserbauer)
Eesti keelne tõlge: Tiia - Pirmina

" Viie tunni pärast näen Jeesust ". Nende sõnadega lõppeb Jacques Fesch´i päevik, kes mõisteti surma giljotineerimise läbi 1957. aastal 27 aasta vanusena.

Kaks kuud enne kohtuotsuse täideviimist alustab ta vangikongis Päeviku kirjutamist, mille ta pühendab oma tütrele Veronique´le, kes oli tollal kuue aastane. Teades, missugune karistus teda ees ootab, kirjeldab ta inimese igapäevast elu, kes päev päeva järel ootab oma vääramatult lähenevat viimset päikesetõusu, ent samas ka palgest - palgesse kohtumist Jumalaga. Vahetu surma lähedus annab Jacques´i sõnadele kaasakiskuva tõepärasuse.

Aastad on möödunud ja need, keda diskreetsus senini sundis vaikima, räägivad seda meelsamini ...




"Traagiline sündmus"
P. Andre` Manaranche SJ. 
Eesti keelne tõlge: Tiia - Pirmina

See juhtus 25. veebruaril 1954 - ndal aastal. Sellest saab üle nädala, kui Jacques ja Pierrette hakkasid jälle koos elama proua Fesch `i kitsukeses korteris, kes ise viibis sel ajal raskesti haigena haiglas. Kamp vandenõulasi otsustas rünnata rahavahetaja Alexander Silberstein`i, Fesc`i isa tuttavat. Tema kauplus asus Vivienne`i tänavas majas number 39, kvartalis, mida meie sõber hästi tundis, kuna oli siin varem töötanud. Ta oli selle koha hoolikalt üle vaadanud. Mõned nädalad enne röövi oli ta käinud kuldmünti vahetemas. Rahavahetus - ja numismaatikaosakond asus esimesel korrusel. Jacques oli märganud leti taga kõrvalruumi, kuhu võiks kinniseotud rahavahetaja sulgeda. Mis puutub edasist sündmuste arengut, ei kahelnudki Fesch selles, et ta isa on sunnitud peale röövi kõik korda ajama, olles seatud sündinud fakti ette.

Kolm noort vandenõulast Jacques Fesch, Jacques Robbe ja Jean Blot ei kavatsenud kedagi tappa, aga Jacques tahtis ikkagi isa püstoli kaasa võtta, nagu me juba mainisime. Millest siis see ohtlik refleks ? Kindlasti oli see tingitud hiljutistest sündmustest. Kahe aasta eest sõjas olles õppis ta püstoliga ringi käima. Pärast sõda olid inimesed tulirelvadega harjunud. Aedadesse oli peidetud suur hulk püsse ajast, mil sakslased peale Prantsusmaa vabastamist maalt lahkusid. Villa Noailles `i taga, " juhatab Philippe Vitu " oli üks peaaegu valveta maja, mida kamp tahtis uurida." See aitab meil paremini mõista. Kellel poleks oma väikest trofeede kollektsiooni ? Ja kuigi noor Fesch oli paljuski mõjutatud oma isa arvamusest, mõjutas teda ennekõike sõjajärgne ümbrus, täis vägivalda ja arvete klaarimist. Muud põhjust pole vaja otsidagi. Kuid kes suudab takistada kohut kvalifitseerimast seda teise astme kuriteona, seda enam, et relv oli laetud.

Sellest drastilisest sündmusest räägib Jacques hiljem nii :

" Käisin siis kaupluse ees edasi - tagasi - mis seal ikka, lähen sisse ja tulen kümne minuti pärast tagasi ja rohkem sinna oma nägu ei näita. Sõbrad, kes olid koos minuga, julgustasid mind oma juuresolekuga. Siis järgnes draama. Jooksin sinna nagu hull, silmad pärani, tige ilme näol. Oleks pidanud end lõdvaks laskma. Mul käis peast läbi kõik, mida ma olin plaanitsenud, ma tegutsesin nagu automaat. Rünnak iseenesest polnud midagi ja midagi traagilist ei oleks juhtunud, kui ma ise poleks liiga tormakalt käitunud, kuna raha seal ei olnud. "

Naaseme tagasi juhtunu juurde. Purjekas maksis 2000 000 prantsuse franki, millest kolmandik tuli maksta kohe ja ülejäänu märtsi lõpuks. Aega oli napilt. 25. märtsi hommikul läheb Jacques tellima rahasummat, et see makstaks talle välja kullakangides veel samal õhtul. Pärast naaseb ta Saint - Germain´i, kus lõpetab viimased ettevalmistused. Et julgust koguda, sõi ta tubli eine nagu tavaliselt ja jõi ära kolmveerand liitrit viina. Olles söömise lõpetanud, täpsustas ta taktikat. Ta pakkis nahatüki sisse laetud ja kaitseriivistatud revolvri. Tal polnud mõtteski tappa, kuid ta ei välistanud tugevat vastupanu, kui peaks end kaitsma.Edasi varustas ta end kokkupandava haamri - ja kahe tüki elektrijuhtmega rahavahetaja kinnisidumiseks. Autoga Simca - sport pöördus ta tagasi Pariisi, et kohtuda seal kahe semuga. Vivienne´i tänava lähedal kohvikus jõid nad ära kolm õlut, et veelgi kuraasi lisada. Robbe oli hõlpsasti äratuntav, kuna tal oli liiklusõnnetuses saadud vigastuse tõttu silmal suur side. See detail jäi kõigil neljal kahe silma vahele. Kolm kambajõmmi kohtuvad Vivienne´i tänava maja number 39 juures. Fesch oli parkinud oma auto sinna lähedale Püha Markuse tänavale. Kell on 18, hakkab hämarduma ja muutub jahedamaks, sel ajal suletakse asutused.

Blot jääb seisma kõnniteele ja Fesch koos Robbe´ga sisenevad kauplusse. Mõlemad vandenõulased jutustavad hiljem, et nad läksid sinna ilma igasuguse entusiasmita. Algul ei uskunud nad, et Jacques oma plaani tõepoolest teoks teeb. Kui nad nägid, et ta on oma otsuses kindel, haaras neid viimasel hetkel hirm. Nad polnud harjunud osalema röövkallaletungis. Silberstein, 52 - aastne mees, tellitud raha kokke ei kogunud, kuna, nagu ta hiljem jutustab, kahtlustas ta Fesch´i algusest peale. Seepärast palus ta oma 22 - aastast poega Claude´i jääda koos temaga kassaluugi juurde. Selleks, et rahasummat hankida, võttis ta kolmel korral ühendust oma pangaga, aga ründajatele tundusid need kõned liiga pikad. Lõpuks vedasid Fesch´i närvid alt. Ta tõmbas nahatüki seest haamri välja ja seda leti alla peites, koputas ta sellega mitu korda oma puusa vastu, et Robbe´le mõista anda, mida ta plaanitseb. Viimast haaras hirm. Fesch´i käest tõmmates püüdis ta teda ära viia : " Tule, lähme parem minema !" Fesch hakkas vastu ja hetkel, kui rahavahetaja poeg läks kaugemale, jooksis Robbe kauplusest välja. Nagu Robbe hiljem räägib, jooksis ta Richelieu - Drout ristmiku suunas. Nähes liiklust reguleerivat politseinikku, tormas ta selle juurde ja palus tungivalt :" Palun teid, tulge minuga kaasa ! Mu parim sõber saab praegu suure lollusega hakkama !" Ta tegi paanikat, teadmata, mis sel hetkel Silberstein`i juures toimub.

Samal ajal tõmbas Jacques Fesch välja oma püstoli ja lõi selle päraga rahavahetejale pähe, ent mitte piisavalt tugevasti, et viimane oleks sellest teadvuse kaotanud ja sai abi kutsuda. Puhkes kaklus, mille käigus Jacques´il relv käest kukkus. Ta tõstis selle üles, vabastas kaitseriivist, igaks juhuks kui ... " Olukord oli segane, "räägib ta protsessi käigus, tõestamaks, et ta käitus insktinktiivselt ja mitte ettekavatsetult nagu oli veendunud kohus. Fesch lööb meest teist korda püstolipäraga, hoides seejuures relva ümberpööratult. Ta oli niivõrd närviline, et tulistas oma kohmakuses iseendale sõrme. Nagu ta hiljem seletas, ei tundnud ta sel hetkel valu, kuna hirm oli teda täielikult halvanud.

Teadmata, et Robbe tõesti politseisse teatas, krahmab ta seifist kogu raha (330 000 franki sularaha ) ja põgeneb nagu jalad võtavad. Pimeneb, tänavad on inimesi täis. Tekkinud segaduses püüavad inimesed Jacques`i kinni pidada. Selle teeb hõlpsamaks tema verdjooksev käsi.

" Jooksin kauplusest välja," meenutab Jacques " üks möödakäijatest märkas mind ja hakkas karjuma. Jooksen, möödun oma autost, mulle ei tule pähegi, et ma võiksin sellega minema sõita. Põgenen, mind jälitatakse, mind lüüakse, kuulen kisa. Mu peas vasardab üks leitmotiiv : " Miks ma seda tegin ? Miks ma ometi seda tegin ? "

Jacques jookseb mööda Püha Markuse tänavat, pöördub tagasi Feydeau tänavale ja sattub tagasi sinna, kust ta äsja oli välja jooksnud. Uuesti jookseb ta mööda Püha Markuse tänavat ja möödub taas oma autost, edasi suundub ta rahvast tulvil Richelieu tänavale ja jätkab siis põgenemist Favardi tänavat mööda. Mööda Italiens´i prospekti joostes lööb keegi ta jalust maha, mille tagajärjel kaotab ta oma hinnalise nahkse kandami. Tal pole selle üleskorjamiseks aega. Eelnimetatud prospekti 9. maja juures märkab ta avatud väravat ja viskub võlvialuse sissepääsu poole. Õuel näeb ta töötajate sissepääsu. Trepist üles tormab ta maja viiendale korrusele. Ta püüab leida pääsu katusele, kuid asjata. Lootuses, et ta on oma jälitajad maha raputanud rahuneb ta pisut. Mõne aja pärast laskub ta tasakesi alla, et juhtida oma jäjitajad valejälgedele. Väikesel õuel silmab ta majahoidjat Pierre Destoc`i ja viimase abikaasat, keda oli alarmeerinud tagaajajate lärm. Nad seisid väikese grupina koos 35 - aastase politseiniku Jean Baptiste Vergne`ga. Tänavalt õuele tulnud inimesed arvasid, et põgeneja varjab end ikka veel hoones ja ootasid, kuni ta nähtavale ilmub. Väravad suleti, et teda paremini kinni nabida, juhul, kui ta põgeneda üritab. Seda suurt rahvasumma nähes kõhkleb Jacques pisut. Siiski otsustab ta teekonda jätkata, püüdes jätta muljet nagu oleks ta siin üüriline. Möödunud politseinikust, läheb ta üle õue ja suundub üürimaja sissekäiguvõlvi alla. Ta üritab avada suurt tänavaleviivat väravat. Aga sel hetkel, kui ta käsi väravalinki puudutab, hüüab keegi : " See on tema !" Politseinik Jean Baptiste Vergne tõmbab välja oma püstoli ja hüüab : " Käed üles või muidu ma tulistan ! " Jacques, kes seisab politseinikust viie või kuue meetri kaugusel, tulistab oma haavatud käega, mida ta taskus varjab, politseinikku läbi mantli. Ta tulistab umbropsu, ilma sihtimata, olles oma prillid kaupluses kaotanud. See oli juhus, õudne ja õnnetu - kuul tabas politseinikku otse südamesse. Hiljem, protsessi käigus, kasutab Fesch väiteid nagu : " Ma olin täiesti endast väljas. Kaotasin enda üle igasuguse kontrolli. Mu ümber oli ainult pimedus. Mis puutub politseinikku, siis käitusin ma nagu arust ära. Ma olin surmani hirmunud. " Ja lisas : " See kallaletung pidi toimuma. Tulistas mu alateadvus, selle ajani olin ma nagu elav laip. " Aga kuidas on võimalik seda tõestada ?

Jacques lükkab riivi lahti ja tormab Italiens`i prospektile. Raymond Lenoir`i nimeline möödakäija ( 32 aastat vana, kahe lapse isa ), üritab teda kinni pidada. Jacques tulistab väga lähedalt, aga õnneks ainult haavab teda. Tõsi, raskelt, kuna tabab teda kõrva lähedale pähe. Edasi põgeneb ta lähedal asuvasse Richelieu - Drouot` metroopeatusse, kus ta tulistab, märki valimata, siia - sinna. Ta püüab pääseda teise väljapääsu kaudu. Tal lõikab tee ära teenistuskohustusi täitev politseinik, 52 - aastane Marcel Riedler, lükates talle ette raske ukse, haavates tal sellega pead, nagu näitab ka foto ( pole välistatud, et löögi vastu nägu sai ta kohe ). Kuid Fesch on võimeline veel vastu hakkama. Seepärast väänab Riedler ta paremat rannet, et ta püstoli käest pillaks, Jacques karjub ta peale : " Jätke mind rahule või ma teile veel näitan !" Riaedlerile appi tuleb 27 - aastane noormees Georges Plissier. Fesch tulistab kedagi tabamata veel kaks korda. Plissier tõmbas tal püstoli käest ja lõi talle püstolpäraga vastu pead, mispeale Jacques kukkus maha, jäädes liikumatult lamama. Peale meeletut jälitamist toimub" metsiku refleksudele reageeriva metslooma vangistamine, nii, nagu ta on selle pärinud oma esvanematelt, kes just sel hetkel pääses õnnetusest. Aga pärast ... Praegu ... Vangla. "



Aga Pierrette ? Viimane ootas kogu kallaletungi vältel oma abikaasat sealsamas lähedal kohvikus Chaussee d Antin`i ja Provence`i tänava nurgal. Jacques ei rääkinud talle oma kavatsusest midagi, määras vaid siin kella 19 - ks kohtumise. Protsessi käigus selgitab ta : " Iseenesestki mõista ei teadnud mu naine sellest midagi, mida ma kavatsesin toime panna." See tundub tõenäoline, kuna oma loomupärases kinnisuses ei usaldanud Jacques kunagi kellelegi midagi. Pierrette meenutas tihti lugu purjekaga, aga tundes liigagi hästi oma romantilist abikaasat, ei omistanud ta sellele mingit tähtsust. " Kui ta tagasi tuli, et minu juures pelgupaika leida, hakkasime jälle koos elama, " meenutab Pierrette, " ta rääkis minuga ainult laevast. Ma arvasin, et sellega tahab ta minu eest varjata teisi oma tempe. Ma ei osanud aimatagi, et kinnisidee seda laeva omada lõppeb nii traagiliselt ... "
                           **************************
PÄEVIK
(tšehhi keelest tõlkinud Tiia – Pirmina)
      
Mu kallis tütreke,
 
Siin on mu Päevik, kogu mu varanatuke, mille ma sulle pärandan, kuna mul ei ole midagi muud seesugust, mida isad tavaliselt oma lastele pärandavad. Mis mul on, seda sulle annan. Kui sa suureks kasvad ja naiseks sirgud, aitavad võib – olla need read sul läbi lapata selle inimese elukäigu, kes oli sulle isaks ja kes ei lakanud sind hetkekski armastamast. Juba pikki kuid on sinu foto mu silme ees. Jumaldan su blonde kiharaid, mida ma nii väga tahaksin  sõrmedega puudutada. Kahjuks ei saa ma jälgida isegi su lapselikke koerustükke teisiti, kui vaid oma kujutlustes, lugedes su lühikesi ja ometi nii väärtuslikke kirjakesi, mis mulle sinust jutustavad. Lugesin just veelkord neist viimase läbi. Räägitakse, et sa ratsutad lehmade seljas ja õhtul vannis naerad kogu südamest, kuna lõhnad ka ise veel lehmade järele. Kallis tütreke ! Mis küll võiks vaevata sinu kuueaastast peakest ? Sa oled nii kaunis, Veronique. Toogu elu sulle õnnistust ja hoidku sind liiga ränkadest haavadest, mille eest mina võiksin vastutav olla.
 
ELU, MIS PUHKEB ÕIDE SEAL, KUS KÕIKJAL ON VALGUS
 
      Kord hakkad sa pärima isa kohta, keda sa armastasid kogu oma pisikese lapsesüdamega siis, kui me veel kõik koos olime ja keda sinu tollane muretus ei võimaldanud üldse tundma õppida. Inimeste seadused on julmad. Nad karistavad, kuna on reegliks karistada teatud ideelisi tegusid, kuid hingeline kohus järgneb mõttelisele kohtule, aga meie usume üksnes seda, mida näevad meie silmad ning peame jõuks ning õiguseks vaid seda, mis tegelikkuses pole midagi muud, kui ebatäiuslikkus ja nõrkus. Ma ei taha ennast õigustada, vaid püüdlen selle poole, et kui sa üritad vabandada või mõista minu käitumist, oleks sul olemas materjal oma arvamuse kujundamiseks ja et sa teaksid, et sinu isa ei ole selline, millisena sa võiksid teda oma fantaasiates ette kujutada. Ometi saan ma sulle anda midagi nii tugevat ja tõelist, mida üks inimene iganes võib oma lähedasele anda. Kui mul õnnestub nende lehekülgede lõpus tekitada sinus ruum, et sa võiksid hoomata seda, mida tähendab tõeline elu, mis algab selles maailmas, et areneda edasi seal, kus kõikjal on valgus, kui sa tunnetad hinge suurust ja hinda ning selle tühisust, mida nimetatakse „ maapealseks eduks , siis pole need read asjatud ja ehk ammutad sa ise kunagi, Jumal teab, missuguse katsumuse ajal, sellest sulle nii lähedasest eeskujust jõudu ning vaprust ära tunda, kust tuleb valgus.
      Peagi ma suren, tütreke, ent see on pikk jäine agoonia, elatud läbi selge teadmisega lõpust. Kahe kuu pärast olen ma surnud, kuna armuandmispalve esitatakse septembri lõpus. Peaksin ma selle tulemustest illusioone tegema ? Ei, minuga on lõpp. Tean täpselt, et see lükatakse tagasi. Mõistusega võiksin ma ju uskuda teatud hüpoteetilisse viimse tunni šanssi, et usk, mis mul on ja tahe, mis mind juhib oma elu kinkima rahus, mida maailm ei tunne, võiksid mulle olla ainsaks kindlustundeks. Oleksin rõõmus, kui ma nendel viimastel alljärgnevatel lehekülgedel annaksin sulle selgesti tunda Jumala tahte ilmingut, mis juhib hinge oma läbiuurimatute teedega elu valguse poole sündmuste ahela kaudu, milles me ei erista kõiki üksikasju, kuni päevani, mil kõik koondub ühteainsasse sõnasse „ Armastus . Mul pole vähimatki kirjanduslikku annet. Kirjutan sulle iga päev vaid paar reakest, milles kirjeldan, mida teen, millised on mu tunded ja mõtted, samuti mu mälestused. Nii õpid sa mind tundma ning järk – järgult saavad minevik ja olevik üheks, kuni koonduvad selle teoni, mille tarvis ma sündisin ja mis saab oma alguse lõpmatust halastusest. Kui mul õnnestuks vaid paberile panna kõike, mida tunnen, et võimaldada sul endal teada saada seda, mis minu jaoks on täiesti selge, kuid mida on nii raske analüüsida ja teisele edasi anda.
 
 
 
 
ISSANDA VAIM VALLUTAS MIND NAGU TUGEV TUULEIIL
                                                                                               Laupäev, 3. august
 
  Rõõm, rõõm, rõõm. Tänu olgu Jumalale. Kolm päeva tagasi leidsin ma jälle usu. Mitte et see mind kunagi täielikult maha oleks jätnud. Kuid aja jooksul ja katsumustes oli ta koha loovutanud leigusele, võib öelda, et sellega pole isegi põrgu võrreldav. Teist korda mu elus langes kae mu silmadelt ja ma tundsin taas, kui hea on Issand. Loomulikult peaksin sulle kõigepealt jutustama, kuidas ma Kristusega esmakordselt kohtusin. See juhtus ühel õhtul minu kongis, varsti saab sellest kolm aastat. Hoolimata kõigist neist jubedatest sündmustest, mis mõne kuu eest mulle kaela sadasid, jäin ma veendunud ateistiks ja üritasin naljaga pooleks ektsentriliselt  mõjutada oma advokaadi vaateid, veenmaks teda, et mingit vaimset elu peale kehalise ei eksisteeri. Mäletan veel praegugi pähe tulnud ratsionaalseid argumente, mille ma erinevatelt autoritelt välja valisin ja mis tundusid mulle vääramatud. Heaks abimeheks oli mulle näiteks Anatole France : „ Jumal, kes on absoluutne armastus ja kes on kõikvõimas, lõi siiski ebatäiusliku maailma ja inimesed, kes salgavad Teda juba oma loomisest alates. Kindlasti pidi Ta seda teadma. Kui mitte, siis poleks Ta kõiketeadja. Aga kui Ta seda teadis, ent ikkagi nii lõi, siis pole Ta nii hea, kui  peaks olema… Kuid tol õhtul lamasin ma avasilmi voodis ja kannatasin esimest korda elus tõepoolest väga intensiivselt, kuna olin teada saanud mõnesid minu perekonda puudutavaid üksikasju. Ühel hetkel vallandus mu rinnust karje, appikutse : „ Mu Jumal ! Äkki vallutas mind tugeva tuuleiilina Issanda Vaim, mis hoovab, ilma, et me teaksime, kust ta tuleb. Seda ei räägi ma kujundlikult. Mul oli tõepoolest tunne, et mu kurgus pitsitab ja et Vaim, mis inimesse siseneb on liialt suur seda vastu võtva keha tarvis. See oli lõpmatu jõu ja õrnuse tunne, mida inimene ei jaksaks kaua taluda. Sellest hetkest hakkasin uskuma Jumalat vääramatu kindlusega, mis pole mind enam kunagi maha jätnud. Ma hakkasin palvetama ja minu sammud suundusid Jumala poole, kuna mu tahet toetas suur armastus. Kõik tundus nii kerge, sooja ja valgena. Jumal oli helde igat liiki lohutusi pakkuma, samuti arvasin ma oma vaimustuses ja innukuses, et mulle saavad teened osaks läbi mu korduvate palumiste. Kui Jumal vallutab hinge, ei tee ta seda nagu ihnuskoi, vaid suure isanda heldusega. Ta tähistab oma valdused kustumatu märgiga, et katsumuste ajal ja näilises hüljatuses võiksime me jätkata oma pingutusi innustumiseks, mille see esimene impulss meile andis. Sellise tõuke saanul on võimatu seda eales unustada. Ja kui siis kiusatus või keha nõtrus lõpuks muudavad innustunud kristlase ükskõikseks lambukeseks, jääb sügavale mälusoppi meenutus sellest rahu ja täieliku õndsuse hetkest. Umbes kuus kuud otsisin ma Issandat nii, et pühendasin rohkem aega palvetamisele ja mediteerimisele. Mida kauem ma seda jätkasin, seda suuremate Vaimu andidega sain ma ümbritsetud. Iseäranis on mulle meelde jäänud mõtisklused püha Avila Teresa raamatu „ Sisemine loss üle, eriti peatüki üle täiuslikkuse viimasest astmest - hinge ühinemisest Jumalaga. Üritasin saavutada neid seitset astet, kuid nüüd ma mõistan, et kõik, mis mulle siis oli antud, oli veel liiga kaugel sellest, mida ma arvasin - nimelt, et saan armuande. See lihtsa õndsuse faas lõppes ühel õhtul peale lühikest, ent intensiivset Jumalaga ühinemist, mida ma mitte iialgi ei unusta. Edasi järgnes suhteline kuivus : kõik muutus raskeks, pimedaks ja kaugeks, peale paari väga lühiajaliste lennu, mis näisid oaasidena kõrbes ja minu ponnistus tundus asjatu ning kasutu. Seejärel toimus aeglane nihe minu heades kavatsustes. Mu innukus jahtus, kuni lõpuks takerdusin ma laisas osavõtmatuses ning tahtmatuses millegi poole püüelda, pehmesse mutta. Kuid usutõdedes jäin ma ka siis vankumatuks. Teiste sõnadega : ma teadsin, mis on hea, kuid ei teinud seda, kuna olin kurnatud ja nõrk ning mulle osaks saanud katsumused tundusid liiga rängad selleks, et  suudaksin vastu pidada. See oli usk ilma tegudeta ning selles seisundis viibisin ma kuni tolle nädalani. Kuid siis saabus võit ! Aega on jäänud vähe ja mul on teha veel palju tööd. Nüüd on tarvis vaid vaprust !
 
 ELUVEE ALLIKATES MUUTUB MINU KURBUS RÕÕMUKS
                                                                                                 Pühapäev, 4. august
 
 
Kallis tütreke, ma annan endale aru, et see, mida ma sulle kirjutan, võib tunduda sulle seosetu ja segane. Kindlasti võiksin ma sulle paljusid asju selgitada, kuid kardan, et kui hüppan ühelt teemalt teisele, minevikust olevikku, ei võimalda see sul mu Päevikut õigesti mõista. Aga pole midagi, üritan tabada oma vahetut mõttevoolu ja mure selle keerulise loo lahtiharutamise pärast jätan ma sinu naiseliku intuitsiooni hooleks. Täna hommikul tundsin ennast natuke väsinuna, kuigi magasin ühe jutiga hommikuni välja, ometi pole ma suuteline kahte sõnagi ritta panema, nii, et sellel ka mõte oleks. Puhkan raamatut lugedes, mille preester tõi ja õhtul, kui see on vähem vaevanõudev, jätkan oma loo kirjeldamist. Mida võiksid sa küll täna teha ? Tõenäoliselt kukerpallitad rohul või vallatled kuidagi teisiti … Õhtu on käes ja ma tunnen end vabamalt, kuigi pea on ikka tühi. Palvetan missa tekste üheksandast pühapäevast peale Nelipühi, aga kuna mul pole liturgilist kalendrit, ei tea ma, kas need on õiged. See polegi tähtis. „ Jeruusalemm, Jeruusalemm, kui sa vaid tunneksid ära selle päeva, mis sulle on antud ja mis sulle rahu toob ! See on näide hinge külastavast armust, mida vastu ei võetud. Samamoodi, nagu suureks varemeks muutunud Jeruusalemmale, nii saabub samasugune karistus ka neile, kes lükkasid tagasi Kristuse. Täna õhtul, enne magama heitmist palvetasin Roosipärga. Ad Jesum per  Mariam – läbi Maarja Jeesuse juurde, see on kardinal Gerlier´i deviis. Sügaval hinges tunnen ma, et see, mida uskmatud nimetavad „ vagatsemiseks, mis kõiges näeb pühadust , tõepoolest midagi tähendab. Hüüdmised kõigi kirikukalendri pühakute poole, et nad meie eest kostaksid, võivad ehk tunduda naljakana. Aga ikkagi, enne, kui Kristus võtab oma juhtida mõne hinge, juhib ta selle kõigepealt Maarja juurde. Kuid kes suudab sellesse uskuda, kui talle pole ülevalt usku antud ? Täpselt samuti on see ka hingega, kes tingimusteta usaldab end Jumala hoolde. Kogu oma usalduse paneb ta Looja peale ja tal pole ühtegi muud igatsust peale selle üheainsa – täita Jumala tahet. Ning siis saab Jumal temaga rääkida viisil, mis ei luba mingitki kahtlust. Ja kui hing, kelle usaldus on täielik ning kelle igatsus on kooskõlas Jumala tahtega, palub mõne taevas oleva pühaku või sugulase eestkostet , ei jää ta kunagi vastuseta. Jumal räägib hingega hingele arusaadaval viisil ja kuigi see pole ilmutatud kuuldavate sõnade vormis, on läkituse sõnum täiesti selge. Kui Issand otsustas esimest korda külastada mu hinge ja jagada sellele oma armastuse sõnumit, mõistsin ma täielikult, mida  pean tegema ning kui võiksin selle kirja panna, mida ma „ kuulsin „ , kõlaks see umbes nii : Mu poeg, ma armastasin sind esimesest päevast peale, ka siis, kui sina mind solvasid, nendel hetkedel iseäranis, kui sina mind eemale tõukasid. Annan sulle oma armastuse, täieliku ja piiritu ja annan sulle veel palju rohkemgi. Võta vastu mu armastus, maitse, kui hell ma olen nende vastu, kes mind appi hüüavad ning ära vaeva pead selle üle, kas sa kannatad õiglaselt või mitte. Sina oled mu armastatud poeg, sinu pärast löödi mind risti, vaata seda, mida sa ei võinud varem näha. Sa ei mõista, et minu rist on ainuke tee igavesse ellu ? Kui sa oled mu poeg, pead sa välja kannatama selle, mida Isa sulle annab, et sa jagaksid seda, mis kuulub mulle. Ole õnnelik, kui sind taga kiusatakse. Üksnes mina võin lugeda sinu südamest ja arvustada sinu vigu. Mina ei mõista sind hukka. Kõike, mis on minu oma, hakkab maailm põlgama, kuid mida rohkem sind põlatakse, seda kallimaks muutud sa minu silmis. Ela minus. Tule ja joo eluvee allikast ja sinu kurbus muutub rõõmuks. Ole ennekõike alandlik, alistu ka siis, kui see sulle ebaõiglane tundub .Tahan, et sa oleksid allaheitlik nagu põrm, millel tallatakse ja mis ei kritiseeri neid, kes temal tallavad. Õpilane pole kõrgem õpetajast. Kui kiusati taga mind, hakatakse taga kiusama ka sind, kuid ole vapper. Mina saavutasin võidu maailma üle ja jään sinuga aegade lõpuni. Mõistad sa nüüd, miks hing, kes neid sõnu kuuleb, muutub tugevaks ning võidukaks ? Kui kõrgele üles tõuseb ta kõigi rumalate ja tühiste kaalutluste kohale ja kui intensiivselt mõistab ta, et tõe ja lunastuse tee on selle vastand, mida hindavad inimesed ? Enam pole ebaõiglust, pole probleeme, on vaid imeline lend Jumala armastuse poole. Sinust saab kõikide kannatajate vend ja sa mõistad, et sinu piinad, mis sarnanevad ühekordse kannatusega ristil, on Issanda silmis samavõrd väärtuslikud, kui need, mida kannavad orduinimesed ja mungad kloostrites või misjonärid metslaste keskel. Muidugi tunnetad sa oma viletsust, aga mitte kui hästi defineeritud tegude tagajärge, vaid pigem nagu midagi erilist sinu inimloomuses, mis on vahetult asetatud Jumala armastuse ja suuruse valgusse.
 
 
                          VÄIKEMEES, KELLEL EMA HOIAB KÄEST KINNI
                                                                                               Esmaspäev, 5. august
 
 
      Kaunid hetked on möödas ja ma tunnen end üksildasemana kui teistel päevadel. Mul on tunne, nagu oleksin ma väike poiss, kes hoiab suures kaupluses ema käest kinni. Ja kui ema tal hetkeks käest lahti laseb, pistab ta täiesti pead kaotades kibedasti töinama … Iga kord, tundes end Jumala poolt hüljatuna, teen mina sedasama, pistes oma päritud viletsusse jäetuna hädaldama. Siiski ma usaldan. Et leida taas usku kõigesse sellesse heasse, pidin ma palvetama kaks Roosipärga ja missa tekste … Kindlasti tahtis Jumal, et ma mõistaksin, et ta on täiesti mu ligi ja et ta pole mind maha jätnud. Nüüd on minu kord natuke pingutada. Keskpäeval sain  kaks kirja ämma käest. Ta on tasakaalu kaotanud, on endast väljas ja  kõigeks valmis.                                   Kirjutasin talle, ent mida ma saan tema heaks teha ? Hoolimata kõigist materiaalsetest hüvedest, mida elu on talle kinkinud, on ta nukker ja surmani tüdinud. Mina olen selleks veel liiga noor, et olla tüdinud, olen oma õnne võimalikkuse algstaadiumis, mida ma küll aiman, kuid mis mitte iialgi tõelisuseks ei saa. Missuguse kauni kingi võin ma Issandale teha !
      Igahommikuse jalutuskäigu ajal vestlesin ma oma vennaga „ vangiraudadest Indo – Hiinas. Ta jutustas mulle hiina piraatidest ja sellest, missugused abinõud võttis tarvitusele Teine osakond vietnami vangide vastu, kes ei tahtnud rääkida. Kui absurdne ja vastuoluline see kõik on ! See on mõrva eest surmamõistetud mees, kes keeldus sõja ajal osalemast külaelanike piinamises, mille eest ta anti sõjatribunali alla. Asi puudutas nelja riisipõllult leitud kahtlustäratavat isikut, kes heideti kahekümne neljaks tunniks suurde vett täis tünni. Hiljem, poolsurnutena, nad vabastati. Tema protsessi käigus ei kõheldud talle, kui halvale sõdurile, sellist eksimust süüks panemast, muidugi ilma, et oleks põhjust selgitatud. Kuid kas peale kõike seda oli see tõepoolest õige ? Missugune elu ! Orbude ärakasutamine, ühest varjupaigast teise tassimine, haige juba sündimisest saadik, epilepsiahoogude all kannatav, mis teda karjuvana ja vahutava suuga maha paiskasid, Saksamaale deporteeritud ning väntsutatud. Seitse aastat oli ta sõdur ja lõpuks mõisteti ta surma. Mida veel lisada ? Tema kõrval pole minul tõepoolest mingit õigustust. Oma protsessist jutustan ma sulle hiljem. Kõigepealt aga pean sulle selgitama, kes ma olin ja miks mind tabas selline saatus. Mul oleks hea meel, kui sa nüüd mõistaksid, et jutt ei käi kahest inimesest - ühest enne seda ja teisest peale selle, vaid ikka ühestainsast, kes ilma, et oleks endale aru andnud, otsis seda, mille nüüd leidis. Jumal oli minuga esimesest päevast peale. Ta jälgis hoolitsevalt minu eksirännakuid ja ilmutas end mulle päeval, mil ta arvas heaks seda teha. Olen täiesti veendunud, et minu osa Kristuse müstilises ihus seisneb selles, mida ta täna minult ootab. Pole minu asi diskuteerida selle kohtuotsuse üle, vaid alluda kogu oma südamega Jumala tahtele, aga kui raske on seda kõike mõista ! Kui mind jälle väevõimuga tõugataks tagasi ellu, koos kõigi selle kiusatuste ja magusate ahvatlustega, oleksin ma kindlasti niivõrd segadusse aetud, et ei tunneks ära seda, mida eristan praegu. Jumalat leida ei suuda me tõepoolest teisiti, kui väsimatult otsides ja ära põlates kõike, mida igatseb meie keha. Mida rohkem inimest haaravad kannatused ning mida tungivamalt kisendab abi järele ängistust täis hing, seda enam on Jumal valmis vastama ja lohutama. Just taolisel palvel on suur vägi. See teeb võimalikuks sellise asendamatu vestluse Jumalaga, mis ülendab hinge ning annab sellele jõudu võitluseks pideva kehast väljuva mõtete inversiooni vastu, muutes häguseks kõik, mis on nii puhas ja särav.
 
                               MA PALVETAKSIN MEELELDI PÕLVILI
                                                                                                        Teisipäev, 6. august
 
   Täna ei tunne ma end enam nii üksinda. Mul oleks tingimata vaja tugevdada oma hinge, ent mu tahe on nõrk. Ma arvan, et kui mõnedele teistele inimestele oleks antud võimalus elada need kaks kuud sellise haruldase võimalusega vajalikul määral ette valmistuda surmaks, teinuksid nad seda tulise jõupingutusega, mitte nii poolikult ja leigelt, nagu mina. Kui  hukatuslik on hajameelsus ! Tarvitseb mul vaid jalutama minna, kui ma sukeldun taas maistesse probleemidesse ja sedamaid on mul tunne, justkui kaotaksin  kallist aega. Siiski ei saa ma kogu jalutuskäigu vältel oma naabriga, kes määrati meie juurde, et ta samuti oma jalgu liigutaks, evangeeliumist rääkida. Tunneksin vist varsti, et ta on mind paigutanud ravimatult mürgitatute kilda. Seega eelistan vaikida. Kuid ma ei armasta seda aega. Tõeline Jumala otsimine peaks seisnema väsimatus mediteerimises ja kõige selle ignoreerimises, mida nõuab mu keha. Vaikus, palve, kuiv leib ja vesi peaksid kujundama mu päevarežiimi, ainult et mu hingel on nähtavasti pisut sadamas ujuvate limaste meduuside konsistentsi. Piisab vaid mu kehal hädakisaga endale tähelepanu tõmmata ja kohe valgun ma laiali samasuguse vastiku mulksuga nagu kummulikeeratud hapukoor. Siiski ma tean, et kui kehtestaksin endale liiga range režiimi, loeksin ma oma palveid vastumeelselt ja tabaksin end keset „ Ole tervitatud Maarjat „ unistamast šokolaaditükist, mis teeks mulle head. Andku Jumal mulle andeks, aga pigemini ma sööksin rohkem. Täpselt samuti oleks parem, kui ma palvetaksin põlvili, ent iga viie minuti tagant ukse sees olevast avausest piilumas käivad valvurid häirivad mind. Nad näivad mulle uudishimulikud. Nende tulekuid ja minekuid jälgides ei suuda ma üldse keskenduda, kuid see pole eesmärk, mille poole ma püüdlen. Mulle tundub, et ma pole ennast tundnud kunagi nii väetina, kui praegu.
     Kui ma mõtisklesin isa Thomase kirja üle, avastasin ma taas, kuivõrd Issand mind armastab. Jeesus soovib, et ma täielikult temale toetuksin, ta soovib, et ma tingimusteta tema tahtele alistuksin, nii et ta võiks end tervenisti mulle kinkida ja et mu surm oleks lunastav. Issand annab end tunda kõigile, kes teda appi hüüavad, ainult et tema pole see, kes teeb esimese sammu. Inimesel endal tuleb ilmutada temale suunatud teatud pisikesi tahtepingutusi. Seepärast paljud katsumused, mis tunduvad inimeste silmis katastroofilised, pole midagi muud, kui armuannid, mis viivad inimese ideaalsesse seisundisse selle anuva hüüde tarvis Jumala halastuse poole. Kui ilus on see isa  Thomase kiri ! Toon osa sellest sinuni …
      „ Kallis vennake, tahan sulle öelda, et usaldan sind. Jeesus armastab sind nii väga ! Ilma Tema armastuseta poleks sa kunagi tõestanud seda, mida sa tõestasid, pidades üle kahe aasta vastu usus ja ligemesearmastuses. Sellele vaatamata ma tean, et Saatan luusib su ümber, tahtes võtta sinult lootust. Ta teab su kõige suuremaid nõrkusi … Aga Jeesus hoiab sind, kui vaid sina Teda ei hülga. Kuidas siis jääda Jeesusega ? Nii, et kõike, mis sinuga toimub, võtaksid sa vastu nagu Tema tahet. Kuid see väsimatu vastuvõtmine toob sulle rahu ja rõõmu vaid siis, kui see „ on sulle positiivne „ , see tähendab, kui see on usu aktiks Jeesuse armastusse sinu vastu. Jumala õiglust ei saa lahutada Jumala armastusest. Kui Jumal nõuab hüvitust meie süütegude eest, ei lahuta ta seda heastamist mitte iialgi suurimast annist, mida ta võib meile kinkida - iseenda kinkimisest, oma armastatud Poja Jeesuse kinkimisest. Ning veelgi enam, just nimelt läbi Jeesuse ja temas lunastame me oma patud. Just nimelt sellepärast ei tohi sa võtta oma karistust nagu võlga, mille sa pead tasuma, vaid usu, et Jumal ise, kes on oma armastuses lõpmatu, annab ennast sulle läbi selle karistuse.  Ma ütlen „ uskuda „, see tähendab teostada tahte akti, sest et emotsionaalsest vaatevinklist on õige vastupidi. Jumal ilmutab end kohutava kohtumõistjana, kes rakendab kättemaksu seadust : elu elu eest. Seda sosistab sulle saatan. Ei, vennake, Jeesus armastab sind lõpmata ja sul on piisavalt jõudu, et seda praegu uskuda. Kui sa tahad, siis sa suudad seda.  Saatan sisendab sulle : „ Sa ei suuda … näe … Jumal hülgab su. „ Aga mina ütlen sulle, Jeesus räägib sinuga minu kaudu : kui sa tahad, võid sa uskuda Jeesuse armastusse sinu vastu. Jeesus annab sulle jõudu, et sa usuksid Temasse ka oma „ pimeda öö „ ajal … Jeesus ihkab sinu igavest pääsemist. Kuidas ? Esialgu on see veel Tema armastuse saladus. Ainukeseks kindlaks vastuseks on, et sa saavutad oma lunastuse vaid teostades tahte akti, see tähendab, teostades usu akti Tema alati ja igal pool toimivasse armastusse, eranditult kõikides sündmustes …
     Selle kirja valguses teadvustan ma endale oma suurt ihalust otsida tundeelamusi, kuna need tiivustavad mind ja muudavad mu elu rõõmuks. Usu funktsioon „ pimeda öö „ ajal on pingutav. Inimene otsib kõheldes seda, mis tema eest konkreetsel kujul pidevalt ära libiseb. Ja ikkagi võib mind päästa üksnes tahe. Vaimustuse hetkedel võiks inimene surma minna lauluga huultel ja see oleks meeldiv. Jah, mind ootav karistus pole võlg, mida ma pean tasuma, vaid kingitus, mida Jumal mulle pakub. Kuidas ei peaks ma siis ammutama sellest mõttest jõudu ?
 
