Angelus 3. Advendi pühapäeval, 17. detsembril 2006 |
| BENEDICTUS XVI ANGELUS Püha Peetruse väljak III Advendi pühapäev, 17. detsember 2006 Kallid vennad ja õed, Sel kolmandal advendipühapäeval kutsub liturgia meid vaimus rõõmustama kuulsa antifooniga, mis kordab apostel Pauluse üleskutset "Olge ikka rõõmsad Issandas... Issand on ligidal" (vrdl Pauluse kiri filiplastele 4,4.5). Missa esimene lugemine Pühakirjast on samuti kutse rõõmustama. 7. sajandi lõpus enne Kristust pöördus prohvet Sefanja Jeruusalemma linna ja selle elanike poole järgmiste sõnadega: "Hõiska, Siioni tütar, hüüa, Iisrael! Rõõmusta ja rõkata kogu südamest, Jeruusalemma tütar! Issand, sinu Jumal, on su keskel, kangelane, kes aitab."(3,14.17). Jumalat ennast kujutatake samade tunnete kandjana: "Ta rõõmustab sinu pärast väga, ta uuendab oma armastust sinuga, ta tunneb hõisates sinust rõõmu." (Sefanja 3, 17-18a). See lubadus täitus täielikult jõulumüsteeriumis, mida me nädala pärast tähistame ning mida on vaja ajaloos ja meie elude tänases päevas uuendada. Rõõm, mille see liturgia kristlaste südametes äratab, ei piirdu vaid nendega: see prohvetlik kuulutus on mõeldud kogu inimkonnale, eriti aga kõige vaesematele, sel juhul nendele, kes kannatavad rõõmupuuduse all! Mõelgem nende vendade ja õdede peale, kes eriti Lähis-Idas, mõnedes Aafrika piirkondades ja teistes maailma paikades elavad läbi sõjatragöödiat: Millist rõõmu võivad kogeda nemad? Millised on nende jõulud? Mõelgem kõigi haigete ja üksildaste inimeste peale, kes lisaks füüsilisele kannatusele kannatavad ka vaimus kuna tunnevad end tihti mahajäetuina. Kuidas jagada nendega rõõmu samas nende kannatusi austades? Kuid mõelgem ka neile, eriti noortele, kes on kaotanud ehtsa rõõmutunnetuse ning kes asjatult otsivad seda sealt, kus rõõmu leidmine on võimatu: meeletus enesetõestamise ja edu võidujooksus, võltsides lõbustustes, tarbimiskultuses, joobnudolekus, narkootikumide ja teiste võõrandusmisviiside kunstlikus paradiisis. On võimatu mitte vastandada tänast liturgiat ja selles kõlavat üleskutset - "Rõõmustage" - selle traagilise reaalsusega. Nagu ka prohvet Sefanja aegadel, on Jumala Sõna suunatud just neile, keda pannakse proovile, "elu haavatuile ja rõõmu orbudele." Üleskutse rõõmule ei ole võõrandumist tekitav sõnum ega ka steriilne ajutist kergendust pakkuv ravim vaid pigem pääsmise ettekuulutus, abipalve, mis algab sisemise uuenemisega. Et muuta maailma valis Jumal alandliku neitsi ühest linnast Galileas, Naatsareti Maarja, ning kutsus teda selle tervitusega: "Ole tervitatud, täis armu, Issand on sinuga." Nendes sõnades peitub ehtsate jõulude saladus. Jumal kordab neid sõnu Kirikule ja igaühele meist. Olge rõõmsad, Issand on ligidal! Pakkugem Maarja abiga iseennast, alandlikult ja julgusega, et maailm võiks tervitada Kristust - ehtsa rõõmu allikat. |
TEMA PÜHADUSE BENEDICTUS XVI LÄKITUS 2007. AASTA PAASTUAJAKS |
| "Nad saavad näha seda, kelle nad on läbi torganud." (Jh 19:37) Kallid vennad ja õed! "Nad saavad näha seda, kelle nad on läbi torganud" (Jh 19:37). See pühakirjast pärinev peamõte juhib sel aastal meie paastuaja mõtisklust. Paastuaeg on soodus aeg õppimiseks, kuidas püsida koos Maarja ja armastatud jüngri Johannesega selle läheduses, kes ristil viis lõpuni oma elu ohverduse inimkonna heaks (vt. Jh 19:25). Pöörakem seega sel patukahetsuse ja palve ajal oma pilk innukama osalusega ristilöödud Kristuse poole, kes Kolgatal surres ilmutas meile Jumala armastust kogu selle täiuses. Entsüklikas Deus caritas est arutlesin sellel armastuse teemal pikemalt, tõstes esile selle kaks põhivormi: agape ja eros. Jumala armastus: agape ja eros Uues Testamendis palju kordi ilmuv sõna agape tähistab enesestandvat, vaid teise heaolu otsivat armastust. Sõna eros aga tähistab puuduvat vallata ihaldavat ja armastatuga ühinemist igatsevat armastust. Armastus, millega ümbritseb meid Jumal, on kahtlemata agape. Tõepoolest, kas suudab inimene anda Jumalale midagi, mida Ta juba ei oma? Kõik, mis inimolend on ja mida ta omab, on jumalik and. Seega on loodu see, kes vajab kõiges Jumalat. Kuid Jumala armastus on ka eros. Vanas Testamendis ilmutab universumi looja oma valitud rahva vastu sellist erilist armastust, mis ületab kõik inimlikud motiivid. Prohvet Hoosea väljendab seda jumalikku kirge selliste julgete kujunditega nagu näiteks mehe armastus abielurikkujast naise vastu (vt. 3:1-3). Omalt poolt Hesekiel, rääkides Jumala suhtest Iisraeli rahvaga, ei pelga jõulist ja kirglikku keelekasutust (vt. 16:1-22). Need piiblitekstid näitavad, et eros on osa Jumala südamest: Kõigevägevam ootab oma loodu jah-sõna samamoodi nagu noor peigmees pruudi oma. Õnnetuseks põlgas kurja vaimu valede poolt saavutamatu sõltumatuse illusiooni kütke ahvatletud inimkond juba oma algusest peale ära Jumala armastuse (vt. 1Ms 3:1-7). Pöördudes enese poole eemaldus Aadam sellest eluallikast, milleks on Jumal ise, ning temast sai esimene nende hulgas, "kes surma kartes olid kogu eluaja orjapõlves" (Hb 2:15). Jumal aga ei andnud alla. Vastupidi, inimese "ei" oli otsustav impulss, mis innustas teda ilmutama oma armastust kogu selle lunastavas väes. Rist ilmutab Jumala armastuse täiuse Risti müsteeriumis ilmutub taevase isa halastuse kõikeületav vägi kogu täiuses. Et võita tagasi oma loomingu armastus oli Ta valmis maksma väga kallist hinda: oma ainusündinud Poja vere hinda. Surm, mis esimesele Aadamale oli üksinduse ja jõuetuse äärmuslikeimaks märgiks, tegi uue Aadama ülimas armastuse ja vabaduse aktis läbi täieliku muundumise. Seega võib tõepoolest öelda koos Püha Maximus Tunnistajaga, et Kristus "suri, kui võib nõnda öelda, jumalikult, sest ta suri vabalt" (Ambigua, 91, 1956). Ristil ilmneb Jumala eros meie vastu. Eros on tõepoolest - nagu seda väljendab Pseudo-Dionysius - see jõud, "mis ei luba armastajal jääda iseenesesse,vaid kutsub teda saama üheks armastatuga" (De divinis nominibus, IV, 13: PG 3, 712). Kas on olemas "hullumeelsemat erost" (N. Cabasilas, Vita in Cristo, 648) kui see, mis sundis Jumala Poega saama meiega üheks isegi sel määral, et ta kannatas meie süütegude tagajärgede tõttu, justkui oleks need süüteod tema enda omad? "See, kelle nad on läbi torganud" Kallid vennad ja õed, vaadakem Kristust, kes on ristil läbi torgatud! Ta on ületamatu Jumala armastuse ilmutus; selle armastuse ilmutus, milles eros ja agape ei ole kaugeltki mitte vastuolus vaid hoopis valgustavad teineteist. Ristil on Jumal ise see, kes anub oma loodute armastust: ta januneb kõigi meie armastuse järele. Apostel Toomas tunnistas Jeesust kui "Issandat ja Jumalat" kui ta pani oma käe haava sisse Jeesuse küljes. Pole üllatav, et paljud pühakud leidsid Jeesuse südames selle armastuse müsteeriumi sügavaima väljenduse. On tõde, et ilmutus Jumala erosest inimese vastu on tegelikkuses tema agape kõrgeim väljendus. Tõde on see, et vaid selline armastus, mis ühendab iseenese vaba anni kirgliku igatsusega armastuse vastastikkuse järele, suudab sisendada rõõmu, mis kergendab ka kõige raskemaid koormaid. Jeesus ütles: "Ja kui mind maa pealt ülendatakse, siis ma tõmban kõik enese juurde" (Jh 12:32). Vastus, mida Issand meilt palavalt soovib on üle kõige see, et me võtaksime vastu tema armastuse ning lubaksime tõmmata ennast Tema juurde. Tema armastuse vastuvõtmisest aga ei piisa. Me peame sellisele armastusele vastama ning pühendama ennast ka selle armastuse teistele edastamisele. Kristus "tõmbab mind enese poole" selleks, et ennast minuga ühendada, nõnda et ma õpiksin armastama vendi Tema enese armastusega. Veri ja vesi "Nad saavad näha seda, kelle nad on läbi torganud." Vaadakem usaldusega Jeesuse läbi torgatud külge, millest voolavad "veri ja vesi" (Jh 19:34)! Kirikuisad pidasid neid elemente ristimise ja armulauasakramendi sümboliteks. Läbi ristimisvee antakse meile tänu Püha Vaimu tegevusele ligipääs Kolmainu armastuse lähedusse. Meile meie ristimist meenutaval paastuaegsel teekonnal kutsutakse meid väljuma iseenesest, et ennast usaldava andumusega avada Isa halastavale embusele (vt. Püha Johannes Chrysostomos, Katehheesid, 3,14jj). Veri, Hea Karjase armastuse sümbol, voolab meisse eriti armulauamüsteeriumis: "Euharistia tõmbab meid Jeesuse eneseohverduse akti... me siseneme otse tema eneseanni dünaamikasse" (Entsüklika Deus caritas est, 13). Elagem siis paastuajas kui "euharistlikus" ajas, mil me Jeesuse armastust rõõmuga vastu võttes õpime seda armastust levitama iga sõna ja teoga. Vaadates nõnda "seda, kelle nad on läbi torganud" ja tema üle mõtiskledes tunneme me soovi avada oma südamed teistele, tunnistades inimese väärikusele löödud haavu; see lükkab meid võitlema eriti iga nähtuse vastu, milles näeme austuse puudumist elu vastu ja inimeste rõhumist ning leevendama nii paljude inimeste üksinduse ja mahajäetuse tragöödiat. Olgu paastuaeg igale kristlasele uuenenud kogemus meile Kristuses antud Jumala armastusest - armastusest, mida meie omakorda peame iga päev uuesti edasi andma oma ligimesele, eriti sellisele, kes kannatab kõige enam ning on puuduses. Vaid sel viisil saame me täielikult osaleda Ülestõusmispühade rõõmus. Juhtigu meid Maarja, kauni armastuse ema, sel paastuaja teekonnal, ehtsa Kristuse armastusse pöördumise teekonnal. Ma soovin teile, kallid vennad ja õed, viljakat paastuaja teekonda, edastades kiindumusega kõigile teile erilise apostelliku õnnistuse. Vatikanis, 21. novembril 2006. BENEDICTUS PP. XVI |
Angelus, 15. august 2006 |
