Piiskopi läkitus Eestimaa katoliiklastele
Armsad vennad ja õed!«Usus me mõistame, et maailmad on valmistatud Jumala sõna läbi, nii et nägematust on sündinud nähtav» (Hb 11:3).
Varsti me tähistame Jeesuse sündimist Petlemmas. See väike laps, keda me näeme sõimes magavat, Maarja ja Joosepi armastava hoole all, on Jumal ise, kõigeväeline, taeva ja maa Looja, kelle läbi kõik on sündinud, kes hoiab kõik asjad kokku nii, et mitte midagi ei oleks olemas ilma Tema tahtmiseta. Iga asi, iga maailm, iga elav olend, iga inimene sõltub täielikult Temast. Meie ei saa kunagi täielikult aru kui palju iga meie samm, tegu, sõna või mõte sõltub Temast ja kipume ka sageli unustama, et just Temale peame kunagi aru andma selle eest, mida me oleme oma elus teinud.
Paavst Benedictus XVI on sageli meile meelde tuletanud, et liiga palju inimesi elavad ja käituvad iga päev nii nagu Jumalat ei oleks olemas. See ei tähenda, et neil ei oleks üldse religioosset tunnetust, võib-olla nad usuvad isegi, et Looja või mingi energia on kuskil olemas ja hoiab meie maailma enam-vähem koos. Nad ootavad murelikult maailma lõppu ja otsivad märke või ennustusi, mis valgustaksid tulevikku. Nad on valmis kõike uskuma, aga nad ei ole valmis lubama, et Loojal oleks osa nende igapäevases elus, tegemistes, soovides ja plaanides. Nad on võib-olla valmis uskuma, et inimkond vastutab looduse ja planeedi tuleviku eest, aga nad ei ole valmis uskuma, et igaüks vastutab oma elu ja iga teo eest Looja ees. Jumal on nende jaoks kaugel, ükskõikne meie suhtes ja seetõttu inimene võib-olla ükskõikne Looja suhtes.
Jõulusündmused aga muudavad radikaalselt sellist lähenemist. Nähtamatust on sündinud nähtav nagu ütleb Kiri Heebrealastele. Jumal ei ole kaugel, üksildane ja ükskõikne. Ta on lähedane. Ta otsib meid nii palju, et ta saab inimeseks ja elab meie keskel (vrd. Jn 1). Ta ei ole enam nähtmatu, vaid nähtav. Ta ei ole ükskõikne, sest ta usaldab ennast meie kätte nii nagu ta usaldas end Maarja ja Joosepi kätte. Ta ei jäta meid üksi, sest ta võtab osa meie elust. Inimene ei saa enam elada just nagu Jumalat ei oleks olemas, ta ei saa elada nii kui Jumal ei peaks kunagi sekkuma meie ellu, nii nagu inimene ei peaks Talle aru andma, ei ta vajaks Teda. Igaüks kes võtab tõsiselt Jõulusündmuseid saab aru, et peale Kristuse sündimist ei ole enam võimalik elada nii et mitte midagi ei oleks juhtunud. Jeesus kunagi kurtis inimeste kõva südame pärast, veel tänapäeval me näeme kuidas inimesed ei suuda siiski veel veenduda, et Jõulusündmustel peaks olema konkreetne mõju meie elule.
Kallid vennad ja õed! Nüüd samuti kui esimestelgi sajanditel, maailm vajab, et kristlased tunnistaksid oma usku. Ta vajab inimesi, kes on valmis laskma sündida Jeesust oma ellu ja kes lasevad muuta oma elu ning inimesi, kes ei karda maailma lõppu ega maailma võimu, sest nad teavad, et patt on ainukene asi, mida peab kartma. Ta vajab inimesi, kes usuvad, et elu on reaalselt hea siis, kui ta on elatud armastuses ja siis, kui püütakse iga päev täita Jumala tahtmist.
Usuaasta, mille Paavst Benedictus XVI on välja kuulutanud, on selle tõttu oluline märk, mitte ainult katoliiklastele, et nad avastaksid uuesti oma usku, vaid kogu maailmale, et maailm näeks, et on reaalselt võimalik elada usus. Meie usk ei eemalda meid maailmast. Vastupidi, usk aitab meil maailma rohkem armastada ja samas seda muuta, et meie annaks rohkem au Jumalale. Seetõttu soovitan Teile, et elada seda Usuaastat sellise rõõmuga, milles seisneb meie veendumus, et Jumal saadab meile hulgaliselt oma õnnistusi. Katoliku Kiriku Katekismuse ja Vatikani II Kirikukogu õpetuse lugemise kaudu nagu Püha Isa seda meile soovitab, olgu tõesti see aasta usu süvendamise aasta.
Pidagem meeles samuti Usuaastaga seotud indulgentsid, mille tingimused on teile juba teada ja mis on tõesti väga suured õnnistused ning Jumala helduse märgid nii meile endile kui ka meie lahkunute jaoks. Ja ärgem unustagem, et parim viis kinnitada oma usku on ilma kartuseta Jeesuse ette tulla, Talle tunnistada oma patud, meelt parandada ja pattudest andeks saada pihisakramendi abil. Kui me ei ole sellist sammu teinud juba pikka aega, olen kindel, et kui me seisame Jeesuslapse ees Jõulusõime juures, leiame usalduse, mis on meil olnud puudu. Jah! Jeesuse juurde on alati võimalik tagasi tulla, ükskõik kui kaugele me oleme Temast eemaldunud. Ma palun Jumalat, et selle aasta jooksul oleks tõesti palju neid, kes leiavad tee tagasi Kristuse juurde pihi kaudu. Nendele, ma ütlen nagu paavst õnnis Johannes Paulus II ütles: „Ärge kartke! Avage oma hingeväravad Lunastajale!“ Ei ole kunagi hilja öelda „Sündigu mulle Sinu sõna järgi“ nagu ütles Maarja Naatsaretis ja sellega muuta oma elu.
Armsad vennad ja õed, ma soovin teile kõike kõige paremat Jõulupühadeks. Jeesuslaps valgustagu meie kodu ja pereelu nii nagu Petlemma karjased ning Hommikumaa targad ja avaldagem Talle oma armastust ning rõõmu, sest et Ta tahab elada meie keskel.
Palvetagem eriti haigete eest ja nende eest, kes otsivad tööd, et paljude perekondade olukord paraneks eeloleva aasta jooksul. Usaldagem ennast veel kord, nagu alati, Jumala Emale, kellele meie maa ja rahvas said peaaegu 800 aastat tagasi pühendatud.
+ Piiskop Philippe Jourdan
Tallinnas, 10. detsembril 2012 a.