       KIVIDKI KISENDAVAD ÜHE VÄIKESE TÜDRUKU KANNATUSTE PÄRAST
                                                                                                        Kolmapäev, 7. august
   
   Täna hommikul olen ma pisut pettunud. Vangla preester pidi tulema minu kambrisse püha Missat teenima, kuid läks hoopis naabri juurde. Armulaua ta mulle muidugi tõi, aga see pole see. Tuleval kolmapäeval on minu kord tervest Missast osa saada. Tõusin tavalisest varem, et end palvetega armulauaks ette valmistada ja siis palvetasin nagu igal hommikul Missa tekste kuni Confiteor ´ini. Mõni minut pärast seda tuli preester, et anda mulle püha hostiat. Kui meelsasti võtaksin ma armulauda vastu nädalas sagedamini, kuid kahjuks pole see võimalik !
     Täna peale lõunat näen ma sinu ema. Me pole juba üle kuu kohtunud. Tunnen, kui väsinud ja masenduses ta on. Kui ta kasvõi üritakski pöörduda selle poole, mis talle rõõmu tooks ! Kuid kas mina tema asemel teeksin seda ? Pean jälle meelde tuletama, et olen päästetud peaaegu  minust endast hoolimata. Jumal tõmbas mind enda ligi, ilma, et oleks jätnud mulle valikut. Praeguse usu ja usulise vaimustuse põhjal võiksin ma öelda, et kui mind täna peaks välja lastama, oleks mu elu juhitud headest kavatsustest ja tänuavaldustest. Ent, vastupidi, ma kardan, et tuli, mis mind põletab, muutuks kiiresti süteks ja et minu hinge haaraks taas patu jõuetus. Selline on inimloomus ! Olen justkui mäe tippu roniv alpinist, kes on tõugatud ja tõmmatud terve grupi juhtide poolt ning kes pole võimeline muuks, kui vaid kurtma ja päästeköisi nõutama. Ma mõistan väga hästi isa Thomase sõnu : „ Jeesus teeb ära kogu töö. Meilt soovib ta vaid väikesi tühiseid jõupingutusi.
      Tulen tagasi kohtumiste ruumist, nägin just Pierrette `i. Milline valu ! Ta kannatab nagu pöörane ja vastavalt sellele kannatan ka mina. Milline inimvare ! Ta jutustas mulle sinust. Et sa mind taga nõuad ja ette kujutad, kui ilus oleks elu, kui ma teiega oleksin. Kas väikese kuueaastase tüdruku kannatus ei peaks panema kivid kisendama ? Oo, Issand, ilma sinuta oleks kõik nii õudne ! Näe, olen taas sukeldunud valu ookeani. Aita neid ( Pierrette `i ja Veronique `i ), Issand, anna neile äratundmist. Et nad ammutaksid sinust üleloomulikku vaprust, mida nad vajavad. Anna mulle osa nende kannatusest, nii kannataksin ma vähem. Ent öelda, et oleks tarvis rahulduda sellega, mida annab ühiskond … Ma pean surema hoiatuseks.
Kui Jeesus hüüdis variseride aadressil : „ Häda teile, seadusetundjad ! Te olete inimeste õlgadele pannud koormaid, mida nad vaevu kanda suudavad, ise aga ei puutu te neid  sõrmeotsagagi. ( Mt 23,4 ) „ Noored kiruvad, et me pole kunagi midagi enamat kui need, kelleks meid meie isad on teinud. Meie teod on vaid meie kasvatuse vili, eeskuju tagajärjeks, mida me oleme näinud, puuduste tagajärjeks, mida meile on pärandanud nende meeletus. Kuid karistus langeb meie peale. Kui palju on ebaõiglust,  mis õhutab kättemaksule ! Kui palju hüljatuid ja kannatanuid nutab vanglas ja koonduslaagrites. Kas nemad ei tõuse üles kohtupäeval „ Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, viimased saavad esimesteks … „Teie mõlemad     ( Pierette ja Veronique ), andke mulle andeks ! Teie valu on ka minu valu, see on nagu pikk nael, mis tungib mu ihusse.
       On peaaegu öö, ent mina mõtlen ikka veel sellele masendavale külastusele. Mu mõtetes kerkib esile musttuhat mälestust – meie ühine elu Strasbourg´is, mõni üksik kuu õnne, mida ma suutsin su emale anda … ning siis see tragöödia … ja kõik need õnnetused, mis meid tabasid. Ma ei kahetse seda, see oli paratamatu, aga ma ei tea isegi praegu, kuidas me oleksime saanud juhtunut vältida. Inimene ei saa teistele õnne anda, kui ta ise pole õnnelik ja Jumal teab, et mina ei olnud õnnelik. Tead, ma arvan, et hingus, mis virgutab olendeid ja annab neile elu, puudutas mind ainult poolenisti. Mul puudub teatud vitaalsuse element ja ma elan tasakaalutut elu nagu vanad kolme silindriga töötavad mootorid. Kui mulle antaks ükskõik mida, poleks ma kunagi võimeline kasutama seda nii nagu need, kes naudivad elu täiel rinnal. Õnn pole materiaalsete tulude, vaid hingeseisundi küsimus. See on kingitus, mille annab elu selle maailma poolt väljavalitutele. Ma arvan, et minu puhul on tegu füüsilise puudujäägiga, näärmete alanenud talitlusega, mida oleks saanud ravida ja kogu mu elu oleks olnud siis tõenäoliselt teistsugune. Ma veetsin oma aega, üritades endas summutada ebameeldivat segadust, mingit hirmu elu ees, mille tagajärjeks oli see, et  jälgisin kõike enda ümber toimuvat pigem pealvaataja-  kui näitlejana. Ma ei oska naerda ega tõeliselt rõõmustada, kuid sellele vaatamata oli minus imeline elutahe, mis püüdis mu loomust murda. See sundis mind meeleheitlikele ektsessidele, mis tõukasid mind ebatervesse õhkkonda, mis muutus lõpuks minu jaoks hädavajalikuks. Vajamineva tasakaalu leidsin ma vaid hirmus ja katastroofides, kuna need stimuleerisid mind. Ilma nendeta pidin ma süstemaatiliselt võitlema selle sisemise tasakaalu puudumise vastu, mis avaldus ootamatus punastamises või kahvatamises, külmas higis, kontrollimatus värisemises ja väliselt nähtamatus tõelises kannatuses, mis võib tunduda arusaamatu neile, kes ise pole seda kogenud. Seepärast kirjutasingi ma sulle mõned päevad tagasi, et ei eksisteeri kahte inimest – uut ja vana. Pole õige mind ette kujutada ühena neist enesekindlatest isenditest, kes võib vabalt oma teed valida ja kes otsustab kurja kasuks kas rikutusest, või seepärast, et teda tõmbavad raha ja meelelahutused, mille raha teeb võimalikuks. Ning kui ta hiljem valus leidis Kristuse palge, hakkas ta otsima Jumalat samasuguse kirglikkusega, nagu oli äsja otsinud naudinguid. Sellised inimesed on suured patustajad ja … suured pühakud. Ei, minul pole nii tugevat tahet ja ma olen palju väetim inimene, ilma tõelise energiata, ilmetu. Ägava ja kurnatuna siplen ma selles moraalses otsustusvõimetuses, mis mulle on omane. Mõistad sa, et sellesse, mis juhtus, sekkus kõrgem tahe ? Et vabadus, mis mul oli, oli väga suhteline ja et just nimelt selle fakti seisukohalt on mu surm lunastav, kuigi võib näida ebaõiglasena ? Jah, siia jäävad need, kes kannatavad minu läbi … Kallis Veronique, Jeesus soovib, et ma sureksin. Ta võtab mind ära sinu lapsesüdamelt, kuna see, et Ta mind enda juurde kutsub, on hea meile kõigile. Ent kui palju paremaid asju, kui võiksin sulle kinkida mina, saab sulle kinkida Jumal ! Usalda, usalda Jeesuse armastust …
 
          
                   VAID PALVES TUNNEN END TUGEVANA !
                                                                                            Neljapäev 8. august
   
  Igal hommikul üles tõustes tunnen ma end justkui üksinda ja mu pea on tühi. Mind ründavad kohe häirivad mõtted nagu varem, kuid nüüd tunnen ma end palvetades tugevana ning ümbritsetuna jumalikust hoolitsusest. Jeesus on siin, minu kõrval, peaaegu käegakatsutav. Kui ma Teda kutsun, ujutab mind sedamaid üle tema õrnus ja mind täidab rõõm. Nagu pisike poisike ! Öösiti läbielatud hetked on siis minu jaoks sedavõrd kohutavamad, kuna  võrdlen neid nonde lohutavatega. Mul puudub usaldu Tema armastusse ... Selles, mida ma just praegu teen, on teatud egoismi. Ma otsin abi, mis mind ülendaks. Ma ei hooli oma tahtest, et alluda sellele Jumala omale ja eelkõige ootan ma, et see oleks Tema, kes teeb ära kogu töö. Muretsen rohkem selle pärast, et tajun oma armetust tugevamini, kui eales varem ja et annid, mida ma saan, on ebaproportsionaalsed võrreldes minu piiksumisega abi järele. Palve on võimas ! Pean oma tahet sundima, et uskuda, iseäranis öisel ajal. Ja siis on mu palve täisväärtuslik, ehkki tunnete tasandil tundub tõepärane olevat vastupidine. Selline Jumala otsimine on kurnav.
  Mõtisklesin risti üle ja mulle avaldus palve kogu karm reaalsus : " Me palume sind, kõigeväeline Jumal, vala meie südameisse armu, et me suudaksime uskuda sinu Poja lihakssaamist, mida ingel kuulutas, ning Tema kannatuse ja risti läbi jõuaksime ülestõusmise kirkusesse, Kristuse, meie Issanda läbi. " Rist ! Peaksime olema täiesti arust ära tänulikkusest, seistes nii suure armastuse tunnistuse ees, kuid tunneme samal ajal õudust, kuna see on samuti meie enda kannatuse sümboliks. Jeesuse valust moondunud nägu on ka minu nägu, on kõigi väljavalitute nägu. Asjatult tormame me väljapääsu otsides elu labürindis. Ilma igasuguse kõhkluseta tõmmatakse meid risti vastu ja meil tuleb oma käed ja jalad välja sirutada, et naelad neist läbi tungiksid. Seni, kuni oleme veel noored, arvame, et meie janu absoluutse järele saab rahuldatud elu jooksul, mis avaneb meie ees ilma piirideta ja on lubadustest tulvil. Hiljem, tagasi vaadates, tõdeme, mis on meie elu tegelikult kujundanud : ärevus, hädaldamine, täielik vastumeelsus ning see, mille me hülgasime möödunud aastatel, seisab taas painajaliku reaalsusega meie silme ees. Kuid kes tunnistab selle omaks ?
  Kui me kasvõi pisutki suudaksime mõista, kui väga Jeesus meid armastab ! Kuid see ei paista olevat meile piisavalt selge. Need, kes elavad maailmas, on erutatud konkreetsete Jumala loova intelligentsi ilmingutest, aga nad pole võimelised samal kombel mõistma Issanda lõpmatut armastust Tema loodu vastu. Pigem näitab mõistus meile tugevat ja kättemaksuhimulist Jumalat, kes karistab armastusest mingi kõrgendatud sadismiga, millele meie kõrkus vastab jumalateotusega. " Õnnistatud olge teie, vaimult vaesed, kuna teie päralt on taevariik. " Kui viljatu on iga argument. See, kes rõõmust väriseb, ei pea enam taotlema mõistmist, talle piisab, kui ta endas ja enda ümber tajub oma Issanda õrnust.
  Mind külastas just sotsiaaltöötaja. Tõesti armas naine. Ta oli liigutatud, kui ma talle kõigest jutustasin. Rääkisin talle sinust, kallis tütreke. Oma emasüdames kannatas ta samasugust valu, mis tabab sind sinu süütuses. Veel praegugi mõtlen ma meie jutuajamisele vastuvõturuumis ja kardan neid järgnevaid ... iga kord ütlen ma oma hinges ... jälle jääb üks vähem ! Ma ei taha, et Pierrette teaks, millal on kõige viimane ... viimane pilk läbi tundetu võrgu käiks talle ja ka mulle üle jõu. Parem on, kui ta seda ei tea. Kõik on nii karm.
   
                   LASTE ALANDLIKUD JA LIHTSAD PALVED                 
                                                                                                Reede 9. august
   
  Jean - Marie Vianney´i mälestuspäev, keda kutsutakse Ars´i preestriks. Mulle meeldib ta imeline elu, täis intensiivseid kannatusi, mis iga päev seda püha meest saatsid. Meenutan hallitanud kartuleid, mida ta kahekümne aasta vältel sõi peaaegu ainukese toiduna. Mida võin mina sellele vastu panna, pidades silmas oma sooja toitu ? Ma häbenen seepärast pisut. Mul pole jäänud elada kahte kuudki, kuid mina jään kuulekaks oma keha soovidele. Olen päästetud peaaegu iseenda kiuste ! Täna hommikul külastas mind mu vaimulik isa. Avaldasin soovi, et ta tooks mulle reedel Armulauda, kuna sel päeval teenib ta Püha Missat surmamõistetud sakslaste eest. Ta lubas mulle, et tuleb, nii et ma saan Armulauda kaks korda nädalas. Kuid see on ka maksimum. Häda on selles, et neljateistkümne päeva pärast sõidab ta ära ja keegi ei asenda teda. Seega võtan ma vastu vaimset Armulauda, olles ühenduses isa Thomasega, kes pühitseb Armulauda igal hommikul. Tunnen end väga väsinuna. Võitlen kogu päeva, otsides väsimatu läbematusega Jumalat. Ma ei leia rahu ega saagi leida, kuna see võitlus pole lõppenud. Jeesus annab mulle rõõmu, kuid koos sellega ka tunde, et see rõõm on Tema and, mida ma pole kuidagi ära teeninud ja mis mulle on antud vaid tänu Jumala halastusele. Kui see rõõm kaob, jään ma üksinda oma viletsuses, mis on nii suur, nagu minu elu pimedatel päevadel. Kirjas, mis ma täna sain, kirjutab isa Thomas mulle palju selgemalt :
  Meid, kes me sinu eest lakkamatult palvetame, on mitmeid. Ja Jeesus võtab meid kuulda, kuna sa jääd Tema armastusse vaatamata kõigile kannatustele. Jeesus tahab sind nii jätta, et sa teaksid, ilma Temata ei suuda sa midagi, et sa alanduksid, aga eelkõige, et sa õpiksid hüüdma Tema, kui oma ainukese pääsemise poole … Sa pead vastu võtma tõsiasja, et iseenesest ei suuda sa teostada mitte kui midagi. Kuid usu, et Jumal suudab kõike … Luban sulle, et kui sa jääd püsivaks palves, võtab Jumal sind kuulda ühel või teisel moel ning tunnil, mil sa seda ei loodagi. Aga Tema armastuse täiuse osaliseks saad sa ikkagi. Varsti, võib – olla üsna pea, kohtud sa Jeesusega palgest palgesse. Sa pead selleks valmistuma. Palveta Roosipärga, jäädes nii Jumala Emaga. Tema hoiab sind pidevalt. Kuni sa viskud Ta embusse nagu pisike laps oma ema sülelusse. Ta kaitseb sind kõige halva eest ja juhib sind Jeesuse juurde …
  Peaksin palvetama, lakkamatult palvetama. Jeesus juhib mind oma Ema juurde, kelle kätes on minu pääsemine. Ükski teine palve ei too mulle suuremat lohutust, kui Ole tervitatud Maarja ja Ole tervitatud Kuninganna. Neitsi Maarja on meie haprale inimsusele lähedane oma nii palju kannatanud emasüdamega, mis tuletab meile meelde lugematuid teisi tema armastuse nähtavaid tõendeid. Kui mu usk kõikuma lööb, on mulle suureks toeks Lourdes ja Fatima. Samuti on vaja paluda Jeesuse Pühimat südant, mis valab armastuse aarded välja oma laste peale. On olemas ilus patukahetsuspalve, mida ma palvetan igal hommikul enne Missat. Üks lause sellest on minu jaoks kohutavalt realistlik : Omaenda verega ei saa me lunastada nii palju patte! Mulle meeldivad patukahetsuspsalmid, mis on nii kaunid. Kuid nende lilleline stiil ja Piibli rütm varjutavad minu eest pisut nende sõnade mõtte ja pigem jääb mulle mulje, et retsiteeritakse suurepärast kirjanduslikku katkendit, mis on mõeldud pidulike jumalateenistuste toreduseks, mitte selleks, et palvetada. Minu rõõmutusse kongi passivad rohkem lihtsad palved, siirad, tavaliste ja liigutavate sõnadega, sellised, mida kasutavad lapsed.
  Sajab. Vanglaõue sillutisele langevate vihmapiiskade rabin kostab mu kongi ja teeb mind nukraks. Viimane vestlus masendas mind. Mõtlen sinust ja kõigest, mida su ema mulle rääkis. Sulle olevat ostetud plaat lauludega Alice imedemaal ja sina olevat selle tervenisti pähe õppinud. Kui väga ma tahaksin kuulda sind laulmas ! Palvetan iga päev  Neitsi Maarja poole, et Ta paluks sulle armu, et Ta võtaks sind oma kaitse alla ning et Ta eelkõige säästaks sinu puhast hinge kannatuste kibedusest ja haavadest. Kui ma vaid saaksin sind viimast korda oma embusse suruda ! Kuid ikkagi pole minu armastus sinu vastu, mis aitab mul rõõmuga oma elu anda, iialgi midagi enamat, kui vaid nõrgaks Kristuse armastuse peegelduseks. Tema võib sulle anda mõõtmatult suurema armastuse, kui mina eales suudaksin. Usalda Tema armastust … just see on kõige raskem. Ma ei saa jagu sellest, et teadvustan Jeesuse leebe palge taga Vana Testamendi tugevat ja ähvardavat Jumalat, kes kuulutab : Ma jälestan teie valelikkust, teie ohvrid on mulle vastikud, ma annan teile löögi, nii et te jahmatate! Kui raske on armastada ! Veel kunagi varem pole ma nii hästi mõistnud, kui neil päevil, edusammu usus, mida Issand minult soovib ja püha Jeesuslaps Teresa sõnu : Usaldus, ja mitte miski peale usalduse, võib meid viia armastuse juurde. Täna õhtul loobun ma lõplikult soojast toidust.
   
         
                                 ÕRNUSE KÜLLUS, RÕÕMU TULV
                                                                                              Laupäev, 10. august
   
   
  Rõõm, rõõm. Kui ma vaid oskaksin sellele paberile panna kõiki neid mulle osaks saavaid armuande ! Kes küll kirjeldaks Jumala armastust Tema loodu vastu ? Tunnid, mida ma nüüd veedan, on kütkestavad nagu puhtaim liilia. Mu hinge ujutab üle hellus, mis paneb  südames helisema tänulaulu. Mu hing ülistab Issandat ja mu vaim hõiskab Jumala, minu Päästja pärast, et ta on vaadanud oma teenija madaluse peale … Armastada nii, nagu armastab meid Tema. Kaduda tema lõpmatus armastuses. Jumal täidab mind üle mu jõu, karikas voolab üle, pisarad on magusad. Kui ma vaid saaksin lasta kogeda neil, kes ei usu, kasvõi sekundikski seda rahu, seda rõõmutulva, mida Jumal mulle jagab ainuüksi oma halastusest. Minu Issand ja mu Jumal. Ma tahaksin kuulutada, teha kasvõi midagi tühistki, mida ma saaksin Talle anda iseendast. Ent kõik tuleneb Temast, Tema laseb mind minust endast väljuda, puhastab mind kõntsast ja riietab väljavalitute valgeisse rõivaisse. Ent minu kõlvatus on suurem kui eales varem. Pidada end põrmuks, mitte mõelda, et ma võin iseenesest midagi anda. Kõik on armuand. Minu huultelt purskub fiat , sest mu süda keeb üle Vaimust. Ma sureksin hea meelega, kuna tunnen liiga suurt rõõmu. Usaldus, usaldus Jeesuse armastusse … Ma ei usu veel küllaldaselt ja tegelikult ei hakka ka kunagi küllaldaselt uskuma. Siin vastanduvad Jumala asupaiga ime ja minu keha rikutus. Hoolimata kogu armust, jääb  minusse egoism ja lohutus, mida ma otsin, on rohuks mu hingele. Ma pole võimeline armastama. Ma suren, kuid kardan surma. Ka minu adoratsioon on suunatud egoistliku eesmärgi poole, ent see ei ole armastus. Olen täidetud, olen päästetud iseendast hoolimata. Mind on maailmast ära võetud, kuna oleksin seal kaotsi läinud. Ma pole midagi teinud, et seda ära teenida. Kui ma vaid võiksin tajuda pidevalt oma viletsust nii nagu   praegu ! Kui ma vaid natukenegi rohkem armastaksin, mõistaksin  paremini, kuidas Jumal meid armastab ja mu usaldus muutuks kindlaks nagu kalju. Aga mina pole võimeline vaatama Jumalat teisiti, kui vaid oma kehaliste silmade läbi. Mu üle võtavad võimust hirm ja viletsus, kuid osa nendest puudustest lasen ma langeda Jumala kanda. Järjest enam ja enam uskuda, hoolimata kõikidest kartustest, mõelda üksnes sellest, et Teda armastada ja loota Tema peale . Ja Jumal võtab mind kuulda, millal Tema tahab ja kuidas tahab.
  Kõrkus ! Selle ees tuleb olla valvel kui ühe kõige kohutavama õnnetuse ees. Ja kui kõikide teiste pahede üle saab valitseda, siis on tema ainukesena püüdmatu, ta jääb ja tungib meie kõige üllamatesse mõtetesse. Ta on visa, arukas, ta kerib end meie hinge ümber justkui väänkasv ümber taime. Ta areneb vihkamises, kuid saadab ka täiuslikkuse ihaluse. Kõik muud pahed, olgugi nakkuslikud, on kindlate piiridega määratletud ja lihtne on nende vastu otse võidelda.. Tema aga oskab märkamatult hinge pugeda ja seda niivõrd rahutuks muuta, et enam ei tea, mida mõelda. Enam ei saa uskuda midagi muud peale omaenda viletsuse. Võib – olla väljendun ma segaselt, kuid ma kirjutan neid ridu siiralt, kuna arvan, et need võiksid kasvõi natukenegi kasu tuua. Kuid kes annab mulle kindluse, et sellegi tagamõtteks pole mitte kõrkus, igatsus sinu tunnustuse järele, et sa ütleksid : Kui vaga ja püha mees oli mu isa !. Igatsus, et siia maa peale jääks käegakatsutav jälg sellest, kes kunagi oli mina , et ma võiksin edasi elada sinu mõtetes ? Algul oli mul kiusatus sulle edasi anda seda, mida ma  teatud asjadest arvasin. Oma hinge sügavuses annan ma siiski endale aru, et peale väga reaalse igatsuse panna sind mõtisklema sinu elu tähtsusest, peitus minus halvemini teadvustatud tagamõte mõista kohut oma protsessi üle, et oleks võimalik jõuda järgmise järelduseni : Inimesed on kurjad, nad mõistsid minu üle kohut ebaõiglaselt. Ei, siin pole enam ebaõiglust, siin pole võlga, mida ma peaksin ühiskonnale tasuma. Jääb üle vaid kiidulaul, mis vallandub mu rinnust, kuna see, mis oli kaotsi läinud, on taas üles leitud ja kõik need verised vead suubuvad lõpuks Jeesuse armastusse. Need, kes minu üle kohut mõistsid, tegid seda täiesti kindlasti oma parima teadmisega ja oma südametunnistuse järgi, kuna nad jõudsid järeldusele, et nii on õige. Kui nad patustasid, siis tõenäoliselt vaid kõrkuse tõttu. Nimelt arvasid nad, et neis on piisavalt valgust, eristamaks seda, milleks Jumal ise võttis endale õiguse … Aga see ei ole minu asi, seda hakkavad nad kunagi arutama oma Loojaga ning kes teab, kas nende läbi ei saa mitte päästetud mõnigi hing ? Kõik suundub pidevalt Kristuse armastuse poole.
  Samuti pean ma ennast kaitsma mõtte eest, justkui toimuks minu isiku vahendusel midagi suurt, nagu oleks mu surm and, mis võimaldab varjata suurt hulka patte. Hüüdes Jumala õigluse järele, sattun ma suurde ohtu, kuna tuvastan oma õnnetuseks, et mu arve pole veel tasutud. Samamoodi pean ma kirjutades hoiduma autoritaarsest toonist, nagu oleks minu poolt kirjutatu evangeeliumi kajastus. Sõnades : Tõesti, tõesti, ma ütlen sulle … ( lausutud üksnes inimese poolt ), on tunnetatav alandlikkuse puudumine. Alandlikkus ja lootus on kaks pääsemiseks vajalikku põhivoorust. Aga kõige raskem ongi just neid omandada.
   
   
   
                          KES POLEKS NUTNUD NII NAGU PEETRUS ?
                                                                                                Pühapäev, 11. august
   
  Ma arvan, et kõige sobivam ja Issandale meeldivam hingeseisund on see, mille me saavutame oma esimese kaebliku hüüdega Jumala poole. Alandlikkus on täielik ja hingeline pinge kõige suurem. See on tõeline appihüüe, millele järgneb viivitamatult vastus. Kuid hiljem, kui me teeme edusamme, seguneb hea viljasaagi vahele kõrkuse umbrohtu, nii et väga raske on jääda nõutavasse alandlikkusesse. Hing, kes tunneb end olevat täidetud oma Issandast, kogeb taas suurt rõõmu, aga kindlasti ka kõrkust, mida miski ei õigusta. Meid ei saa takistada mõtlemast, et meeldime Jumalale, et valgus, mis meid valgustab, tõstab meid üles enamiku surelike kohale ning me tabame end ekslikult meditatsioonilt, mille tulemusena  omandame oskuse hinnata või enam – vähem oletada Jumala plaane. Ehk teiste sõnadega – me muutume lihtsalt kiivaks. Me ihkame kogu südamest, et oleksime väljavalitud, kuid hea meelega tahaksime väljavalituks saada üksipäini. Tähendamissõna töötegijaist, kes tulid viimasel tunnil, šokeerib meid ja näib meile ebaõiglane. Mis on sinul sellest, mida ma annan teistele ? Me tunnetame omaenda viletsust ja samas rõõmustame, leides seda teiste juures ! Mis puudutab apostleid, siis ei mõjutanud miski minu usku sedavõrd, kui nende uskmatus, targutamine, nõrkus, hooplemine ja iseteadlikkus. Kes on suurim meist ? küsib Siimon – Peetrus. Kuid kes poleks rõõmustanud tema salgamise pärast, nähes selles omaenda nõrkuse võrdkuju ? Ja kui hell on Kristuse vastus, mis toob lohutust : Siis pöördus Issand ja vaatas Peetrust … Aga kes meist, tundes endal Jeesuse pilku, tulvil armastust ja andestust, poleks nutnud nii, nagu Peetrus ? Ma arvan, et igaühel meist on üks või paar lauset evangeeliumist, mis räägivad otse tema südamega. See lause Peetrusest on üks neist minu omadest, mida ma ei suuda kunagi  ilma erutuseta lugeda. Samuti meeldib mulle lugu samariitlasest. Kui ma vaid tunneksin ära Jumala anni … Mulle tundub, et need sõnad kätkevad kogu Kristuse armastust, kõiki tema lõputu halastuse tõotusi ja kõiki armuande, millega ta meid täidab. Vähemalt esialgu on kõige parem mõtiskleda ainult Kristuse elust ja olla ettevaatlik loomuliku kalduvuse suhtes ( mis meil kõigil on olemas ), mõõta Jumalat inimliku mõõdupuuga. Suurima rahu toob lihtne ja alandlik palve, mis ei küsi ega soovi midagi peale täieliku andumuse ja alistumise. Saatan on kohutavalt tugev. Ta ahvatleb meid kurjale kõigepealt otse, aga kui me jääme heale kindlaks, tuleb ta salaja, et tekitada meis segadust ja tõugata nii meid jälle tagasi kurja juurde. Tänane Püha Missa oli tõesti ilus ja piiblilugemine rääkis just kõrkusest. Kui ma vaid oleksin alandlik !
  Õndsusetundidel, mida Issand oma armus on mulle jaganud, tahaksin ma meenutada mõnesid näilise hüljatuse etappe, ent pean konstateerima, et ühtki sellist pole olnud. Kaasatundev ja lohutav Jeesus on pidevalt minuga. Ma ei saa teha muud, kui Temale mõelda ja Temast rääkida. Mul on pidevalt hirm Teda patuga haavata. Nüüd palvetan ma põlvili. See on tuntud vahend kõrkuse ületamiseks. Ma tahaksin suitsetamisest loobuda, aga see oleks minu jaoks liiga raske, kuna  olen sellega liialt harjunud. Arvan, et asju on vaja teha järk – järgult. Iga päev loobuda Jumala nimel millestki vähesest, aga teha seda järjekindlalt. Suur enesesalgamise tuli leegitseb justkui põlemasüüdatud põhk. Kõige mõõdupuuks on mitte usaldada valestisuunatud asketismi, mille lõpust leiame tihtipeale saatana. Sest kes teie seast, tahtes ehitada torni, ei istuks enne maha ega arvutaks kulusid, kas tal on kõik vajalik selle lõpetamiseks ?( Lk 14,28). Jeesus tahab võtta mind endaga kaasa paradiisi, võimaldades minul samuti sinna sisse pääseda. Ma pean saama Tema sarnaseks. Mitte keegi, kes pole puhastunud armastuse leegis või põletavas puhastustules, ei saa Talle kuuluda. Pole unustatud kõige pisematki süüd ja õnnelik on see, kellel on võimalus kõik oma võlad tasuda veel siin maa peal. Siin all suudame me palju, kuna oleme vabad ja meie väsimatult Jumala poole suunatud tahe on Tema silmis hindamatu väärtusega. Seal üleval enam taolist vabadust ei eksisteeri. Seal üleval pole Jumal enam halastus, kelle poole me võime hüüda, vaid õigluse Jumal. Kuid kes võib nimetada end õiglaseks? Ma arvan, et kui me teadvustaksime Tema Jumaliku südame vastu kordasaadetud kõige tühisemagi patu tõsidust, oleksime me õudusest jahmunud ja mõistaksime paremini Tema armastuse suurust. Oma kannatustest hoolimata olen ma õnnelik, kuna mulle on antud jõudu selleks, et puhastuda ja ilmuda Jumala ette vähem kõlvatuna. See on suur arm. Issand, anna igaühele tema enda surm, suur surm, mida igaüks endas kannab !
   
   
       MAARJA; KUI PALJU LOHUTUST OLED SA MULLE PAKKUNUD !
                                                                                             Esmaspäev, 12. august
   
  Täna hommikul ärkasin ma kenakesti segadusseaetuna pisut valusast hüljatusest, mis juhtis mind taas praeguse elu juurde koos kõigi selle hirmutavate küsimustega. Palvetasin, lugesin missatekste, kuid alles nüüd, keskpäevaks, peale seda, kui olin palvetanud Ole tervitatud, Maarja , leidsin ma jälle selle innustuse, mis on mulle saanud hädavajalikuks nagu õhk. Maarja toob mulle pidevalt oma armastuse lohutust. Kui südantsoojendavad on need lihtsad palved ! Mul on kogu südamest kahju protestantidest, kes on loobunud nii suurest pelgupaigast. Kui ma peaksin loobuma päeva jooksul kõikidest Neitsi Maarja poole suunatud palvetest, jääks mul mulje, et  pöördun kauge ja ligipääsmatu Jumala poole ning mu hüljatustunne jääks püsima. Jeesus on koos meiega Armulaua vahendusel. Püha Missa ja palved, milles me Tema poole pöördume, kui Ta on meie kehas kohal Pühas Hostias, on väga võimsad ja toovad armu. Kuid Maarja on meile veel lähedasem. Mõtisklen sageli ja hea meelega isa Thomase lause üle : Tema hoiab sind lakkamatult. Mõnikord tuleb mulle pähe, et kui ma oleksin protestant, ei saaks ma nii sageli Armulaual käia ega palvetada Neitsi Maarja poole. Mis minust sel juhul saaks ? Piibli psalmid ja palved on imekaunid, kuid need on vaid inimeste palved, mis ei aita meid lihtsalt usaldada ja anduda Jumala tahtele. Neisse on kätketud pisut hirmu. Lilleliste sõnade taga võib ära tunda Moosesega rääkiva hirmuäratava pilve ning Jumala viha mõõga. Ehk piisab sellest neile, kes elavad austusväärset väikekodanlikku elu, täis mugavat ja näilist kindlustunnet, aga ma ei mõista, kuidas neist on võimalik ammutada jõudu hirmu ja tagakiusamise hetkedel. Protestantidel, kes püüdlevad oma lunastuse poole, on tegelikult rohkem teeneid, kui katoliiklastel. Nende tahte akt peab olema ägedam, neil on rohkem vaprust vastu pidada sügava öö ajajärgul, Aga kui palju on neid, kes on eksinud just tänu sellele tahte aktile ? Maarja ! Kui palju lohutust oled sa inimestele pakkunud ! Tema kuju on meile teatud moel lähedasem, kui Kristuse oma, kuna Kristus on kroonitud oma jumaliku aupaistega. Jeesuse poole palvetamine tähendab palvetamist risti poole. Ainuüksi Jeesuse nime nimetamisel kerkib meie vaimusilma ette kogu Kalvaaria verine tragöödia. See sõna on ränk ! ütlesid paljud tema jüngrid. Kes suudab seda kuulata ? ( Joh 6, 60 ). Rist on lõputu armastus, ent see on ka järgimine : katsumuste – eelsetest kannatustest moondunud nägu ja teadmine, mis teeb võimalikuks, et meie kokkupigistatud huulte vahelt purskuks välja fiat . Maarja on lohutuse ema. Oma palvetes kujutame me teda ette leebe naeratusega, mis valgustab ta nägu, Roosipärjaga, mis on inimestele lõputute armuandide vahendiks. Mul on kaks fotot Neitsi Maarja kaunitest kujudest. Ma vaatan neid palvetades meeleldi, kuna keskendun halvasti ja taban end tihti mõtiskledes ristist mõtlemast hoopis muudest asjadest … samuti kasutan ma Ole tervitatud, Maarjat saatemuusikana. Kuid iseäranis neil hetkedel tuleb saatan mind piinama. Piisab mul kujutleda Neitsi Maarjat hiilgavas puhtuse ja armastuses ning otsemaid ilmub mu ettekujutusse võikaim vaatepilt, et rüvetada tema kuju ja viia mu hing paanikasse. See on patu tagajärg ! Selle arme kanname me elu lõpuni ! Me peame olema valvel meie loomuse sügavusest väljuvate impulsside ees. Kahtlemata muudavad need meid rahutuks, kuid piisab vaid öelda : ma ei tohi enam nende peale mõeldagi, et ma ei mõtleks nende peale veel rohkem. Sellele teeb lõpu pidev palvetamine ja ma eeldan, et meile tuleb appi killuke Jumala armust, mis heidab saatana tagasi sinna, kuhu ta kuulub.
   
   
          KUI VAID NEITSI MAARJA VIIKS MU HINGE PARADIISI!
                                                                                                    Teisipäev, 13. august
   
  Inimesest, kes seisab oma surma lävel, võiks kirjutada terveid lehekülgi. Ei saa takistada rahulolematust tahte rolli üle, mis juhib meie käitumist. Meie mõtetesse tungib otsemaid küsimus : mil määral me tegelikult mõjutame vabalt seda, mis toimub ? Kas võis Juudas vabalt otsustada, et ei reeda Kristust ja juudid, et ei löö teda risti ? Sellele, kes on ettenägelikkuse instrumendiks, ilmub ebaselgelt, kuid vaieldamatult tegelikkus ja tema saatuse samme juhib kõrgem jõud. Ma arvan, et ei eksisteeri individualismi, üksnes meie egoism seab meie ja meie vendade vahele barjääri. Tegelikkuses aga oleme me üksteisega seotud ja patu tagajärjed langevad tihti mingi põlastusega täie õiglusega süütute kaela. Miski ei loe Jumalale sedavõrd, kui hinge päästmine ja meid tabavad karistused pole karistuseks selles mõttes, mida meie selle sõna all mõistame. Need on vaid Jumala lõputu armastuse tõestuseks kõige Tema loodu vastu. Patu tagajärjel kaotame me vahendid oma lunastuseks ja kui Issand poleks vahele sekkunud, sammuksime me otseteed igavesse hukatusse. Kuidas võiks Jumal asuda elama pühamusse, täis haisvat kõntsa, kui selle pühamu omanik täitis selle  mustusega täiesti vabatahtlikult ? Karistuse ning järgneva kannatusega valmistab Jumal oma asupaika ette päevaks, mil hing, piisavalt ehitud ja kaunistatud, suudab vastu võtta seda ainukest, mida ta tõepoolest vajab : Jumalat. Mõnedele inimestele on antud elada rahulikult ja õnnelikult, kuna nad oskasid hoiduda patu roisust. Ja Jumal, kes jagab heldelt oma ande, annab neile rohkesti maiseid hüvesid, kuna ta teab, et nad kasutavad neid pääsemiseks. Teisi inimesi viiksid needsamad hüved vaimse surmani. Aga kui täiesti allakäinud hinges leidub kasvõi tibatillukegi valgusekiir, hoiab Jumal seda, pakkudes talle vahendeid elu täisväärtuslikkuse saavutamiseks. Kõik on armastus … lõpmatu õrn armastus, millest meil pole aimugi. Ma mõistan paremini Ars´i preestrit, kui ta rääkis Jumala poolt neetutest . Ta rääkis alati : See on nii hea. Meie teotame Teda, sülitame Talle näkku, Temale, kelle kõrval me oleme vaid põrm, ent Tema andestab meile ! Veelgi enam, Ta tuleb meie juurde esimesena. Tema on meid enne armastanud, ütles püha Johannes. Kuid meie sülitame Talle taas näkku ning Tema tuleb jälle väsimatult meie juurde, et anda meile oma armastuse täius. Õnnelikud on need, keda on tabanud pealtnäha ebaõiglane saatus ! Nad on õnnistatud Isa poolt. Aga mis puudutab minu juhtumit, siis rõõmustan ma selle üle, mis mulle on osaks saanud. See on tõestuseks, et Issand tahab mind päästa. Miks just mina sain sellise armu osaliseks ? Siinkohal on arvatavasti hea teha ruumi tõelisele vabadusele, mis meil on. Argumenteerida ainult nende asjade üle, tähendaks asuda ohtlikule ja ebakindlale teele. See tähendaks üritada veelkord otsida vastust Issanda miksile ja lubada neil laskuda meie piiratud intelligentsini. Me oleme sündinud selleks, et surra, aga kuni ei mõista selle fakti tähtsust meie, ei unusta seda meie Isa. Ta hoolitseb oma laste hea käekäigu eest. Ta teeb kõik selleks, et anda meile vahendid heaks surmaks. Kas elu eesmärgiks on elada ? hüüab üks Claudel `i tegelastest. Ei, eesmärgiks pole elada, vaid surra. Mitte risti tahuda, vaid sellele astuda.
  Igal juhul sooviksin ma aidata teil mõista, et minu surm on rõõmu põhjuseks, kuna mul on midagi, mida ma saan anda. Mind tabanud karistus on ebaõiglane üksnes inimeste vaatevinklist. Ma kuulutan Jumala ees, et ei näinud ette ega soovinud oma esimese teo tagajärgi. Tegutsesin täie teadvuseta, järelikult tahtmatult. Ma elan vaikselt ja rahus. Kui Issand tahab, annab ta meile täielikult tunda meie tegude pimedust ja ma tunnistan alandlikult, et mu hinge salasoppi on jäänud mõned painavad mälestused, mis on järele jätnud armi ning juba ainuüksi pilk sellele teeb mulle haiget … Kuid teod, mis mind siia tõid, tunduvad mulle võõrastena. Ma olen peaaegu kindel, et esimesest päevast peale oli kõik ette määratud ja sellepärast ma ilma sündisingi. Pole vaja mind sajatada rohkem, kui need, kes mind tapavad. Kõik me oleme vaid tööriistad Jumala kätes ning kui Jumal otsustab nii efektselt sekkuda, siis alati seepärast, et ta lõpuks end täielikult meile kingib.
  Homme tuleb vangla preester minu kongi Püha Missat teenima. Võin just peale Neitsi Maarja Taevassevõtmise püha vigiiliat asuda püha Armulaua juurde. Kui vaid Neitsi Maarja juhiks mu hinge taevasse ja näitaks mulle oma jumalikku Poega kogu tema auhiilguses !
   