| Pühima Neitsi Maarja Taevassevõtmise suurpüha - Castel Gandolfo Kallid vennad ja õed! Kristlik traditsioon pühitseb südasuvel ühte kõige vanemat ja esiletõusvamat Maarja püha - Neitsi Maarja Taevassevõtmise püha. Nagu Jeesus tõusis üles surnuist, tõustes oma Isa paremale käele, tõusis taevasse ka Maarja oma maapealse elu lõpus. Liturgia meenutab meile täna seda lohutust tõest ja usust, millest lauldes ülistame Teda, kes krooniti võrreldamatu hiilgusega. "Ja suur tunnustäht sai nähtavaks taevas," loeme me tänase lugemise Ilmutusteraamatust, "naine, riietatud päikesesse, ning kuu tema jalge all, ning pärg kaheteistkümnest tähest tema peas" (12:1). Selles heledalt säravas naises tundsid kirikuisad ära Maarja. Tema võidus tajuvad kristlased läbi palverändude ajaloo oma ootuse täitumist ja kindlat märki lootusest. Maarja on eeskujuks ja toetuseks kõigile usklikele: Ta julgustab meid mitte kaotama usaldust, seistes vastamisi igapäevaste raskuste ja paratamatute probleemidega. Ta veenab meid oma abis ja meenutab meile, et oluline on otsida ja püüelda "selle poole, mis on ülal, mitte selle poole, mis on maa peal" (vrdl. Kl 3:2). Sukeldudes igapäevastesse töödesse, riskeerime me uskumisega, et see maailm, milles me oleme ainult möödujad, ongi inimelu eesmärk. Ometi on Paradiis meie maapealse palverännu tõeline eesmärk. Kui erilised võivad meie päevad olla, kui need on hingestatud sellisest perspektiivist! See ongi see, mis on juhtunud pühakutega. Nende elu inimesena tunnistab, et kui keegi elab südamega, mis saab alati juhatust taevast, on tema maapealne elu elatud väärikalt, kuna see on valgustatud jumaliku armastusega igavesest tõest. Rahukuningannale, kellega koos me mõtiskleme taevalikust hiilgusest, tahaksin ma veelkord usaldada mure inimeste pärast kõigis vägivallaga vaevatud paigus kogu maailmas. Me ühineme vendade ja õdedega, kes on neil tundidel kogunenud Neitsi Maarja pühamusse Harissas, Liibanonis, et pühitseda euharistiat koos kardinal Roger Etchegaray'ga, kes sõitis Liibanoni minu erisaadikuna, et pakkuda lohutust ja tunda ühtsust sealse konflikti kõigi ohvritega ning palvetada rahu eest. Me oleme ka koos Püha Maa kirikute preestritega, kes on kogunenud Naatsareti Maarjakuulutuse Basiilikasse koos peapiiskopi Antonio Francoga, paavsti esindajaga Iisraelis ja Palestiinas, et palvetada koos samade eesmärkide eest. Minu mõtted on ka kalli Sri Lanka rahva juures, keda ohustab etnilise konflikti halvenemine; ja Iraagis, kus kohutav ja igapäevane verevalamine kõrvaldab lepituse perspektiivi. Äratagu Maarja meis kõigis mõistvaid tundeid, tahet aru saada ja soovi kooskõla järele! Paavst Benedictus XVI |
REGINA CAELI, 23. aprill 2006, 2. ülestõusmisaja pühapäev |
| BENEDICTUS XVI Püha Peetruse väljak 2. ülestõusmisaja pühapäev, 23. aprill 2006 Kallid vennad ja õed! Tänasel pühapäeval jutustab Johannese evangeelium, kuidas ülestõusnud Jeesus ilmub jüngritele, kes olid kinniste uste taga viimse õhtusöömaaja toas "nädala esimesel päeval" (Johannes 20,19) ja samas kohas veel "kaheksa päeva hiljem" (Johannes 20,26). Juba algusest peale hakkasid kristlased elama nädalases rütmis, mille kõrghetkeks oli kohtumine ülestõusnud Issandaga. Seda on rõhutatud ka Vatikani Teise Kirikukogu konstitutsioonis pühast liturgiast, milles märgitakse, et Kirik oma apostellikes traditsioonides pühitseb paasamüsteeriumi päeval, mida nimetame "Jumala päevaks" ehk pühapäevaks. Evangelist meenutab, et mõlemates ilmutustes näitas Kristus jüngritele ristilöömise haavu, mis on nähtavad ja puudutavad ka tema ülestõusnud ihul (vt. Johannes 20, 20.27). Need pühad haavad kätes, jalgades ja küljel on usu, lootuse ja armastuse ammendamatud allikad, millest igaüks võib juua, eelkõige hinged, kes kõige enam jumaliku halastuse järgi janunevad. Jumala teenija Johannes Paulus II, hinnates ühe alandliku õe, püha Faustina Kowalska vaimset kogemust, soovis, et ülestõusmisaja teine pühapäev oleks pühendatud eriliselt Jumala halastusele ja ettehooldus tahtis, et ta sureks sellesama pühapäeva eelõhtul (Jumaliku Halastuse kätes). Jumala halastus asetses minu armastatud eelkäija pontifikaadi keskmes. Meenutagem eelkõige entsüklikat "Dives in Misericordia" aastast 1980, ja Jumala Halastuse pühamu rajamist Krakowisse aastal 2002. Sõnades, mida ta sellel puhul ütles, võib näha kokkuvõtvalt tema magisteeriumi, milles Jumala halastus ei oma teisejärgulist rolli, vaid kuulub kristliku usu ja palveelu keskmesse. Pühim Neitsi Maarja, Kiriku ema, kelle poole me pöördume nimega Regina Caeli, aidaku kõikidel kristlastel elada pühapäeva selle täiuses kui iganädalast ülestõusmispüha. Aidaku ta meil tunnetada ülestõusnud Kristusega kohtumise ilu ja juhatagu ta meid Kristuse halastava armastuse lättele, et meist võiks saada rahu apostlid. Peale Regina Caeli palvet tervitas püha isa veel kõiki idariituse kirikuid, kes Julianuse kalendri järgi pühitsesid 23. aprillil ülestõusmispühapäeva. |
Paavsti 29. märtsi üldaudients A.D. 2006 |
| BENEDICTUS XVI Üldaudients Kallid Vennad ja Õed Apostellikule teenistusele rajatult elab Kirik - lihaks saanud Jumala Poja poolt kokku kutsutud kogukond - läbi aegade, rajades ning toites osadust Kristuses ja Vaimus, milleks on kutsutud igaüks ning milles igaüks võib kogeda Isa poolt antud lunastust. Kaksteist apostlit - nagu ütles Peetruse kolmas järglane Paavst Clementinus esimese sajandi lõpus - kindlustasid, et neil oleks järglasi (vrdl. 1 Clementius 42, 4) ja neile usaldatud missioon jätkuks ka pärast nende surma. Läbi sajandite on õigusjärgsete karjaste juhtimise all organiseerunud Kirik jätkanud elu maailmas osaduse müsteeriumina, peegeldades teatud viisil Kolmainsuse osadust, Jumala enda müsteeriumi. Apostel Paulus mainib seda ülimat kolmainsuslikku allikat juba siis, kui ta soovib oma kristlastele: "Issanda Jeesuse Kristuse arm, Jumala armastus ja Püha Vaimu osadus olgu teie kõikidega!" (2 Kr 13:13). Need sõnad kordavad ilmselt osa vastsündinud Kiriku jumalateenistusest ning näitavad selgelt, kuidas Püha Vaimu poolt loodavas osaduses realiseerub ning väljendub Isa armastuse tasuta and Jeesuses Kristuses. See tõlgendus, mis põhineb teksti poolt loodaval otsesel seosel kolme genitiivi vahel ("Issanda Jeesuse Kristuse arm, Jumala armastus ja Püha vaimu osadus"), esitab "osadust" kui Vaimu konkreetset andi, Jumal-Isa armastuse ning Issanda Jeesuse poolt pakutava armu vilja. Pealegi aitab vennalikku osadust rõhutav kontekst meil näha Püha Vaimu koinonias mitte vaid pea-aegu individuaalset osalust jumalikus elus (justkui igaüks oleks omaette), vaid loogiliselt ka "osadust" usklike vahel, mida sisendab Vaim ise selle osaduse looja ja peamise täideviijana (vrdl. Fl 2:1). Võib kinnitada, et arm, armastus ja osadus, mis on vastavalt seotud Kristuse, Isa ja Vaimuga, on ühe, meie lunastusele suunatud, jumaliku tegevuse erinevad aspektid ning see tegevus loob Kiriku ning teeb Kirikust - nagu kolmandal sajandil ütles Püha Cyprianus - "rahvahulga, mille on kokku kogunud Isa, Poja ja Püha Vaimu ühtsus" ("De Oratione Dominica," 23: PL 4, 536, tsiteeritud "Lumen Gentium," 4). Arusaama osadusest kui osalusest Kolmainu elus valgustab eriti jõuliselt Johannese Evangeelium, kus armastuse osadus, mis ühendab Poja Isaga ning inimestega, on samal ajal ka selle vennaliku ühtsuse eeskujuks ja allikaks, mis peab jüngreid omavahel ühendama: "armastage üksteist, nagu mina olen armastanud teid!" (Jh 15:12; vrdl. 13:34). "Et nemadki oleksid meis" (Jh 17: 21,22). Sellest tulenevad inimeste osadus Kolmainu Jumalaga ning inimeste osadus omavahel. Maise palverännu jooksul saab jünger läbi osaduse Pojaga juba osaleda Tema ja Isa jumalikus elus: "Meie osadus on osadus Isaga ja tema Poja Jeesuse Kristusega" (1 Jh 1:3). Selline elu osaduses Jumala ja üksteisega on Evangeeliumi kuulutamise tõeline lõppeesmärk, kristlusesse pöördumise lõppeesmärk: "Mida me oleme näinud ja kuulnud, seda me kuulutame ka teile, et teilgi oleks osadus meiega" (1 Jh 1:3). Seega pole võimalik osadeks lahutada seda topeltosadust Jumalaga ja meie vahel. Mil iganes hävitatakse osadus Jumalaga, see tähendab osadus Isa, Poja ja Püha Vaimuga, hävib ka meievahelise osaduse juur ja allikas. Ning nagu me oleme kuulnud ei saa ka osadus Kolmainu Jumalaga olla elav ja tõeline kui me ei ela osaduses ükteisega. Astugem veel üks samm edasi. Osadus - Püha Vaimu vili - saab toitu Armulaualeivast (vrdl 1 Kr 10:16-17) ning väljendub - justkui tulevast maailma ette aimates - vennalikes suhetes. Armulauas toidab Jeesus meid, ühendab meid enese, Isa ja Püha vaimuga ning omavahel ja see maailma hõlmav ühtsuse võrgustik on tulevase maailma etteaimdus meie ajastul. Kuna osadus on tuleviku etteaimdus, on tegu anniga, millel on ka väga reaalsed tagajärjed; see paneb meid meie üksindusest ja meie eneste piiratusest väljuma ning lubab meil osaleda armastuses, mis ühendab meid Jumala ja üksteisega. Selle anni suurejoonelisuse mõistmiseks piisab vaid sellest, kui meenutame konflikte ja lahkarvamusi, mis mõjutavad suhteid üksikisikute, inimrühmade ning tervete rahvaste vahel. Ning kui jääb puudu ühtsuse annist Pühas Vaimus, siis on Inimkonna jagunemine vältimatu. "Osadus" on tõesti hea uudis; see on abinõu, mille Issand on andnud kõiki tänapäeval ähvardava üksilduse vastu; see on kallihinnaline and, mis laseb meil tunda ennast omaks võetuna ning armastatuna Jumalas, tema Kolmainu nimel kokku kogutud Rahva ühtsuses; see on valgus, mis laseb Kirikul särada rahvaste hulgas ülendatud märgina: "Kui me ütleme: 'Meil on osadus temaga', kuid käime pimeduses, siis me valetame ega tee tõtt. Aga kui me käime valguses, nõnda nagu tema on valguses, siis on meil osadus omavahel" (1 Jh 1:6-7). Seega näitab Kirik ennast (kõigi ajaloo jooksul Kirikut iseloomustanud inimlike nõrkuste kiuste) imelise armastuse loominguna, mis ehitati üles selleks, et Kristust kuni aegade lõpuni lähendada igale mehele ja naisele, kes temaga tõeliselt kohtuda soovib. Ning Kirikus on Issand jätkuvalt meie kaasaegne. Pühakiri ei kuulu minevikku. Issand ei räägi minevikus, ta räägib olevikus, ta räägib meiega täna, annab meile valgust, juhatab meid eluteele, kingib meile vendluse ning valmistab sel viisil meid ette ja avab meid valgusele. Tõlge: neitsimaarja.ee |
Paavst Benedictus XVI sõnad Püha Roosipärja palve lõpetuseks Johannes Paulus II 1. surma-aastapäeval |