   
   
                    ÜKSNES LOOR ERALDAB MEID KUNINGRIIGIST
                                                                                                      Teisipäev, 14. august
   
  Täna hommikul valmistusin ma rahus Armulaua vastuvõtmiseks ja nüüd on mul südames rõõm, kuna minus elab Kristus . Kunagi varem pole ma tundnud Armulaua mõju nii tugevasti kui täna. Mu süda on rõõmust tulvil ja ei suuda haarata kogu seda armastust, millest ta on ümbritsetud. Ta juubeldab tänuavalduses. Olen õnnelik, et võin tuleval reedel jälle Kristuse ihu vastu võtta. Ja veel üks hea uudis : vangla preestri puhkuse ajal teenib Püha Missat minu kongis tema asetäitja, nii et isegi sel ajal ei jää ma üksinda. Ma kaldun arvama, et see preester tuleb Sante`sse ainult minu pärast. Nii sain ma vähemalt aru oma vaimuliku isa sõnadest, kellele ma olen tänulik kõige eest, mida ta tegi, et mulle kergendust tuua. Ta tõi mulle raamatu, mille ma tahtsin ammu läbi lugeda ja millest hoovab väikeste lillede värskust ja ilu. Need on püha Jeesuslaps Teresa autobiograafilised teosed, tema väike tee. Tema, kes pealtnäha sarnanes teistega, saavutas suure täiuslikkuse. Tema elu tundub meile kättesaadavam, kui näiteks püha Assisi Franciscuse või püha Avila Teresa elu. Kuid mina olen alles alguses.
  Hetk tagasi vestlesin ma jalutuskäigu ajal ühe valvuriga, vist kommunistiga, täiesti veendunud ateistiga. Taolised vestlused tunduvad mulle liigsetena ja teevad valu. Ma arvan, et huvitav oleks juurelda usklike ja mitteusklike suhete üle. Ateistid argumenteerivad sageli veendunumalt ja loogilisemalt, kuna nad jäävad konkreetsete arusaamade alasse, kus mõistus võib kergesti eksida. Kui usklik jääb samale tasandile ja esitab võrdluseks samasuguseid veenvaid argumente, on need umbes sama viljakandvad kui viljapõllud jaanuaris. Usklik peab tõusma tasemeni, mis ületab inimmõistuse, kuid mis paratamatult lõppeb sellega, et teeb keeruliseks selle kirjeldamise, mis enamikule surelikest näib hullumeelsusena ja liiga sentimentaalsena. Kui ma võiksin kokku võtta uskliku inimese tundeid, mis on valgustatud armust, peaksin ma kasutama sõnu : ligiolek, soojus, valgus, õrnus, kütkestavus … mõisted, mis ei reeda palju sellele, kes ei usu. Ma arvan, et maad ja taevast oleks vist võimalik näitlikult kujutada pildina, täis künkaid ja orge, mida näidatakse meile vaid ühest küljest. Künkad on seal, kus neid võib näha igaüks. Jumala ligioleku hetkedel, kui arm valgustab hinge, muutub hing võimeliseks väga lühidalt vaatama sellesama pildi teist külge. Künkad näivad siis orgudena ja orud küngastena. Mõistus ei osale selles nägemuses üldse. Reaalsus ujutab meid üle kirjeldamatul, Jumala poolt antud moel ja kui me pöördume tagasi normaalsele vaatetasandile, ei suuda me mõista ega selgelt mälus taastada, mida me nägime. Samuti jääb meile imelisest elamusest alles vaid mälestus, mille järele me januneme, kuid mis ei saa meile osaks iseenesest. Abstraktseid argumente on väga raske kasutada, seda enam siis, kui need ületavad kõrgemal nähtava tunnetuse, mis ületab aega ja ruumi. Sõnadega selgitamine muutub siis lihtsalt võimatuks. Kuid ikkagi, kuni meile saab osaks see arm, näib  kõik lihtne, loogiline ja ilmne. Jumala kuningriik on tõesti meis endis, meid eraldab sellest vaid loor, kuid me oleme niivõrd harjunud vaatama füüsiliste silmadega ja otsustama mõistusega, et  kasutame automaatselt neidsamu vahendeid, püüdmaks seda mõista, ent loori me ei kergita. Kuidas siis seda teha ? Üheks vahendiks on armastus, alandlikkus, iseenda salgamine, palve ja usaldus Jumala vastu. Mitte püüda kõike mõista, vaid lasta oma südame sügavusest välja purskuda armastuse karjetel ning kuuletuda Jumala tahtele, ilma, et sellesse oleks segatud ebaterve uudishimu. Aga see on imeline, kuna selleks pingutuseks, mis sugugi ei sõltu intellektuaalsetest võimetest, on suuteline ka kõige harimatum inimene. Usk on kingitus ja püha Paulus meenutab oma kirjas roomlastele, mida ütles Jumal Moosesele : Ma halastan, kellele ma halastan, ja heidan armu, kellele ma heidan armu. Ning lisab: Nõnda siis ei sõltu see inimese tahtest ega pingutusest, vaid Jumalast, kes halastab.( Rm 9,15 – 16 ) Aga see on arm, mis täidab meid ääretu rõõmuga, kutsudes hinges esile sellise janu ilu järele ja sellise jõuetuse tunde, et hing ei suuda sellele vastu panna. Ta oigab ja anub oma Loojat senikaua, kuni see oma headuses ja armastuses on jälle otsustanud seda heldelt kinkida. Ent nägemus, mis viib meid kirjeldatud seisundisse, on tõenäoliselt vaid väga lühike ja väga kahvatu helk sellest, mida antakse meile igaveseks ja ohtrasti, kuni me sureme selle maailma jaoks. Millist rõõmu me seal kogeme ! … ja kui paradoksaalne : millist valu need ülejäänud ! …
   
   
                  MINU JAOKS ON SEE VIIMANE SUUR PÜHA
                                                                                           Neljapäev, 15. august
   
  Õnnistatud Neitsi Maarja taevassevõtmine. Minu jaoks on see viimane suur püha. Sellel tema taevassevõtmise päeval pean ma rohkem palvetama meie Ema poole. Ma arvan, et sel puhul võin ma temalt paluda paljusid asju ja olen kindel, et ta võtab mind kuulda ning pöörab mu palvetele tähelepanu. Täna hommikul tunnen ma end rohkem üksi, kõik on nii põhjendatud, kuid Jumala ligioleku tunne on minu jaoks mõnevõrra nõrgenenud. Alati kulgeb kõik samamoodi. Kogedes rõõmu, mida Jeesus mulle annab, luban ma iseendale, et olen tugev ja pean vastu, kui ma ka peaksin jääma sukeldununa täielikku öösse. Ent kui mu hinge üle laotub vari, hakkan ma kohe halama ja suure kisaga nõudlema valgust, mis mind juhiks. Meeleldi kaoksin ma selles täieliku võimetuse tundes. Tõepoolest, mitte miski ei tulene minust. Jumal annab mulle armu, mida ma oma olukorras vaevalt võin tagasi lükata. Vabaduses elades oleksid mu teened suuremad, aga siin ? Kui ma vaid oleksin avanud silmad, et nende ees oleks end näidanud tapalava õudus. Kes ei haaraks raugematu energiaga kinni väravast valguse ja soojuse juurde, mille ta leidis oma kannatustes ? Kogu au kuulub Jumalale. Ta teeb kõik selleks, et meid hoida. Mida Ta meie käest soovib ? Et me ainult ei lükkaks tagasi Ta ande ja alistuksime Tema tahtele. Hetkel, kui Ta jõuab veendumusele, et  kasutame Ta ande hästi, vihjab Ta meile diskreetselt, et teeksime pisikesi täiendavaid jõupingutusi. Nii talitades oleme hetkeliselt ümbritsetud armu üliküllusest. Keeldumise korral jääme me hetkeks seisma ning langeme siis jälle kiiresti tagasi alla, kust me nii raskelt pääsesime. Me kas teeme edusamme või pöördume tagasi. Pole võimalik langeda ükskõiksusesse, mis täidaks hinge ja keha. Iga teie jah olgu jah ja iga ei olgu ei,   ( Mt 5,37) ütleb evangeelium. Kuid teisest küljest, kui mind selline ilmne rõõm maha jätab, ei saa ma jagu mõtetest, et Jumal ei armasta mind enam. Miks oli Ta hetk tagasi siin ja nüüd Teda enam pole ? Ma küsin asjatult, kuna tean hästi, et see ei ole Issanda rahulolematuse ilming. Jeesus aitab mind seeläbi, et annab mulle jõudu vastu pidada ja lisab sellele teisi armuande, mis pole meeltega tajutavad. Aeg – ajalt, et lisada mulle taas vaprust, annab Ta tunda, et on ikka veel siin ja et Ta mind ei hülga. Need on puhkepaigad mu ristiteel. Kuid meie, inimesed, oleme loodud nii, et otsime ennekõike tundeid. Me räägime sageli sellest, et kõigel on oma mõõt. Ning igal hingel on kindel mõõt, mis on talle omane, kuid paljud inimesed otsivad selles vabandust, et mitte teha edusamme. Püha Teresa väljendub väga kujukalt, et hea Jumala lilleaias on liiliaid ja on roose, kuid siin võib leida ka väiksemaid tagasihoidlikke õisi. Ja Issand, jalutades oma lilleaias, tunneb neid lilli vaadates samasugust rõõmu, kui vaadates noid suursuguseid. Küsimus on selles, kas me peame ennast kannikesteks või liiliateks. Ma arvan, et ükskord on taevas suur hulk kannikesi, mis tõdevad, et pisutki suurema kuraasiga oleksid nad võinud olla liiliad. Tihtipeale ei tee me edusamme, kuna keeldume andmast Jumalale ära kõike. Ühel hetkel ütleme me Ei !. Ehk isegi endale seda eriti teadvustamata. Näiteks suitsetan ma kümme sigaretti päevas ja olles veendunud, et selles pole midagi halba, siis lõpuks polegi. Juba ainuüksi sellega, et ma suitsetan, tõestan ma, et eelistan Jeesuse armastusele tubakat. See ei  tähenda, et sigarett iseenesest omaks mingit tähtsust, kuid ma arvan, et kui mul oleks tahtejõudu suitsetamisest loobuda ja ma seda ka teeksin, oleks see ohver Jeesusele väga armas.
  Jeesus ei taha mind piinata, vaid igatseb, et ma Teda üle kõige armastaksin. Kuid mina pole ikka veel selleks võimeline, kuna patune käsi, juhitud halvast südametunnistusest, suundub sigarettide poole …  Ohvri tähtsus ei seisne mitte asjades, mida me ohverdame, vaid hinnas, mida sellele ohvrile omistame.   Maailma Looja soovib oma loodult üksnes armastust …. Ta januneb armastuse järele ! Ainult vaprust ! Pisukese tahtepingutusega võib kõiges edu saavutada ! Kümme päeva tagasi suitsetasin ma kakskümmend sigaretti, nüüd kümme ja tuleval nädalal … ehk enam mitte ainsatki ! Ma sooviksin seda tõesti, mul on jäänud veel nii vähe aega ! …
   
                                TAHAKSIN EMMATA KIVE
                                                                                                       Reede, 16. august
   
  Kogu armastus lähtub Jumalast ja mitte keegi pole võimeline armastama, kui Jumal ei anna talle osa oma armastusest. Samamoodi on see ka juhul, kui me saavutame teatud hingelise taseme. Meie hing muutub pidevalt rikkamaks Kristuse armastusest. Mitte meie ei armasta, vaid Jeesus, kes armastab meie läbi. Kõike, mida armastame meie, armastab ka Jumal ja tõmbab seda enda ligi, seepärast jääme meie Tema armastusse. Lõpmatu halastus … Issandale meeldib luua hinges oma eluase, et teha sellest vahend teiste päästmiseks. Ma arvan, et hinge võib võrrelda peegliga. Jumal saadab hingele oma valguse, mida see vastavalt oma täiuslikkusele kas rohkem või vähem peegeldab. Issand pakub meile võimalust end muuta, kusjuures ta respekteerib meie vabadust ning kui me ütleme oma jaa, aitab ta meid sellega, et annab meile valgust. Nii muutub hing täiuslikkumaks ning peegelduv valgus säravamaks ja intensiivsemaks, kuid see valgus kasvab ajani, kuni me pole saavutanud kogu täiuslikkust.
  Me peame olema täiesti veendunud, et oleme vaid peegliks. Valgus ei kiirga välja mitte meist endist, vaid Jumalast. Kõrkusel on aga kalduvus panna meid arvama vastupidist. Jälle see kõrkus ! Kui palju enam või vähem tahtmatuid mõtteid lähtub iga päev meie kehast, et rüvetada Kristuse puhtust : Mina, mina, ainult mina ! , selle asemel, et kiita, selle asemel, et öelda ainult TEMA. Hea meelega kirjutaksin ma oma selja peale suurte tähtedega PÕRM. Mu hea Jeesus, ma tänan sind kõigi armuandide eest, mida sa mulle oled andnud. Täna hommikul võisin ma Sind vastu võtta Armulaual ja mu süda hüppab rõõmust, kuna mind ujutas üle sinu armastuse tulv. Kõik on nii puhas ja särav ! Kõik muutub armastuseks ! Hetkel, mil ma seda kõige vähem ootan, ilmutab Jeesus minu vastu nii ilmselget ja nii harukordset tähelepanu. Umbes samamoodi oli ka siis, kui mind külastas meditsiiniõde, et tänada mind hea sõna eest., mida ma olevat talle öelnud, aga mida ma ise ei mäletagi. See juhtus paar päeva tagasi. Tundub, nagu oleks ta sügavalt pöördunud. Enam ei ela mina, vaid see on Kristuse armastus minus, mis laseb mul tegutseda, rääkida, kirjutada. Tahaksin emmata kive, et tõestada loodusele, kuidas ma teda armastan. Ma olen privilegeeritud ! Kui paljud orduinimesed ja preestrid tahaksid saavutada taeva nii vähese vaevaga ! Ristimine verega on suur and ja nii tühine asi, kui me armastame. Samuti kogen ma, et proportsioonis armastusega kasvab ka olevuste ja asjade tunnetus. Võib öelda, et meis olevale Kristuse armastusele meeldib ära tunda oma armastust teistes hingedes, milles ta on. Teiste inimeste juurde juhib meid teatud sugulus, peaaegu selgeltnägemine ja armastus neis näib meile nähtavam, kombatavam ning me armastame neid veelgi rohkem. Kõrgeneb tähelepanuvõime ja ka kõige pisemgi asi paistab meile hoopis väärtuslikumana. Ma ei saa kuulata sajatamist, ilma, et see haavaks mu südant. Samamoodi oli see ka Kristusega, kui Ta kuulis jumalateotusi. Tahaksin rääkida veel ühest asjast, mis mind häirib, kuigi ma ei taha seda üle tähtsustada. Viimastel päevadel olen ma kaks korda üle elanud kirjeldamatut jubedust, mõeldes saatana peale. Esimest korda juhtus see, kui lebasin voodis. Äkki nägin ma end oma kujutlustes auto esiistmel istumas. Siis pöördumas ja sattumas silmitsi hirmsa tokerja koerapealise ebardiga. Hüppasin tugeva ängistustundega voodist välja, justkui oleksin tõepoolest näinud saatanat. Ma tean, et see oli vaid mu ettekujutuse vili, kuid tahaksin rõhutada fakti, et see kujutis ei olnud tahtega esile kutsutud ja ma olin kaugel sellest, et orienteerida oma mõtteid pimeduse vürstile või autole. Teist korda toimus see eile õhtul. Lebasin jälle voodis ja püüdsin leida võrdlust Kristuse kannatuste illustreerimiseks, mida hinged tõrjuvad. Jeesus aitas mind ja see pisike episood, mille ma koos temaga läbi elasin, meeldis talle kindlasti, kuna mu südames võttis maad magus rahu. Äkki kuulsin ma võtmelööki vastu oma kongi aknavõret. Selle asemel, et mõelda, et see võis olla valvur, ütlesin ma tahtmatult : See on saatan. Sel hommikul haaras mind õudus. Ma istusin voodi peale ja katsin suu käega, et mitte karjuda. Hakkasin sedamaid Roosipärga palvetama ja juba esimese kümne lõpus sain rahu tagasi. Esimene mõte, mis mulle pähe turgatas, oli : Mu Jumal, kui ma peaksin taluma sellist ängistust terve igaviku, mõistaksin ma paremini põrgu õudu. Alalõpmata kerkib mu ettekujutuses esile seesama kohutav koerapea. Mõne sekundi vältel tundsin ma nii tugevasti saatana lähedust, et kartsin, kui ta peaks mind jalgadest tõmbama … Ma ei kirjuta neid ridu selleks, et väita, nagu oleksin saatanat näinud. Ma ei tea, mida sellest arvata. Kindlasti on see ülespiitsutatud ettekujutuse vili … Ma peaksin kalduma nii arvama.
   
              ÕHTU SAABUDES PÕGENEN MA PALVE JUURDE
                                                                                                    Laupäev, 17. august
   
  Täna laskusin ma maa peale, kuid tõenäoliselt mitte kauaks. Olen rahulik, vaid pisut nukker. Mul on kalduvus vaadata reaalsust nii, nagu see on, kogu tööstusperifeeria taeva halluses. Sellest ajast peale, kui ma hakkasin seda Päevikut kirjutama, tundub mulle, nagu elaksin ma teises maailmas. Päevad voolavad nagu vesi ja seepärast näib mulle, et ma polegi elanud teistsugust elu, kui see siin. Esitan hulgaliselt küsimusi, mida ma teeksin, kui ma … kui … Aga mu vastused ei rahulda mind. Ma arvan, et igaühel meist on oma kindel lähtepunkt, kust ta tõuseb üles, et minna taevasse. Kui ta uuesti jõuetuna alla kukub, saavutab ta taas selle lähtepunkti, ilma, et peaks peatuma üleminekuseisundis. Samamoodi pöörduks vooruslik väikekodanlane, kellest sai orduinimene, ebaedu korral tõenäoliselt tagasi ilmaliku elustiili juurde. Või kurjategija, kes loobus suitsetamisest, pöörduks endises keskkonnas selle juurde tagasi. See teeb rahutuks, kuna igaühel meist on mingi nõrkus, mis on talle omane, kuid selle vääristamine on ainult Jumala asi. Midagi vedrutaolist, mis on kord välja venitatud, siis kokku surutud, siis niisama jäetud. Jumal tõmbab selle otsa nii, nagu Talle meeldib … Ning mul ei ole tarvis seletada, mis sünniks, kui Ta sellest lahti laseks … see on niigi selge. Tean, et võin soovida üksnes seda, mida tahab Jumal, olgu see kuitahes karm. Kuid ma ei saa takistada rahutukstegevaid mõtteid, mis juhtuks siis, kui Jeesus jätaks mind maa peale kauemaks, kui ma oletan. Olen saanud temalt liiga palju selleks, et kahelda, kui hea ta on oma väikeste laste vastu. Ma ei taha Teda rohkem haavata. Mis puudutab minu isikut, siis minu kohta poleks võimalik öelda : Andesta talle, kuna ta ei tea, mida teeb. Ma tean väga hästi, millest pean praegu kinni hoidma. Ent kui ma võiksin elada vabaduses, teaksin ma hästi, mida teeksin. Ma jookseksin Sinu juurde, et sind emmata, mu kallis tütreke ja kõik võiksid end kristlikus rahus ette valmistada meie taeva jaoks. Kuid siin ? Ümbritsetuna vihkamisest ja kiusamisest. Kes saaks siin areneda ? Tal peaks olema püha Pauluse hing ! Kui keegi orduinimestest võetaks ära tema kloostrist ja pandaks kümneks aastaks vangi, siis arvan ma, et algsest orduinimesest ei jääks tema vangistuse lõpuks palju järele, seda muutust ma parem katsetama ei hakkaks. Ning kui kloostrisse antaks üks kärnane lambuke, kes veedab aega tühja jutu ajamisega või jumalateotamisega, mis saaks siis ülejäänud karjast ? Aga siin pole mitte ainult üks kärnane lammas, vaid kümme ja pole siin mingit : Mu kullakallis isa, kas te oleksite nii kena … vaid : Viska mulle kokaiini. Tõsi, inimene pole kunagi kavatsenud teha nendest lurjustest pühakuid. Ent ometigi ! Võib – olla on nemad Jeesusele lähemal, kui niinimetatud laitmatud.
  Läheneb õhtu ja mu hüljatus taandub. Otsin pelgupaika palves nagu igal õhtul ning püüan seejärel uinuda. Ootan kannatamatusega kolmapäeva, kui saan vastu võtta Armulauda. Samuti külastab mind su ema, kes näib olevat rahulikum kui varem. Kordan iga päev Jeesuse lubadust, mille ta andis Margarita Maria Alacoque ´ile: Ma täidan su perekonna rahuga. Ja ootan, et see saaks tõeks. Olen teinud edusamme palves. Kehtestasin kindla ajarežiimi, mida ma ei taha mingil tingimusel muuta. Suitsetan päevas ainult kolm sigaretti, varsti lõpetan suitsetamise täielikult.
   
  VARSTI EI SUITSETA MA ENAM ÜHTEGI SIGARETTI JA TÕUSEN IGAL                                                                                                                         
                                            HOMMIKUL KELL VIIS
                                                                                                     Pühapäev, 18. august
   
  Täna hommikul tundsin ma sisemist rahu. Issanda jõud ei jäta mind maha ning seda, mida ma tahan teha, teen ma kergusega, mis ei tulene minust. Jumala ligioleku tunne on pisut nõrgenenud, kuid see ei ole enam nii raske kui alguses. Tunnen end vähem kaotsiläinuna ja enam suutelisena jätkama oma pooleliolevat ettevõtmist. Kui minul puhkas Issanda Vaim, täitis Ta mind jõu ja rõõmuga, mis oma intensiivsusega tegid mulle haiget. Samuti ei elanud ma mitme päeva jooksul viit minutitki Issandale mõtlemata. Tundsin end jõuetuna, justkui oleks mind põletanud palavik, ebanormaalses rahutuse seisundis. Nüüd olen rahulik ja osalen suuremal määral oma pühitsemises. Aeg – ajalt tundub mulle, et ma lasen oma mõtetel uidata täiesti maiste asjade ümber ning ma olen sunnitud neid nagu perutavat hobust õigele teele tagasi juhtima. Issand tahab mind kindlasti natuke proovile panna, et näha, mida ma näilises hüljatuses peale hakkan. Kui ma vastu pean, jään ootama veel tihedamat ühinemist oma Issandaga. Justkui autasu, mille Issand mulle annab, et ma Teda rohkem armastaksin.
  Lugesin püha Jeesuslaps Teresa raamatut. Ta on kaunishing ja meile väga lähedane ! Jah, tarvis on taas muutuda lasteks ning teha väikesi asju nii, nagu teevad nemad. Nende eeliseks on usaldav kuuletumine ja vankumatu usk. Meie peame seda harjutama. Uskuma, et Jeesus armastab meid lõppematu armastusega ja et Ta tajub igat meie häda palju enam, kui meie ise. Tähtis on teha edusamme pisiasjades. Eelkõige loobuda kõigest, mis pole liiga raske. Nii näiteks pean mina kogu oma tahte suunama suitsetamisele. Suitsetan ühe sigareti hommikul, ühe keskpäeval ja ühe õhtul. Võiksin lõpetada resoluutselt, korrapealt, kuid see oleks liiga raske ja sellist pingutust lastelt ei nõuta. Kolmapäeval jätan ühe sigareti vahele, nii et jäävad ainult kaks. Siis püüan jätta vaid ühe ning hiljem mitte ühtegi. Samamoodi on palvetamisega. Otsustasin tõusta igal hommikul kella viie ja kuue vahel, et end ette valmistada ja palvetada missa tekste. Muide, selgub, et mina pole ainuke, kes peab jõupingutusi tegema. Et ma üldse voodist tõuseksin, peab mulle appi tulema mu kaitseingel, kuna mulle meeldib väga magada. Varem poleks mind isegi viietonnine kraana suutnud sundida sõrmegi liigutama.
  Nüüd läheb iga päevaga hullemaks. Tunnen end tühjana, ilma igasuguse kireta. Mulle näib, et kõik on asjata. Käin ringi nagu metsloom puuris ja mul on surmani igav. Võiksin kirjutada, ent ei tea, millest, pealegi valutab mul käsi. Issand tahab mulle näidata, et Ta on mind välja valinud osalema Tema halastuse missioonis ja samas, et ma olen üksnes vahendiks, mis pole suuteline iseennast juhtima. Minu armust piisab sulle, sest et minu jõud ilmneb nõrkuses. Kui jutt käib nõrkusest, siis on see täiuslik. Olen tühine, maailma silmis täiesti tähtsusetu. Kuid Jumal on valinud maailma meelest narrid, et häbistada tarku … Aga need, keda maailm peab neurootikuteks ja mittetäisväärtuslikeks, lõppude lõpuks ka need, kes pole üldse midagi, on Jumal välja valinud, et murda nende võimu, kes midagi on … ( Jumal on valinud need, kes maailma meelest on alamast soost ja halvakspandud, need, kes midagi ei ole, et teha tühiseks need, kes midagi on 1 Kr 1, 27-28) Püha Paulus lisab mulle taas vaprust. Üritagem pisut mõtiskleda igaviku kestvuse üle, võrreldes mõne elunädalaga, mis on mulle veel jäänud !
   
   
                                 TULEN TAGASI MAA PEALE
                                                                                              Esmaspäev, 19. august
   
  Kui ma võiksin kujundlikult väljenduda, siis nüüd on pinge täielikult langenud. Olen jälle maa peal tagasi ja maised asjad, mis mulle tundusid kasutud ja väärtusetud, hakkavad taas mu silmis omandama teatud võlu. See maailm on täiesti teistsugune, kui too, Jumala oma. Kogu meie elu jooksul tõmbab Jumal meid enda poole, ümbritsedes meid hellusega ning näidates meile kogu maise tühisuse tähtsusetust, mis inimeses üksnes vastumeelsust tekitab. Kuid niipea, kui me oleme omapead jäetud, kaob jumalik vaade maailmale. Mul on elavalt meeles tõdemus, et kõik peale igavese elu on kõdu ja kuigi ma olen sellest teadlik, hakkab mind jälle kõrvale kallutama maapealne reaalsus ning ilmalik elu annab endast taas teada oma tungiva kutsega. See veider maailm täis vastuolusid ! Siin on must ja valge, valgus ja pimedus, rõõm ja kurbus, armastus ja vihkamine. Vihkamine on maailm ning meie keha on selle koostisosa. Armastus on Jumal ja temalt pärineb meie hing. Selles on dualism ja vasturääkivus. Üks maailm peab saavutama võidu teise üle. Selleks on tarvis väsimatut võitlust. Kui võidab meie keha, saab hinge osaks samasugune saatus nagu kehal – kõdunemine. Kui võitjaks jääb hing, siis saab ka kehale osaks igavene elu. Samamoodi see, mis on positiivne siin maa peal, saab taevas negatiivseks. Loomulikult neile, kes ei usu ja järgivad seda kehalist poolt, näib kristlus hullumeelsusena. Kuidas jõuda usu juurde, kui valu lähtub eelkõige meelelahutustest ja tõeline rõõm valust ? See, kes naerab, naerab sageli sellepärast, et tema keha materiaalne külg on rahuldatud ning nii toimides annab ta sellele eelise hinge ees. See, kes nutab, nutab seepärast, et ta keha kannatab ja enam ei loovuta ta kehale midagi hinge kahjuks. Läbi naeru kuulen ma lõbusust, mis on sünnitatud meie rahuldatud ihadest, ent mitte sugugi rõõmust tulenevat püha naeru, mida me tunneme, nähes oma sõpru õnnelikena. Raske on mõista seda vastuolu, mis tundub ebaloogilise ja absurdsena. Mõtisklen jälle võrdluse üle tasandikust küngaste ja orgudega, mis minu arvates on küllaltki täpne, väljendamaks seda vastuolu. Analoogiliselt toimuvad kõik sõjad ja taplused vaid sel põhjusel, et on ainukeseks ravimiks meie tumenenud hingele. Esindan eelkõige lunastust patu eest kui ainukest vahendit, kuidas taas väärtustada meie hingi, kuid seda nii, et hing omandab võime ületada valu. Aga siiski, inimene iseenesest ei suuda midagi. Ta vajab armu, mis talle appi tõttaks. Kes suudab seda ennemini vastu võtta ? Kas see, kes elab patus, üleoleva ja enesega rahulolevana, või see, kes pisarsilmil ja kahetsusega hinges Jumalat appi hüüab ? Kui palju hingi jääb nii päästmata sõjatandritel, kontsentratsioonilaagrites ja mujal ?
  Hämardub. Ma ei tunne end eriti hästi. Tundun endale vaese mahajäetud orvuna ja üritan asjata naerda näkku nende tundide hallusele. Oleksin õnnelik, kui pisike Jeesus tuleks ning oleks hetke siin koos minuga. Ta tuleb kindlasti tagasi. Pean olema valvel vaimustuse perioodidel, kui kõik tundub kerge, lihtne ja selge ning kui inimene on valmis kõigest loobuma. Aga kui hiljem saabub üksindus, avastame me, kui enesekindlad me olime, püüdes saavutada nii paljusid asju. Meilt nõuab suurt vaeva, et kinni hoida seda, mida üritasime ! Lugesin äsja ühte lauset, mis mulle lohutust tõi : Jumalalt saadud suurtele andidele järgnevad suured ristid; just see on märk igast teost, mis tuleb taevast.
   
             VÕITLUS LÕPPEB HETKEL, MIL JUMAL SEDA TAHAB
                                                                                   Kolmapäev, 20. august
   
  Minu hingeelu baromeetri osuti, mis kõikus muutlikkusel, langeb üha rohkem vihma suunas. Olen järk – järgult jäetud täiesti iseenda meelevalda. Tõden igal hommikul, et olen taas kaotanud killukese eelnevatel päevadel tuntud vaimustusest. Selle tulemusena vallutab maailm jälle oma ahvatlustega territooriume, mida ta kaotas armuandide mõju all. Igal juhul pean ma kinni hoidma kõigest, mida olen otsustanud teha. Kui ma olen võimeline vastu seisma mind ründavatele rahututele mõtetele, ei saa miski takistada mul põlvili langemast ja palvetamast, kuigi ma pole eriti keskendunud. See on minu võitluse otsustav stiil : iga hinna eest vastu pidada, mitte jalatäitki loovutada. Loobun ennemini jõupingutustest ja tugevdan oma positsioone. Ootan armuande, millest uut jõudu ammutada, et vaenlased lõplikult hävitaval pealetungil põrmustada. Seni on mu deviis samasugune, kui lahingus Verdun´i all : Edasipääsu pole. Kui ma räägin viimasest rünnakust, ei tähenda see, nagu ootaksin ma täiuslikkuse saavutamist, vaid seda, et aeg, mis mul on jäänud, on väga napp. Lahing lõppeb hetkel, mil Jumal seda soovib. Tõsi on, et aeg lendab. Veel nelikümmend päeva ! Sama aeg, mille Issand veetis kõrbes paastudes. Saatan käis Teda mitmel korral kiusamas, kuid Tema pidas vapralt vastu. Tunnistan, et ma ei mõistnud seda evangeeliumi katkendit piisavalt hästi. Tundub, et see on pisut teistlaadi  iseloomuga, kui ülejäänud. Nelikümmend päeva – seda on nii vähe ! Kuid sellele vaatamata ei mõtle ma esialgu sellele lühikesele ja õudsale tähtajale. Ma ei karda seda, vähemalt praegu mitte ning magan sügavat rahulikku und. Kogu oma usalduse panen ma Jumalale, kes mind ei jäta. Olen nende kindlaks pelgupaigaks eluajal ja eelkõige surmas. Siin pole midagi, mida karta. Kõik on nii, nagu seda soovib Jeesus. Olgu see siis mis iganes. Mind häirib pisut üks asi : see, kes sureb verisel, barbaarsel, jubedal kombel, kui ta tahab surra mehiselt, peab ta selleks, et jääda rahulikuks ja iseenda peremeheks, kasutama kogu oma tahet ning uhkust. Ent rääkides uhkusest, mõtleme me selle all enamasti vihkamist, kuid mina ei tahaks surra sellise veendumusega. Ma ei palu armuandi, et laulda Magnificat`i . Sooviksin vaid jagu saada hirmust ja keskendada oma viimased mõtted Issandale. Usaldust ! Me ei piinle sellepärast, mida Issand korda saadab. Sündigu sulle selle järgi, millesse sa uskusid.
   
   
  TÜTREKE, KUI MA VAID SAAKSIN SIND VÕTTA KAASA MAAILMA LÕPPU !
                                                                                                      Kolmapäev, 21. august
   
  Täna hommikul võtsin ma vastu Armulauda ja sain mõneks tunniks tagasi tunde Jumala ligiolekust, tavalisest diskreetsema, ent see – eest väga lohutava. Nüüd tunnen end jälle iseenda hooleks jäetuna ja hakkan selle seisundiga juba harjuma. Taevane kuningriik ei tulene tõepoolest meist. Kui me oleme taas kord maa peale toodud, pole meil lubatud sealt ülevalt  väikese lohutava mälestusena midagi kaasa võtta. Mitte kui midagi ! Peale veendumuse, et taevas eksisteerib ja teadmise, mida meil tuleb selle saavutamiseks teha. Seda kõike ei saa tajuda armuandide abil tahet rakendades. Raske on saavutada lunastust, iseäranis siis, kui meie rohkem või vähem rikutud loomus sugugi müstika poole ei kaldu. Ma oletan, et ka orduinimesed peavad läbima taoliste süngete vaimuööde ajajärgu. Et neiski ärkavad palavad igatsused pöörduda tagasi ilmaliku elu juurde, mida vaevalt võiks nimetada kõlbeliselt puhtaks. See ongi toosama vedru, millest ma kirjutasin paari päeva eest. Näe, ma pöördun tagasi oma lähtepunkti. Vastuolu selle vahel, mida ma hea meelega teeksin ja selle vahel, mida on vaja teha, paneb mind kannatama. Enne, kui inimene saab pühitsetud, peab ta läbima puhastustule ning ma hakkan mõistma selle sõna tähendust. Ja nagu kiuste liituvad mu valuga päevased sündmused, rõhutus ei anna järele. Hetk tagasi vastuvõtutoas aset leidnud jutuajamine polnud kuigi lohutav. Kuivad diskussioonid ja tülid, milles kõik tundub olevat mõttetu. Lahingust keeldumine, enam või vähem egoistlik nutulaul. Pierrette on eriline naine. Ta ei teadvusta lahingut, millesse mul tuleb astuda. Et varsti saab neli aastat, kui mind vangistati, kõigest vabastatuna, nii jubeda lõpplahendusega tunneli lõpus. Ta võtab kõike läbi omaenda tunnete ja otsib abi vaid sellest, mis on käegakatsutav. Ta on nii tasakaalutu … kuid teisest küljest, nii hea. Ma eelistaksin, et ta poleks nii õrn, aga et tal oleks rohkem eneseaustust. Ma ei saa tema heaks midagi teha ja tunnistan, et meelsamini elaksin järelejäänud paar nädalat täielikus üksinduses. Need jutuajamised masendavad mind ja muudavad veel rusutumaks … Vaid sina, mu kallis tütreke, võiksid anda mulle natuke puhast rõõmu. Sa olevat vanaemalt laenanud minu joonistusi loomadest ja võtvat need endaga voodisse kaasa. Kui ma vaid saaksin võtta sind endaga kaasa maailma lõppu ! Ma arvan, et me oleksime teineteist hästi mõistnud. Kuid kahjuks … Me peame usaldama, et nii on parem, kuigi ise arvame vastupidist. Rist ! Kogu aeg ainult rist ! Ah ! Ma tahaksin nii väga taevasse ! Mind juhitakse sinna teed mööda, läbi rägastiku ja okkaliste põõsaste ning piin ei lõppe enne, kui ma pole saanud puhtaks või kuni minuga pole täide viidud see, mida tahab Issand. Kui ma vaid seda teaks ! Räägitakse, et enamus väljavalituist kannab karistust oma pattude eest puhastustules. Missuguseid kannatusi peavad nad taluma, kui nende jaoks on kogu halastus tühistatud ja nende üle mõistetakse kohut selle mõõdupuuga, millega nad ise kohut mõistsid ! Täna õhtul on mul kuratlik isu suitsu teha. Piirdun endiselt kolme sigaretiga, kuigi suitsetaksin neid kasvõi kolmkümmend. Peagi saabub öö, aga ma mõtlen ikka veel kohtumisele kokkusaamiste toas, mis teeb mind rahutuks. Teie mõlema saatus tundub olevat tõepoolest üsna tume. Ma mõistan Pierrette´i, kes muretseb sinu ja iseenda tuleviku pärast. Kui ta ka edaspidi paneb kogu oma usalduse inimeste peale, sammub ta pettumuselt pettumusele ning läheb omadega järjest rohkem rappa. Teda võib hoida üksnes usaldus Jumala vastu, ent tema seda ei usu … Mul on tema pärast hirm ja mitte ainult tema pärast. Kui ta usuks, siis oleks ta tugevam ning kogeks ka rõõmu või vähemalt lootustki … Raske on kõike maha jätta ja anda need süütud väetikesed karmi ja pöörase maailma küüsi. Mõtlen nende tuhandete laste peale, kes massidena sirgusid valgustamata ajajärgul ning nende märterlus on ülistatud. Kui paljusid neist piinati koonduslaagrites, hüljati rännakutel, kus nad nutsid ja karjusid ? … Kuid taevas ei langenud alla ja nende pisikeste märtrite kontidel puhkes taas õitsele kevad … Neid kujutluspilte on meil raske seostada Jumala armastusega … Kallis tütreke, kui meelsasti laseksin ma sul Jeesust tundma õppida! Kuid ma olen kindel, et Ta ei vaja selleks mind, et end sulle ilmutada. Kõik on nii karm.
   
   
          
                          JEESUS VÕIDUTSEB JA RÕÕMUPISARAD VOOLAVAD
                                                                                                           Neljapäev, 22. august
   
       Tunnen, et mida edasi, seda hullemaks läheb ja mul on järjest vähem tahtmist palvetada kõiki neid palveid, mis tunduvad täiesti kasutud. Olen täielikus pimeduses, kuid hoiaksin hea meelega kinni kõigest, mida olen alustanud. Tean, et mind on proovile pandud ja kui ma vastu pean, jääb Issand rahule. Ootan uut armuandi kogu sellest tuleneva abiga, mis võimaldaks mul astuda pika sammu edasi. Millal ma selle saan ? Kas homme, nädala pärast või veelgi hiljem ? Igal juhul olen kindel, et ma selle varsti jälle saan kogu selle täiuses. Vaid veidi vaprust. Homme võtan vastu Armulauda ja ehk tuleb Jeesus mu südamesse tagasi. Või pean veel ootama. Täna õhtul proovisin ma, kallis Veronique, joonistada sulle mõned pildikesed. Need meeldivad sulle väga, ainult et mina pole kuigi osav, aga lõppude – lõpuks polegi see tähtis … Mu käsi valutab jälle ja ei lase mul pikalt kirjutada. Lugesin just katkendit Fatima Neitsi Maarja läkitusest, mis mulle väga meeldib ja mida me ei tohiks kunagi  unustada. Kui Maarja räägib oma väikeste usaldusalustega, soovib ta, et nad palvetaksid patuste pöördumise eest ja tooksid ohvreid nende süü lunastamiseks. Neitsi Maarja Puhtaima Südame üleskutse palvetada patuste eest puudutab meid sel määral, mil määral meie hinged on hoidnud puhtust või on selle taas leidnud, kuna sel määral võivad neid meie palved ja ohvrid aidata. Vastuseks sellele üleskutsele ei piisa patu väljajuurimisest üksnes meie endi hingest. Jumala Ema soovib, et me püüaksime pattu  juurida välja ka teiste hingedest ning teeksime sel moel koostööd tema jumaliku Poja lunastusohvriga. Võtame omaks Neitsi Maarja sõnad tema esmakordsel ilmumisel : Kas te tahate Jumalale alistuda, tuua ohvreid ja vabatahtlikult vastu võtta kõik kannatused, mida Jumal tahab teile saata kui hüvituse pattude eest, mis solvavad tema jumalikku ülevust ? Kas te tahate kannatada patuste pöördumise eest ja tuua lepitust nende teotamiste ja kõigi minu Puhtaima Südame solvangute eest ? Ning edasi : Palvetage ja tooge ohvreid patuste eest. Palju hingi läheb põrgusse, kuna pole kedagi, kes nende eest palvetaks ja ohvreid tooks. Tunnen ühte paadunud patust, kes kõike eitas, propageerides ateismi ning materiaalseid hüvesid. Ja näe, kus oleme me kõik praegu ! Kogu tema perekond on sattunud löögi alla ja süüdlane tunneb end olevat tabatud. Karistus on lähedal, kuid koos sellega ka Jumala halastus. Ma usun, et Jeesus võidutseb ja tema armastus on tugevam kõikidest meie pattudest. Ja kus patt rohkenes, seal näitas ta rahus veel palju heldemalt oma armu. Terve perekond vajab äratamist ning kui on täide viidud heastamine, hakkab mõjuma halastus ja voolavad rõõmupisarad. Heastamine ! Kas mina ei tee just sedasama ? Kas minu ohvrisurm ei maksa Issanda silmis midagi ? Näe, mis tegelikult oli minu saatuseks : näidata ilmekalt ilma Jumalata elava perekonna patu tagajärgi. Selsamal põhjusel suri mu õde viie aastaselt ! Ja peale tema surma järgnesid mõistatuslikud, ent üsna ärevakstegevad sündmused. See oli esimene märk. Ja nüüd see teine … Aina veri. Kiusatus võib küll tulla, kuid häda sellele inimesele, kelle läbi kiusatus tuleb, sellele oleks parem, kui talle veskikivi kaela riputataks ja et ta uputataks mere sügavusse …
   
   
   
            VÕTTA KÕIKE, MIDA ISSAND SAADAB, VASTU NAERATUSEGA
                                                                                                            Laupäev, 24. august
   
         Eile ei kirjutanud ma käevalu tõttu, mis annab end veel tänagi tunda. Aga kui ma tunnen end halvasti, hakkab mul igav ning palvetamise asemel tahaksin hoopis suitsetada. Ja mu hambad valutavad. Alles õhtu saabudes tunnen end pisut paremini, olen rahulikum ja optimistlikum. Päev on üks tüütus. Võiksin teha paljusid asju : lugeda, jalutada, joonistada või midagi muud, eelkõige aga õppida, kuid ma ei taha, kuna see on kasutu ja aega on jäänud nii vähe. Ma ei taha kaotada kontakti taevaga seeläbi, et pöördun liialt maa peale tagasi. Kaotasin rõõmu paradiisist ja maailm ei saa mulle lohutust tuua, nii visklen ma õnnetuna kusagil maa ja taeva vahel, oodates, kumb neist võidab. See kestab juba terve nädala ja ma küsin luuleliselt : Kui kaua veel ? Mul on eriline iseloom, olen võimetu mistahes suuremaks jõupingutuseks. Oleksin ma orduinimene, piitsutaksin end iga kahe nädala tagant jalataldadeni läbi … Püha mees ! Kõige enam tunnen ma puudust tubakast. Jäin kolme sigareti juurde ja kahetsen alatasa, et vähendasin nii järsult oma annust. Pean vastu pidama … Võin vaid öelda, et olen vangikongi saadetud karistusalune. Fakt on see, et siin on mul üks ahvatlus rohkem. Üritan kavalalt läbi ajada, aga see ei aita. On  alles elu. Kõige hullem on teadmine, et tubakas aitaks mind hambavalu vastu. Mu igemed on täiesti punased ja hellad. Veel üks valu, mida mul kannatada tuleb. Lubasin kõike, mida Issand mulle tahab saata, võtta vastu naeratusega, ilma, et oleksin ise midagi soovinud. Olen sellega liigagi hästi tuttav ! Ainult vaprust, tulek on lähedal, ent mu naeratus on hapu ja varsti hakkan ma vist hambaid kiristama. Siis saadan kõik kuradile, hetkeni, mil Issand tagasi tuleb ja ma saan halastuse . Homme saabub tagasi lugupeetud dr. Baudet oma Bretagne puhkuselt ning minul on rõõm teda näha oma kongis vististi esmaspäeval. Samuti ootan ma vangla preestrit, kes lubas mind külastada. Nii et ma pidevalt aina ootan …Tõsi, nende kahtlustavate ettekirjutiste tõttu ei tunne inimene end külastuse ajal eriti vabalt ja kui on tarvis kellelegi nõu anda mitteuskliku kuulaja juuresolekul, tuleb harva inspiratsioon peale.
   
   
               IHU JA VERI ON TÕELISEMAD, KUI KIRJATÄHED JA NUMBRID
                                                                                                       Laupäev, 25. august
   
       Jälle on päev ! On külm ja rõske ja ma olen pidevalt tülpinud, kuna midagi ei muutu. Ootan…Kohe tullakse mul habet ajama, see annab mulle pisut tegevust. Üritan seni lugeda. Ma arvan, et pole suuremat karistust, kui igavus. Jõllitada tundide kaupa nürimeelselt seina - selline ajaviide pole just eriti inimsõbralik. Kogu vanglarežiim on nõme. Selle eesmärgiks on lurjuste väntsutamine, teadvustamaks, et nad maksavad kuriteo eest kallilt. Ent tulemus on oodatule vastupidine ja karistusaluste arutlused on enamasti sedalaadi : Ah, nad tahavad mind kõrvaldada, no kena on, armas seltskond … niipea, kui avaneb võimalus kätte maksta, kasutan ma seda. Nagu on öelnud suur Ming Treu : Vihkamine ja vägivald pole  kunagi sünnitanud midagi enamat, kui varemeid ja barbaarsust. Kuid kes tahab seda mõista ? Moosese ja Käsutahvlite ajast pole inimesed eriti muutunud ning paljudes südametes resoneerivad kättemaksusõnad : Silm silma, hammas hamba vastu. Siinkohal võib tuvastada huvitava asja : kui me uuriksime natuke õiglust teoreetiliselt, leiaksime kõik, et see on vaid väga suhteline. Selline on kõigi suurte inimeste arvamus, nii kristlaste, kui ka ateistide oma. Kuid praktikas suhtelisuse küsimus ei lahene ja enamus inimesi kuulutavad üllatava kindlusega: see on õiglane ja see mitte. On nad pimedad või kurjad ? Arvan, et eelkõige ei taha nad maha jätta sissetallatud rada, et mitte võtta vastutust. Ja siis ütlevad mõned, et ebaõiglus on parem kui korralagedus. Aga see pole veenev ja kes ise on langenud selle ohvriks, see ei hinda sugugi nende riiklikke huvisid, nende pisut liiga üldist vaatenurka asjale ega sisutuid argumente. Ütleksin nagu Georghiu Kahekümne viies tunnis : Vabasta mind, Issand, nendest, kes annavad välja lubasid ja panevad peale keelde. Andku Jumal, et nad mitte kunagi ei kehtestaks seda, et  kirjatähti ja numbreid tuleb pidada tõelisemaks ning elavamaks, kui ihu ja verd. Muide, maailma mõjutab saatan ja kui ta tegutseb avalikult kurjategijate vahendusel, et nii ilmutada pimeduse riiki, tegutseb ta ka varjatult, peites end valguse ingli maski taha.
   
   
        MINA ÜTLEN NEILE TAEVAS, NEMAD VASTAVAD MULLE MAA
                                                                                                   Teisipäev, 27. august
   
      Mu käsi valutab endiselt ja lisaks sellele on mu paremas jalas reuma. Mu halvem mina on üsna nõder. Ma ei saa midagi teha ning kaldun pidevalt soiguma. On jahe ja vihmane, see ei lisa mulle optimismi. Ma pole täielikus pimeduses, kuid ei ammuta ka palvest eriti jõudu. Seesama maailm, mis mulle nii palju lähemale tuli, on taas kaugenenud. Otsin seda asjata, kuid ei leia. Ainult vastu pidada … Mind rõõmustaks, kui mu lähedased keskendaksid oma mõtted taevale, kuid nad ei taha. Ütlen neile: Taevas, kuid nemad vastavad mulle: Maa. Kui ma palun Pierrette´i et ta kasvõi üritakski Jumalat otsida, vastab ta mulle, et jätku ma teda  rahule. Aga see on tema jaoks ainukeseks mooduseks, kuidas sellest välja tulla. Tema seda veel ei näe … Ta tunnustab küll täiesti usku kui vahendit rahulikumaks eluks, kuid mitte mingil juhul kui eesmärki. Sellest saab alguse iga katse mõttetus. Ent ükskord saabub tema tund ! Suure vastutuse juures, mis teda ootab, on parem, mida kiiremini see toimub. Issand tõmbab ta enda ligi, millal Tema seda tahab, mina võin tema eest üksnes palvetada. Võib – olla juhtub see peale minu surma ? Kõik kulgeb nagu ahelreaktsioon, ühed maksavad teiste eest ja teised saavad hoitud järgmiste läbi. Kui nisutera ei kukku maa peale ja ei sure, jääb ta iseendaks, kuid kui ta sureb, toob ta rohkesti kasu. Hic est digitus Dei. ( See on Jumala sõrm). See on halastav Jumal. Ta hoiab mind, annab mulle oma Vaimu valguse, et ma mõistaksin, miks ma suren ja et ma võiksin oma surma ohvriga hoida ülejäänud pereliikmeid. Arved taevas saavad seeläbi tasutud ja minul saab seal olema kaunis eluase. Ma suudan end hästi ette kujutada väljavalituna, riietatuna säravvalgesse rüüsse. Ma naeratan kogu taevale ja inglid tõttavad mind väljavalimise puhul õnnitlema. See on tõepoolest esimene asi, mis mu elus õnnestub ! Kuni tänase päevani olin ma aina edutu. Ja see edu on õnneks selles kõige tähtsamas asjas, sest mis kasu on inimesel, kui ta omandab terve maailma, kuid kaotab oma hinge ? Hetk tagasi lugesin ma Ilmutuste Raamatut . Mõistsin seda palju paremini ja teadvustasin endale sügavamalt põrgu õudusi. Kadunud igaveseks ! Kui meeletu on see, kes ei võta seda sõnapaari tõsiselt !
   
   
             TAEVAS PEAKSID KÕLAMA SÕNAD PÄÄSTA JACQUES FESCH.
                                                                                             Kolmapäev, 28. august
   
      Täna on mul tunduvalt parem. Kui mitte arvestada mu kätt, mis ikka veel valutab. Sellest hoolimata tunnen end vabamalt, lähemal Jumalale. Hommikul osalesin Pühal Missal, mida pühitseti ainult minu eest. Olen õnnelik, et võisin sellel osaleda. Võtsin vastu Armulauda ja Jeesus ei jätnud mind vaeslapse ossa. Ta tuli, et mind terve päeva lohutada. Ka oli tänane pärastlõunane külastus jõuduandvam, kui kõik need eelnevad. Pierrette tundus rahulikum ja ehk õige pisut usule lähemal. Ma rääkisin talle kirikliku abielu võimalikkusest. Lõpptulemusena oleks see vajalik meie armastuse vilja pühitsemise jaoks, et Jumal teda õnnistaks. Räägin sellest vaimuliku isaga, kes soovitas mul selle peale mõelda. Näib, et see on võimalik. Igatahes peab kiirustama, kuna aeg jookseb. Vaene kullake, ta on pidevalt õnnetu. Nii meeleldi lohutaksin teda pisut. Kahju ! Ma ei saa tema heaks teha rohkem, kui vaid seda, et püüan teda veenda pöörduma Jumala poole. Usun, et selle vähese põhjal see tal ka õnnestub, et Jeesus ütleb talle samuti : Siin ma olen. Et Ta annab talle jõudu ning näitab teed. Ja mu tütreke, mu väike inglike, saab juhitud ja kasvatatud Kristuse armastuses. Ning kuigi ta elu on tulvil ahvatlustest, oskab ta neile kangelaslikult vastu panna. Selles, mis praegu toimub, sisaldub kindlasti rohkesti lubadusi armuks. Varem või hiljem annab Jeesus ennast tunda kõigile, kes armastavad ja me kõik elame õnnelikult, kiites koos inglitega Issandat, pilk igaveses õndsuses puhkamas Jumalal . Aga keda ta on ette määranud, neid on ta ka kutsunud; ja keda ta on kutsunud, need on ta ka õigeks teinud, aga keda ta on õigeks teinud, neid on ta ka kirgastanud. … Kui Jumal on meie poolt, kes võib olla meie vastu ? ( Rom 8, 30 – 31 ). Mõtlen samuti kõigi nende peale, kes minu eest  juba mitmendat kuud palvetavad. Kui palju sõpru, preestreid ja võhivõõraid inimesi ? Taevas peaksid kõlama sõnad : Päästa Jacques Fesch . Issand hoiab mind ja teeb veelgi rohkem kui see, mida paluvad  kõik need vennad. Ta hoiab igakülgselt, silub kõik patud ja laseb oma halastusel langeda ka nende peale, kelle hinged on veel tumedad, et nemadki jõuaksid taevasse. Ja saatan kiristab hambaid, nähes, kuidas saak tal käest libiseb. Seniks palvetame ja peame vastu kõigile kiusatustele.
   
   
                  NEETUD SUITSETAMINE, SINUGA OLGU LÕPP
                                                                                                              Reede, 30. august
   
   
        Täna on mul lõpuks palju parem. Võtsin vastu Armulauda ja elan taas läbi intensiivset rõõmu. Seeläbi, et ma elan Jumalale suunatud mõtetega, omandan, kui nii võib öelda, selle kunsti . Olen tugevam ja tõeliselt mina ise. Õpin  Neitsi Maarja kaitsevarju all täiesti iseseisvalt kõndima justkui pisike laps, kes üritab kahe tooli vahel käia. Palvetan eelkõige hea Ema poole, tema kätes on minu pääsemine ning ma pean jääma temaga ühendusse, niipalju, kui see on võimalik. Räägin temaga nagu emaga, usaldades end täielikult ta Puhtaima Südame hoolde. Ta on nii hea ja meile nii lähedane. Sain armsa pildikese oma advokaadilt, kes viibib vaimulikel harjutustel Karmelis Bordigne´s. Ta mobiliseerib seal pataljoni orduinimesi, et nad minu eest palvetaksid. Kui ma nii suure abiga ei saavuta taevast, tähendaks see, et palve on asjatu. Kuidas nii, et just nimelt minul on õnn olla ümbritsetud sellisest palvete tulvast ? Nii palju inimesi on surnud üksinduses, nimetuna, sõpradeta. Tõenäoliselt valis Issand mind välja oma halastuse tööriistaks ning ma pean surema sel moel, pakkudes Jumalale tingimusteta oma surma kui ohvrit. Ent kuidas seda armuandi saada ? Kas mina ise võin selle saavutada ? Ei, iseenesest ei saa ma midagi teha ja mu teened kogunevad pigem passiivsete poolele. Kuid orduinimeste palved on väärtuslikud. Nende läbi võib Issand mu hinge soojendada ja anda mulle jõudu teha seda, mida Tema soovib. Mina olen kõigest head tahet täis marionett ja minu ainsaks teeneks on vastu võtta tõsiasi, et see läheb mulle maksma pea ! … See pole kuigi meeldiv, kuid siis olen ma ülimalt rahul … Vastik kolmveerandtund seismas igaviku vastas. Mu süda on taas täis rõõmu ja ma usun, et peale neliteist päeva kestnud üksindust on jälle tulnud valgus, et võimaldada mul ületada viimast etappi. On vaja vastu võtta ja järgida veel mõnesid otsuseid ning seeläbi vastata Issandale, kes oma headuses pöördus tagasi mu hinge. Homme jätan ära ühe sigareti, selle hommikuse, nii et alles jäävad ainult kaks ! Neetud suitsetamine, olgu sinuga lõpp ! Ning seejärel pean aru, mida järgmisena ette võtta … Mul on raske valida, eriti, mis puudutab toitu.
           Kirjutan iga päev paljudele inimestele. See on minu jaoks veel üks moodus palvetada, kuna kõikides oma kirjades avaldan ma oma religioosseid mõtteid neofüüdi innukusega. Ma märkan, et põhjustan paljudes hingedes revolutsiooni ja et keegi ei söanda protesteerida minu nakkuslike virgutuste vastu. Ma teen märkusi oma isale, ajades teda ärevusse, käin talle peale ja ähvardan teda, põlgamata ära suure Jesaja prohvetlikkust. Ta peaks olema sellest täiesti kurdistatud. Samamoodi ka ämmale, kõhklemata teda nimetamast variseriks ja, muide, selle hinnaga, et viin teda vihapurskeni. Ja õde, kui ta loeb mu kirjad lõpuni ning ei kahvata, siis on tal hea magu. Pierrette´iga käib meil väsimatu võitlus, ta jääb pidevalt pisut kättesaamatuks. Professor Palaiseau´st sai samuti mu jutluste märklaud ja kui ta oskab ridade vahelt lugeda, peaks ta aru saama, et nimetan teda hereetikuks ja paganaks ! Ainult vend Thomas pole mu välgunooli ära teeninud. Ta käsutab sellist piiblitsitaatide repertuaari, millega ta mind otsemaid nurka surub ning ma varisen kokku Kirja korintlastele, roomlastele või heebrealastele haavade all. Seega pean olema valvel ! Ja siiski, Thomas on püha inimene !
         Läheneb õhtu. Palvetan õhtuseid palveid ja loen natuke Piiblit. Seejärel palvetan õhtust Roosipärga ja üritan voodis mõtiskleda Evangeeliumi üle. Saadan mõttes püha perekonda nende põgenemisel Egiptusesse peale seda, kui targad olid kuningas Herodest petnud. Tavaliselt alustan sellega, et kujutlen Neitsi Maarjat istumas eesli seljas,  kes astub palmide   vahel … ent, hops, on mu mõtted Pariisis ning taas taban ma end mõtlemast teistest asjadest. Keskendan pingutusega uuesti oma mõtted eeslile ja jälle, hops, olen oma vaimus hoopis mujal. Mul ei õnnestu lasta Neitsi Maarjal Egiptusesse jõuda. Just praegu võttis ta minu mõtisklustes selle teekonna ette juba kolmandat korda. Põhjuseks võib olla see, et mul pole aimugi, mida ta võiks Egiptuses peale hakata, kuna sellest Evangeelium vaikib. Targem oleks vist, kui jätaksin kolmkümmend aastat vahele ja hakkaksin mõtisklema Kristuse elust üldiselt, omistamata tähtsust sellele, et olen pisut desorienteeritud.
          Mulle anti üle väga armas kiri vend Thomaselt, kes kavatseb mind varsti külastada. Kas ta saab loa ? …
   
                                          VEETA JÕULUD TAEVAS !
                          SEAL ÜLEVAL SAAN MA PALJU KORDA SAATA !
                                                                                                              Laupäev, 31. august
   
          Veel üks kuu on möödas. Kas ma lõpetan ka tuleva kuu ? Usun, et jah. Apellatsioon esitatakse 10. oktoobri paiku. Noh, ootame ära. Siiski möödus see kuu üldkokkuvõttes hästi ja ma arvan, et olen märgatavalt küpsemaks muutunud. Tugevdan üha enam oma hinge ning olen vähem lobisemishimuline kui algul. Pean  kergemini kinni vastuvõetud otsustest, olles kord – korralt enda vastu rangem. Kuni lõpetan sellega, et suudan ennast valitseda. Mida varem, seda parem. Hetk tagasi sirvisin ma Missaali ja mu pilk jäi peatuma Jõulupühadel. Mõeldes sellele, et veedan need taevas, tundub see mulle ebatõenäoline ! Oleme harjunud mõtlema liiga maiselt, niisamuti vaatama sellest vaatevinklist tulevikule. Kui hästi järele mõelda, peaksin ma praegu olema tervenisti haaratud mõttest, et õige pea seisan ma Issanda ees. Kuid hoolimata sellest ei suuda ma seda kogu tõsiduses endale teadvustada. Jalutades tähistaeva all, ütlen ma, et need miljonid tähed, see lõputu suur ja imeline maailm on nähtavaks Jumala loova Vaimu väljenduseks. Kui Issand arvas heaks rõivastada see kaduv maailm sellisesse ilusse, kui palju imelisem peab olema siis see maailm, mis jääb kestma   igavesti ? Ning millise toredusega küllastab Looja kogu seda ilu ? Surma hetkel, kui rebeneb katki eesriie, oleme me tunnistatud väärilisteks vaatama Jumalaga näost näkku. Meie viletsus vastandub Tema hiilgusele ! Kui meil oleks võimalik kuulda neetute karjet, kes piinlevad Jumala valguses, haaraks meid õudus. See karje oleks piisavalt tugev, et panna kokku varisema kõik maailma mäed ! Arvan, et me peaksime selle üle mõtisklema, usaldades Jumala lõppematut armastust ja ammutades sellest päästvat hirmu. Ma küsin sageli, et kuidas me seal elama hakkame ? Pühakute kirjelduste järgi tundub, et hing säilitab kogu oma eripära ja maised kalduvused. Muidugi ei suuda me üldse ette kujutada, mis laadi elu meile antakse. Kuidas saame me ilma silmadeta näha ? Pigem kaldun ma arvama, et surres tardub hing mingis imelises kontemplatsioonis ning peale õndsakstegeva nägemuse ei peaks eksisteerima midagi muud. Kuid otsustades selle põhjal, mida ma olen lugenud, tundub mulle, et see pole nii ja et hing, omades tõelist vabadust, on võimeline silmitsema Jumalat, rõõmustama Jumala plaanide üle ja kostma oma maa peale jäänud sugulase eest. Olen kindel, et kui tuleb minu tund, kostavad minu eest mu ema ja mu õeke ning rõõmustavad minuga kohtumise üle. Ja mina, kui ma olen taevas, palun väsimatult Jumalat, et Ta hoiaks mu tütrekest ja pojakest päevani, mil nad tulevad mu juurde. Püha Jeesuslaps Teresa kuulutas enne oma surma :           Taevas püüan ma ainult selle eest, et teha head Maa peal. Ja ta peab oma sõna ! Järelikult tähendab see, et taevas suudame me korda saata palju asju. Seepärast on suur perekond Issanda õnnistuseks.
   
   
                 EELISTAN JUMALA LIHTSAMEELSE LEEBET NAERATUST
                                                                                                      Pühapäev, 1. september
   
        Pühapäevad on iseäranis julmad. Ma tüdin neist palju enam, kui kogu ülejäänud  nädalast. Tunnid venivad pikkamisi ja monotoonselt õhtu poole. Õhtuks on parem, tunnen end dünaamilisemalt. Loen praegu püha Jeanne - Francoise de Chantal´ i elulugu. See on imeline raamat. Ma ei teadnud sellest pühakust kuigi palju ja arvasin, et tema elus polnud midagi erilist. Kuid hoopis vastupidi ! Kogu ta elu on jõud, tasadus, tahe, kannatlikkus. Nüüd mõistan ma, mida Issand soovib, kui Ta tahab hinge pühitseda. Kui palju valu on vaja vastu võtta, muutmaks inimest nii, et ta meeldiks Jumalale. Täiuslikkuse otsimisel ei eksisteeri piire ning nagu seal on väga õigesti rõhutatud, tuleb meist eelkõige kõrvaldada see, mis on meile omane. Mina, kes ma arvasin enese olevat pisutki ülendatud, veendun järjest rohkem, et minult ihkab Jumal vaid pisikesi jõupingutusi. Ta tunneb mind : nõtra hinge, suutmatut vastu pidada voorustes, sellist, kes vajab keskmisest tugevamat tõuget, et ta üldse end liigutaks. Jumalale piisab sellest piskustki, mida ma teen ning mina veenan iseennast, et olen päästetud vaid tänu Jumala halastusele. Francoise de Chantal tekitas minus pisut õudust, kuna ta ei kuulu Assisi püha Franciscuse, vaid pigem Avila püha Teresa järgijate hulka. Tema tahtejõud tundub mulle üliinimlik ja kõik tema elus näib raskesti saavutatava, liiga nõudliku, karmi ja kuivana. Minul ei ole selleks iseloomu, mina eelistan Jumala Lihtsameelse jutlusi lindudest ning tema leebet naeratust. Selles raamatus on väga ilusad katkendid, mis kirjeldavad püha Johannese ja Assisi püha Franciscuse jutlusi. Näiteks see :
        Hoobelge sellega, et te pole midagi, sest teie viletsus on Jumala tahte vahendiks. Need kõige viletsamad kerjuste hulgast, kelle haavad on kõige sügavamad ning kohutavamad, peavad end kõige paremateks kerjusteks ja kõige sobilikemateks selle tarvis, et saada almuseid . Ja meie oleme kõigest kerjused. Parimad meist ongi just need kõige viletsamad. Halastav Jumal vaatab hea meelega alla nende peale.
        Ja teisel leheküljel on siin katkendid näilisest hüljatusest, mis saadavad Jumalaga ühinemise vaimustatud ajajärke :
       Sageli on see hingeseisund, mida Jumal puhastab sisemiste piinade tulega. Olla ühenduses valguse Jumalaga ja sattuda seejärel pimedusse. Olla veendunud, et omad südames Jumalat, kes on armastus, ent tunda end seejuures külmana nagu marmor, kuidas on see võimalik ? Kas tõesti on vaja, et Jumal kaugeneks ning et hing jääks üksi ? Siit saavad alguse kannatused, mida ei suuda mõista need, kes pole läbi elanud ühinemist Jumalaga. Sedasama elas läbi ka meie Issand, kes kandis kõiki meie riste, saades teada Juuda äraandmisest, püha Peetruse salgamisest, Pilaatuse albismist, Herodese väljanaermisest, alandustest ja mõnitamistest. Ning tundes Ketsemani aias sisemisi piinu, valu, masendust, kurbust, otsustas Jeesus taluda seda, mis on kõigest kõige karmim – näilist hüljatust Jumala poolt. Ja Teda kuuldi hüüdvat : Mu Jumal, mu Jumal, miks Sa mu maha jätsid ? ( Mk 15,34).
         Ärge muretsege, kõik on korras. Nii palju pimedust, kui te vaid oskate ette kujutada ja ikkagi olete te valguse ligi. Nii palju nõrkust, kui te vaid soovite, ent ikkagi olete te Kõigekõrgema jalge ees. Elagu Jeesus ! Ärgem mitte iialgi Temast eraldugem, ei pimeduses ega valguses.
   
   
                     KUU AJA PÄRAST OLEN MINA SEE, KEDA RISTI LÜÜAKSE
                                                                                          Esmaspäev, 2. september
   
        Täna tunnen end hästi, ainult käsi valutab, mis ei lase mul nii kaua kirjutada, kui ma tahaksin. Loodan, et rohud, mida ma saan, seda parandavad. See on ebameeldiv. Mu süda on taas täidetud Jumala armastusest ja ma olen palju rahulikum. Sooviksin vaid pisut rohkem Jeesust armastada. On nii palju asju, mida ma esialgu ei mõistnud ning mu süda jääb tihti tundetuks kannatuspiltide ees, mis peaksid mind liigutama. Mõtiskledes ristist olen ma kord liigutatud, kord külm. Et Jeesusele rohkem kaasa tunda, kujutan ma ette, et nädala pärast olen mina see, keda Sante õuel risti lüüakse. Ja see erutab mind tohutult … Valu pidid põhiliselt põhjustama naelad. Kujutan ette väljasirutatud käsi, jõuga piki puud pingule tõmmatud sõrmi, vastu peopesa surutud naela, et see hästi paigal püsiks. Ja seejärel haamrilöök, täie jõuga, rebenev liha, pritsiv veri … Käsi peab saama läbistatud ühe löögiga ja käelaba puu külge naelutatud. Et nael läbi selle korralikult puusse tungiks, tuleb anda mõned löögid lisaks ning igaühe juures neist nülib raudnael elavat liha ja kahjustab närve. Sõrmed väänduvad naelte ümber ja iga vähimgi liigutus muudab valu talumatuks ! Ühele käele järgneb teine. Siis jalad. Need tuleb ristata ning läbistada ühe naelaga. Kujutan ette naelte pikkust ja löökide hulka, mida läheb vaja neist läbitungimiseks. Mõlemad jalad, üks üle teise, peavad moodustama vetruva pinna. Et nael neist läbi tungiks, tuleb see kindlalt kogu jõust sisse taguda. Kondid purunevad kildudeks, kallutades kõrvale naela, mida on tarvis õigesse kohta tagasi juhtida, surudes või rebides seda läbi haavatud liha. Ent  keha iga vähimgi liigutus paneb haavad ümber naelte rebenema, suurenema ning veritsema , kutsudes esile talumatut valu. Milline piin ! Kuid missugune pidi olema ema kannatus, kes seda kõike pealt vaatab, saamata midagi teha oma Poja olukorra kergendamiseks ! Vaene Maarja, ta pidi olema väga õnnetu. Näen teda seismas argliku ja äranutetuna risti all, väsimatult poolsosinal kordamas :    Ei, ei  … . Oma alandlikkuses ei julgenud ta valu täielikult välja karjuda. Võib – olla siis, kui ta Poeg tahtis juua, vaatas ta ärapiinatud pilguga enda ümber, sosistades hirmunult :   Aga Tal on janu ! Millise murega jälgis ta sõjamehe iga liigutust, kes niisutas käsna äädikas ! Meie hea Emake on tõepoolest ära teeninud meie armastuse ja austuse. Olen saanud palju pilte, millel on teda kujutatud ja olen selle üle õnnelik. Mõned  neist on imepärased ! Vaatan neid palvetades. Niimoodi suudan ma paremini keskenduda.
   
   
                           ANDA ÄRA KÕIK, MIS POLE HÄDAVAJALIK
                                                                                                      Teisipäev, 3. september
   
        Neil päevil pean ma tingimata astuma sammu edasi. Olen juba liiga kaua kramplikult oma positsioone hoidnud. Viimased edusammud tegin ma kaks või kolm päeva tagasi ja nii heal teekonnal ei tohi peatuda. Tubakast loobun ma täielikult reedel ! Lõplikult ! See oli ränk lahing, mida ma häbenesin. Mis puudutab toitu, siis annab siin veel mõndagi ära teha. Ehkki ma ei söö ülearu, võiksin veel paljustki loobuda. Tahaksin üle minna leiva, vee ja supi peale. Nagu karistusalune ! Ma arvan, et pean vastu pidama just nimelt pisiasjades. Mitte andma palju, ent seda, mida olen juba korra andnud, ei tohi ma mitte mingil ettekäändel tagasi võtta. Tegelikult on vaja olla Issanda vastu kitsi. Nagu ihnuskoi, kes tunneb raha väärtust, hästi kaaluda ja hinnata seda, mida oma taskust välja annad ning siis enam mitte sellele mõelda. On kolm valdkonda, millele ma peaksin tähelepanu pöörama, et sammuda täiuslikkuse suunas. Ennekõike palve : usalduslik jutuajamine Jumalaga. See sunnib meid teatud ajaks suunama mõtted Jumalale. Ettevalmistatud palved on justkui karkass, millele võib juurde lisada sisemise palve, individuaalse vestluse Jumalaga, abipalved ja muud palved. Samuti on võimalik sellele lisada vaimulikku lugemist ja selle üle mõtisklemist. Teiseks ohvrid : tarvis on jõuda selleni, et annaksime heale Jumalale kõik, millest võime puudust tunda, kuid et teeksime seda samm - sammult. Jumal teab, kui palju me oleme suutelised andma ! Ning kolmandaks : voorused, nende poole püüdlemine ja võitlus ebatäiuslikkusega. Mõnesid vigu võib kergesti välja juurida, teisi mitte. Avastame neid endas järk – järgult, sedamööda, kuidas me ise täiustume. Nad on väga tüütud. Sageli, olles juba veendunud, et oleme nad lõplikult välja juurinud, ilmuvad nad taas nagu õngekork veepinnale.
        Äsja külastas mind dr. Baudet. Arvan, et innustasime teineteist vastastikku paari vaga sõnaga. Kui ma vaid saaksin vabastada teda kartusest, mida ta minu suhtes tunneb, muidugi peale kartuste igavese elu pärast. Imetlen ta vastupidavust, eriti, kui teda ümbritsevad nii paljud kiusatused. Kuidas mina neile vastu paneksin ? Pean arvestama sellega, et otsus langetatakse 25. septembril või, tõenäolisemalt, oktoobrikuu jooksul. Nii et varsti !
   
   
                            MAARJA LISAB SELLELE PAAR TILKA METT
                                                                                                    Kolmapäev, 4. september
   
         Eile rääkisin ma palvest ja hetk tagasi lugesin just imelist katkendit ühest palve liigist. See nõuab teatud pingutust, fantaasiat, usu tunnistamist ning mõtisklemist igaveste tõdede üle. Raske on mõtteid kontsentreerida ja korduvalt peab oma tähelepanu juhtima õigesse suunda. Seda praktiseerides jõuab inimene samm – sammu järel selleni, et tähelepanu on pinges ja et rohkem osaleb süda. Me läheneme Jumalale sedavõrd, et lakkame tähele panemast ümbritsevat maailma. Esialgu on need vaid lühiajalised lennud, mis kestavad vaevu mõne minuti, mille me veedame Jeesuse seltsis ning alles hiljem jõuame selleni, mida nimetatakse rahu palveks :
         Kui hing ülendub Jumala ligiolekuni, on ta kohemaid läbistatud ja justkui iseendast vabastatud, mõttest sellele lõputule ülevusele ning jääb sellest haaratuks, sellesse mähituks ja nii öelda kinnikleepunuks. Selles seisundis ühineb hing Jumalaga sedavõrd tihedalt, et ei teadvusta täpselt omaenda tegevust. Unustades iseenda, keeldub ta mistahes suhtlemisest ja igasugustest arutlustest, mis võiksid teda kõrvale juhtida ning kogu tema jõud koondub lihtsasse, ent sügavasse ühinevasse pilku, nii et mõnikord tekkib tal arvamus nagu sulaks ta Jumalas. Nii jääks ta tundideks ilma sõnadeta, mõteteta, peaaegu märgatavate tunneteta. Ta teab vaevalt, kus asub. Ta teab vaid, et tal on hea ja tajub üksnes sõnaseletamatut rahu, mida miski ei saa häirida. Ta teab, et Jumal tungib kogu ta olemusse. Muul ajal püüab ta usu akti, adoratsiooni, ühtsuse, tänuavalduste poole, tehes seda tavaliselt sisemises palves, kuid sellises seisundis ei taha ta ega saagi seda teha. See nõuab temalt pingutust, aga kui ta on selleks sunnitud, siis tunneb ta kärsitust. Kõik temas muutub lihtsaks, kõik koondub ühte vaatesse ja selle sügavas ning lihtsas ühtsuses on ta otsekui Jumalasse sukeldunud. Seda nimetatakse vaatlemise palveks, puhkamiseks Jumalas, puhkuse palveks, rahu palveks. Kõik need väljendid tähistavad sellesama seisundi erinevaid varjundeid. Üldisemalt nimetatakse seda passiivseks palveks, kuna see, mis on iseloomulik taolisele seisundile on hinge jõu ajutise võimetuse viis, teatud moraalne võimetus millekski muuks, kui selleks lihtsaks vaatluseks, millest me just äsja rääkisime.
         See on imetlusväärne tõlgendus ! Selle palveliigi kõrgeimaks astmeks on intiimne ühinemine Jumalaga, ekstaas, mis kannab olendi eemale maistest asjadest, et jätta ta liikumatuna Jumala ette. Jumal annab, mida Tema tahab ja kellele Ta tahab. Siiski ei peaks me endas kandma igatsust lohutuse järele, vaid pigem tahet teenida Teda nii, et jätame endas kõrvale kõik selle, mis Talle võiks mitte meeldida.
         Praegu tunnen ma end hästi, olen täidetud armuandidest ja vaid puhuti leian ennast orvuks jäetuna. Elasin intensiivselt läbi püha Armulauda ja palun eriti armuandi armastada kallist Jeesust rohkem kui seni. Vaid kannatlikkust. Saan kõike omal ajal. Juba terve kuu kulutan vaheldumisi ära päeva ja öö ! Kus olen ma järgmisel kuul ? Pean ulatama käe Neitsi Maarjale ja laskma tal viia ennast sinna, kuhu ta tahab mind viia. Temaga koos ma ei karda. Kui kibe ka poleks mu karikas, olen ma kindel, et ta lisab sellesse paar tilka mett. Ta on nii hea Ema. Pean palvetama, lakkamatult palvetama. Võib –olla eksisteerib midagi, mida me ei saa palve abil omandada ? Palve läbi saame me Jeesuse ja Tema Ema usaldusväärseteks sõpradeks, justkui oleks Jeesus tõepoolest meie lähedal sellisena, nagu ta on - luust ja lihast. Nagu on öelnud Geneve piiskop : On olemas kahte liiki Jeesuse kummardajaid. Ühed, kes armastavad Teda nagu Maarja Magdaleena, nutavad ja viskuvad Ta jalge ette, pesevad Issanda jalgu pisaratega, neid oma juustega kuivatades. Ja teised, kes püha Johannese kombel jäävad lebama Issanda rinnale, Temaga usaldavalt vesteldes. Kristus ütles : Teie olete mu sõbrad. Järelikult peame me käituma Tema sõpradena, astudes Issanda juurde täis usaldust ning armastust.
   