 BENEDICTUS XVIPüha Peetruse väljak 2. aprill 2006 Kallid Vennad ja Õed! Me oleme kogunenud sel meie kalli Johannes Paulus II surma esimese aastapäeva õhtul, et viia läbi see Rooma diötseesi poolt organiseeritud mariaanlik palvus. Ma tervitan kõiki teid, kes te olete siin Püha Peetruse väljakul, alates kardinal-vikaar Camillo Ruinist ja abipiiskoppidest; minu mõtetes on kardinalid, piiskopid, preestrid, religioossete ordude liikmed ning kõik ilmikud, eriti noored. Tõepoolest terve Rooma linn on kogunenud siia selle liigutava mõtisklustele ja palvele pühendatud kohtumise puhuks. Minu eriline tervitus on suunatud Kardinal Stanislaw Dziwiszile, Krakowi metropoliit-peapiiskopile, kes on meiega videoühenduses ning kes aastaid oli kadunud paavsti truu kaastööline. Juba aasta on möödunud Jumalasulase Johannes Paulus II surmast, mis leidis aset peaaegu selsamal kellaajal - 21.37 -, kuid mälestus temast on endiselt iseäranis elav nagu näitab neil päevil üle maailma kavas olevate tseremooniate hulk. Ta on jätkuvalt kohal meie mõtetes ja südametes; ta annab meile endiselt edasi oma armastust Jumala ning inimeste vastu; ta inspireerib jätkuvalt kõiki, aga eriti noori, innustuma heast ning leidma julgust järgida Jeesust ning tema õpetusi. Kuidas kokku võtta selle silmapaistva paavsti evangeelset tunnistust? Üritan teha seda kahe sõnaga: "ustavus" ja "pühendumus"; täielik ustavus Jumalale ning piirideta pühendumus oma missioonile üleilmse Kiriku Karjasena. Ustavus ja pühendumus, mis olid veelgi veenvamad ja liigutavamad viimastel kuudel, kui ta eneses kehastas seda, mida kirjutas 1984. aastal apostellikus kirjas "Salvifici Doloris": "kannatus on maailmas olemas selleks, et vallandada armastust, et sünnitada armastuse tegusid ligimese heaks, et muundada kogu inimtsivilisatsioon 'armastuse tsivilisatsiooniks'" (Nr. 30). Tema haigus, millele ta vapralt näkku vaatas, pani kõiki pöörama suuremat tähelepanu inimlikule valule, kõigile füüsilistele ja hingelistele valudele; ta andis kannatusele väärikuse ja väärtuse, näidates, et inimene ei ole väärtuslik mitte oma teovõime või välimuse tõttu vaid iseenese pärast, sellepärast, et Jumal on ta loonud ning teda armastanud. Meie armastatud Johannes Paulus II ei väsinud oma sõnade ja þestidega juhtimast maailma tähelepanu sellele, et kui inimene lubab Kristusel end omaks võtta, ei ole tagajärjeks tema inimsuse rikkalikkuse kärbumine; kui ta armastab Teda kogu oma südamest, ei ole tal millestki puudus. Vastupidi, kohtumine Kristusega teeb meie elu vaid erutavamaks. Just sellepärast, et ta lähenes palves, mõtisklustes, tõe ja ilu armastuses üha Jumalale, suutis meie armastatud Paavst teha enesest kaasränduri igaühele meist ning rääkida mõjuvõimsalt isegi nendele, kes on kristlikust usust kaugel. Tema Isa Kotta naasmise esimese aastapäeva puhul on meid täna õhtul kutsutud taas edasi kandma seda vaimset pärandit, mille ta meile jättis. Ta ärgitab meid muu hulgas elama väsimatult Tõtt otsides, kuna vaid see võib meie südameid rahuldada. Ta julgustab meid, et me ei tunneks hirmu vaid järgneksime Kristusele, et kõigini viia Evangeeliumi kuulutus, mis on juuretiseks vennalikumale ja solidaarsemale inimkonnale. Aidaku Johannes Paulus II taevast meil jätkata meie teekonda Jeesuse kuulekate jüngritena, et me võiksime - nagu talle endale meeldis noortele öelda - olla "koidu vahimehed" selle kolmanda kristliku aastatuhande alguses. Sel põhjusel kutsume me appi Maarjat, Lunastaja Ema, kelle vastu ta alati tundis hella andumust. Nüüd pöördun ma Poola usklike poole, kes on meiega ühenduses. [poola keeles] Olgem vaimus ühendatud poolakatega, kes on palvuseks kogunenud Krakowis, Varssavis ja teistes kohtades. Johannes Paulus II mälestus on meie hulgas elus ning tema vaimse kohaloleku tunne ei ole hajunud. Olgu mälestus sellest erilisest armastusest, mida ta tundis oma kaasmaalaste vastu, alati teile valguseks teel Kristuse poole. "Jääge tugevaks usus." Ma õnnistan teid südamest. [itaalia keeles] Nüüd edastan südamest õnnistuse kõigile. |
Angelus 2. aprillil 2006 |
 BENEDICTUS XVIANGELUS Püha Peetruse väljak Paastuaja 5. pühapäev, 2. aprill 2006 Kallid Vennad ja Õed! Eelmise aasta 2. aprillil, samasugusel päeval nagu täna, neil samadel tundidel, elas meie armastatud Paavst Johannes Paulus II läbi viimast faasi oma maises palverännakus, usu, armastuse ja lootuse palverännakus, mis jättis sügava jälje Kiriku ja kogu inimkonna ajaloole. Tema surmaheitlus ja surm olid justkui Püha Paasatriduumi pikendus. Me kõik mäletame pilte tema viimasest Ristiteest Suurel Reedel: suutmata minna Kolosseumi jälgis ta krutsifiksi käes hoides seda oma kabelist. Siis, Ülestõusmispühapäeval, edastas ta oma õnnistuse "urbi et orbi" vaid oma käeliigutusega, suutmata sõnu välja öelda. See oli valusaim ning liigutavaim õnnistus, mille ta jättis meile suurima tunnistusena meelekindlusest viia lõpuni täide oma missioon. Johannes Paulus II suri nagu ta oli elanud, hingestatud usu alistamatu julgusega, andudes Jumale ning usaldades ennast Pühima Maarja hoolde. Täna õhtul meenutame me teda mariaanliku palvusega Püha Peetruse väljakul, kus ma homme pühitsen tema eest Püha Missat. Aasta pärast tema lahkumist maa pealt Isa kotta võime enestelt küsida: milline on see pärand, mille jättis meile see silmapaistev paavst, kes juhtis Kiriku kolmandasse aastatuhandesse? Tema pärand on mõõtmatu, kuid tema väga pika pontifikaadi sõnumit võiks võtta