   
                           OLEN PÄRIS PISIKE JA VAJAN TERESAT
                                                                                                       Neljapäev, 5. september
   
      Issand täidab mind järjest oma armuandidega ja ma tunnen, et mu süda keeb üle rõõmust ning mu huuled tänuavaldustest. Otsin Teda lakkamatu innukusega, kuid natuke korrastatumalt, kui kolme nädala eest. Olen tugevam ja rõõmustan asjade üle, mida on minus korda saatnud arm. Iga püha Armulaua ajal puhastab armastuse tuli mu hinge tarbetutest ja kurjadest mõtetest, võimaldades mul astuda järgmise sammu. Mul on tugev kalduvus kurjadeks mõteteks, ent nüüd ei saa ma mõelda millestki muust kui Issandast ja Teda vaikselt  armastada. Homme, Neitsi Maarja sünnipäeval, võtan ma tõenäoliselt vastu Armulauda. Ehk ei unusta mu vaimulik isa mind. Kolmapäeval ma nimelt tuletasin talle seda meelde. Igal juhul homme hommikul, nähes teda läbi ukse vaateava, üritan ma teda hüüda või palun valvurit, et ta läheks tema järele. Miski ei saa nõrgendada seda, kes ammutab jõudu pühast Armulauast. ( püha Ignatius ). Täna sain samuti ilusa Jeesuslaps Teresa pildi. Kui kaunis ta on ! Pöördun igal õhtul tema poole, rääkides temaga, nagu oleks ta mu armas õde. Kordan talle sedasama, mida tema rääkis oma vendadele, kes olid taevasse võetud : Kui te elaksite maa peal, ei kõhkleks te ja kiirustaksite kogu südamest mulle appi. Nüüd, kus te olete taevas, võite te seda teha palju hõlpsamini. Nii et ma arvestan teiega. Ning tema väikesed vennad aitasid teda. Ega temagi saa nüüd keelata abi neile, kes paluvad teda nii, nagu tema palus oma vendi ja ma olen kindel, et ta hoiab mind. Ma ei suuda ilma hingeliigutuseta vaadata tema maist kujutist ning tunnen, et armastan teda iseäranis. Maises elus hoidis ta oma palvetega ühe surmamõistetu hinge, tundes selle üle suurt rõõmu. Minu juhtum sarnaneb sellega liigagi, et talle mitte huvi pakkuda. Mina olen samuti päris pisike ning vajan rooside vihma, mida ta lubas neile, kes teda kutsuvad. Imetlen ta väikest teed, tema usaldust Jumala vastu, tema õhinat. Näe, mida ta on meile öelnud :
           Kui vaid kõik tühised ja ebatäiuslikud hinged endale teadvustaksid, mida mõtleb see tühiseim kõikidest … ei ahastaks mitte ükski neist sellepärast, et ei jõua armastuse mäe tippu, sest Jeesus ei ihka mitte suuri tegusid, vaid usaldust ja tänu. Jumal ütleb : Ma ei pea võtma härga sinu laudast, ega kitse sinu koplist. Sest minu omad on kõik metsloomad ja mu mägedel on tuhandeid loomi. Ma tean kõiki taeva linde, minu oma on kõik, mis võrsub põllul. Kui mul oleks nälg, ei räägiks ma sellest sulle, on ju minu oma maailm kõigega, mis seda täidab ! Miks kasutan ma härgade liha või joon kitsede verd ? Tooge Jumalale ohvreid, kiitust ja tänu !
          See on kõik, mida Jeesus meilt soovib ! Ta ei vaja meie tegusid, vaid ainult meie armastust. Seesama Jumal, kes kuulutab, et ei pea meile ütlema, kui tal on nälg, kerjab Samaaria naiselt tilgakest vett … Tal on janu ! Aga öeldes : Anna mulle juua, palus maailma Looja oma väetilt loomingult armastust. Ta janunes armastuse järele !
   
   
                         NENDE KAHEGA POLE MUL VÄHIMATKI RISKI
                                                                                                            Reede, 6. september
   
          Täna hommikul võtsin ma vastu Armulauda. Meie preester ei unustanud mind. Muide, kohtasin teda sissepääsu juures ja sain talle seda meelde tuletada. Kui ma vaid saaksin Püha Hostiat vastu võtta iga päev ! Võtaksin seda hea meelega kasvõi kolm korda nädalas, esmaspäeval, kolmapäeval ja reedel. Üritan preestri käest küsida, kus ta esmaspäeval püha Missat teenib. Võib – olla see sobiks, aga ma kardan teda tülitada. Olen häbelikuvõitu, kuid armastus annab mulle vapruse. Püha Salesi Franciscus räägib, et mõnikord on hea püsida veidike näljas Jeesuse järele, rahuldudes igapäevase vaimse Armulauaga, mida ma ka teen. Täna tunnen end taas Jumalast kantuna, mu süda keeb rõõmust ja ma ei saa teha midagi muud, kui õhata oma Päästja poole, et Ta mind veel maha ei jätaks. Olen õnnelik ja rahul. Annan oma parema käe Neitsi Maarjale ja vasakuga hoian püha Teresa käest. Nende kahega pole mul vähimatki riski ega mingit ohtu. Nad juhivad mind nagu last, kes õpib kõndima. Vaesel Jeesusel ei olnud kõiki neid kaitsjaid. Tal ei olnud taevas kedagi, kes Tema eest palvetaks ja Ta kandis tõepoolest kõiki meie riste. Kuid meie, meil on Kristus, kes meid armastab, Tema Ema, kes meid emaliku hoolega jälgib, kõik pühakud, sugulased, kes on  meist ette jõudnud … Mida meil karta on, kui me oleme nii hoitud ? Seepärast elame vaid käesolevas hetkes, muretsemata selle pärast, mida toob homne. Tahan panna oma usalduse Jeesusele ja teha üksnes seda, mida Tema antud hetkel soovib. Mitte omada isiklikke soove. Muutuda paindlikuks materjaliks, ilma omaenda tahteta, soovimata midagi muud, kui vaid seda, mida tahab Tema ning paluda suurima armuannina mitte iialgi teha midagi niisugust, mis võiks Talle mitte meeldida.
          Neil, kes on välja valitud selleks, et saada tööriistaks Jumala käes, ei tohi olla ainsatki omaenda soovi ega isiklikku liigutust, täpselt nii, nagu tööriistal. Mida vähem nad loodavad iseendi peale, seda suurem on nende väärtus. Jumal annab neile jõudu sel määral, mil määral nad ütlevad lahti iseendast. Ja kui Ta leiab nad olevat piisavalt alandlikud, paindlikud, kõigeks ette valmistatud ning kõige jaoks suretatud, saadab Ta korda nendega ja neis suuri asju.
        Ka on mul sel ajal tarvis natuke rohkem pingutada sisemises palves. Hakkan iga päev mediteerima spetsiaalselt ühe müsteeriumi üle. Neljapäev : Viimne õhtusöömaaeg; reede : kannatused; laupäev : haudapanek; pühapäev : surnuist ülestõusmine ja taevassevõtmine; igal esmaspäeval, teisipäeval ja kolmapäeval : Jeesuse avalik elu. Palvetasin täna ilusat palvet Jeesuse kannatustest. Kallis Jeesus aitas mind tublisti. Ta on nii hea, tarvitseb mul vaid paluda ja kohe on Ta mu juures, helde ning lohutav. Olin täis ängistust, nähes Teda ristil ja tundsin Tema valu. Mulle meeldib nii mediteerida. Sel moel veedetud tund on väga viljakas. Pean jääma Jeesusega pidevasse ühendusse. Piisab mul vaid kellegagi ükskõik millest muust rääkida ja sedamaid leian end ekslemas maailmas, mis pole enam minu oma. Vajan palvet, vaikset palvet, peaaegu väsimatut mediteerimist ning vahepealsel ajal on mulle justkui toetuspunktiks välkpalved. Peaksin otsima Jumalat oma suhetes naabritega. Sageli räägivad nad asjadest, mis mind ei huvita. Armastusest nende vastu pean laskma neil rääkida, et nad sel moel lõdvestuksid. Pean ütlema, et olen nende ori ja nende vahendusel otsima võimalust olla alandlik. Vabaduses olles peaksin arenemiseks kasutama eelkõige neid voorusi, taluma sisemist ristilöömist, mida ma siin teha ei saa, kuna elan üksinda, kuid ilma milleta pole võimalik täiuslikkust saavutada. Tunnen endas täielikku vastumeelsust, kõik haavad, mida ma peaksin taluma ja millest üle saama, et suudaksin hüpata üle oma varju, tuikavad. Iseendast lahtiütlemine pole paari päeva küsimus. Kõigest sellest säästis mind Jeesus oma armuga, rahuldudes selle vähesega, mida ma saan Talle anda. Mul on hästi meeles : Jeesus ei ihka mitte suuri tegusid, vaid üksnes usaldust ja tänulikkust.
   
   
                   TEHA VÄIKESEID SAMME, KUID SUUNDUDA ÜLESPOOLE
                                                                                                         Laupäev, 7. september
   
      Olen pidevalt imeliselt Jumalast tiivustatud ja ihkan Jeesuse armastust. Sooviksin, et Ta laseks mul Teda veel rohkem armastada. Hoolimata oma kõlvatusest ja napist ajast, mis mulle on jäänud, olen täis ambitsioone. Igatsen, et Jeesus võtaks mind endaga kaasa väga – väga kõrgele. Lugedes kõigest sellest, mis sai osaks salesiaani õdedele nende ordu loomisest alates, olen kade, nähes nii suurt armastust, mida Jeesus tundis oma ustavate pruutide vastu ning oleksin rõõmus, kui Ta armastaks mind niisamuti nagu neid. Tõsi, see pole väike teekond ja  püha Teresakese arvates pean püüdma pälvida usaldust, ilma, et otsiksin tasuks konkreetset vastust Jumalalt, täiesti mittevastavat oma kasinatele teenetele. See on tahtmatu upsakus ning ma pean seda ohjeldama. Ma ei tohi unustada, kes ma olen ja mida ma olen korda saatnud ning mida ma hakkaksin peale siis, kui Issand jätaks mind kasvõi natukesekski täiesti omapead. Eelkõige pean püüdma parandada oma rikutud ja moonutatud loomust. Just praegu patustan ma kõrkusega, igatsedes asju, millest ma ei tohiks isegi mõelda. Igal õhtul palvetan ma nii : Mu Jeesus, ma armastan Sind. Ma tänan Sind kõigi armuandide eest, mida Sa mulle oma headuses oled andnud. Andesta mulle mu patud, minu rohkem või vähem tahtmatud halvad mõtted. Sina tunned inimesi. Hea Jeesus, nad on upsakad ja isekad. Ma ei pööra eriti tähelepanu sellele, mida ma võiksin soovida või mida mitte. Tahan teha vaid seda, mida soovid Sina. Aita mind, et ma Sind armastaksin. Lase mul armastada Sind nii, nagu soovid Sina olla minu poolt armastatud ning suurima armuannina palun ma Sinult, et ma Sind mitte iialgi ei solvaks, ei Sind, ega Maarja Puhtaimat Südant. Et ma saaksin vastu võtta nii suure anni, pean selleks valmistuma. Ent kuidas ? Kuulame jälle püha Francoise de Chantal´i :
         Te peaksite jätma masenduse, tahan öelda, et te töötaksite ustavalt ja vapralt enda täiustamise kallal. Seejärel tuleb lasta tegutseda teistel. Tuleb lasta end nahast välja tõmmata, lahti riietada, alluda nii, nagu nemad seda soovivad. Kui te osutate vastupanu, ei saa teist mitte iialgi tõelisi ristilöödud Jeesuse pruute … Uskuge mind, mu õed, andke Jumalale ära kõik, ilma erandita, hävitage kõik see, mis Talle ei meeldi, põlake maailma, unustage maailm kogu südamest. Kõige tähtsam on jätta oma arutlused, omaenda tahe, isiklik armastus. Need on kolm asja, mille kallal teil tuleb kõige rohkem tööd teha, kuid need on ka kõige olulisemad. Te peate usaldama end sedavõrd nende kätte, kes teid juhivad, et nad saaksid teid oma suva järgi kokku voltida nagu taskurätiku.
         Ärge midagi soovige, kuid ärge ka millestki keelduge, kordas püha Franciscus sageli. See on tõsi ! Pole vaja midagi soovida enda jaoks, kuna see oleks selle omastamine, mis kuulub Issandale. See tähendab mitte pidada Tema armu selleks, mis on meile ette nähtud, vaid anniks. Soovida kannatusi tähendab riskida sellega, et oleme iseteadvad, kuna arvestame oma jõudude- ja armuandidega, mida me ei pruugi saada. Jumal võib täita meie palved ja jätta meid üksinda meie ihaluse objektiga, nii et me veidi aja pärast sellest kokku variseksime ja varemed võivad olla rängad. Pole tarvis soovida midagi muud, kui vaid seda, mida tahab Issand, et see tuleks, kuna siis oleme me kõike seda, mis tuleb, võimelised kandma. Jumal ei eralda mitte kunagi katsumust oma armastusest. Kujutleme end voolimiseks mõeldud materjali tükina. Et meil oleks vajalik elastsus, peame me hoiduma tule lähedusse, kuid mitte meie ei anna sellele ainele kuju. Laseme seda vormida Jumaliku kujuri sõrmedel, et Ta teeks meist seda, mida Tema tahab. Meie peame olema valvel vaid ühe asja suhtes : meil tuleb jääda võimalikult elastseks, kleepuvaks ja vormitavaks aineks. Mitte millestki keelduda, sellest saame me aru, kuid jutt käib sellest, et anda sellele millelegi tema õige tähendus, mitte mingi vähekaalukas tõlgendus. Mida ma siin eluks vajan ? Ühed viletsad rõivad, kaks meetrit pinda, et võiksin pikali visata, ühe või paar tekki, leiba, vett, pisut suppi ja muud ei eriti midagi. Kõik ülejäänu sisaldub selles milleski , millest ma ei peaks keelduma ! Mõtlen kohe, mida kostaksid kriitikud : Pole vaja liialdada ! Just nimelt, kui liialdame meie, liialdab ka Jumal oma andide jagamisel ning selles vahetuses ei kanna me tõepoolest kahju. Kõik me oleme kutsutud pühadusele. Kõik. Mitte keegi ei saa vastu vaielda : Aga mina ei kõlba selleks ! Jah, siin mängivad rolli mitmesugused armuannid ! Ühed on kutsutud ennast pühitsema kloostris, teised oma lapsi kasvatades, ülejäänud hoolitsedes oma vendade eest või mistahes muus seisuses. Kuid igaüks võib saavutada oma kordumatuses armastuse kõrgeima tipu. Kindlasti on üks valgus eredam, kui teine, nii, nagu on tugevamad ja nõrgemad ka hõõglambid. Igaühele tema mõõdu järgi, ent igaühele pühadus. Miks ikkagi on siis nii vähe pühakuid ? Üheks põhjuseks on tõsiasi, et me loobume pühadusest. Jumal laseb alati meil teha esimese sammu. Kui me astume ettevaatlikult sammu pimedusse ja üksindusse, tõttab Tema arm meile kohe appi ning innustab meid tegema järgmist sammu. Ent siis on taas vaja loobuda saavutatud positsioonist, et sammuda tundmatu maailma poole. Kuni me teeme edusamme, rohkendab Jumal oma armu ja innustab meid astuma üha uusi ja uusi samme, kuni meile ettenähtud täiuslikkuse saavutamiseni, mis võtab arvesse meie inimlikku loomust. Jumalale on meelepärane auahnus. Ta tahab, et me sihiksime kõrgele, ent teisest küljest soovib Ta, et me liiguksime Tema poole pisikeste sammudega. Peab ütlema : Ma tahan kõike, ent samuti : Ma loobun kõigest. Kõige rängem viga on püüda tõlgendada ja segi ajada selle maailma elu kõrgema maailma eluga. Ma arvan, et see, kes tahab täiustuda, peab ütlema : Tulen välja siit oma hädast ja viletsusest, oma ahastusest. Ma tahaksin, et ma suudaksin elada nii, nagu elas näiteks püha Johannes Alcantary`st ( tegelikult püha Peetrus Alcantary`st ), kes päevas vaid tunnikese magas ja sedagi istudes, toetades pea vastu puutoigast, sõi ainult vanu hallitanud leivakoorukesi ning  veetis kogu ülejäänud aja palvetades või jutlustades. Muidugi mõista, peatab Jumal hingi, kellel on taoline auahnus, siis, kui Tema tahab, suunates inimese teele, mis on tema loomusele omasem, kuid see, kes talitab kooskõlas Jumala tahtega, võib olla kindel, et juhul, kui ta vastu peab, saavutab ta armastuse kõrgeima tipu.
   
          TEAN, ET NEITSI MAARJA TAHAB MIND VIIA OTSE TAEVASSE
                                                                                                            Pühapäev,8. september
   
     Neitsi Maarja sünnipäev. Täna pean intensiivsemalt palvetama. Palvetan veel ühe Roosipärja ja palun oma Ema, et päeval, mil tähistatakse tema astumist maisesse ellu, paluks ta eriti oma jumalikku Poega, et Ta laseks oma armust elule sündida suuremal hulgal patustel. Ning et ta valmistaks mulle ette head tingimused minu sünni tarvis taevas. Astun oma Isa palge ette, seega pean praegu olema tulvil usaldust ja armastust ning mitte liialt ära kohutatud oma viletsusest võrreldes Jumala auga. Mul pole midagi suurt, mida Talle pakkuda, kuid Tema halastus on lõputu. Täiesti tibatillukesest sinepiivakesest, mille ma Jumala armu abil külvata suutsin ja võrsuma jätsin, võib tärgata suur puu, kui vaid Isa seda soovib. Niisiis, usaldust ! Sooviksin, et kõik, kes elavad maailmas muretult või ükskõikselt, mõistaksid, nagu seda mõistan nüüd mina, kui raske on minna läbi kitsast väravast ! Siin ei eksisteeri küllap või varsti , siin nõutakse absoluutset puhtust. See, kes seisab oma taevase Isa ette kõige tühisemagi lunastamata kerge patuga, saadetakse tagasi, et ta puhastustules puhastuks. Tean, et mind tahab Neitsi Maarja viia otse taevasse ja anda üle oma jumalikule Pojale. Oma mõõtmatus headuses palub ta mulle armu, et mul oleks jõudu puhastuda. Pean väsimatult palvetama, tean seda väga hästi ja andma sellele väsimatult kõige laiema tähenduse. Vaatamata sellele ei lakka ma olemast tõeliselt kõlvatu ja väeti ning mina ise ei suudaks kindlasti vaigistada Jumala õiglast viha. Et mind õigeks mõistetaks, andis mulle mu Emake paljude orduinimeste, sugulaste, sõprade palved, keda Issand meeleldi kuulda võtab. Kes võiks milleski keelduda neile pühadele isadele, kes elavad juba pikki aastaid Jumala  läheduses !  Olen täiesti teenimatult saanud kingiks armuande, olen privilegeeritud ! Ma ei tea, vist soovis saatan mind proovile panna, aga kuni ta seda tegi, sai ta nähtavasti käsu mind rahule jätta. Ma olen päeval ja ööl kaitstud täiesti ebatavalise armuandide eesriidega ja mul on hirm, olla tänamatu, kuna ei täna Neitsi Maarjat kogu ta headuse eest nii, nagu peaksin. Lõppude lõpuks, täna tähistab Maarja oma püha. Oma sünnipäeva auks istutas ta mu südamesse väikese paradiisilille ning ma elan peadpidi taevas, kuigi jalgadega seisan veel maa peal. Palvetades on mul tunne, nagu oleksin ma endast välja tõmmatud, saamata teha midagi muud peale kontemplatsiooni, nii et unustan lõpuks isegi hingamise. Kui hing rõõmustab, on keha surnud ja ei arvesta midagi muud peale suudluse, mille inimene saadab taevasse. Mu Issand ja mu Jumal !
         Hetk tagasi kangastus mu silme ees rist ja kõik vaese Jeesuse kannatused ! Mitte keegi ei saa eales kannatama nii nagu Tema ! Kui mitu ristilöömist Ta läbi elas ? Meie, kes me oleme kurjad ja isekad, ei hakka kindlasti kannatama selle pärast , kes meid on solvanud . Kuid Jeesus ! Millise pettumuse elas Ta üle ! Missugust valu teeb, kui ma näen inimesi põlgamas ära Tema armastust ! Iga solvang astlana tungimas läbi Ta südame. Kui raske pidi olema Ta õlgadel inimeste tänamatus ! See oli Tema esimene ristilöömine. Lisaks sellele kõigele veel talumatud füüsilised kannatused, põhjustatud naelte poolt jäsemetes. Ja kolmas ristilöömine : Poja tundliku südame valu, kes näeb Ema kokkuvarisenuna ja nutvana oma jalge ees. Nii meeleldi oleks Ta teda lohutanud ! Ma arvan, et see annaks suurepärast mõtteainet Jeesusest, üksinda öös peale Suurkohtu istungit. Kui ma oleksin kunstnik, jäädvustaksin ma hea meelega selle stseeni. Millised kibedad mõtted pidid Talle pähe tulema ! Kui palju alandatud, jalge alla tallatud armastust ! Või mõtisklemine Jeesuse näost, pööratust oma risti all seisva Ema poole. Ta kandis ära tõepoolest kõik meie ristid, kuid hüljatuse rist kuulus nende kõige kohutavamate hulka ! Kibeduse põhjani. Ta jäi oma valus ihuüksi, üksinda inimeste vihkamisega, kogu maailma kuritegude raskusega oma õlul. Kes suudaks kanda nii palju kannatusi ? Meid võidakse küll risti lüüa, kuid meie oleme võimelised kannatama üksnes kehaliselt, seda enam, et siinsamas on Jeesus, kes võtab hea meelega meie valu enda peale. Me oleme nii kaitstud ! Mida me peaksime kartma ? Neitsi Maarja kostab väsimatult meie eest, meie eest palvetavad pühakud ja kogu meie suguvõsa lisab oma hääle nende häälele. Meie ristid on kerged ning saavad lõpuks rõõmuks. Püha Laurentsius, kui ta oli teibasse aetud, tänas Jumalat, kuna tuli, mis toitis teda seestpoolt, oli suurem sellest, mis teda väljastpoolt hävitas. Sellel, kellega on Jeesuse armastus, on olemas kõik ja ta elab maa peal läbi oma taevast. Meeleldi poeksin ma peitu haava Jeesuse külje sees, kuna see viib otseteed Tema südamesse. Kuid kahjuks pole ma selleks veel piisavalt väike, mu patud ei lase mul sinna jõuda. Niisiis, pean praegu jääma välja, oigava ja kaeblevalt paluvana.
   
   
                                 NEED KAKS KUUD ON KOGU MU ELU !
                                                                                                        Esmaspäev, 9. september
   
      Täna tunnen ennast veel üldjoontes hästi, kuid mu rõõm on väiksem, kui eile. Olin tõepoolest ümbritsetud suurtest armuandidest ja veetsin kogu eilse päeva rohkem taevas, kui maa peal. Samuti tegin ma suuri edusamme palves. Palvetan pidevalt, millest on mulle suur abi ! Tõesti, arm kannab mind imeliselt. Sageli ja pikalt rõõmustan ma Jeesuse üle vaikses rahupalves, mis on minu jaoks õndsus.
       Kümne päeva eest otsustasin ma astuda pika sammu edasi. Tahan armastada Jeesust nii, nagu ma pole Teda veel eales armastanud. Tunnen end pidevalt viletsana ning olen kaljukindel, et kõik see, mida ma saan, pole vastavuses mu voorustega. Minu rõõmu varjutab pidevalt hirm, et kui Jeesus jätab mind mu enda meelevalda, varisen ma haledasti kokku ! Võib – olla pean ma läbi elama veel teatud hüljatuse perioodi, ei tea. Kui jah, siis tuleb mul klammerduda palve külge ja mitte jalatäitki loovutada. Kujutan ette, missugune paanika mind siis haarab ! Nende kahe kuu jooksul elan ma läbi terve oma elu. Mul on tunne, justkui asuksin ma väljaspool aega ja ruumi. Päevad ei vasta enam harilikele asjadele, nad mööduvad kiiresti, ent sellele vaatamata tundub mulle, justkui kestaksid need väärtuslikud hetked aastaid. Need märgid on minu jaoks ilmselged ja ma igatsen tänada armast Jeesust , et Ta on need mulle andnud ! Sellest on möödas juba tükk aega, kui Ta mulle näitas, missugune saatus mind ees ootab. Tol hetkel arvasin ma, et tõlgendan seda valesti, kuid nüüd jõuab minuni, et see märk oli mulle antud kindla eesmärgiga : mõistmaks, et mul tuleb ette valmistuda ! Hea Jeesus, kes Sa oled minu vastu nii armulik! Teine märk sellesse valmisoleku seisundisse viimisest anti juuli lõpus, kui mulle teatati, et mind võidakse hukata 30. juulil. See teade provotseeris mind suurema innukusega Jumalat otsima. Ja vaevalt jõudsin ma koputada taevaväravale, kui mu hinge ujutas üle armutulv. Näe, mida kõike Issand on minu heaks teinud ! Nagu ammendamatu armastuse allikas voolab välja Südamest, mis nii väga inimesi armastas ! Kes  kordki on kogenud seda Jumala andi , ei saa enam armastada midagi peale leegi, mis teda toidab. Jeesus ei peaks mind enam hülgama, isegi mitte paariks päevaks. Ent kui Ta siiski seda teeb, annan ma end Jumala meelevalda ja kui Ta jääb ära liiga kauaks, talitan ma nagu see püha õde :
         Mu tütar, ütles talle püha Jeanne – Francoise de Chantal : kasutage hästi ära oma Peigmehe ligiolekut, kuna saabub päev, mil te hakkate Teda otsima, kuid enam ei leia.
         Kuidas, vastas õde : mida see tähendab ? Et ma otsin oma Jumalat ega leia Teda ?! Kui mulle midagi taolist ütleks keegi teine, mitte Teie, mu emake, ei usuks ma seda.
         Ta jäi seda uskuma alles siis, kui pärast õrnuseväljendusi saabusid äkki pimedus, ärakuivamine ning täielik näiline hüljatus Jumala poolt. Õde ei mõistnud, mis temaga toimub. Pühim Neitsi, ütles ta ühel päeval oma sundimatus ja harjunud lihtsuses : luba mul Sulle meelde tuletada, et kui Sind Sinu armastatud Poeg oleks maha jätnud, kas poleks Sa siis soovinud, et Ta Sinu juurde tagasi tuleks. Sa kaeblesid, kui kaotasid Ta kolmeks päevaks. Aga mina otsin Teda juba tükk aega, ilma, et Temast midagi teaksin ! Pühim Neitsi, Sa kannad väsimatult oma rinnas seda kallihinnalist armastust, kuid ma olen sunnitud Sulle kujukalt näitama, mis tunne on olla Temast niimoodi lahutatud. Need sõnad lausunud, võttis ta käärid ja lõikas ära Jeesuslapse, keda püha Neitsi Maarja oma süles hoidis. Mu kalleim Emake, vabandas õde andesta mulle, et ma võtsin Sinult ära Sinu Poja. Sa ise sundisid mind selleks, kuna ei tahtnud Teda mulle anda. Ent samas, nähes Ema pilti ilma Pojata, haaras teda nii sügav kaastunne, et ta ütles nutma puhkedes : Püha Ema, mul pole jõudu jätta Sind kauemaks ilma Su Lapseta. Ja asetas pisikese Jeesuse kujutise tagasi kohale, kust ta oli selle ära võtnud. Kui ta selle sinna tagasi pani, ilmus Talle Neitsi Maarja ja, nagu pühale Padua Antoniusele, asetas Lapse tema sülle.
         Kas pole see imeline tähelepanuavaldus ? Missugune armas ime !
   
   
                                   SUUDLUSED MAARJA HAAVADELE !
                                                                                                          Teisipäev, 10. september
   
        Lugesin oma Päeviku läbi ja jõudsin arvamusele, et mul oleks parem kirjutamine lõpetada ja saata see soperdis koos prügiga  sinna, kus on selle koht. Autor võiks samuti ilma suurema kahjutundeta sinnasamasse rännata. Igalt  leheküljelt õhkub vastu kõrkust ! Kui palju auahneid ja iseteadvaid on vajasid , mis võivad muuta juba niigi rasked mõtted veelgi raskemaks! Rääkimata stiilist ja kirjavigadest, mis on kõige vähemtähtis. Arvan nimelt, et kirjutan autoriteediga, mis ei kuulu minu kompetentsi, ilma vähimagi alandlikkuseta. Küsin palves Neitsi Maarjalt, kas sel moel veedetud aeg pole mitte saatanale pühendatud. Annan selle Päeviku üle dr. Baudet´ile edasitoimetamiseks Pierrette´ile. Ja palun teda, et ta lubaks mulle seda mitte kunagi mitte kellelegi näidata, olgu see kes iganes ning et ta sellest vaikiks. Need read on määratud üksnes Veronique´le ja ta pisikesele vennale Gerard´ile.
     Mõtlesin hetk tagasi kõikidele armuandidele, millega ma olen täidetud ja Jeesuse armastusele minu vastu. Olen hoitud, kuna Kristus tahab mind päästa. Ta ootab minult vaid pisut tänulikkust ja allumist Tema tahtele. Neli aastat tagasi olin ma ateist ja tormasin hukatusse. Kuid Jumal sekkus vahele. Alguses jättis Ta mind üsna kauaks takerduma mu enese pattudesse – kuni ajani, mil ma küpsesin teoks, mis tõi mind Sante`sse. Esmalt hoidis Ta selles verises kokkupõrkes mu elu ja tuli siis, et anda endast mulle mu kongi üksinduses teada. Kuidas see juhtus ? Olin see mina, kes vaigistas Tema viha pideva appihüüdmisega ? Sugugi mitte ! Ta tuli iseenesest, et end kinkida oma loodule. Issand innustas üht ennastsalgavat advokaati, ühte kustumatu ligemesearmastusega orduinimest ja kaastundlikke sõpru. Kõik nad palvetavad minu eest ! Mu advokaadi palverännak Santiago de Compostelasse, millega ta tegi teoks minu  kavatsuse, pole kindlasti mitte kõige väiksemaks väljapakutud lunastuseks minu pattude eest. Patukahetsust teostasid kõik need teised, ent mina, mina ütlesin vaid : Tule, Issand Jeesus, ja seepeale ületas mu hinge üle armastuse tulv. Katsumuste hetkedel olin ilmselt nõrgendanud oma usuelu rütmi ja sellega küpsenud soomülkaga sarnaseks seisakuks. Ja oleksin jäänud sellesse seisundisse lõpuni, kui Jeesus poleks olnud nii hea ning ei oleks mu tähelepanu juhtinud sellele, et Ta tuli minu pärast. Ja kuna Ta teadis mu jõuvarusid, andis Ta mulle endast teada kaks või kolm kuud enne lõppu, et anda mulle jõudu seda nii lühikest aega vastu pidada. Kas ei juhtinud siis tõepoolest kogu tööd Jumal ? Veel ujutab Jeesus pidevalt mu südame armastusega üle, iseäranis siis, kui ma mõtlen Neitsi Maarjale. Temaga koos ei karda ma midagi, kui ma peaks ka tuhat korda surma minema. Ta hoiab mind pidevalt ja mina ei ela veerandit tundigi ilma tema poole palvete või armusõnadega pöördumata. Kujutan ette ta Puhtaimat Südant, ümbritsetuna okastest, nii nagu ta näitas seda väikestele karjastele Fatimast ning unistan sellest, kuidas ma võtan temalt ära kõik need häbiväärsed okkad ja ravitsen oma suudlustega ta haavad terveks. Kordan sõnu, mida ta lausus Luciale : Püüa mind kasvõi natukenegi lohutada. Loodan, et mina lohutan teda samuti. Ma armastan teda nagu oma Ema ja veedan kallihinnalisi tunde tema kujutiste, eriti Rafaeli Madonna reproduktsiooni ees. Erilist austust tunnen ma Jeesuse Pühima Südame, kogu halastuse allika vastu, pöördudes iga päev palves Ta poole ja usaldades end Tema hoolde. Palvetan püha Teresakese poole ja palun temalt rooside vihma . Neljandana austan ma Ars´i preestrit. Mõne aja eest palusin teda, et ta kostaks mu isa pääsemise eest ning tunnen nüüd taas vajadust ta poole palvetada. Mulle meeldib väga püha Joosep. Pöördun iga päev alatasa tema poole, paludes temalt kaitset. Näe, kes kõik mind ümbritsevad. Vaenlane võib küll üritada mind häirida, ent see ei lähe tal korda !
   
        AINUÜKSI JEESUSE NIME NIMETAMISEST HAKKAVAD MUL PISARAD                                                                                       
                                                          VOOLAMA                            Kolmapäev, 11. september
   
     Aiman, et astun varsti hüljatuse teise etappi. Vaid mõned lühikesed soojushetked täna, kuid sisuliselt on Jumala ligioleku tunne diskreetsem. Taevane Kuningriik kaugeneb ja peagi kogen ma puhastustule piinu. Arvan, et võimatu on ette kujutada, missugune valu haarab hinge, kes juba rõõmustab ühinemise üle oma Issandaga, kuid avastab siis, et on sukeldunud hüljatuse pimedusse ! Armu seisundis jääb hing kogu päeva kestel pööratuks Jumala poole. Tehtud on rohkem või vähem kindlaid otsuseid, kuid saadud armu mõjul muutub elu lakkamatuks palveks ja tundlikkus teravneb sedavõrd, et ainuüksi Jeesuse nime nimetamisest hakkavad mul pisarad voolama. Kui armu mõju kaob, peab maksku mis maksab kinni pidama vastuvõetud otsustest ning jätkama palvetamist ka öö ajajärgul.. Mitte soovida midagi enamat, kui inimene soovis enne seda ja loota usaldusega armu tagasipöördumist. See pingutus on väga ränk, ent veel rängem on olla hüljatusse heidetud peale seda, kui inimene on küllastuseni kogenud Jeesuse õrnust. Sisuliselt on see sama kannatus, mida peavad taluma vangistatud, nemad muidugi mõõtmatult suuremates mastaapides. Vaesekesed ! Jumal on ustav ja ehkki Ta pole tajutav oma loodu hinges nii, et inimene Teda tunnetaks, aitab Ta teda jõu ja vastupidavuse anniga, jälgides hoolitsevalt tema ebalevaid samme ning on äpardumise korral valmis sekkuma. Neil hetkedel on asjatu üritada vaimselt areneda . Liiga raske on vastu pidada ! Kuid me peame olema kindlad, et sel ajajärgul on Jumala silmis suur väärtus. Jumal katsub järele, mis meis on ja kui me jääme ustavaks, valmistab Ta meid ette veelgi suuremate armuandide vastuvõtmiseks. Peale igat andumushetke leiame taas Jumala armu etteaimamatus ulatuses. Oleme tõstetud veelgi kõrgemale tippu ja rõõmustame oma pingutuste viljade üle. Augusti alguses olin ma tulvil jõudu ning tajusin Jumala lähedust. Seejärel sukeldusin kaheks nädalaks hüljatusse, peaaegu 28. augustini. Siis elasin jälle üle rõõmu ning annid, mida ma sain, olid palju suuremad, kui esimese perioodi kestel. Selline seisund kestab juba neliteist päeva, aga ma ei usu, et jään sellesse lõpuni. Ent ma rõõmustan mõtte juures, et kui leian taas Jeesuse, toimub see lõpmatult suurema kirega. Olen siis jälle taevas !
       Täna õhtul võttis minus maad sügav rahu ja ma vaatasin suure nostalgiaga just läbielatud rahutundidele. Arvan, et mul tuleb jälle jätkata teed öös. Kindlasti kestab see lühikest aega, kuid võib tunduda pikana. Samuti tekitab minus õudust tunne, et ma ei armasta enam Neitsi Maarjat ega Jeesust nii, nagu armastasin neid vaimustuse tundidel. Ja siis tulevad mulle pähe taas ärevad mõtted ning ma olen õnnetu, et põhjustasin Neitsi Maarjale meelehärmi. Nende kahe kuu jooksul elan ma tõepoolest läbi terve elu. Puhastumine on viidud ekstreemsuseni. Olen kerra tõmbunud, valust kägaras. Ühe päeva jooksul pean ma ära tegema mitme päeva töö ja tunnen, et sellise pingutusega ei suudaks ma elada pikemat aega. Kui mind ei hukataks, variseks ma varem või hiljem kokku. Homme, reede asemel, võtan ma vastu Armulauda, seda päeval, mil me meenutame Maarja nime. Mulle meeldivad Maarjaga seotud pühad. Tema Sünnipäevaks olin ma ümbritsetud paljudest andidest, veel kunagi pole ma olnud taevale nii lähedal. Sellel puhul jõudsin ma otsusele palvetada iga päev ühe Roosipärja rohkem. Tuleval pühapäeval meenutan ma Missa ajal Neitsi Maarjat kui Valuema, Jumala Ema, seismas risti all. Püüan mõtiskleda tema valust ja tuua täiesti erakordse ohvri. Aga seni, kuna on neljateistkümnes nädal peale Püha Vaimu väljavalamist, palvetan vastavaid Missatekste.
   
    
                   ASTUN SURMALE VASTU ALISTUNULT JA OHVERDAVALT
                                                                                                   Neljapäev, 12. september
   
      Rahulik päev, mööda saadetud rahus. Palavik on möödas, palved voolavad justkui iseenesest, ent ühendus taevaga on leigem. Et see mind mitte liialt ei vapustaks, laseb Jeesus mul maa peale laskuda tasahiljukesi, kus, nagu ma aiman, varsti mind hüljatakse. Muide, tõus toimub samuti järk – järgult. Noh, pean valmistuma kannatuseks ja võidukalt vastu pidama. Mul on olemas hästi väljatöötatud plaan, tean, millest on tarvis kinni hoida ja Jumala armu abil ma suudan seda. Ilmselt pole ma võimeline spontaanseteks appihüüeteks, kuid mitte see pole kõige tähtsam : Mis on mu südames, see on mu huulil. Kui mu süda on külm, peab seda armastuse allikat asendama tahe ja kui ma kõik selle, millest ma otsustasin kinni hoida, täide viin, jään ma võidumeheks. Täna lugesin ma suurepärast palveraamatut. Tähendasin üles mõned passaažid hingede kaldumisest nende kutsumuste poole ning samuti väga viljakaid meditatsioone, mida ma saan praktiseerida. Mõistagi otsisin ma kõigepealt välja katkendid, mis puudutavad hingede näilist hüljatust, nende ärakuivamist ja jõudsin veendumusele, et see, mida ma eile kirjutasin, oli õige. Muide, selle võtab suurepäraselt kokku Fenelon ja kuna mu proosa ei kuulu kergete kilda, pean lisama järgmise katkendi :
        Sellises sisemise kuivamise ja tundeelu vaimustuse puudulikkuse seisundis ärge loobuge Armulaua vastuvõtmisest ja jätkake palvetamist, vastasel juhul tekitaksite korvamatut kahju. Kui me lakkame tundmast palvest teatud lohutust, tekkib meil kiusatus mõelda, et me ei palveta enam Jumala poole. Oma vea mõistmiseks peaksime endale teadvustama, et täiuslik palve ja armastus Jumala vastu on üks ja seesama asi. Palve pole mitte ainuüksi hellusetunne ega vaimustunud kujutluse hurm. Need on välised annid, ilma milleta saab armastus kesta. Ja on seda puhtam, kuna hing, vabastatuna Jumala andidest, on seotud vaid Jumala endaga. Inimene võib tunda end eemaletõugatuna, kuid sellest hoolimata säilitada vankumatu tahte, mis soovib seda, mida tahab Jumal ja võtab vastu kõik, ka raskused, kuni rahutuseni, mille läbi teda proovile pannakse. Üks sellise viletsuse hetk vastab tuhandele rõõmuhetkele : enam pole vajadust patukahetsuseks.
        Nende mõtete täiendamiseks lisan veel ühe huvitava küsimuse : Jumala tahte äratundmine on meie jaoks saanud armuandide analüüsiks, kui ma võin nii väljenduda. Oma Päeviku alguses kirjutasin ma, et suren . Ma arvan, et nii toimin ma iseteadlikult, jättes mulje, nagu loeksin ma tulevikuraamatust. Sugugi mitte ! Mul on sisemine kindlus, mis põhineb ühel märgil, mida Issandale meeldis mulle anda mõned kuud tagasi. Ning peale selle, hetkest, mil astume teele, mida mööda tahab Issand, et me käiksime, sajab meile haruldase küllusega kaela armuande. Suundun surma poole vastuvõtvalt ja ohverdavalt ning Jumal näitab mulle oma headuses oma rahulolu.
        Igal hingel on maa peal kindel kutsumus. Jumal oma igaveses tarkuses märkis ära tee, mida mööda peab käima igaüks Tema lastest, et jõuda taevasse. Teed on erinevad, eesmärk kõikide jaoks sama. Tähtis pole mitte olla sellel või teisel teel, mis iseenesest on enam või vähem täiuslik, vaid olla seal, kus tahab Jumal, et me oleksime, kuna sellel teel on meie jaoks valmis pandud erilised armuannid, millega me saavutaksime lunastuse kõige kindlamini. Vaimuandeid on erinevaid ja Issand jagab neid nii, nagu Talle meeldib. Kõige tähtsam igaühe jaoks meist on kuuletuda Tema ülimale tahtele, elades nii, et päeval, mil meil tuleb aru anda, võiksime Jumalale koos meie Issandaga öelda : Olen lõpetanud töö, mille Sa mulle usaldasid. Pühitse oma poega.
          Olen täiesti teadlik, et selline surm on minu jaoks suureks anniks. Mida ma maailmas peale hakkaksin ? Mina pole maailmast ja maailm ütleb lahti minust, kuid siiski, kui maailm mu tagasi lükkab, lohutab ja hoiab Jumal mind, kuna Ta armastab kõike põlatut ja läbipiitsutatud, kurnatut sellestsamast vihkamisest, mis kunagi lõi risti Ta Poja. Lähme, peidame end Maarja embusse, meie kõik, ühiskonna pärandusest ilmajäetud. Köidikud, mis seovad meid tema Puhtaima Südame külge, on õrnad ning ta huuled paotuvad vaid selleks, et oma lapsi kaitsta :
         Maarja ! Õnnistatud nimi, keda ma armastan ja austan kogu oma südame sügavusest ! Kinnitan oma vaimulikust kogemusest, et rahustatud ja õnnistatud saab iga süda, mis on saanud taevast hinnalise anni tõtata oma hädades, ohtudes ja katsumustes Maarja juurde !
   
   
                         NÄHA KÕIKE JEESUSE KANNATUSTE VALGUSES
                                                                                                               Reede, 13. september
   
     Täna hommikul mõtisklesin ma Jeesuse kannatuste üle ja ammutasin sellest tublisti jõudu. Muide, peaksin rohkem lähenema ristilöödud Jeesusele, kuna ka mina, täiesti kõlvatu, saan armu elada läbi oma väikese Kolgata. Jõudes lõpule koha lugemisega, kus Jeesuse pihta sülitati ja Talle kõrvakiile jagati, näen end vaimusilmas taas politseinike käes, neid mulle hoope jagamas ja minu pihta sülitamas ning mõistan paremini Jeesuse kannatusi. Stseen enne Suurkohut toob mind, mõistagi, Õiguse Paleesse. Palgaliste ametnike, kes teenivad saatanat nimega raha, kõneefektid, võltspahameel, populaarsus ja oportunism panevad mind mõtlema Kaifasest, kes käristas lõhki särgi, et näidata välja oma valelikkust. Jah, õige, ma olen süüdi ega tohi end milleski Jeesusega võrrelda. Kuid kes võis paremini mõista ristisurma ning kõiki sellega kaasnevaid valusaid piinu, kui mitte Päästja paremal käel ristipuul rippuv kurjategija ? Ent kelle jaoks Kristus tuli ? Ei tohi unustada, et esimeseks väljavalituks sai see süüdimõistetud kurjategija ja neid, kes õigetena näisid või siis õigeid teesklesid, nimetati lubjatud haudadeks või muul moel. Mida veel lisada ? On siis vaja saada kurjategijaks, et olla väljavalitud ? Üldsegi mitte ! Kuid pärandusetajäetu, kes sageli patustas ilma täie teadmiseta ega polnud oma tegude eest vastutav, leiab kahetsuses, kannatustes ja, iseäranis, tunnetades oma viletsust, otsetee Jeesuse Südamesse.  Õige lepib vähesega. Pidades end ühiskonna silmis laitmatuks, veenab ta iseennast, et samal kombel saab ta  hinnatud ka oma Taevase Isa silmis.
        Meie oleme nõrgad, aga teie olete tugevad; teie olete aulised, aga meie oleme autud. Praeguse tunnini me kannatame nälga ja janu, ja oleme paljad, ja meid pekstakse rusikatega, ja meil ei ole kusagil asu. Ning me näeme vaeva oma kätega tööd tehes. Kui meid sõimatakse, siis me õnnistame, kui meid taga kiusatakse, siis me kannatame ära, kui meid halvustatakse, siis me räägime lahkesti. Me oleme nagu maailma kõntsaks saanud, kõigi jätiseks tänini.       ( püha Paulus ) ( 1 Kor 4, 10 – 13 )
         Oma sisimas tunnetan ma taas intensiivselt inimeste kohtute täit ebaõiglust ja piiratust. Sageli annaksin hea meelega oma nördimusele vaba voli, näitamaks nende tühisust ja kõrkust, kes söandavad kohut mõista. Ent kohe seepeale näen ma Jeesust, Armastust, mis sai inimeseks ning võttis sõnalausumata vastu kõige rängemad solvangud ja ebaõigluse. Summutan taas oma viha ja usaldan kogu õigluse oma Jumala kätte, rõõmustades selle üle, et  minagi võin tuua midagi vähest pattude lunastamiseks. Pean valmistuma heaks surmaks. Mitte milleski vastu vaidlemata Jumala tahtele, usaldades kogu ängistuse ja hirmu Jeesuse kätesse, kes juhib mind nii, et ma varvast vastu kivi löömata jõuaksin taevase lambalaudani, kus ootavad ees rikkalikud karjamaad. Kui palju jõudu saab inimene ammutada ristilöödud Jeesuselt ?
        Süütu mõisteti surma nagu kurjategija. Oma lõppematu armastuse pärast oli Iisraeli ja kogu maailma Päästja kõigi ees kuulutatud ohtlikuks ja hävinguttoovaks ! See on suurepärane õppetund inimmõistuse kõrkusest ning kirjeldamatuks lohutuseks hingedele, kes varisevad kokku ebaõigluse, keelepeksu ja jälitamise koorma all. See on sobivaim, hetk, et me põlvitades mahajäetud apostlite Õpetaja ja Isanda ees kordaksime : Issand, kelle juurde me peaksime minema ? Sinul on igavese elu sõnad ja me oleme uskunud ja ära tundnud, et Sina oled Jumala Püha.
         Kõik oma hukkamise juurde kuuluvad toimingud, iga hetke ja ettevalmistused selleks pean ma kandma Jeesuses. See on ilus eeskuju, mida ma tahaksin jäljendada. Pikk ootamine ja üksiolek pimedas öös on minu agooniaks Ketsemani aias, millele järgnevad ettevalmistused, ristitee ja tapariist … Hirm oli Jeesusele vägagi hästi tuttav, mina tunnen seda samuti, kuid olen kindel, et tulgu, mis tuleb, Jeesus annab mulle jõudu seda hirmu ületada. Kuidas siis Jeesus kannatas ?
         Mu hing on surmani kurb, ütleb Ta. Kas Tema silme ees rebenes eesriie, et näidata Talle kuristiku täit sügavust, millesse Tal tuleb laskuda ? Peale põgusat mõtisklemist leiame hõlpsasti vastuse. Kuni tolle hetkeni oli surm kauge. Nüüd aga sirutab ta käe, et haarata oma ohvrit ja tema jäine hingus külmetab Jeesuse laupa. Ta poleks olnud tõeline inimene, kui Ta poleks hirmu tundnud. Viimse tunni lähedusest tingituna kerkivad Tema kujutluses ebatavalise selgusega esile Tema süüdimõistmise ja surma asjaolud. Ilma igasuguse püüdluseta neid juhtida, teadis Ta ja nägi ette kõiki ja igaüht eraldi, justkui oleks Teda rünnanud parv kurjakuulutavaid linde, kelle kisa ja välkkiired liigutused muutuvad Tema jaoks talumatuks kandamiks. Surm on siinsamas. Ja on loomulik, et ilma seda varem kartmata, sattume me tema tulekul paanikasse. Püha Hieronymos tähendab : Kui Kristus poleks tundnud seda inimesele nii omast hingeliigutust, poleks Ta suutnud piisavalt kinnitada oma kehastumise tõelisust. Nagu inimesele, sai Tallegi osaks nelja liiki kannatusi : valu, hirmu, kurbust ja kurnatust. Valu tõukab hinge teatud kurbusse, mistõttu elu muutub väljakannatamatuks ja iga hetk raskeks kandamiks. Hirm vapustab hinge juba alusmüürist alates kujutlusvõime ja tuhande piina kaasabil, mis teda ohustavad. Kurbus katab hinge tiheda eesriidega, mis laseb kõigel paista surmana. Ning viimaks kurnatus ja loidus, masenduse liigid, mille tõttu raugeb kogu jõud. Selline on niisiis Päästja hingeseisund Õlimäel ! Iga meie  kehavärinat, kõiki meie hinge visklemisi tundis ka Jeesus Kristus, ainult selle vahega, et Tema mõte ei olnud kahestunud ja Tema emotsioonidel, kui tormilised need ka polnud, ei õnnestunud mitte hetkekski saada võitu tahtest. Surma läheduse tajumine ei pane mind esialgu üldse kannatama. Elan olevikus, ent kui saabub aeg, tuleb tõenäoliselt juua kibe karikas põhjani.
   
   
                PÄEV KALDUB ÕHTUSSE JA MINA TUNNEN END ÜKSINDA
                                                                                                            Laupäev, 14. september
   
     Täna olen ma veel sammukese lähenenud maale. Kõik, mida ma nii teravalt nägin, haihtub maiste ihaluste udus ning mõtisklused igaveste tõdede üle ajavad mind taas pisut segadusse. Usun, et Jumal on ainuke headus, kellele me peame kõike ohverdama, kuid enam ma Teda ei taju. Pean Teda armastama üksnes oma tahtega ning vaigistama endas elujõu kutset, mis kasutab ära armu taandumise oma hääle tugevdamiseks. Jumala käsi ei anna enam ennast tunda, loomalik külg hakkab taas mässama. Pean olema valvel ! Peale kõige muu paneb see uus hingeseisund mind vaatama sündmustele teatud osavõtmatusega, mis läheb üle ükskõiksuseks. Täna ei tundu surm mulle üldse millegi kohutavana, vaid väljapääsuna, milleni on küll raske jõuda, ent kui arm mind valgustab, mõistan ma kogu selle kütkestavust. Ma ei räägi praegu mitte füüsilisest hirmust, vaid suurest armust, mida, ma olen kindel, vajab inimene selleks, et hästi surra. Puhtus, mis on Kristusele kuulumiseks hädavajalik, näib mulle moodusena, kuidas läheneda tõele ja ma ei saa midagi parata, et see mõte mind täielikult haarab. Kuid täna kalduksin ma pigem seda mitte liialt üle tähtsustama. Andun teatud passiivsele usaldusele, mis, kui ma pole valvel, muutub kiiresti tolerantsiks ja seejärel sallivuseks, mis omakorda viiks selleni, et ma lakkaksin selle küsimuse üle pead murdmast. Jeesus on tõepoolest hea, kuna Ta jättis mind laskuma järk – järgult. Kui ma oleksin pidanud peale nii väärtuslikke Jumalaga ühinemise tunde, mida ma läbi elasin, taas väevõimuga pöörduma tagasi sinna, kus ma olen praegu, arvan ma, et oleksin kannatanud nagu pöörane. See on põrgu, te uskmatud härrased ! Teada, kes on Jumal, kuid olla hüljatud. Kui palju pisaraid ja hammaste kiristamist ! Jumal võimaldab mul tõepoolest kaasa lüüa etenduses, milles ma Tema tahte kohaselt pean olema üheks osatäitjaks. Ta tõstab mind üles ning heidab taas üksindusse, ajalises mõttes tervelt kümneks päevaks. Igal ülestõstmisel asetab Ta mind tippu, natuke kõrgemale eelmisest korrast ja olles täna toodud jälle alla orgu, tean ma kindlalt, et mõne aja pärast olen ma sealt tõstetud veelgi kõrgemale, nii kõrgele, nagu ma pole eales varem olnud. Seejärel … tuleb vist lõpp. Kui palju aega on mul veel jäänud - vahest neliteist päeva või kakskümmend või veel rohkem ? Viimasel kahel nädalal olen teinud edusamme nii palves kui ka suretamises. Varsti pean ma, mis puudutab toitu, piirduma ainult leiva, vee ja supiga ning tegema algust palju intensiivsema ja eelkõige pikema öise palvega. Ennekõike tuleb vastu pidada. Omakoostatud palveid palvetan ma kergelt, tundmata seejuures mingit tüdimust. Tõden vaid, et keskendun halvemini ja pean aina eelneva juurde tagasi pöörduma, mille ma nii ära rikkusin. Roosipärja viienda kümne juures on mu mõtted alatasa Maarjast kaugenenud ning alles jääb üksnes vaikne monotoonne pomin ja oht, et taevas muutub sellele kurdiks. Palvetan erilisi kümneid, mis koosnevad Ole tervitatud, Maarjast , siis Ole tervitatud , Kuninganna , Meie Isa, Au olgu Isale … ja lühipalvest Mu Jeesus, anna meile andeks meie patud, hoia meid põrgutulest ja vii taevasse kõik hinged, eriti need, kes Sinu armu kõige rohkem vajavad.
         Päev jõuab õhtusse ja ma tunnen end üksinda, kaugel Jumala soojendavast ligiolekust. Mõtlen taas kurbusega oma tütrekesele ja pojakesele. Kui Jumal annab mulle valgust, armastan ma teid ( Veronique ja Gerard ) Temas ja usaldan Teda, kuna tean, et Tema armastab teid samuti. Hüljatuse ajajärkudel armastan teid pigem inimlikul kombel ja teie maine saatus ei jäta mind ükskõikseks. Kordan iga päev Pierrette´ile või tema emale, et nad ei unustaks kasvatada mu tütrekest armastuses Jeesuse vastu. Nad lubavad mulle, et ei unusta seda. Kui kaua nad vastu peavad ? Kuidas on võimalik kellelegi edasi anda usku, ise seda omamata ? Kordan tihti Pierrette´ile : Pöördu Jumala poole. Ei ! Juba neli aastat pole mingit muutust : on juba hilja, hilja ! … Oma anarhistlike mässumõtetega ta kaugele ei jõua. Ent ma ei tohi kaotada usaldust. Jumal on ustav, kuid ei luba siiski, et neile kõige pisematele, keda Ta nii väga armastas, oleks liiga tehtud. Kui palju hingi läheb kaotsi vanemate süü tõttu, nende eeskuju, sõnade või otsuste pärast ? Kuid kõigest hoolimata on elu õnnistuseks. Usun kindlalt, et mu tütreke ja pojake saavad vajaliku armu, et elus hästi vastu pidada. Kostan taevas nende eest ja ei jäta neid maha terve nende elu jooksul, just niisamuti, nagu seda teeb minuga minu ema.
   
               JÄRGNEN SAMM – SAMMULT KOOS MAARJAGA JEESUSELE TEMA                                                              
                                              KANNATUSTES                     Pühapäev, 15. september
   
      Täna on Neitsi Maarja, Valuema püha. Üritasin niipalju kui võimalik, jääda koos Maarjaga risti alla. Selle tähtpäeva puhul, mida ma tähistasin, sain ma taas taevast rohkesti ande. Täpselt niisamuti, nagu Neitsi Maarja sünnipäeva pühal, kui Jumala Ema soovis, et ma rõõmustaksin ta sündimise üle. Kogu päeva juubeldas mu hing rõõmu pärast. Kuid tänase mälestuse juures, kui meenutame ta südame läbitorkamist, jäin ma ängistusehetkedel koos Maarjaga, mõtiskledes :
       Kuna ligipääs rooma tribunalile oli kõigile vaba, sai Maarja kindlasti tunnistajaks koletutele piitsutamisstseenidele ja kätepesemisele, kuulis rahvahulga möirgamist ning Pilatuse proteste. Lõpuks nägi ta Jeesust välja tulemas Antonia kindlusest ja teadvustas endale teed, mida mööda ta Poeg pidi käima. Nii nägi Jeesus ühe tänava lõpus enda ligidal oma ema, keda toetasid Maarja Magdalena ja jünger, keda Ta armastas. Kes suudaks kirjeldada Ta kohutavat valu ? Nagu on öelnud prohvet : Su valu on mõõtmatu nagu meri ja sellele ei ole  rohtu. Teie, kes te mööda lähete, vaadake ja nähke! Ons olemas valu, minu valu sarnast, mis mulle on tehtud ! Hiljem silmitseb Jeesus ristilt pisikest ustavate sõprade gruppi, otsides seda, kellega Ta tahtis sel viimsel tunnil kohtuda. Jumala Ema südamest tõuseb tema Poja südamesse kaeblik palve inimpõlvede eest, kelle lunastamises ta osales. Jeesus mõistis teda hästi. Vaadates teda armastusega, ütles Ta : Naine, vaata, see on su poeg ! Mis tähendab : Mu ema, kõige selle kuninganna ja valitseja, mis kuulub mulle, siin on inimesed, keda ma sinu kätesse usaldan, et nüüdsest saaks sinust nende eestkostja. Ja kui Jeesus oli ristilt maha võetud, näeme me Maarjat kokkuvarisenuna risti all, hoidmas põlvedel oma Poja sinkjaskahvatut verist pead, mida ta nuttes suudluste ja pisaratega üle külvab, pidevalt Tema poole palvetades. Kas on kunagi olnud valurikkamat tundi, kui see piinamise tund ? Kelle käest seda küsida ? Sellele võiks vastata üksnes see, kes püstitas Kalvaarias kaks altarit kahekordsele ohvrile : omaenda keha ja oma Ema Südame ohvrile. Selles valu ookeanis näib, et iga laine uputab ja neelab kogu hinge ning et miski ei hoia ära järgneva laine kibedust. Hiljem, kui keha viidi alla orgu, et seda seal pesta ja puhastada, püüdis Maarja, nagu kinnitavad müstikud, anda oma Poja näole tagasi pisutki Tema vaiksest majesteetlikkusest. Ettevaatlikult kõrvaldas ta otsmikku sissetunginud okkad, suges verest kleepuvaid juukseid ning pühkis ära pori - ja tolmukorra, mis nägu tundmatuseni moonutas. Ent jõud jättis ta peagi maha. Vaadates haavu, mida paljastas ta käsi, kerkis taas esile Jeesuse valus agoonia. Talle tundus, et ta Poeg sureb ikka veel kirjeldamatutes valudes. Ise tuge vajades ei loobunud ta oma hinnalisest aardest, mida ta süles hoidis. Nuttes jätkas ta vähehaaval tööd. Juuresviibijad jagasid oma tähelepanu ning jõupingutusi väsimatult nii Ema kui ka Poja vahel. Siimoni poolt ennustatud mõõk tungis ta hinge, läbistades ta südame. Mõistmaks seda haava, oleks tarvis vaadata seda selle silmade läbi, kes mõõka hoidis ja kes pani oma Ema osalema inimkonna lunastamisloos.
        Vaene Maarja ! Ta on tõepoolest ära teeninud meie armastuse ja austuse. Tema, ilma patuta eostatu, alistus kannatusele, mis oli pärispatu tagajärjeks. Hoolimata oma valust, ei lakanud ta igatsemast inimkonna lunastust. Ta andestas kurja, mida inimesed tegid seeläbi, et lõid risti ta Poja ning ühendades oma teened emarolliga, pöördub ta kogu väega oma Poja poole, et see veelkord andestaks needsamad kuriteod ja sellesama ebaõigluse, mille pärast Ta pidi maa peal nii palju kannatama. Oli piitsutatud, ütleb Evangeelium. Saavad siis need kaks sõna haarata kõiki Kristuse kannatusi ? Järgnegem pigem Jeesusele Tema ristiteel ja nutkem koos naistega Tema kannatuste kirjelduse juures :
       Jumalik Õpetaja talutati maassekaevatud kivisamba juurde kohtukoja kirdenurgas. Selle samba tippu oli kinnitatud rõngas. Sammas asetses maast pisut kõrgemal, mistõttu randmetest kinniseotud ohver pidi alla kummardama ja nii olid Ta õlad sulastele piitsutamiseks justkui välja seatud. Sulased riietasid Ta lahti, heites särgi üle Ta näo, et varjata Ta pisaraid ja summutada karjeid. Saatusliku samba ümber võttis võimust sügav vaikus – kõik ootasid prokuröri märguannet. See oli jube vaatepilt. Prokuröri märguande peale alustas timukas aeglaselt piitsutamist, rihtides haavad väriseval kehal nii, et ükski koht ei jääks puutumata. Haavad langesid haavadele ning veel enne, kui keha kattus nende mustriga, haaras kogu organismi kohutav šokk. Nahk muutus peagi veristeks räbalateks ja vorpe täis külgedest tungisid esile teravate otstega kondid. Mu selga taoti nagu sepaalasit, nii et võis ära lugeda kõik mu kondid, nii sai teoks prohvetlik ettekuulutus psalmidest. Piitsutajate piitsa eest ei pääsenud isegi mitte nägu ega silmad, kuna lüüa karistatavat vastu nägu, suurendades sel moel Tema piina, pakkus toorutsejatele lõbu. Mida haprama kehaehitusega on inimene, seda rohkem suudab ta kannatada. Kogu talle antud energia ei vähene valu intensiivsusest, pigem vastupidi. Inimkonnal pole iialgi olnud täiuslikumat esindajat ning just see keha ja vaimu täius suurendas iga haava puhul valu intensiivsust, mida me vaevalt aimata suudame. Sellest, mida koges Jeesus Kristus, võib jutustada üksnes Tema ise õnnistatud igavikus. Siis jõudis piitsutamine lõpule. Läbipekstud ohver varises verisele maapinnale. Kohtusulased seovad piinatu käed lahti, tõstavad Ta jälle püsti, panevad Talle riided selga ja jäävad ootama edasisi korraldusi. Äkki tuleb neil idee teha Temast juutide kuningas. Jeesust enda järel lohistades toovad nad Ta tagasi kohtukoja keskele, kutsudes sinna ka kõiki oma kaaslasi – umbes viissada meest Antonia kindluse residentsist. Ära oodanud, kuni esinduskogu on koos, viivad nad oma ohvri valvuriputka juurde, kus nad Ta lahti riietavad. Ta õlgadele heidetakse purpurmantel, matkides kuningate riietamist nende inaguratsioonipäeval. Kuid vaja läheb veel krooni ! Kõrkjatest pärg, valmistatud hobuste allapanust, meenutab justkui diadeemi, millesse nad põimivad põletamiseks ettenähtud oksakubust väljatõmmatud oksaraage. Sel moel meisterdasid nad kõrge peakatte, millest tungisid esile pikad okkad, mis sarnanesid mitra kiirtega. Ent okkad ei ulatunud mitte ainult väljapoole, vaid ka sissepoole. Teravad ja lõikavad okkad tungisid Jeesuse otsmikke. Õela irooniana puhkesid nad sel hetkel õide. Mõned valged õied varte otsas sarnanesid pärlitele, mis peagi segunesid okaste otsa kogunenud hüübinud veretilkadest rubiinidega. Ja nüüd valitsuskepp ! Selleks kõlbab pilliroog, mis pisteti süüdimõistetu kinniseotud kätte. Kõik klapib ! Hetke takseerivad nad rahulolevalt oma kätetööd ja avavad siis sissepääsu hoonesse, kuhu nende kannul tungleb rahvahulk. Naerupahvakute ja vilistamise saatel lükatakse Jeesus ette ! Rahvahulk reageerib tormilise aplausiga ! Etendust kroonib edu, mida väljendab häälekas rahulolu. Read nihkuvad teeseldud austusavalduste saatel laiali, moodustades ringi ümber samba. Kellelgi juuresolijatest tuleb hea idee Teda  siia sõidutada. Istu, kamandatakse Jeesust ja Tema kukub sellele liikuvale toolile, mida temast pahatahtlikult eemale tõugataks, et sellelt õnnetut maha visata. Jeesus lööb kõikuma, libiseb ning tõuseb vaevaliselt oma kinniseotud kätelt tuge otsides marraskil põlvedele. Kukkumine rikkus Ta peakatte sümmeetriat. Sõdurid tõmbavad pillirookepi Ta kramplikult kokkupigistatud sõrmede vahelt ning löövad Talle sellega vastu pead, et okkad paremini kinni jääksid. Siis moodustavad nad piduliku rongkäigu, kõndides aeglaselt Tema ees, kord põlvitades, kord Talle kummardades ning kuulutades : Ole tervitatud, juutide kuningas ! Defilee seiskub hetkeks. Keegi rongkäigulistest mõtles välja uue mooduse naeruvääristamiseks. Andes karistatavale kõrvakiilu, sülitab ta Talle näkku ja murrab Ta pead vastu pillirookepi. Kellegi iga ootamatu peatumine protsessioonis toob kaasa ülejäänute tasakaalu rikkumise, mistõttu paljud kukkuvad poollämbunud ja rahvahulga poolt jalge alla tallatud ohvri peale. Hoolimata kõigist neist solvangutest Jeesus vaikis. Ainukeseks protestimärgiks, mida Ta endale lubas, olid inimlikust nõrkusest ning valu üliküllusest esilekutsutud pisarad, mis Tal tahtmatult silmist voolasid !
   
   
                    PÜHAKUTE ELUS POLE KÜBETKI ÜKSKÕIKSUST
                                                                                     Esmaspäev, 16. september
   
     Täna pole mõtet pingutada. Tammun paigal mingis poolandumuses, mis pole nii ilmekas, kui esimese faasi jooksul. Ja ometigi ei tunne ma suuremat raskust ega pingutust selle täideviimisel, mida ma olen otsustanud. Pole ühtegi erilist kiusatust ega igatsust. Lõppude lõpuks on hea, et see mind kurvastab. Ainult kannatust … Niigi häiris mind pisut mu tänane jutuajamine vaimuliku isaga. Ta on küll haritud inimene, nagu paljud dominiiklased, kuid oma pidevate mõtiskluste käigus jõuab ta filosoofiliste ja religioossete mõistete sünteesi esitamiseni, mis on kaugel Evangeeliumi lihtsusest. Tema poolt paljusõnaliselt interpreteerituna külvavad need lõpuks igale poole palju segadust, ilma, et väljendaksid ise midagi tõepoolest otsustavat. Diskussioon oli esmajärjekorras suunatud põrgule. Ma vist mõistsin, et põrgu tõepoolest eksisteerib … aga ikkagi … Issanda halastus on lõputu. Me võime oletada, et peale deemonite ja mõne tõeliselt kurja inimese ei leia me sealt ühtki igaveseks kadunud hinge ! Teisest küljest, mis puudutab pattu, tundub mulle, et paljud pööravad tähelepanu elu peamisele orientatsioonile, võttes seda kokku kas positiivse või negatiivsena. Kuid üksikud detailid, mis on elu jooksul tehtud paremini või halvemini, on teisejärgulised, kõige tähtsam on see, et elu tervikuna oleks orienteeritud headusele. Loomulikult ei saa me öelda, et see kinnitus on ebatõepärane, vaid üksnes seda, et see jätab suhu mingi paha kõrvalmaitse ja inimene ütleks kõige meelsamini : milleks see hea oli ? See ärataks leigust. Juba pikemat aega on preestreid haaranud teatud apaatia vaim, mis võimaldab neil vastu pidada mitteproduktiivses rutiinis. Kui me loeme aga pühakute elulookirjeldusi, siis pole neis kübetki leigust. Nende teod, nende sõnad, nende mõtted on ilmselgelt väljakujunenud, ent kui nad ütlevad valge, ei tähenda see, nagu poleks sinna võimalik vajaduse korral lisada kübeke musta. Tõde on üks, nähtamatu ja igavene. See, mis meeldis Jumalale püha Assisi Franciscuse päevil, meeldib Talle kindlasti ka praegu, hoolimata teaduse edusammudest näiteks psühholoogias või teistes valdkondades. Ma tahan endale oma kena värvilist põrgut, deemonite ja tohutu hulga tulega. Minu jaoks on hädavajalik, et minult seda sellisena ära ei võetaks. Muu pärast olen ma selles suhtes rahulik. Evangeeliumis leiame me palju vihjeid põrgule. Kui Kristuse sõnu peaks nii tõlgendama, oleks parem hakata budistiks. Aga seni on mul veel selgelt meeles Neitsi Maarja sõnad Fatimas ( Palvetage patuste eest, palju hingi läheb põrgusse, kuna keegi ei palveta nende eest ) ja põrgu nägemuse kirjeldus, nagu seda nägid karjused. Vähemalt see on selge ! Maarja räägib selgelt Jumala lõputust halastusest, kuid soovib ka, et igaüks palvetaks iga päev Roosipärga, mis toob endaga kaasa veel palju muid asju. Ja niisamuti Lourde´is : Palvetage patuste eest. Kuni põrgu on üksnes hernehirmutiseks varblastele, ei saa ma aru Kristuse kannatustest, pühakute osadusest ja Evangeelium ei räägi tõtt. Oma kõikides sõnades agiteerib Jeesus, vastupidi, oma jüngreid, et maailm on kadunud : Kui te oleksite maailmast, siis maailm armastaks teid kui omi, aga teie ei ole maailmast, vaid mina olen teid maailmast ära valinud , seepärast maailm vihkab teid.   ( Joh 15, 19). Piisab pattude tagajärgede konstateerimisest siin maa peal, et inimene mõistaks selle tõsidust. Kui meie, kes me oleme nii nõrgad, peame taluma nii palju kannatusi pattude eest, mida tunnevad siis veel surematud hinged, kes näevad kõike, ilma, et nende eest midagi varjule jääks ? Ja ometi, taevas oma sõnaseletamatute imedega eksisteerib vaid selleks, et eksisteerib ka põrgu, mis paremini rõhutab seda kontrasti. Mida rohkem on rõõmu taevas, seda enam valu on põrgus.
   
   
         SUREN JÄRK – JÄRGULT MAA PEAL, ET SÜNDIDA TAEVA JAOKS
                                                                                       Teisipäev, 17. september
   
     Kõlgun pidevalt hüljatuse ja tuntava toetuse vahel ning hea meelega katsuksin hüljatuse põhja, et võiksin tõusta armastuse tippu. Olen täidetud Jumala väest ja kõik, mida ma olen ette võtnud, sujub mul justkui iseenesest. Siiski pole mu vaim veel väsimatult Jumala poole pööratud ning paljud mu meditatsioonid on muutunud vagadest ilmalikeks. See tekitab arvamuse, nagu palvetaksin ma vähem ja kaugeneksin Jumalast. Umbes nädala eest alustasin ma Tema varjust alla orgu laskumist. Ent põhja pole ma veel jõudnud, kuigi arvasin juba mõned päevad tagasi, et maitsen tervet kibedusekarikat ning täit hüljatust. Mu kokkusaamised kõige lähedasemate inimestega on usulisel pinnal muutunud pigem ebameeldivamaks. Nad ei mõista mind, arusaadavalt ei saagi mõista. Mina ise, kui mind oleks vabastatud, poleks samuti vist eriti mõistnud. Masendav on näha, kuidas kõik peavad minu usku mingiks autosugesiooni viljaks, erandliku situatsiooni, milles ma viibin, võimendamiseks. Minu vaimustust jälgitakse umbusuga, ent kui ma kirjutan, et läbin hüljatuse ajajärku, tunnen, kuidas see muudab neid pisut rahulikumaks ! Nad ei ole üldse millestki aru saanud ! Jumal kasutab seda vahendina, et mind pidevalt ülespoole tõsta mingite rohkem või vähem sügavate allalangemistega eraldatud staadiumide vahendusel, et mind seesmiselt puhastada. Kannatan väga nende erinevuste pärast, eelkõige seetõttu, et kaotan õndsuse Jumalast, aga samuti sellepärast, et seda, mida ma otsustasin teha valguse läheduses, pean järgima ka pimeduses. Peale neid paari nädalat olen ma masenduses ja vaevatud. Jumal püüab minust välja pigistada niipalju, kui võimalik, jännates ka pisiasjade kallal, et ma saaksin astuda Jumala palge ette püha ja puhtana armastuses. Mul oleks hea meel, kui mu kallid seda mõistaksid. Mitte keegi, kes pole täielikult puhastunud, ei saa näha Kristust. Tean juba pikemat aega, mida tähendab kannatus. Nagu mulle kirjutab isa Thomas : Sel hetkel, armas vennake, pole enam hukkamõistu sinu patu eest. See kõik on juba möödas. Surmas näed sa elu ja karistuses igatsed näha vaid armastust.   Varsti olen ma taevas ! Kohtun seal oma emaga, saan tuttavaks õekesega ning palun oma lapsukeste eest. Jääb üle juua vaid karikas tilgatumaks. Need pikad öised ärkvelolekud, väljavaatega surmanuhtlusele koidikul, on täis kõikvõimalikke hirme. Mulle oleks kõige rängemaks karistuseks see, kui kohtuhetkel mu usk kõikuma lööks ! Milline jubedus ! Tegelikult, ehkki ma olen elus ja terve, kogen ma juba kaks kuud agooniat. Järk – järgult suren ma maa peal ja sünnin taeva jaoks. Iga päevaga läheneb mu hing Jumalale, kes seda enda poole tõmbab, peatselt olen ma valmis, et taevane Aednik mind ära rebiks ja paradiisiaeda istutaks. Mu ees on õnnistatud igavik !
   
   
   
   
   
     EVANGEELIUMI SEEME KÜLVATAKSE KÕIKIDESSE MAAILMA MAADESSE
                                               IDANEMA                                     Kolmapäev, 18. september
   
       Üldjoontes on täna tore päev. Tammun paigal, tundmata küll Jumala lähedust, aga ka mitte märki liigsest hüljatusest. Kas ma laskun veelgi allapoole ? Ei tea ! Kõik sõltub sellest, kas mul on jõudu korda saata seda, mida soovib Jumal. Täna hommikul sain rõõmustava teate : mulle teatati, et sõber, kellega koos ma mõned kuud vangistuses viibisin, laskis hiljuti ennast ristida ja võttis neil päevil esimest korda vastu hostiat. Mulle tundub, et meie jutuajamised viisid teda aegapidi selleni, et ta hakkas oma elu üle järele mõtlema ja pöördus ! Olen õnnelik, et võisin Jumalat teenida Tema tööriistana nii kiiduväärse eesmärgiga. Meil pole aimugi sellest, kuidas kõikidesse maailma maadesse külvatud evangeeliumi seeme hakkab idanema ja vilja kannab, samal ajal, kui meie hing isegi ei mäleta kohta, kuhu seeme kukkus. Ja veel üks uudis ! Kirikliku laulatuse Pierrettei´ga võib ellu viia otsekohe ja seda ideaalsel viisil, mis tähendab, et see on maksev vaid juhul, kui armuandmispalve tagasi lükatakse. Lõppude lõpuks tegeleb sellega isa Thomas ja mina usaldan teda, et kõik läheb kõige paremini. Seejärel võin sellest maailmast täiesti rahulikult ära minna. Oma laste tuleviku usaldan ma Neitsi Maarja kätesse. Olen kindel, et ta neid hoiab.
        Lugesin just paar rida selle kohta, kuidas teoloogid kirjeldavad hetke, mil hing eraldub kehast. Loomulikult ei tea keegi midagi kindlat. Võib esitada vaid enam või vähem argumenteeritud hüpoteese. Siiski tundub see, mida ma lugesin, huvipakkuv. Nende arvates hinge, mis asetub Jumala ette täiesti puhastunult, ei võeta paradiisi otse, vaid ta jääb mõneks ajaks mingisse taevasesse eestuppa , kuhu halastav Jumal tuleb talle järele. Jutt pole mitte puhastustulest, vaid kui nii võib väljendada, mingist kosmeetikasalongist . Näib, et see hüpotees võeti kiiresti omaks kui tõepärane. Taevasse võetud hing ja pattudest puhastatud hing peaks Jumalaga palgest – palgesse vaadates jõudma otsusele, et enam miski ei sega tal astumast igavesse õndsusesse. Ja  vastupidi, hing, kes pole pattudest puhastatud, ei suuda taluda Jumala nägemist. Sellise hinge puhastumine peaks seisnema selles, et ta saab küll Jumalat tundma, kuid ilma võimaluseta Temast rõõmu tunda, mis on tema jaoks talumatuks kannatuseks hetkeni, mil ta on täiesti puhas. Olgem kindlad, et kõik on hästi korraldatud ja et väljavalitud hinge jaoks peab tegelik reaalsus mitmekordselt ületama kõike, mida ta eales oli võimeline ette kujutama.
       Hämardub. Veel üks möödasaadetud päev. Lähenen oma pagenduse lõpule. Peatselt, juba õige veidi aja pärast tuleb Jeesus. Sellele vaatamata pole ma võimeline arutlema tuleviku üle täiesti reaalselt. Jumal andis mulle armu elada vaid olevikus. Igale päevale piisab tema vaevast. Puhastun praegu intensiivselt, eelkõige selles hüljatuse etapis, kuid ma ei suuda elada tegelemata sellega, mida siin veel ei ole. Tulevaste tundide ähvardus võtab järjest konkreetsema kuju ja minus hakkab võimust võtma ärevus.
   