kokku sõnadega, millega ta ise siin, Püha Peetruse väljakul, soovis sisse juhatada oma pontifikaati 22. oktoobril, 1978. aastal: "Avage uksed Kristusele!" Seda unustamatut üleskutset kehastas Johannes Paulus II kogu oma isikuga ning terve tema kanda oleva Peetruse järglase missiooniga, eriti oma erakordse apostoolsete reiside kavaga. Külastades riike üle kogu maailma, kohtudes rahvahulkade, kiriklike kogukondade, valitsusjuhtide ja usujuhtidega ning seistes silmitsi erinevate sotsiaalsete olukordadega, tegi ta oma esimesi sõnu kinnitava unikaalse ning tähendusrikka liigutuse. Ta kuulutas alati Kristust ning asetas Ta kõigi ette kui vastuse inimeste ootustele - vabaduse, õigluse ning rahu ootustele - nagu seda oli teinud Teine Vatikani Kirikukogu. Talle meeldis korrata, et Kristus on inimese Lunastaja, iga inimese ning kogu inimkonna ainus Päästja. Tema elu viimastel aastatel võttis Issand temalt vähehaaval kõik, et nõnda ta täielikult enesega sarnastada. Ning kui ta ei suutnud enam reisida ja hiljem isegi mitte kõndida ning lõpuks enam ka mitte rääkida, jäi tema viipest, tema kuulutusest alles vaid kõige olulisem: lõpuni enesest andmine. Tema surm oli järjekindla usutunnistuse täitumine, mis puudutas paljude hea tahtega inimeste südameid. Johannes Paulus II lahkus meie juurest laupäeval, päeval mis on eriti pühendatud Maarjale, kelle vastu ta tundis pojalikku andumust. Me palume nüüd taevast Jumalaema, et ta aitaks meil hoida aardena kõike seda, mida andis ja õpetas meile see suur paavst. |
Teine peatus. Ma pean võtma oma risti |
 Minu koorem on mu rist - see, kus ma ka kannatasin ja surin. Kas ma peaksin needma seda ränkrasket ristipuud ja neid, kes selle minu peale panid? Ei. Rist ise pole ei halb ega hea. Ainult minu vastus otsustab, kas see on lunastus või häving.Sinulgi tuleb kanda oma kannatuse ja surma ristipuud. Sa sündisid koos puudustega, mida Sa võid küll kontrollida, kuid millest ei saa lahti. Sul on saatuslikke vigu, mis põhjustavad valu ja piina. Sa tahad olla hea, kannatlik ja mõistev, kuid leiad aegajalt, et oled väiklane, kannatamatu ja küüniline. Aga Sa ei tohi ennast ega oma piiratust põlata. Siis satud justkui sohu, mis tõmbab Sind üha sügavamale. Minu risti ei pannud minu peale üksnes Pilatus ja Rooma sõdurid. Juba see oli minu rist, et ma võtsin teha oma Isa tööd ja sain inimeseks. Sinu rist on samasugune. See on meelevald - olla inimene. Küsimus pole mitte selles, et elu toob kaasa ristikannatusi, vaid selles, kuidas Sa neisse suhtud. Ma võtsin omaks inimloomuse. Sina pead omaks võtma oma inimloomuse. Ristile vastupanu viib enese ja teiste vihkamise ja kibestumiseni. Mõni puu on terasest tugavam, sest ta paindub. Õpi painduma. Õpi tarkust olla võidukas hoolimata oma ristist, vaid just tänu ristile. |
Neljas peatus. Ma kohtan oma kurba ema |
 Ma nägin äsja Maarjat. Soovisin hetkeks, et oleksin pääsenud sellest kohtumisest, mis oli põgus, kuid valu täis. Kas ma tahtsin varjata oma surmaheitlust tema eest, arvates, et ta pole piisavalt tuge, et seda näha?Kas Sinagi püüad oma lähedaste eest kõrvale hoida, kui elad raskustes ja nemad Sinu eest? Mõni varjab kogu elu sisimat "mina" ema, isa, õdede-vendade, abikaasa või laste eest. Kõige lõpus see enam ei õnnestu, sest surm näitab Su lähedastele Sinu nõrkust, nagu ei miski muu kogu Su elu jooksul. Miks oodata surma või meeleheidet selleks, et kohtuda oma lähedastega? Jaga nendega oma sügavaimaid tundeid, rõõme, hirme ja õnnetusi, enne kui see võimalus kaob. Kui tihti Sa ei ava end oma lähedastele siis, kui juhtub õnnetus. See pole kunagi kerge. Ma tean - Sa tahad, et nad näeksid Sind parimast küljest, justnagu mina tahtsin, et Maarja näeks mind. Ma ei tahtnud, et ta näeks mind nii abituna. Korraks ma alahindasin Maarjat ja kaotasin silmist oma Isa armu. Nii nagu Tema annab Sulle armu kohata lähedasi, kui kogu lootus näib olevat kadunud, annab Ta neile armu toime tulla mite ainult Sinu kannatustega, vaid ka endi omadega. |
Üheksas peatus. Ma nõrken kolmandat korda |
 Ma ei tunne kahetsust oma kukkumise pärast. Mu jõud oli otsas. Ma ei tahtnud kukkuda ja ma ei tahtnud püsti jääda. Ma lihtsalt kukkusin. Seekord pidin nad mind püsti aitama. Ma ei suutnud ise tõusta.Võibolla ühel päeval nõrked ka Sina kolmandat korda ja Sul pole jõudu tõusta. Teised peavad Sind üles aitama. Ära heida selle pärast meelt. See ei tähenda, et oled nüüd vähem inimene. Ära lase kõrvalseisjatel võtta oma viimast väärikust, kui Sa lamad maas. "Mis kasu minust enam kellelegi on," küsid ehk, kui teised Sind üles korjavad. Kui talud oma nõrkust armastusega, teed endaga imet, nagu kõik teisedki loodud olendid. Sa muudad end minu sarnaseks. Siiski selles elus ei või Sa saada minu sarnaseks päris mitmes asjas. Sul ei saa olla seda väge, mis minul. Sul ei saa olla seda teadmist, mis minul. Sul ei saa olla seda tarkust, mis minul. Kuid Sa võid saada minu sarnaseks selle armastuse poolest, mida sa näitad, kui oled abitu ja nõrk. |
Kümnes peatus. Mul võetakse riided seljast |