   
            MÕNE PÄEVA PÄRAST TULEB TA MU HINGE ÄRA NOPPIMA
                                                                                                   Neljapäev, 19. september
   
     Näe ! Jeesus tuleb, seisab ukselävel ja mõne päeva pärast tuleb Ta mu hinge ära noppima. Algab viimane ning kõige rängem heitlus surmaga. Nüüd kannatan ma oma hinges ja kehas tõeliselt. Sündigu Jumala tahtmine !  On hädavajalik, et jooksin selle karika põhjani ja ma loodan, et olen vääriline järgima kõiki neid, kes usku ristilöödud Jeesusesse on kinnitanud oma verega. Just tunni aja eest käis mind hetkeks külastamas mu advokaat ja teatas, et vabariigi president soovib saada armuandmispalvet kahekümne neljandaks selle kuu päevaks. Päev või paar peale seda tuleb kokku Kõrgeim Prokuratuur ja üleüldine ning palju diskuteeritud kohtuasi läheneb oma loogilisele, juba kaks kuud ettearvatud lõpule, mis konkretiseerub minu hukkamisega. Pean arvestama, et tõenäoliselt hukatakse mind reedel, kahekümne seitsmendal septembril või siis sellele järgneval esmaspäeval, teisipäeval või kolmapäeval. Loodan, et peatselt on mu advokaat võimeline täpsustama kasvõi Kõrgema Kohtunõukogu istungi daatumit, et ma ei peaks kauemaks teadmatusse jääma. Üle nädala, võib – olla kaks nädalat elu … Halastav Jeesus, halasta minu peale ! Muidugi mõista olen ma ärevil ning aeg – ajalt tundub mulle, et mu süda tõmbub kokku. Ent esialgu pole see hirm väljakannatamatu ega ahastamapanev. Kannan seda Jeesuses ja see teadmine toob mulle rahu. Pigem rõõmustab mind mõte Temaga kohtumisest. Kuid ilmselt on siiski ülekaalus hirm. Kindel on, et tulevast teisipäevast elan krampides, päevad hakkavad mööduma kiiremini, mu hirm kasvab. Kui vaid Issand tõstaks mind taas tippu, kust Ta laskis mul mõne päeva eest alla laskuda. Sel juhul oleks surm veel üks rõõm ja suremisest saaks mulle lohutus. Ent ma ei hakka pead vaevama, kuidas see toimub. Jumal on ustav ja koos iga katsumusega annab Ta ka vajamineva jõu. Kuni elu lõpuni tuleb kristlasel ületada kõige erinevamaid hirme, mis talle osaks saavad. Ent kui meie kõrval on Jeesus, ei saa me ahastusse langeda ! Neil päevil pean ma elama veelgi tihedamas ühenduses Kristusega, kuigi ma ei tea piisavalt hästi, mida konkreetselt ma peaksin selleks tegema. Võib – olla pikendama öiseid palveid ? Palvetama terve Roosipärja poole asemel ? Ilmselt mõlemat. Ja siis veel see toiduküsimus. Tunnen terve päeva nälga, kuna ma ei söö kuigi palju : leiba, vett ja keskpäeval pisikese tüki liha, muidugi välja arvatud reedeti. Võiksin täielikult lihast loobuda ja arvan, et alustan sellega esmaspäevast. Tähistan pühapäeva, kui oma maise elu viimast pühapäeva ning süvenen seejärel kõige askeetlikkumasse patukahetsusse. On vaja, et ma võiksin öelda, et olen tõepoolest ära andnud kõik peale eluks kõige hädavajalikuma. Kuigi kusagil hingesopis leidub äraandmiseks ikka veel midagi peale selle, mille kohta ma arvasin, et see ongi maksimum … !
         Läheneb õhtu ja ma tunnen end pigem üksinda, kurnatuna ning erutatuna surma lähedusest. Loodan, et mõne päeva pärast tuleb kallis Jeesus taas mu südamesse, et aidata sealt kõrvaldada kõik see, mis võiks olla takistuseks minu taevasse astumisel. Kuigi hüljatus on normaalne asi, ometi… sellisel puhul nagu see minu oma, võiks teha pisikese erandi. Juba kümme päeva tunnen ma end täiesti üksinda. Kuid sellest hoolimata usun ma, et leian varsti jälle kirglikkuse. Ent ma üritan mitte liialt tegelda selle teisejärgulise küsimusega.
   
   
                         JUMAL, MISSUGUNE RÕÕM ON MINU SÜDAMES !
                                                                                               Reede, 20. september
   
        Nii et ikkagi on täna siin jälle see soojus. Terve ennelõuna valitses mu südames pidulik meeleolu ja ma tunnen rõõmuga Maarja kätt, mis mind pidevalt hoiab. Mu hirm, mis ikka veel eksisteerib, muutus täna rõõmuks. Kannan seda Jeesuses, soovimata midagi enamat, kui rohkem ühineda ristilöödud Jeesusega. Täna hommikul võtsin vastu Armulauda. Püha Missa on imeline kingitus !
        Vaata, ütlevad valgused ja varjud kõikides kabelites, Vaata, kes on Jumal ! Mõista, mis on Püha Missa ! Näe, Kristus ristil ! Vaata Tema haavu, Tema vigastatud käsi, vaata au Kuningat, kes on kroonitud okastega ! Tead sa, mis on armastus ? See ongi armastus, siin, selsamal ristil. Näe, armastus, mis kannatas välja naelad, okkad, tinakuulidega varustatud piitsa, läbipiitsutatud keha, surmani kurnatud sinu pattude pärast, inimeste pärast, kes Teda mitte kunagi ei tunnista, iialgi Tema peale ei mõtle, Tema ohvrit isegi ei meenuta. Õpi Temalt armastama Jumalat ja inimesi ! Sellest ristist, sellest armastusest õpi andma oma elu. Vaata Jumala aule, sellele arusaamatule ja lõppematule ohvrile, milles algab ja lõppeb terve inimkonna ajalugu, iga inimelu, milles kõik on väljendatud, antud rõõmuks või kannatuseks. Armastus on ainuke koht, pelgupaik, kodu, kus saavad kokku kõik tõed, mis asuvad väljaspool jumalat. Tead sa, mis on armastus ? Sa pole kunagi seda tundnud, sina, kes sa alatasa oled pidanud kõiki asju oma tühisuse kohta käivaks … Näe, armastus : selles verega täidetud karikas on ohver. Sa ei tea, et armastada tähendab surra armastusest oma Armastatu vastu ? Kus on sinu armastus ? Kus on siis sinu rist, kui sa ütled, et tahad mind järgida, kui kinnitad, et sa mind armastad ?
       Minu rist läheneb kogu reaalsusega, mis kerkib esile udust ja ilmub ootamatult meie üllatunud pilgu ette. Iga päevaga tekitab see minus järjest suuremat õudu. Mõnikord ei suuda ma oma kujutlusvõimet tagasi hoida, et mitte takerduda nendesse mõtetesse ja mitte tunda juba ette kogu seda kibedust. Aga ikkagi tuleb minul võrreldes Jeesusega nii vähe kannatada. Ma ei kannata mitte niivõrd füüsiliselt. Sellal kui Tema … ! Kes teaks küll kogu seda valu, mida põhjustab ristilöömine, see kõige julmem ja kohutavam piinamisviis ?
       Süüdimõistetu lamas ristipuu peal, käsivarred laiali, köidikud pingule tõmmatud, vaigistamaks Tema vastupanu, hoolikalt naeltega kinni naelutatud, et takistada kehakaalust põhjustatud libisemist risti ülestõusmisel. Naelad läbistasid käe kas randmest või peopesadest ning olid jalgadel sisse taotud tugevasse pöida, väljudes vastu puud surutud jalatallast. Jalad olid kergelt kõverdatud. Kui rist püsti aeti, muutus süüdimõistetu kehaasend talumatuks, kuna rindkere vajus ettepoole ja keha raskus langes kõverdatud põlvedele. Selle tulemuseks olid krambid ja pinge, mis võinuks käed otsast rebida. Sellega oli arvestatud. Rinda toetas köiest vöö, mõeldud eelkõige šoki leevendamiseks risti ülestõstmise hetkel. Verejooks kätest nõrgenes tänu nende asendile. Tõsi, jalad kaotasid rohkem verd, kuid märksa vähem, kui võiks arvata. Vereringe aeglustus ja justkui pöördus. Ristilöödu veri tulvas arterite kaudu kõige tugevamini kokkusurutud või pingutatud kehaosadesse nii suurel hulgal, et  soontest ei jätkunud selle edasijuhtimiseks. Naelte tõttu kätes ja jalgades valgus veri kõhtu ja eriti pähe, kuis järsk surve arterites tekitas väga tugeva näo punetuse ning üleüldist talumatut valu. Kõige jubedam oli, et aort ei saanud piisavalt kiiresti pumbata verd jäsemete otstesse, mis olid blokeeritud ja mis lõpetasid südame vasakus vatsakeses voolava vere vastuvõtmise, mis omakorda ei võtnud verd vabalt vastu kopsudest ja parem südame vatsake ei saanud verd sisse pumbata kopsudesse, mis olid juba niigi verega täidetud. Veri, mida ta tootis, süvendas veelgi segadust, põhjustades meeletumat valu, kui surm. Eriline julmus seisnes selles, et inimene võis taolises jubedas seisundis elada kolm või neli päeva …nii suri tugevama kehaehitusega ristilöödu nälga. Sellise karmi, peamiselt orjadele määratud karistuse eesmärgiks polnud tappa süüdimõistetut tekitatud haavadega kohe, vaid näidata teda kui orja, naelutades tal läbi just käed, mida ta polnud osanud nagu kord ja kohus kasutada ning jätta ta puule mädanema.
        Cicero ütleb, et see oli kõige karmim ja kõige jubedam karistustest. Näe, mida pidi meie Issand  vabatahtlikult taluma lunastusena meie pattude eest ! Järgneme Tema Emakesele Maarjale, mõtiskledes õudusega selle kurva näitemängu üle, mis meie silme ees lahti rullub :
        Kui Tema huuli niisutati äädikaga segatud veiniga, pööras Jeesus pead. Timukad ei teinud sellest väljagi ning riietasid Ta varsti kombekohaselt täiesti lahti. Hale oli vaadata piitsavorpidega kaetud kehaga inimest, kukkumisest põrutatud, alandusest värisemas, seatuna välja kõigi inimeste silme ette, kehaga, mis sellise toore lahtiriietumise tagajärjel taas veritsema hakkas. Ta heitis end põlvitades sõnatult piinajate ette. Parema käe asetas Ta ristipalgile ja üks timukatest lõi sellest ainsa tugeva löögiga läbi pika kümnesentimeetrise neljakandilise naela. Purskus verd, sõrmed tõmbusid kokku ning ohvri suust kostis oie. Teine löök, vasak käsi liibus vastu puud. Käed said kinni löödud, järg on jalgade käes. Kohutav värin raputab piinatavat, kui seatakse teineteise kõrvale Ta poolkägarasse tõmbunud jalad  vastu neetud puu tüve. Miks pidi see minema korda timukatele, kes olid taoliste krampidega harjunud ja kes kiirustasid, et asjaga ühele poole saada ? Tugev surve hoidis jalgu ettenähtud kohas ja haamer tagus kiiresti sisse ülejäänud naelad. Seejärel, rahul oma tööga, tõusid timukad naerdes üles : Nüüd, galilealane, astu ristilt alla, kui sa oled Jumala poeg ! Kogu keha tõmbus paaniliselt valust kokku, püüdes leida selles surivoodis vähem valulist asendit. Rind paisus, et välja hingata, samal ajal kui pea pöördus krambis, mis väänas käsi, põhjustades neile kordamööda hirmsat valu. Seejärel laskus kramp pikkamööda allapoole, surus puusadele ja väänas põlvi, et jõuda jalgadeni, mille kramplikult kokkutõmbunud varbad hõõrdusid vast puud. Süda taob ägedalt, huuled kähisevad nuuksatades, mööda nägu voolavad alla suured pisarad ja pärani avatud silmad anuvad pisutki kaastunnet või kergendust.
       Jumal, milline rõõm on täna õhtul mu südames ! Igasuguse hirmu, igasuguse õuduse võttis Neitsi Maarja minult ära !
   
                        MINU TÜTREKE LIHAS, MINU LAPS JUMALAS !
                                                                                                    Laupäev, 21. september
   
      Eile olin ma rõõmus ja Jumalale lähedal. Tänaseks on tundeelamused suures osas möödunud, kuid ka nii ei tunne ma mingit hirmu. Kujutlusvõime manab tagajärjetult mu ette kohutavaid pilte. Ei ! Süda jääb kindlaks, erutudes vaid mõtte juures, et ma ei meeldi Jumalale. Sellest hoolimata ei palunud ma midagi, olles selles suhtes valvel. Jumala armuga olen ma valmis taluma kõiki neid kannatusi, mida Issand tahab mulle saata. Muide, ma pean tõdema, et kannatan rohkem pisiasjade, kui selle õnnetu kohtuotsuse täideviimise pärast. Nii näiteks pidasin ma neli või viis päeva kurnavat lahingut tükikest šokolaadi pärast. Mul on alles veel mõned batoonikesed, mis mind ahvatlevad ja mille järele mul käivad neelud ( ma kardan, et see himu veab mind põrgusse … ! ), kuid ma ei taha neid isegi mitte puudutada. Armastan šokolaadi ja kuna ma terve päeva midagi magusat ei söö, on mul suus mõru maik, mille kakao ja suhkur hetkega peletaksid. Olen jõudnud juba niikaugele, et neelasin pisut šokolaadi alla, ent sain siis viimasel hetkel sellest kohutavast isust võitu. Loomulikult mitte niisama lihtsalt. Lapsik lahing, ütlete ! Jah, tean seda suurepäraselt, kuigi olen kindel, et selle pisikese võiduga šokolaaditüki üle olen teinud oma hingele rohkem head, kui paljude palvetega. Lõpu lähenedes olen vastu võtnud mõningad täiendavad otsused. Kell kaks hommikul palvetan terve Roosipärja, lisaks sellele igapäevase Ristitee ja erilisi palveid surijate eest. Esmaspäevast ei söö ma mitte raasugi liha, piirdun ainult  supi ja leivaga, lisaks sellele kolm korda nädalas pisut džemmi. Ma ei suitseta juba tükk aega ja käitun oma kongis vabalt, laskmata end inimeste pilkudest segada. Hoolimata kõigist neist tõsiasjadest häirib mind pisut, et mu olemus pole oluliselt muutunud. Mu eksistentsi olemus iseenesest on halb ja ma tunnen endas eeldusi languseks. Oleksin vist võimeline laskma sellel sündidagi ! Arvan, et see tunne on ühine kõigile surelikele ja võib aidata meil muutuda alandlikumaks :
       Õpime iseendaga hästi läbi saama kõigis meie viletsustes ja kui me teeme mingi vea, uurime otsemaid oma südant, küsides temalt, kas ta on endiselt täis otsustavust täielikult ja visalt teenima Jumalat. Olin väga üllatunud, lisades, et ei tea, kuidas. Kahju ! Tarvis on oma südamele andestada; ta ei eksi mitte truudusetusest, vaid nõrkusest.
       Lugesin veel ühe abistavat katkendit väljavalitute pühast elust :
      Kui te oleksite vaprad ja ustavad, annaks Jumal ennast teile tunda kogu oma rikkusega, kogu oma õndsuse ja auga. Agoonia hirmude järel astute te kirjeldamatusse puhkusesse, säravasse valgusesse … Mida rohkem saab teile osaks kannatusi, seda enam saate te õnnistatud, teie süda ja teie hing hakkavad otsima üksnes Jumalat. Kuid ärge arvake, et te peate lahti ütlema lootusest säilitada teie loomulikke emotsionaalseid suhteid. Oh ei ! Kõik, mis on õige, hea ja puhas, kõik, mis toetub Jumalale ning Tema jumalikule tahtele, kestab ja elab taevas. Seal armastate te edasi neid, keda te armastasite maa peal kõrvuti Jumalaga. Seal mõtlete te nende peale ja palvetate pidevalt nende eest. Ja Jumal oma tähelepanelikus ettenägelikkuses annab teile tunda nende teile kallite hingede vajadusi, et te saaksite kergendada nende maist elu ja neid toetada.  Kas pole see kirjeldamatuks lohutuseks ?
       Nende ridade valguses mõistan ma paremini oma kirikliku abielu vajalikkust. Päevades, mis mulle igavikus antakse, näeb Jumal ette ülisuurt armu - et ma hakkan saatma oma tütrekest ja ta eest palvetama. Seepärast korraldab Ta, et mu tütar Jumalas lihas saab minu lapseks Jumalas ja suhe, mis meid seob, muutub seeläbi täiuslikuks. Kiidan Sind, jumalik Ettenägelikkus, et Sa oled mulle juba mu eluajal valmistanud paradiisirõõme !
       Hetk tagasi meenus mulle eilne lohutav tunne ja pani mind heldima ! Kui hea on meie Issand ! Ta nägi mu kimbatust ning, näitamaks mulle, et Ta on mulle nii ligidal, pöördus Ta mõneks tunniks tagasi mu südamesse. Olen ammutanud Temalt ülimat jõudu, ega karda enam midagi. Ja siis tunduvad need paar järelejäänud elupäeva mulle väga pikana. Elan neid ainult Jumalas ning mul on tunne, et mul on ees veel palju aega. Elan olevikus, kuna võin vaid selles Jumalat leida. Homne päev näib mulle liig kaugena.
   
                             KAHEKSA PÄEVA PÄRAST OLEN MA TAEVAS !
                                   JA JEESUS ON MINUGA LÕPUNI.
                                                                                                     Pühapäev, 22. september
   
     Eile õhtul ja täna öösel leidsin ma kogu Jumala armastuse soojuse. Palved, mida ma selles seisundis palvetasin, olid täiuslikuks südame ja vaimu ühinemiseks Jumalaga. Tundsin jälle saatanat meenutades kohutavat hirmu, tajusin sedamaid selgelt, et keegi seisab mu selja taga. Ettekujutus ? Väga võimalik, kuid üksnes saatan võib tahta mind eksitada ning kui see ei õnnestu tal teisiti, siis kasvõi sel moel, et ta poeb mu mõtetesse. Tunnen hetkelist, ent tohutut hirmu ! Ent see on juba möödas. Täna hommikul valitseb mu hinges lõplik ja sõnaseletamatu rahu. Kui ma mõtlen Jeesusele ning kui mu süda hakkab taas heldima või tõstab mind Jumala juurde, haarab mind rõõm, justkui oleksin ma saanud priiks maa külgetõmbejõust. Iga sisse - ja väljahingamise juures tunnen end olevat sisse lastud taevasse ning mulle näib nagu jätaksin ma maha maa, et ihu ja hingega hõljuda paradiisi ! Olen kantud Kristuse armastusest, ümbritsetud ületamatu armu ning palvete barjääriga, lähen taevasse tulevankril, mis hoiab mind järsu tee põrutuste ja löökide eest. Kui palju tänu pean ma avaldama heale Jeesusele  Mu kannatustest on saanud mu lohutus ja mitte ükski maine rõõm ei suuda asendada sellist hellusejoovastusemagusust ja õrnust ! Näe, mida saadab korda Jumala armastus hinges, mis oli lodev, räpane ja armetu. Missugused on seejuures minu teened ? Mitte mingisugused, üksnes see, et ma lasksin Jeesusel kujundada oma hinge ümber nii, nagu Ta heaks arvas.
       Hämardub. Äsja elasin ma hoopis vähem roosilisi tunde, kui hommikul. Vangide käratsemine õuel jalutuskäigu ajal pani mind kogema teatud ärevust. Lisaks sellele tabas mu naabrit epilepsiahoog, mis minus ikka veel natuke õudust tekitab. Tänahommikune magus rahu on kadunud. Päevad kulgevad ühetaoliselt : kõige kaunimad tunnid, mida ma läbi elan, on hommikused, samuti öised, kui ma olen täiesti üksi öövaikuses ning saan kirglikult palvetada.
        Ja vaata, Issand läks mööda, ja tugev ning võimas tuul, mis lõhestas mägesid ja purustas kaljusid, käis Issanda ees. Aga Issandat ei olnud tuules. Ja tuule järel tuli maavärisemine, aga Issandat ei olnud maavärisemises. Ja maavärisemise järel tuli tuli, aga Issandat ei olnud tules. Ja tule järel tuli vaikne, tasane sahin, mis rääkis Eelijaga. ( 1Kn 19, 9 –14 ).
        Kui ma saaksin midagi soovida, sooviksin ma, et hommikul mu hukkamise ajal ei kostaks keegi ühtki sõna. Kahjuks pole see kuigi tõenäoline !
        Näe, nädal jõuab lõpule ! Võib – olla viimane, mis mu elus on jäänud. Ma ei suuda eriti hästi ette kujutada, et nädala pärast olen ehk taevas. See on kummaline mõttemõlgutus ja meie loomus, hoolimata kogu magususest, mis seostub sõnaga taevas , tõrjub selle energiliselt tagasi. Mu keha teab hästi, mis teda ees ootab ning avaldab sel moel protesti. Need sõrmed, mis liiguvad seda lehte mööda, on peagi liikumatud ja külmad ning alles jäävad vaid kondid ja nahk, et langeda põrmuks asjade loomulikku käiku mööda. Kuid sellest ei sõltu lõppude lõpuks midagi, kuna mul saab olema palju kaunim ja säravam keha ning ma võidan surma. Surm, kus on sinu võit ? Isegi mõte surmast ei häiri mind. Mis mind praegu rahutuks muudab ? Loomalik hirm surma ees ? Ei, mitte eriti. Pigem hirm halva surma ees, see, et patustan ootamatu mässuga Jumala vastu või muul moel. Kõige rohkem kardan ma, et viimasel hetkel haarab mind kõrkus. Oo, nõrgausuline, ütleks mulle Jeesus nii kaua olen ma sinuga, nii kaua hoian ma sind ja sinul on ikka hirm ? … Nagu ei teaks ma, et Jeesus on lõpuni mu kõrval ja et kui raske ka poleks katsumus, on arm alati tugevam. Näe, veel üks mu südame nõrkus. Kõigele lisaks veel ka see ! Mida karta ja milleks asjatult piinelda ?! Parem on, kui ma sellele ei mõtle ning rohkem palvetan, kiites Issandat ja tänades Teda lugematute heategude eest. Selline hirm on tõestuseks, et ma pole veel täielikult iseendale surnud. Minusse on jäänud veel kübeke enesearmastust ja oleks parem, kui ma üritaksin seda valitseda. Jumal ei mõista hukka ängistust ega hirmu kannatuste ees, selle vastu ei suuda me midagi, kuid Ta soovib, et paneksime Tema peale kogu oma usalduse, ega püüaks säästa mõningaid jõuvarusid juhuks, kui meile ei saa osaks armuande. Apostlid ise kahtlesid ju samuti ja Jeesus ei lakanud neid seepärast armastamast, vaid armastas neid nende nõrkuse tõttu veelgi rohkem. Jumal teab, kui nõrk ma olen !
   
                       ISSAND JEESUS, MA TULEN ! MINU PARADIIS !
                                                                                               Esmaspäev, 23. september
   
      Täna hommikul kogen ma hämmastavat rahu ja tasakaalukust. Mu pea on selge ja erk ning ma ei ole oma mõtetes milleski kinni. Mu käsi valutab jälle, nii et kirjutada saan ma vaid läbi häda. See tekitab minus tuska, kuna ma pean saatma veel palju kirju. Hommikul külastas mind vangla preester. Palusin teda, kas ta ei võiks nendel mu elu viimastel päevadel mulle sagedamini Armulauda tuua. Ta tuleb homme, kolmapäeval ja ehk ka neljapäeval. Mul on selle üle väga hea meel. Elan sellel ajal üha suuremas ühenduses Jeesusega ja kiirustan täielikult loobuma kõigest, nii kõike endas suretades. Ma ei taha enam millessegi kiinduda, et mu süda jääks vabaks, kuuludes täielikult Jumalale. Seda, mis mind maaga seob, pole tõepoolest palju ja nii ei pea ma enam palju kehaliselt kannatama.
       Sel pealelõunal olen jälle jäetud iseenda hooleks. Igavlen ja iga hetk on mulle koormaks. Mul pole millegi järgi isu peale toidu ning mu meeleolu on viletsavõitu. Mu hing on nagu kameeleon. Tund – tunnilt läheb ta üle rahuolukorrast pettumuse seisundisse, ängistusest rõõmuni, alandlikkusest vihani. Need järsud kõikumised laiendavad või tõmbavad mu hinge kokku, mis ei meeldi eriti mu maole, pannes ta täie hooga protestima. On kohutav, kui üllatava kiirusega lähen ma üle tugevast igatsusest ajatute asjade järele tulise igatsuseni maiste asjade järele. See tekitab minus alandlikkust ja vihkamist iseenda vastu. Olen kõigest inimene, kuid oleksin hea meelega ingel. Inimloomus pole kuigi meeldiv. See esivanematelt päritud loom minus on alati valmis oma urust välja kargama, tarvitseb vaid armul hingest eemalduda. Kes ostab mu lahti sellest surma ihust ? ( püha Paulus, Rm7,24 ). niisiis märkan seda endas kui reeglit : kuigi tahan teha head, tuleb sellest välja halb. Ainult kannatust, ma lähenen oma eesmärgile ! Kaks, kolm või ehk neli päeva ? Ent ikkagi, see lühike tähtaeg tundub mulle igavikuna !
       Selle põhjal, mida ma just teada sain, viiakse hukkamine tavaliselt täide nelikümmend kaheksa tundi peale Kõrgeima Nõukogu otsust. Nüüd on küsimus vaid selles, et teada saada, mis päeval president Nõukogu kokku kutsub. Tõenäoliselt kulub selleks nädal ! Ja pärast seda jääb tavaliselt kaks või kolm päeva. Kui istung oleks neljapäeval, toimuks hukkamine vist laupäeva hommikul. Loodan, et mu advokaat informeerib mind sellest homme. Kuigi täielik usaldus jumala vastu seisneb selles, et ma ei muretseks üldse kõigi nende asjade pärast ja oleksin tuimestatud kõige selle suhtes, mis pole Jumal. Kuid on mõistetav, et ma eelistan seda teada saada ja olla ettevalmistatud, aga samuti , et korraldada vajaduse järgi oma perekonna asju. Mu advokaat oli just siin. Istung toimub neljapäeval ja hukkamine, peaaegu kindlalt, laupäeval. Nii et see on kindlaks määratud ! Rohkem kui neli päeva elu ! Vähemalt on see mul selge ! Muidugi mõista on mu perekond masenduses. Alles nüüd hakkab ta teadvustama selle saatusliku tunni lähedust. Nad külastavad mind kolmapäeval ja mina üritan Jumala abiga kõiki oma kalleid paganaid õigele teele suunata : Jeruusalemma tütred, ärge nutke minu pärast, nutke pigem iseendi ja oma laste pärast … Sest kui seda tehakse toore puuga, mis sünnib siis kuivaga ? ( Lk 23,28, 31) Kui nad vaid  mõistaksid, et see hukkamine, mis neid hirmutab, pole midagi enamat, kui väga rahumeelne katsumus võrreldes sellega, mis võiks neid oodata üleval. Kui vaid Pierrette juba tookord, kui ma talle seda soovitasin, oleks Jumala poole pöördunud, oleks tal praegu piisavalt vaimujõudu sellele katsumusele vastupanemiseks. On arusaadav, kui ta sel hetkel kokku variseb ! Mis puutub mu isasse, siis loodan ma, et valu, mida ta tunneb, tõuseb Jeesuse Südamesse ja et tema enda silmad avanevad lõpuks igavese tõe valgusele. Olen kindel, et kõik saavad päästetud, kuid nad peavad veel palju kannatama. Neljapäeval tuleb mulle veel üks lisakülaline. Mind külastab mu sõber dominikaan, et tuua mulle lohutust preestri- ja vennana Jeesuses. Ma olen nii rõõmus, et teda näen.
        Issand Jeesus, ma tulen ! Minu paradiis ! Õnnelik on see, kes talub vapralt katsumusi. Jumal annab talle elupärja, tasu neile, kes Teda armastavad. Mu Issand ja mu Jumal, keda ma näen palgest - palgesse ! …
   
                        KOGU ÕIGLUSE ANNAN MA JUMALA KÄTESSE
                                                                                                      Teisipäev, 24. september
   
       Täna on see suur päev ! Mõne hetke pärast võtab president vastu mu advokaadi ja tõenäoliselt saab mu saatus järgnevatel tundidel kinnitatud. Just täna tähistab kirik õnnistatud neitsi Marie de Mercede´i, vangide lunastuse ordu patrooni püha ! ( püha, mida kirik tähistas enne  I I Vatikani Kirikukogu ). Kui vaid mu Ema aitaks mul täielikult vabastada oma hinge patuköidikuist, hirmust ja mu keha nõtrusest ! Täna hommikul elan ma esialgu rahus, olles peaaegu täiesti unustanud, et nelja päeva pärast mind hukatakse. Milliste armuandide üle võin ma rõõmustada !  Mind ümbritsevad mu sõprade palved, kes paluvad mulle kogu vajaminevat armu ja mina sammun taevale vastu sissetallatud teed mööda.
      Ennelõunati tunnen ma end alati kehvemini. Ärritun kergesti, ega omista erilist tähtsust vestlustele, mida minuga peetakse. Mõnede inimeste meelest on see hukkamine õiglane ning pole tarvis selle ümber nii palju tseremoonitseda. See mõttekäik on tüüpi : silm silma, hammas hamba vastu. Ma arvan, et minu peale ollakse tigedad eelkõige seepärast, et ma olen rikaste vanemate võsuke, aga kadedus on vilets nõuandja. Teistel on see vastupidi, kuid on tõsi, et teiste asjad on teiste asjad. Iga kord, kui see mind ärritab, püüan kohe pakkuda seda enam või vähem ilmutatud vihkamist Jeesusele. Kujutan jälle ette Kristust Pilatuse juures, Kristust risti kandmas, Kristuse ristilöömist. Kui palju solvanguid, kui palju pilkeid Ta pidi kuulma ? Seda kujutledes ütleks inimene hea meelega nagu ütles prantsuse kuningas Clovis: Kui mina oleksin seal olnud oma hea mõõgaga ! Vaatamata sellele pole vaja lasta oma rahu häirida. Tahan anda kogu õigluse oma Jumala kätte, tahan jätta kõik Temale ja mitte peljata inimeste jutte. Ülemkohtu, kes laskis Jeesuse risti lüüa, jättis Jeesus elama ja ei karistanud seda. Kui kahjurõõmsalt võisid need  valgekslubjatud kirstud peale Lunastaja surma  naerda ! Kuid aeg töötab Jumala kasuks. Jumal jätab oma vaenlased nende illusioonidesse ja ootab neid nende surmatunnil kogu oma õiglase ülevusega.
        Siin viibis just pikal külastusel mu advokaat. Rääkisime oodatud külastusest oodatud tulemusega, kuid vaatamata sellele liigutasid vabariigi presidendi sõnad mind sügavalt :          Öelge, palun, Jacques Fesch´ile edasi, et surun ta kätt selle puhul, kelleks ta on saanud. Vastutust minu surma eest ei võta enda peale mitte üksikisik, vaid grupp inimesi, jättis ju president tõenäoliselt selle asja otsustamise Kõrgeimale nõukogule. Lõppude lõpuks ei huvita see kõik mind eriti, pöördume parem tagasi paradiisi ja inglite juurde. Tuvastan nimelt, et langen peaaegu eksitusse : skurpuloosi ! Mind jälitab pidevalt hirm pattulangemise ees ning selle mõtte tõttu muutun kramplikuks. Ja soovides asuda meeleparanduse sakramendi juurde, otsin ma kõigepealt, milliseid patte ma võisin teha ning neid leidmata muutun sedavõrd rahutuks, et teen lõpuks pattu vist seeläbi, et otsin pattu sealt, kus seda pole. See tekitab rusuva ebausaldusliku atmosfääri. Samuti otsustasin ma väga range toitumisrežiimi kasuks, mida poleks pooldanud ka kõige rangemad kloostrid, hakates uskuma, et kui krõbistaksin tüki suhkrut, sooritaksin suure patu. Et teha lõppu nendele mõttetustele, sõin ma täna õhtul ära kaheksa küpsist. Kuigi mul polnud nende järele erilist isu. Sõin neid eelkõige seepärast, et pöörduda tagasi õigele teele. Mind painavad pidevalt kartused  Jeesust kurvastada ! Pealegi olen Temalt saanud nii palju armuande, et ka minul on tarvis kasvõi natukenegi anda.
       Täna õhtul tunnen end jälle rahulikuna ning mu süda on tulvil jumalikku rõõmu. Mu palved voolavad sujuvalt ja ma rõõmustan kohtumise üle kalli Jeesusega. Valvurid , seevastu, on muutunud ettevaatlikuks, käies vaatamas, kuidas ma end tunnen ! … Nad võtsid minult ära isegi tühja konservikarbi, kuna … tõsi, ööüksinduses võib veresooned väga kiiresti läbi lõigata ja giljotiini tarvis ettenähtud ohver võiks nii häbiväärselt talitada otsuste kiuste … See on nii alandav ! …
   
                                      MA EI SURE, VAID ASTUN ELLU
                                                                                                   Kolmapäev, 25. september
   
      Tänasest hommikust ujutab mu hinge üle sügav rahu. Jeesus tõstab mind ajapiiri, hirmu ja nelja tühja seina kohale. Mu hinge tulvavad elava vee allikad, nii et mind ei häiri miski. Olen nii õnnelik ! Hetke pärast näen ma viimast korda oma perekonda, tõenäoliselt isa ja Pierrette`i. Pean nendega rääkima lihtsalt ja kindlalt. Kui nad vaid otsustaksid Jumalat otsida ! Loodan, et teade mu surmast vapustab neid pisut ja et oma ülisuures valus leiavad nad Jumala. Tahan neilt paluda paljusid asju, mis on mul südamel, eriti mis puudutavad Veronique´t ja Gerard´i. Sooviksin, et mu tütar tutvuks hiljem oma vennaga ning et nad mõlemad hakkaksid Jumalat armastama. Eelkõige on mul hirm oma pojakese Gerard´i pärast, keda ähvardab oht jääda orvuks. Ta vajaks mingeid õrnu ahelaid, mis võiksid talle lohutuseks saada. Nende ridadega kinnitan ma oma tahet juhuks, kui ma peaksin selle unustama. Las Veronique teeb kõik, mis tema võimuses, et oma venda leida ja las mõlemad jäävad ühendusse Jumalas. Kuivõrd Jeesus mul seda lubab, ei taha ma taevas püüda muud, kui hoolitseda oma laste eest, et nemadki kord koos kõigi pühakutega rõõmustaksid, et saavad näha Jumala palet. Vaadata igavest Valgust. Ma ei sure, astun vaid teise ellu. Õnnelikud on need, kes, nagu mina, usuvad sellesse, et mu ema taevas minu eest palub ja mind hoiab ! Ei saa unustada, et seal ülal me ükskord kohtume ning et surm ei muuda midagi maistes tundesuhetes, vastupidi, ülendab neid, puhastab ja teeb tugevamaks. Juhtugu elus mis tahes, elu on alati õnnistuseks, kuna iga sündmus, ükskõik kui kohutav, ei saa meilt ära võtta lootust ja usaldust, et me koos Jeesusega üles tõuseme. Hoolimata pisarate oru lohutamatusest ning vaatamata valule, millega elu meid üle külvab, on tarvis südame sügavuses säilitada tilluke paradiisivalguse kiireke, et mitte iialgi unustada meile ettevalmistatud pärandit..
         Tulin tagasi vestluste toast. Viimane külastus möödus rahus ja Jumala läheduses. Pierrette oli selline, millisena ma olen teda alati soovinud näha. Lahkun vähemalt kindla lootusega, et varsti astub Jeesus ta südamesse ja et ta hakkab lõpuks uskuma … Homme kell 7 hommikul võtab ta vastu Armulauda, loomulikult olen ma vaimus temaga. See on uus koidutäht, mis tema jaoks särama lööb. Tunnen selle üle suurt rõõmu ! Issanda laua juures oli ta viimati üle kümne aasta tagasi !
         On juba hilja, valu käes ägenes järsult. Mul on sellest kahju, kuna ma kavatsesin kirjutada veel palju hüvastijätukirju. Kolme rea kirjutamine võtab mult viis minutit. Mõned kirjad olen ma juba valmis kirjutanud, jäänud on veel viis kirja, lisaks sellele peaksin jätkama ka Päeviku kirjutamist. Noh, pean sellega leppima. Täna õhtul on mul õudsed kõrvetised, kuna ma pole kaua midagi hamba alla saanud. Et energiat koguda, sõin ära mõned šokolaadibatoonid. Sel hetkel pöördus Jeesus tagasi mu südamesse, et hajutada kartusi selle toidu ektsessi suhtes. Jõudsin järeldusele, et mul pole vaja askeesiga liialdada ja Jumalat proovile panna, muutes end liiga nõrgaks selle tarvis, et suudaksin ilma erilise armuta taluda mind ees ootavaid katsumusi. Homme söön jälle šokolaadi ! Olen kogu aeg väga rahulik ja tugev. Hukkamine tundub mulle tavalise, lihtsa ja üldsegi mitte kohutava formaalsusena. Mõtlen suurele hulgale pühakutele, keda on usu pärast piinatud ja see mõte hajutab kogu mu hirmu. Kui vaid Jumal võtaks mu vere vastu kui rüvetamatu ohvri ja ma palun Teda, et alates sellest hetkest  ammutaksin ma armu kõigist Tema Kalvaaria teenetest. Kui vaid iga mu veretilk kustutaks ühe surmapatu, vaigistades täiesti Jumala õiglast viha. Ärgu keegi pöördugu minu pärast teelt kõrvale, vaid las iga mu tegu, iga mu mõte ja iga mu sõna teenib Jumala au.
          Sündis vaid see, mis oli Jumalale meelepärane. Issand on andnud, Issand on võtnud; Issanda nimi olgu kiidetud ! ( Ii 1, 21 ).
          Jeesus, ma armastan Sind !
   
                NII VÄGA TAHAKSIN MA TÄNADA OMA HEAD EMAKEST !
                                                                                                    Neljapäev, 26. september
   
       Täna hommikul ei tundnud ma end hästi, olen haige. Mul on külm, mul valutavad magu ja pea. See häirib mu magusat rahu. Ma ei saa öelda, et tunneksin end täna olevat valmis  millelegi vastu pidama. Ka need täiendavad kannatused pakun ma Jumalale … Täna öösel üles ärgates tundsin ma suus vastikut mõrudat maitset, põhjustatud leivast, mida ma neil päevil sõin. Inimene peab selle läbi elama, tunnetamaks, kui palju happeid sisaldab tema keha. Leiba ma enam ei söö. Pean nendel viimastel hetkedel säilitama oma seedimisfunktsioonide terve tasakaalu, muidu poleks mul üldse jõudu hakkama saada sellega, mis mind ees ootab. Milline pisarateorg ! Siiski loodan ma, et peale lõunat muutub paremaks, kuna ma näen isa Thomast. Meelsamini räägiksin temaga millestki muust peale mu mao. Ootan meditsiiniõde. Tunnen suus talumatut haput maitset ! Mu tervisega on lood üsna viletsad. Mu neerud keelduvad töötamast. Tänu vismut nitraadile sain ma osaliselt sellest jagu, kuid päris hästi ma end veel ei tunne – mul on pidevalt külm ning pea valutab. Loodan, et homseks see paraneb.
       Hoolimata sellest oli see üsna edukas päev ! Mind külastas vangla direktori asetäitja. Tundub, et terve vangla räägib Fesch´i  peatsest hukkamisest ja et see tekitab rõhutud atmosfääri ! Peale seda, kui ta püüdis mind veenda, et midagi pole veel otsustatud ja et on vaja säilitada lootust, oli ta siiski nii kena jagama mulle, et sel nädalal pole mul midagi karta, tõenäolisem on teisipäev või kolmapäev. Miks mitte neljapäev, püha Jeesuslaps Teresa mälestuspäev ?
        Nägin just isa Thomast. Mu süda voolab üle armastusest ja tänutundest. Issand oli meiega, kuna Ta tõotas olla nende keskel, kus kaks või kolm on Tema nimel kokku tulnud. Peale neid väga meeldivaid jutuajamisi ma rahunesin ! Kui kohtuvad kaks Jumalat armastavat hinge, et rääkida oma ühisest armastusest, saavad nad Jeesuse headuse läbi suure armu osaliseks ! Palusin isa Thomast pühendada mu tütreke Neitsi Maarjale. Kuidas ma tahaksin tänada oma head Emakest. Thomas lubas mulle, et ta teeb seda ja veel palju muid asju, näiteks, et ta hakkab Veronique´ile vaimulikuks juhiks. Olen tõesti õnnelik, et Pierrette leidis lõpuks Jumala. Armulaua vastuvõtmine sai tema jaoks, nagu tundub, sügava sisemise rahu allikaks, mis on suure armu märgiks. Kui hea on Jeesus ! Mina pole veel surnud, kuid Tema jagab juba praegu armu kõigile, keda ma oma südames kannan. Oleme nii tänamatud, täname Teda nii vähe, ennekõike mina ise. Mu hea Jeesus, halasta meie peale ! Olles taevas tasun ma sajakordselt heale isa Thomasele kõige eest, mida ta minu heaks on teinud, kuna ma asun kõikide andide Kinkija rinnal. Olen õnnelik, et ta teenib iga päev minu eest Püha Missat ! Ta tõuseb iga päev taevasse Jacques Fesch´i püha hostiaga. Kui palju armu ! Alles taevas saan ma teada, kui väga Jeesus mind armastas. Mu Issand ja mu Jumal !
       Hämardub, hinges võtab maad tõeline rahu. Mu suhu on jäänud mõru maitse, kuid näib, et magu on pisut rahunenud. Olen tõesti rõõmus, et ma kohtusin isa Thomasega, keda ma loodan näha veel esmaspäeval. Hea meelega küsiksin temalt, kas tema oli vestlustetoast väljudes täidetud samasuguse rahu ja rõõmuga nagu minagi. Olen õnnelik, et mul on selline suurepärane sõber ! Usun, et Issand lubab mul ükskord taevas talle kõige eest, mille eest ma olen talle tänu võlgu, tasuda, niisamuti ka Paul Baudet´ile, kes oli mu usu liikumapanevaks jõuks, Jumala pantriks , kes pidi korduvalt noore muretu lambukese peale möirgama, et tuua teda tagasi lambalauta ! Issand saatis mulle need kaks sõpra. Ma olen palju saavutanud nende läbi ja Issanda läbi, kes omakorda kasutab mind ära, et ka nemad saaksid palju. Lõpuks suubub kõik Jeesuse armastusse.
      Lase mu peale paista oma halastusel, mu Jumal, kes Sa hoiad neid, kes Sinu peale loodavad.
   
    MA SAAN TALLE VAID VAIKIDES KUMMARDADA, TÄIS IGATSUST SURRA
                                                 ARMASTUSEST
                                                                                                 Reede, 27. september
   
       Täna on mul täiesti hea, mu rahutus kaldub lõpule. Jälgin, et mu kahtlused ei tuleks tagasi. Olen rahulik ja ühinen palves üha enam ja enam taevaga. Mul pole enam ühtki maist huvi ning ma elan rohkem ühenduses inglite kui inimestega. Hetk tagasi meenusid mulle taas isa Thomase sõnad : Usun, et sa lähed otseteed taevasse. Jah, ma usun seda. Usun, et Jeesus oma headuses laseb mul surra täiesti puhastatuna oma pattudest. Kuid selleks vajan ma täiesti erakorralist armu ja ma oleksin rõõmus, kui see oleks nii mõistetud. Et me võiksime Kristust vaadata, peame me olema puhtad nagu Tema. Ja et me oleksime puhtad nagu Tema, on tarvis, et Tema ise meie hinged puhastaks. Meie ise ei suuda midagi. Peame täielikult lahti ütlema oma isiklikust tahtest ja seda kõiges ! Kui me ei luba, et Jeesus tingimusteta valdaks meie hinge, ei saa me olla täiesti puhtad ja astuda otse taevasse. See on täieliku abituse tunne, mis meile Jumala õiglusest natuke hirmu nahka ajab. Oleme sedavõrd teadlikud oma madalusest, ning eelkõige jõuetusest, et kardame oma nõrkuses, et võiksime vastu seista Jumala armule. On vaja tingimusteta usaldada ja uskuda, et Jeesus meis suudab kõike, kui laseme Tal tegutseda, aga veel rohkem siis, kui Teda seejuures aitame. Usun, et lähen otse taevasse. Usun, et Issand valis mind oma headuses oma ettenägelikkuse tööriistaks, kuna Talle meeldis välja valida neid, keda maailm peab nõrkadeks, põlatuteks, jõuetuteks või mittetäisväärtuslikeks, näitamaks, kui vähe loeb inimeste mõõdupuu. Usun, et Ta pühitseb oma püha Nime ja arvan, et olen kõige õnnelikum inimene, kuna ma olin välja valitud kõigi teiste hulgast. Mu süda on pidevalt armastusest tulvil. Jeesus on mulle nii lähedal. Ta tõmbab mind üha rohkem enda poole ja mina võin Talle üksnes vaikides kummardada, täis igatsust surra armastusest … Sooviksin nii nagu Jeesuslaps Teresa iga oma südamelöögiga uuendada oma pakkumist Jumalale, saada tema halastava armastuse innustavaks ohvriks kuni hetkeni, mil varjud haihtuvad ja ma saan Talle palgest palgesse igavikku korrata : mu armastus !
          Ootan igas hetk advokaat Baudet´i külastust. Kardan pisut, et ametnikud tekitavad talle raskusi, kuna ta reetis mulle seda, mida mul on ometigi õigus teada. Aga nad kardavad hirmsasti enesetappu ! Olen pidevalt kantud Jeesuse armastusest, neil viimastel hetkedel laotab Ta mu ümber oma kaitsevõrgu. Ta tuleb … Tunnen, et Ta läheneb ja tahaksin talle väljendada oma tänulikkust nii suurte kingituste eest, millega Ta mind on üle külvanud. Õnnistatud igavikku ! Veelgi enam – Jumal näitab mulle oma isalikku armastust sellega, et ei lase mul neil viimastel päevadel kannatada, tõstes mind hirmust kõrgemale. Niisiis vastab ikkagi tõele, et täiuslik armastus hajutab hirmu. Kui hea on meie Jumal !
      Nägin oma metsikut pantrit , kes, muide, pole enam üldsegi metsik. Teisipäevani võin rahulikult magada. Selle ajani ei sünni midagi. Tunnen, et see on neljapäev, Jeesuslaps Teresa püha ! Lõppude lõpuks teab Neitsi Maarja minust paremini, millal mulle järele tulla. Jätan selle täielikult tema hooleks. Tema palub mulle armuande, hoiab mind ja lohutab. Kui ma lubaksin endale pisutki umbusku, saaks minust kõige suurem tänamatu päikese all. Ma ei taha enam sellepärast muretseda. Olen pisike ja väeti lapsuke, Jeesusele meeldib anda jõudu neile, kes on nõrgad ning nende nõrkuse pärast armastab Ta neid veelgi enam. Seetõttu pole mul mingit põhjust hirmu tunda. Üksnes nõrkadel väetitel lastel on anne uskuda kõike, mida neile räägitakse ning lihtsalt usaldada neid, keda nad tingimusteta armastavad. Usun kogu oma jõust, et Jeesus on mu tugi, et Ta jääb selleks lõpuni ja et keegi ei võta minult seda kindlust. Heidan nüüd pikali. Mul on väike palavik ning ma kardan, et see võib olla gripi algus. Hea oleks homme midagi süüa, mu magu on tühi, kuigi see ei tähenda veel, et ma kokku variseksin. Ah, mu Jumal, mul on nii nõrk iseloom !
        Täna õhtul elan ma taas läbi sügavat rahu ! Just neil tundidel palvetan ma kõige suurema armastusega !
   
                                            USUN, ET LÄHEN OTSE TAEVASSE
                                                                                               Laupäev, 28. september
   
       Näe, ma elan ikka veel, just nii, nagu mulle lubati. Pean iseendaga dispuute oma usust ja tunnen end jälle haiglasena. Mul on külm ning ma ei suuda palukestki süüa. Loomulikult kõigutab selline valu mu rahu ja rikub päevakorda. Pean enda eest hoolt kandma, seepärast sooviksin meditsiiniõde. Tarvis on ka neid kannatusi, mis kindlasti on Jumala tahe ja mis võimaldavad mul natuke intensiivsemalt osaleda Kristuse kannatustes, pakkuda Jumalale. Palvetasin hommikusi palveid pisut kiirustades, eelkõige viletsavõitu enesetunde tõttu, kuid ka seepärast, et mu vaimulik isa tõi mulle Armulauda juba kell 7 hommikul. Samuti jäid mul lugemata Missatekstid. Kell 8 palvetasin Roosipärga voodis, selle asemel, et teha seda põlvitades. Mul oli väga paha olla. Aga pärast läksin ma öösel omadega sassi. Tõusin kell 11 õhtul, arvates, et kell on 1 hommikul. Palvetasin Roosipärga ja alles hiljem märkasin oma palvete mõneti ebatavalist aega. Heitsin pikali ning kell 2 hommikul tõusin jälle, et Roosipärga palvetada, lisaks palvetasin ühe rohkem, tasa tegemaks oma tänahommikust äpardust.
         Kui mulle oleks armu antud, oleksin ma juba saanud teate ja mind oleks üle viidud teise osakonda. Oleks alustatud ettevalmistusi ning kompetentne teenistus oleks saanud teenistusliku aruande. Igal hommikul peab öövalvur juhtkonnale aru andma, kes on ebatavaliselt mures mu une pärast ! Vanglaülem elab pidevas hirmus ja kaebab rõhutatult prokuratuuris, et mulle reedeti see, mida mulle reeta poleks tohtinud. See pole temast eriti taktitundeline ! Aga ma ei hakka sellega oma pead vaevama, parem palvetan.
         Ei midagi paremat, magasin kõik maha ! Õde andis mulle kaks tabletti, väidetavalt maksa jaoks, kuid tegelikult oli see unerohi. Magasin nagu laip ja praegugi ei suuda ma õieti ärgata. Enam ei võta ma ühtegi pilli ! Tõepoolest, rõõmutu ja vastik päev. Võib – olla tahab Issand mind allutada. Tahab mulle näidata, et Tema juhib selle heastamist, mida ma korda saatsin. Tegelikkuses kulgeb kõik teisiti, kui ma ette kujutasin. Arvasin, et jätkan oma enesepiiramise intensiivistamist kuni lõpuni ning lõpetan lihtsa kõigest loobumisega. Selle asemel pean ma juba neljandat päeva rohkem sööma, nii, nagu ma pole veel kunagi söönud, mis mulle üldse ei meeldi. Ja kui ma tunnen end haigena, ei saa ma range patukahetsuse peale mõeldagi. See ei loe ! Ohverdan selle alanduse meie Issandale. Samamoodi tajun ma vaheldumisi armuande hüljatuse ja kannatuse perioodidel,  kuna Jeesus tahab mulle näidata andide täit väärtust, mida Ta mulle nii vastuoluliselt annab. Muidu lõpetaksin ma vist sellega, et seaksin end sisse mugavas monotoonsuses. On vaja lõpuni võidelda. Ent ma hakkan sellest kurnavast lahingust tõepoolest väsima.
        Hoolimata kõigist raskustest sujus täna üleüldiselt kõik. On külm ja sombune, nii väljas kui ka mu hinges. Tõesti vilets aeg ! Tahaksin kogu aeg ainult magada. Pean kirjutamise lõpetama  ja voodisse pugema. Loodan, et homme on parem.
   
           KUI MA VAID SAAKSIN KINKIDA OMA ELU NII NAGU MÄRTRID !
                                                                                              Pühapäev, 29. september
   
      Jah. Täna ongi parem. Tunnen endas palju rohkem soojust ning olen füüsilises mõttes tasakaalukam. Tänane päev on võrreldamatult parem kui eilne, mis on õnneks juba möödas. Loodan, et Jeesus võttis vastu kõik selle päeva kannatused ja et Ta jäi nendega rahule. Arvatavasti jätkan ma täna oma roosidega ülepuistatud teed ja palvetan jälle kogu südamest. Hommikul võtsin vastu Armulauda. Vaimulik isa juhtis mu tähelepanu sellele, et homme teenib ta Püha Missa minu kongis. Kõige tõenäolisem on, et hukkamine viiakse läbi teisipäeva hommikul … Ma ei mõtle sellele ja esialgu ei tekita see minus hirmu. Mu lahing käib hoopis kõrgemal tasandil. Otsin armast Jeesust, kes annab ennast mulle suuremal osal ajast ilmselgelt tunda. See käib umbes nii : kui see rõõm mind maha jätab, on mul vaid üksainuke soov – taas seda leida, ka ei jäta see mulle liialt aega surmale mõelda. Ja kui mul on see rõõm, pole loomulikult enam jälgegi mingist hirmust. See on haruldane kingitus, mis aitab mul saavutada taevast. Kui ma vaid saaksin Sulle, armas Jeesus, kinkida oma elu nii nagu märtrid, kes ennemini surid, kui ütlesid lahti oma usust ! Olen süüdi, aga kui see karistus oleks ebaõiglane, pakun ma Jumalale ohvriks kõike, mida ma saan pakkuda.
         Mu pea kohal ripub mõõk, kuid ma ei lõdise. Issand tegutseb, silmas pidades mu nõrkust. Olen õnnelik … Lähen taevasse. Puudutan igavesi riike, saavutan võidu. Kuid ennekõike pean ma olema puruksmuljutud nisutera, katkipressitud viinamarjakobar. Üksainus noahoop eraldab mu pea nagu kevadlille, mille Aednik murdis rõõmu jaoks. ( püha Theophanus Venard´i kirjadest, keda piinati Indo – Hiinas ).
         Õnnelikud on need, keda Jumal peab märterluse vääriliseks ! Valatud veri on Tema silmis väga hinnaline, iseäranis see, mida Talle vabatahtlikult pakutakse. Minul ei ole valikut, ent seepärast võin öelda, et kui mulle pakutaks praegu Jumalale toodud ohvri eest vastutasuks vabadust, keelduksin ma sellest, eelistades surma. Töötan karistuse täideviimisele kaasa, nii, et võtan selle kogu hingest vastu ning ohverdan selle Issandale. Nii suren ma pisut vähem ebaväärikal kombel. Kui vaid mu veri kasvõi natukenegi leevendaks Jumala õiglast viha !
        Jah, ütleb Claudel : see kaotsiläinud laev, et te aru saaksite, on maailm. Maailma saab võrrelda uppuva laevaga ! Pardal on kinniseotud inimene. See jesuiidi preester oma mahanotitud õdede keskel teab, et ta peab surema. Nagu me kõik ! Muide, mida räägib ja teeb see inimene, kes seisab surma väravas ? Ütleb, et maailmas valitseb kindel tasakaal, harmoonia, lühidalt, et kõigel on oma kindel mõte. Sel moel sureb ta seepärast, et kõik teised võiksid elada, et midagi poleks kadunud, et ühel päeval võiksid vaenulikud kontinendid leppida Kristuse armastuses.
         Tormisest merest, sügavikust, mis rõõmustab, et neelas oma saagi ,tõuseb taevasse hostia, hostia, verine ja ohverdatud. Teate, see on pühakute osaduse osaduse õige tähendus.
   
   
   
   
   
                                         
                                                                                               
                                    VIIE TUNNI PÄRAST NÄEN JEESUST !
                                                                                                    Esmaspäev, 30. september
   
   
      Lahingu viimane päev, homme samal ajal olen ma juba taevas ! Mu advokaat teatas mulle äsja, et karistus viiakse täide homme hommikul kella nelja paiku. Sündigu alati Issanda tahtmine ! Usaldan Jeesuse armastust ja tean, et Ta käsib oma inglitel mind kätel kanda. Kui ma vaid sureksin nii, nagu seda soovib Issand. Olen täiesti veendunud, et Jeesus oma headuses annab mulle armu surra kristlasena, et ma saaksin anda Talle tunnistust kuni lõpuni. Pean ülistama Tema püha nime ja tean, et ma seda ülistan. Ootan hirmu tundmata, mu hinges valitseb rahu. Püüan kõike läbi teha rahumeelselt ning armastusega. Ma ei taha kukkuda palavikuliselt palveid kordama, vaid jätkata kainelt lunastustööd, millele minus pani alguse Jumal kaks kuud tagasi. Jeesus tuleb mulle järjest lähemale, andes mu hingele rahu ja puhkust. Keha ei muutu mitte kuidagi rahutuks, kuigi ajab arusaadavalt aeg – ajalt mingit nürimeelset jonni. Pean olema vaba oma vigastatud kehast nagu liblikas oma nukust. Ent see teeb alati natuke valu ! Pean tugevdama oma tahet ja seepärast mõtlen kõikide hukatute hulgale, keda kirik austab. Olen ma nõrgem, kui nemad ? Kui vaid Jumal mind hoiaks ! Juba mõned päevad elan Missa liturgiat läbi nii, nagu ei eales varem. Iga psalm, iga sissejuhatav või muu palve puudutab sedavõrd minu olukorda, et ma hakkan arvama, nagu loeksin ma oma südame põhja graveeritud palveid. Kui kaunid on patukahetsuspalved, iseäranis meeldib mulle kolmekümne seitsmes, mis tabab hästi mu hirmu, minu vajadusi ! Või kuuekümne üheksas, kahekümne teine, mis samuti on imelised ! Vangla preester ütles mulle täna hommikul, et kui väeti ma ka ei ole, on Jumal mulle osutanud suurt au, lubades mul oma surmaga jäljendada Jeesust Kristust, meie Issandat. Ta ei tapa mind selle eest, mida ma tegin, vaid hoiatuseks ja riigi huvides ! See sarnaneb pisut Kaifase teatele : Te ei mõista, et on tarvis, et sureks üks inimene ? Ma ei tea, kas keegi komistaks kivi otsa, mille ehitajad ära põlgasid, aga igal juhul palun ma Jeesuse näite varal kaeblikult taevast, et minu pärast ei oleks kellelegi lisatud ühtainsatki pattu.
          Saabub õhtu. Tunnen end kurvana, kurvana … Surm läheneb. Kuigi mul pole hirmu, on rõõm mind maha jätnud. Ainult Jumala Kuningriik on justkui kaugenenud ja mind on  hüljatud ! Pean intensiivsemalt sukelduma palvesse, kuigi tean, et Issand lubas selle hüljatuse mu proovilepanekuks. Ma arvan, et selle agoonia öö jooksul tuleb mul läbida erinevaid seisundeid ja pisut kannatada. Elasin just üle mõned kohutavad hetked. Mulle tundus, et tehku ma mida iganes, ei jõua ma kunagi paradiisi. Seda sosistab mulle saatan, kes tahab mult võtta vaprust. Viskusin Maarja jalge ette ning olen juba rahunenud. Surma vigiilia on eriline ! Hetke pärast astun ma mõneks tunniks hingelisse ühendusse Pierrette` iga. Palvetan pidulikke missatekste. Kibeduste kibedus ! Ma ei tohi unustada, et pean kõik oma tunded tahtega ületama. Ja Jumal on ju ustav ! Me ei või seda unustada.
       Lõpetasin just oma pulmade missatekstide palvetamise ( s.t. pulmade kombetalituse missatekstid ), ühinesin kogu hinge ja südamega Pierrette´iga, kes sai mu abikaasaks Jumalas. Palusin Neitsi Maarjat, et ta need kaks oma tütart võtaks oma kaitse alla ( Jacques peab silmas Pierrettei  ja Veronique´t, kes mõlemad on Neitsi Maarja tütred ) ja palusin neile kõiki nende seisukorras vajaminevaid armuande. Arvan, et peaksin nüüd natuke puhkama. Tunnen end väsinuna, kuid rahulikuna. Kogen pisut harjumatu kurbusega segatud rahu. Kõigepealt palvetan Roosipärga, palveid surijate eest ja annan oma hinge Jumalalale. Ning lõpuks mõtisklen meie Issanda agoonia üle Ketsemani aias. Hea Jeesus, aita mind !
        Lugesin ära oma palved ja olen nüüd rahust ning jõust üle ujutatud ! Oma lõppematus armastuses võttis Jeesus mu palve vastu ning kuulas mind ära. Jeesus, ma armastan Sind !
        Kell on veerand kaksteist. Ootan … Tunnid mööduvad pikkamisi ja ma ütlen iga kellalöögi juures, kui palju aega mul umbes jäänud on. Palvetan … Tahaksin natuke magada, kuid, mõistagi, ma ei saa. Vaatamata sellele kõigele sain ma Issandalt jõudu ja mu mõte on selge. Aeg – ajalt hakkab tööle kujutlusvõime ning ma olen sunnitud pidevalt jälgima, et see ei viiks mind liiga kaugele. Kui karm on surra ! Mõtlen kõigile, kes praegu minu eest palvetavad, dr. Baudet´ile, isa Thomasele ja teadmine, et minu eest palvetatakse, annab mulle jõudu. Olen rahulikum, kui hetk tagasi, kuna Jeesus lubas mulle, et võtab mind kohe paradiisi ja et ma suren nagu kristlane. Palvetan Roosipärga põlvitades, lootuses, et suudan lõpuni säilitada selge mõtte. Milline rahu, kui erakordselt selge mõte ! Tunnen end kergelt, kergelt ja vabana, kogu mu hirm on sel hetkel minust kaugel. Ma pole üksi, mu Jumal on minuga. Veel ainult viis tundi elu ! Viie tunni pärast näen ma Jeesust. Kui hea on meie Issand ! Ta ei oota igavikku, et tasuda oma väljavalituile. Juba praegu annab Ta mulle rahu, mis pole sellest maailmast ning tõmbab mind õrnalt enda juurde.
       Kell on umbes pool kaks, palvetan veel ühe Roosipärja. Vestlen Jeesuse ja Maarjaga nagu oma isa ja emaga. Rahu ujutab mind üle ning mu palved ujusid justkui iseenesest. Jeesus on hea, Ta on minu pärast juba nii palju kannatanud, ka nüüd võttis Ta enda kanda peaaegu kogu mu valu. Õnnelik on see, kes paneb oma usalduse Jumala peale. Ta ei pea kunagi pettuma !
         Sisemine rahu on mind maha jätnud. Selle asemele on asunud hirm. See on kohutav. Mu süda taob rinnus metsikult. Püha Neitsi, ole mu juures ! Usun, et pisukese tahtega õnnestub mul sellest hirmust jagu saada, kuid ma kannatan ikkagi !
         Arvan, et lõpetan siinkohal oma Päeviku, kuna kuulsin rahutukstegevat heli. Kui ma vaid vastu peaksin ! Maarja, aita ! Jääge kõik jumalaga, õnnistagu teid Jumal.
        
   
        PÄEVIKU LÕPP
       
   
                                                           LÕPETUSEKS
   
   
   
      HEA ON MINNA VASTU SÄRAVALE KOIDIKULE
   
         Need on viimased sõnad, mida Jacques kirjutas … ülejäänud lehekülg on tühi ….
         Vaevalt et neid võib seletada teisiti, kui sellega, mida ta kirjutas tol ööl või eelnevatel päevadel. Need ei vaja kommentaare. Võtame need vastu põlvitades. Laseme neil vaikuses settida südames, mis kuulab ja ootab :
         Seda kirja kirjutades ei saa ma võitu erutusest : kui te seda loete, olen mina juba taevas ! Kui ma vaid saaksin kirjeldada Teile juba praegu kogu seda ilu ja lasta teil tunda Jeesuse hella armastust ! Kuid kahjuks ! Veel mõned tunnid varjab mu silmi loor, aga kuni ma hakkan nägema, ei saa ma enam Teiega oma rõõmu jagada. Teil tuleb ilma minuta jätkata oma lahingut selles maises pagenduses ja neis kibedates katsumustes, mida Jumal laseb oma lastel oma igavese lepingu järgi taluda.
  ( Hüvastijätukiri advokaat Baudet`ile, Lumiere )
   
         Olen rahulikum, kui hetk tagasi, kuna Jeesus lubas mulle, et võtab mind kohe paradiisi.
  ( Päevik, viimane öö 30. septembril vastu 1. oktoobrit 1957 )
   
    Hukkamine leiab aset homme hommikul kella nelja paiku. Sündigu nii, nagu tahab Issand ! …. Olen veendunud, et Jeesus oma headuses annab mulle armu ja jõudu surra kristlasena, et saaksin anda talle tunnistust lõpuni. Pean ülistama tema püha nime ja tean, et ülistan seda … Pean tugevdama tahet, seepärast mõtlen kõikide hukatute hulgale, keda kirik austab. Olen mina nendest nõrgem ? Kui ainult Jumal mind hoiaks !
  ( Jacques´i ülestähendused viimasel ööl 30. septembril vastu 1. oktoobrit 1957 )
   
  On öö, ootan rahulikult … Silmitsen üksisilmi risti, saamata pilku pöörata Lunastaja haavadelt. Kordan väsimatult : Issand, see on Sinu jaoks Tahan seda kujutist alal hoida lõpuni, mina, kellel tuleb nii vähe kannatada … Ma ootan Armastust.( Hüvastijätukiri, adresseeritud vend Thomasele, 30. septembrist 1957 )
   
  Viie tunni pärast näen Jeesust !
  ( Päevik, viimane öö 30. septembrist vastu 1. Oktoobrit 1957 )
   
  Ühel päeval kirjutas Jacques :
   
  Mu sõber Robertile lootuses, et temagi näeb säravat koidikut. Sa ütlesid, et on hea ära minna öösel, vastu maise pagenduse lõpule, vastu säravale koidikule, mida siin maa peal hinge eest varjab loor. Siis läks ta nuuksudes musta pjedestaali ja verest läbiimbunud paku juurde, suured, pärani avatud silmad ainiti tähtedel.
  (  France – Cultur´i ülekandest 10. veebruaril 1973, režissöör M. Bichebois, lindistatud Kongis nr. 18. )
   
  OLE VAPPER; VENNAKE, SEAL ÜLEVAL NÄEME ! 
   
        Üsna hiljuti leidsime tema väga lähedase vanglasõbra, Andre Hirth´i  jälje. Siinkohal toome ära intervjuu ( kõnestiil on muutmata ), mis on ka 30 aastat hiljem täis sügavat liigutust.
        Ma nägin teda, vaatasin teda läbi oma kongivõre, kui ta oli jalutuskäigul, kuna mina olin teisel korrusel, tema, muidugi mõista, esimesel. Tema mind ei näinud, aga, nagu ma ütlesin, ei seganud see meid mõnikord lühemalt, teinekord ka pikemalt vestlemast.
        Peale oma advokaadi külastust teatas Jacques meile selle uudise : Ma jätan teid maha …. Homme hommikul … Tahaksin ette teada, millal see toimub, et saaksin seda täielikult vastu võtta oma suure kohtumise eel Armastusega … Olen natuke ärevil, kuid usun, et sisemine Jõud, mis mind põletab, ongi Armastus … Tõde on hoopis teistsugune, kui me arvasime … Armastagem üksteist … Armastage üksteist …. Ärge kurvastage, ma olen kindel, et mõne tunni pärast olen ma väga õnnelik. Olime nii jahmunud, et ei saanud suust ainsatki sõna … Meie tundsime hirmu, tema mitte.
   
  Siin on nende viimane jutuajamine ööl, mil ta pidi ära minema Jumala juurde :
   
        Kuulen veel praegugi, kuidas ta mulle öösel enne oma Suurt äraminekut ütleb : Tead, Andre, me ei saa lõplikult öelda, et teame, kuid sellest hoolimata arvan ma, et sa peaksid muutma oma teed. Aga mitte nii, nagu mina. Sa purustaksid …………….. Ja, pealegi, tead, kui inimene lõpetab alles siin, on see karm … Ütlesin talle : Mis sind hoiab, miks ? Võid sa mulle öelda, millele sa toetud ? Millest sa kinni hoiad ? Jumalast ? Nalja teed või ? See on ju idiootsus ! See on … Kas sa ei näe, et see kõik on inimeste väljamõeldis .  Ma jutustasin talle …. Lõpuks püüdsin end kaitsta, niipalju, kui suutsin, kuid tema jäi veendunuks, et ei eksi. Ta oli oma tões täiesti kindel. Kummardas, mis ta kummardas, ta jumaldas Neitsi Maarjat, seda peab ütlema. Ta kummardas Jumalat. Ma ei mõistnud seda. Veensin iseennast, et see on tema jaoks teatud võimaluseks põgeneda. Kuid see, mis mind häiris, oli eelõhtu, mil ta seda teada sai. Kui ta sai teada, et läheb ära homme hommikul, et läheb … hm … giljotiini alla, kui ma tohin  nii väljenduda. Tunnen, et peaksin ütlema, et teda erutas see palju vähem, kui meid. Tundsin temast kiirgamas rahu ja tasakaalukust. Ma ei tundnud … et …. , kuid teate, poisid, mul ei olnud sellist muljet, et tema häälest oleks kostnud nuuksumist. Samal ajal, kui meie, meil ei mõlkunud meeles midagi muud peale selle, et ta läheb ära. Kui ütlen, et mul oli temast kahju, siis polnud see tegelikult kaastunne selle sõna otseses mõttes. Tol ajal kasutasin ma seda sõna, aga arvan, et see polnud õigupoolest kahjutunne, ma armastasin teda väga. Armastasin ta vaprust, ta usku. Usku, mida minul veel ei olnud ja millest mul polnud aimugi. Jah, see on tõsi !
        Mõned hetked enne seda, kui ta läks, kella kolme või nelja paiku hommikul, kuulsime me koridorist oodatud summutatud samme. Tol ööl ei maganud meie samuti, kuna teadsime, et ta peab ära minema. Jacques ütles mulle : See on käes, ma arvan, et nad tulevad, jah, ongi juba siin. Ta ei kartnud endiselt. Üks asi, mida … mida ta lisas … ta ütles mulle : Andre ! … Andre ! Ma pole kunagi näinud su nägu. Sellest hoolimata olen ma kindel , et me kohtume taas … Tead, Andre, kui me seal üleval kokku saame ( ma vabandan, poisid ), tunnen ma sind kindlasti ära hääle järgi. Nii et ma ütlen sulle ainult : Nägemiseni …. Aga kui sa kord näed mu tütart, siis ütle talle, et ma kahetsen kõike juhtunut ja et ma armastan teda väga … Ja mina ütlesin talle : Ole vapper, vennake ! Sel hetkel, mäletan väga hästi, töinasin ma nagu poisike ….
   
  TA ON PIDEVALT MINUS !
   
  Peale minu ei öelnud talle seda keegi. Seal oli poiss, kes kuulus sellesse, ehm … punaste maskide kampa. Meil olid pisarad silmis. Raske oli näha sõpra niimoodi ära minemas. Ma oleksin tahtnud kisendada : me kõik oleme mõrtsukad, aga mis mõtet oleks sellel olnud ? Oli vaja vaikida, oli vaja sellega leppida, oli vaja … Jacques läks ära … oli vaja teda jätta, lasta tal minna vapralt. Oli vaja teda mitte häirida. Mõni tund hiljem tuli vangivalvur. Kui ta avas mu kongi ukse, pahvatasin ma : Kuidas see Jacques´il õnnestus ? Ah ! Ütles ta mulle, ütles mulle, ma ei suuda seda öelda, kõik me oleme nii vapustatud ! Milline südikus ! Milline vaprus ! Ta käis läbi pesulaost, oli kohtukantseleis, kus ta isegi kirjutas alla oma … oma äraminekule, kui võin seda nii nimetada. Me ei oleks pidanud, poleks pidanud sellele poisile lõppu peale tegema !  Täpipealt nii ta mulle ütleski.
        Üks on kindel, Jacques läks ära, aga on pidevalt minus kohal. Lisan ainult, et peale seda 1. oktoobrit, kui ta ära läks, sündis minu sees palju asju. Möödunud aastaid ei suuda ma ikka veel unustada …
                                                                                              Survilliers, 4. aprillikuu päeval 1987
                                                                                                                                  Andre Hirth
   
   
                                               MÕNED MEENUTUSED
   
  ME OLIME JUMALAST KANTUD
   
        Kolmkümmend aastat peale seda sündmust meenutab isa Thomas nende viimast kohtumist :
       See oli neljapäeval 26. septembril 1957, viimastel pealelõunastel tundidel. Ühises vestlustetoas, kus boksid asetsevad üksteise kõrval, oli palju rahvast ja kõva lärm. Kaks teineteisest meetri kaugusel asetsevat võrku võimaldasid meil siiski teineteist näha ja kuulda, kuigi samal ajal naabrid meid häirisid. Mina tulin esimesena. Seejärel tuli Jacques valvuri saatel, kes jäi ta selja taha seisma. Aga edasi polnud enam midagi olulist. Jacques´i nägu valgustas sügav rahu. Kõigepealt ütles ta mulle, et on väga rõõmus, et võime veel enne ta peatset surma teineteist näha. Ta oli täiesti kindel, et talle ei anta armu. Ta ütles, et Kristus kutsus teda. Ta tänas Jumalat selle eest, et Ta kasutas ära tema sõpru, see tähendab advokaat Baudet´i ja  mind, et talle head teha. Ta soovis, et jagaksin talle pihisakramenti, mida ma otsekohe ka tegin. Seejärel rääkis ta Neitsi Maarjast ja väikesest Teresast, kes mõlemad, nagu ta mulle kinnitas, teda hoidsid. Ta ootas, et teda hukatakse väikese Teresa mälestuspäeval, mis täitis teda rõõmuga. Siis andis valvur meile märku, et ettenähtud aeg on ümber. Arvasin, et näen teda veel 30- ndal, esmaspäeval, hukkamise eelõhtul, mida ta oletas teisipäevaks 1. oktoobriks. Seepärast jätsime hüvasti täiesti valutult. Muide, kui meil ka poleks olnud lootust järgmiseks kohtumiseks, valitses meie vahel sügav rahu, nii et seda ei saanud miski rikkuda. Esimesest hetkest peale olime Jumalast kantud.
                                                                                   Liberville. Suur Reede, 17. aprillil 1987
   
  ERILINE NOOR MEES
   
     Seal oli palju inimesi, ilmikuid, nagu mina, kes kohe ära tundsid, et tegemist pole tüüpilise mõrtsukaga, nagu me olime harjunud. See oli eriline noormees ja meie tundsime täielikult, et  ta ei varjanud midagi, mis on väga tähtis. Uskuge mind, inimene, kes enne kohut süüdimõistetu pingis midagi ei varja , on suur haruldus. Tõepooles , ta ei salanud midagi maha ! Ta suutis end valitseda nii, et pani kõiki küsima, mis temaga on. Nüüd ütlen ma teile, mis temaga oli : see oli … see oli mingi pühadus.
       Jah, see on uni, mis lõppeb verega ! See on lapse uni, kes ei kasvanudki suureks ja pidi surema, kuni lõpuks sai teatavaks, et tegu oli kõigest lapsega.
                                                                                                                Frederic Pottecher
                                                                                 Lindistused raadiojaamast France – Cultur
                                                                                                                        10. veebruar 1973
                                                                 ( Repriza Radio Suisse Romande 7. september 1973,
                                                                                                                         ja Radio Canada )
                                                                                           Raadiosaadete auhind  UMDA 1973
   
  TEMA JAOKS ALGAS JUBA IGAVIK
   
     Ta ütles mulle : Ärge rääkige mulle armuandmisest, kuna ka olen juba praegu valmis surema. Ma pole võimeline normaalsel moel üle elama kahtekümmet aastat vangistuses. See hävitaks mu, tahan surra juba praegu. Jacques läks taevasse, lühidalt, tal oli erakordne usk, justkui oleks ta elanud juba igavikus, ta elaski juba läbi oma igavikku … Ta ütles mulle samuti : Hakkan teid sealt aitama, hakkan teid aitama. Olge surmamõistetute vastu kena, näete ju, kui ränk see on. Ta mõjus mulle nii, nagu ei elakski ta enam maa peal.
                                                                                                                        Preili Anstette 
                                                                                                                        Sotsiaaltöötaja
                                                      ( Preili Anstette´i mälestused sellestsamast  raadiosaatest
                                                                                                                  10. veebruaril 1973  
   
  JACQUES AITAB VANGIDEL LEIDA TAAS USKU JA LOOTUST                                                                                                              
   
   
  Sooviksin, et Jacques´i kahekümne viies surmaastapäev saaks põhjuseks, et kõik mäletaksid Issanda pidevat ligiolekut nende kõige vähimate keskel. Tema, kes on valgus ja armastus, ohverdas isegi oma elu, et maailma päästa. Jacques oma usutunnistusega ja usaldusega aitab paljusid vange võita oma kambri rõhuva üksinduse. Aitab neil taas leida usku ja lootust.
                                                                                              Patric P., 11. september 1982
   
  VANGID MEENUTAVAD
     
     See raamat ( Lumiere sur l´echafaud ) avaldas mulle nii tugevat mõju, et mediteerin selle üle pidevalt, justkui oleks see psalm.
                                                                                           Šveitsi vang, 18. veebruar 1988
   
      See on imeline raamat, mille ma sõna otseses mõttes neelasin ühe päeva jooksul. Jacques Fesch andis mulle usu ja vapruse eeskuju, mida ma püüan järgida. Nagu ma Teile vestlusteruumis ütlesin, ei tee ma mingeid illusioone kohtuotsuse langetamise suhtes, avalik arvamus minu vastu on tugev … Kuigi mulle määratakse surmanuhtlus, ei muutu mu hingeseisund sellest sugugi halvemaks ja usk, mille ma vastu võtsin kümme kuud tagasi – ja kuigi mul on paljugi õppida – on piisavalt suur selleks, et ma Jumalat usaldaksin. Usaldan end täielikult tema kätesse. Et oma usku elus hoida, süvenen ma igal hommikul Piiblisse. Jumala sõna on nii imeline, ta annab mulle vajaliku kaitse selleks, et veedaksin need kaks viimast päeva ühenduses oma Issandaga.
                                                                                                           Patrick Henry
                                                                                            Kiri, adresseeritud Jean Toulat´ile
   
   
                                                             VÕIDUKROON
                              KUI OLEN KOGU HALASTUSE ALLIKA ÄÄRES
   
   
       Ja nüüd, kes iganes sa ka pole, kui sa oled selle raamatu siiamaani läbi lugenud, julgen jätta sulle kaks katkendit kõige viimastest Jacques´i kirjadest, mis oleksid justkui otse sinule adresseeritud. Võta need vastu nii, nagu oleks Jacques ise neid sulle rääkinud :
       Neil viimastel hetkedel ei saa ma soovida Teile midagi muud, kui et Te päev – päevalt muutuksite järjest rohkem ristilöödud Jeesuse sarnasteks. Kui vaid Jumal täidaks teid rahuga, mis ületab kogu inimliku mõistmise ja et Ta hoiaks Teid viimse hetkeni, kuni ka Teile särab uus koidik. Näeme Jumalas, ma emban teid Jeesuses Kristuses ja Maarjas.
                                                                                                                 Teie vend Jumalas
                                                                                                                                  Jacques
                                                             ( Hüvastijätukirjast advokaat Baudete´ile, Lumiere )
   
      Nüüd olen see mina, kes sulle on antud selleks, et sa saaksid taevast ande, millega Jumal mind on ümbritsenud … kuna ma olen kogu halastuse allika juures.
                                                             ( Hüvastijätukirjast vend Thomasele, Lumiere )
   
      Ühel päeval küsis Jacques :
      
      … Kuidas võin ma kuulda häält, mis räägib vaid allikavulinana ?
                                                            ( Vestlusest isa Devoyod´eiga )
   
            Ja nüüd on Jacques otse allika juures !
   
          Mine rahus, vennake, kui vaid sinu jaoks oleks ette valmistatud tee, sirge ja sile … ja tuleb päev, mil Sinagi ühined meie ainukese Armastusega ning kuuled koos ristilöödud kahetseva kurjategijaga sõnu : Aamen, tõesti, ma ütlen sulle, juba täna oled sa koos minuga paradiisis. Paradiisis !
                                                ( Hüvastijätukirjast vend Thomasele, Lumiere )
   
  ------------------------------Loe Eesti Päevalehe värske kujundusega võrguväljaannet!