 Kui nad mul riided seljast kiskusid, tegi see haiget, sest kuivanud veri oli kleepinud need mu keha külge. Kuid see ei puudutanud minu olemust. Seekord ei püüdnud ma millestki kinni hoida. Ma olin tühi.Ma tahan, et Sa teaksid täpselt, mida tegelikult tähendab riiete äravõtmine, ja, et Sa elaksid läbi selle tähenduse. Minu elu inimesena oli enese tühjaks tegemine, et mu Isa võiks mind täita. Sinu elu peab olema sellesarnane. Riided on midagi väga isiklikku. Osutad vastupanu, kui neid tahetakse Sinult ära võtta. Kuid riided on vaid osa Sinu välisest olemusest ja väljendavad pigem seda, mitte Sinu vaimu. Mida rohkem Sa klammerdud oma välise loomuse külge, seda enam mähid end ümber riiete, mis kõik ühel päeval maha kistakse. Surm on Sinu isiksuse lõpp, ja kõigi eluajal ehitatud kuningriikide lõpp. Kui oled päev-päevalt iseendale surnud, ei tee surmahetkel maapealsest elust loobumine enam nii palju valu. Nagu minagi, ei püüa Sa enam riietest kinni hoida, kui neid Su seljast kistakse. |
Kolmeteistkümnes peatus. Mind võetakse ristilt maha |
 Kõik hääled on vaikinud. Maarja ja mõned truud õpilased võtavad mind ristilt maha. Nad ei lausu midagi. Nad ei tee midagi, ainult hoiavad mu elutut keha, nende südames on valu. Kõik on vaikne. Sulle on võibolla õpetatud, et minu õpilane olla tähendab alati tegutseda. Mida rohkem Sa püüad muuta iseennast, Kirikut ja maailma, seda parem. On aegu, mil tuleb tegutseda, kuid hoopis olulisem on aeg, mil pead vaikima ega või teha midagi muud, kui et olla koos minuga, valu südames. Nagu Maarja ja ustavad õpilased pärast mu ristilöömist. Ma palusin, et mõned mu apostlid oleksid koos minuga, kui ma Õlimäel kannatasin. Kuid nad olid nii väsinud rääkimisest, rändamisest, tulevikuplaanidest ja muredest, et jäid peagi magama. Mitte ühelgi neist ei jätkunud jõudu olla koos minuga. Kui tihti on seda juhtunud kõigi aegade jooksul! Pärast mu ristilöömist valvasid ja ootasid õpilased vaikselt. Mõned neist olid mulle nüüd lähemal kui kunagi varem. Kas ma pean surema selleks, et Sa kuulaksid ja armastaksid mind vaikuses? |
Paavst Benedictus XVI läkitus paastuajaks 2006 |
 "Aga rahvahulka nähes hakkas tal neist hale" (Matteuse 9:36)Kallid vennad ja õed! Paastuaeg on aeg, mis on pühendatud palverännakule Tema poole, kes on halastuse allikas. See on palverännak, millel Tema kõnnib koos meiega läbi meie viletsuse kõrbe, toetades ja toites meid teel Ülestõusmispühade suure rõõmu poole. Isegi selles "pimedas orus", millest räägib psalmist (psalm 23:4), kus kiusaja ärgitab meid meelt heitma või panema tühja lootust meie oma kätetööle, on Jumal meiega, et meie üle valvata ja meid toetada. Jah, isegi täna kuuleb Issand rahvahulkade karjet, kes igatsevad rõõmu, rahu ja armastuse järele. Nagu igal teiselgi ajastul, tunnevad nad end mahajäetuina. Kuid ometi isegi keset viletsust, üksindust, vägivalda ja nälga, mis vahet tegemata puudutab lapsi, täiskasvanuid ja vanureid, ei luba Jumal pimedusel võimust võtta. Minu kallis eelkäija Paavst Johannes Paulus II ütles, et on olemas "jumalik piir kurjusele" ning see piir on halastus ("Mälu ja Identiteet," lk. 19jj.). Selliste mõtetega olen ma selle sõnumi teemaks valinud Evangeeliumi teksti: "Aga rahvahulka nähes hakkas tal neist hale" (Matteuse 9:36). Selles valguses sooviksin peatuda teemal, mille üle tänapäeval palju vaieldakse: arengu küsimusel. Ka praegu püsib Kristuse kaastundega täidetud pilk inimestel ja rahvastel. Ta vaatab neid, teades, et jumalikku "plaani" kuulub nende kutsumus lunastusele. Jeesus teab, mis ohustab seda plaani ning tal hakkab rahvahulgast kahju. Ta teeb valiku kaitsta neid huntide eest isegi oma elu hinnaga. Jeesuse pilk puudutab inimesi ning rahvahulki ning ta toob nad kõik Isa ette, pakkudes ennast lunastusohvriks. Sellest paasatõest valgustatuna teab Kirik, et kui me tahame soodustada arengut kogu täiuses, peab meie pilk inimkonnal võtma mõõtu Kristuse pilgust. Tegelikkuses ei ole võimalik vastust inimeste materiaalsetele ja sotsiaalsetele vajadustele eraldada nende sügavaimate südamesoovide täitmisest. Tänapäeva kiiresti muutuvas maailmas, kus meie vastutus vaeste ees muutub üha selgemaks ja pakilisemaks, tuleb seda eriti rõhutada. Minu auväärne eelkäija paavst Paulus VI kirjeldas arengumaade skandaalset olukorda kui karjuvat ülekohut kogu inimkonna suhtes. Nõnda mõistis ta entsüklikas "Populorum Progressio" hukka "materiaalsete vajaduste täitmatajäämise nende jaoks, kellel puudub minimaalseltki eluks vajalik; nende moraalsed puudujäägid, keda sandistab isekus" ning "rõhuvad sotsiaalsed struktuurid, mis tulenevad kas omandiõiguse või võimu kuritarvitamisest, töötajate ekspluateerimisest või ebaõiglastest tehingutest" (ibif., 21). Sellise kurjuse vastumürgina pakkus Paulus VI välja mitte ainult "suurema lugupidamise teiste väärikuse vastu, pöördumise vaesuse vaimu poole, koostöö ühise heaolu nimel, soovi rahu järele," vaid ka "ülimate väärtuste ning Jumala kui nende allika ja sihtpunkti tunnustamise inimeste poolt" (ibid.). Samas vaimus jätkates ütleb paavst, et kõige üle aga kõrgub "usk, Jumala and, mille inimese hea tahe vastu võtab, ning ühtsus Kristuse armastuses" (ibid.). Seega sunnib Kristuse pilk rahval meid jaatama selle "täiusliku humanismi" tõelist sisu, millest Paulus VI sõnul koosneb "inimese ja kõigi inimeste terviklik ja igakülgne areng" (ibid., 42). Sel põhjusel ei seisne Kiriku esmane panus inimkonna ja rahvaste arengusse lihtsalt materiaalsete vahendite ja tehniliste lahendite pakkumises. Pigem koosneb see Kristuse tõe kuulutamisest, kes kasvatab südametunnistust ning õpetab, milline on inimese ja töö tõeline väärikus; see tähendab kultuuri edendamist, mis vastab tõeliselt kõigile inimkonna küsimustele. Ükskõiksus ja enesekesne isolatsioon nii paljusid inimesi puudutava vaesuse väljakutsega silmitsi seistes on täielikuks kontrastiks Kristuse pilgule. Paastumine ning almuste andmine, mida Kirik paastuajaks eriti soovitab, on sobivaks viisiks, kuidas me võime selle pilguga ühineda. Pühakute eeskujud ning Kiriku misjonitegevuse pikk ajalugu pakuvad väärtuslikke vihjeid selle kohta, kuidas kõige tõhusamalt arengut toetada. Isegi sellel ülemaailmse vastastikuse sõltuvuse ajastul on selge, et mitte ükski majanduslik, sotsiaalne või poliitiline kava ei suuda asendada seda enese teisele andmist, mille läbi väljendub armastus. Need, kes tegutsevad Evangeeliumi loogika kohaselt elavad usus kui sõpruses Lihakssaanud Jumalaga ning kannavad nagu Temagi oma ligimeste materiaalsete ja vaimsete vajaduste koormat. Nende jaoks on see ammendamatu müsteerium, mis on väärt lõputut hoolt ning tähelepanu. Nad teavad, et see, kes ei anna Jumalat, annab liiga vähe; nagu õnnis Kalkutta Teresa sageli märkis on kõige suurem vaesus mitte tunda Kristust. Seega peame me aitama teistel leida Jumalat Kristuse halastavas näos. Sellise perspektiivita puudub tsivilisatsioonil kindel alus. Tänu Pühale Vaimule kuulekatele meestele ja naistele on Kirikus tekkinud palju heategeva töö vorme, mille eesmärgiks on arengut soodustada: haiglad, ülikoolid, kutsekoolid ja väikefirmad. Sellised algatused näitavad üles Evangeeliumi poolt puudutatud inimeste ehtsat humanitaarset muret, mis läheb kaugemale kõigist teistest sotsiaalhoolekande vormidest. Need headtegevad ettevõtmised näitavad teed, kuidas saavutada üleilmastumist, mis keskendub inimkonna tõelisele heaolule ning seega ka teed, mis viib ehtsa rahuni. Kirik, kellel nagu Kristusel hakkab rahvahulkadest hale, peab täna oma kohuseks paluda poliitilisi liidreid ning neid, kelle kätes on majanduslik ja finantsvõim, et nad soodustaksid arengut, mis põhineb iga mehe ja naise väärikuse austamisel. Oluline lakmustest nende jõupingutuste edukuse hindamiseks on usuvabadus, mida ei saa mõista vaid vabadusena Kristust kuulutada ja pühitseda, aga ka võimalusena aidata kaasa sellise maailma ülesehitustööle, mida elavdab armastus. Selliste jõupingutustega peab kaasas käima ka inimese sügavaimatele muredele vastust pakkuvate ehtsate relgioossete väärtuste keskse rolli tunnustamine ning inimese isiklikule ja ühiskondlikule vastutusele eetilise motivatsiooni pakkumine. Just selliste kriteeriumite alusel peaksid kristlased poliitiliste juhtide programme hindama. Me ei saa eirata tõsiasja, et ajaloo jooksul on ennast Jeesuse jüngriteks pidavad inimesed palju vigu teinud. Sageli on nad tõsiste probleemidega silmitsi seistes mõelnud, et nad peaksid esmalt seda maailma parandama ning alles hiljem teisele maailmale mõtlema. Oli suur kiusatus uskuda, et pakiliste vajadustega silmitsi seistes on esimeseks kohuseks muuta väliseid struktuure. Tagajärjeks oli, et mõnede inimeste jaoks sai kristlusest omamoodi moraaliõpetus ning "uskumine" asendati "tegemisega". Seega oli igati õige minu õnnistatud eelkäija paavst Johannes Paulus II märkus: "Tänapäeval on kiusatus taandada kristlus pelgalt inimlikule tarkusele, heaolu pseudoteadusele. Meie tugevalt ilmalikustunud maailmas on toimunud `järk-järguline lunastuse ilmalikustumine`, nõnda et püüeldakse inimese heaolu poole, kuid see inimene on poolik. ... Meie aga teame, et Jeesus tuli tooma terviklikku lunastust" ("Redemptoris Missio," 11). Paastuaeg asetab meie ette just selle tervikliku lunastuse, näidates suunda Kristuse võidu poole kõige kurja üle, mis meid rusub. Pöördudes Taevase Isa poole, pihisakramendi läbi Tema halastust kogedes avastame me pilgu, mis meid sügavalt läbi uurib ning annab rahvahulkadele ning igaühele meist uue elu. See taastab usalduse nendes, kes ei alistu skeptitsismile, avades nende ees igavese õndsuse väljavaate. Läbi ajaloo ei puudu Tema armastuse särav tunnistus isegi siis, kui vihkamine tundub olevat ülekaalus. Me usaldame oma paastuaegse rännaku Maarja, "lootuse elava allika" (Dante Alighieri, "Paradiis", XXXIII, 12) kätesse, et ta võiks meid juhtida oma Poja juurde. Ma usaldan tema kätesse eriti rahvahulgad, kes kannatavad vaesuse all ning hüüavad abi, toetuse ja mõistmise järele. Selliste mõtetega annan ma südamlikult teile kõigile erilise apostelliku õnnistuse. Vatikanis, 29. september, 2005 BENEDICTUS PP. XVI Tõlge: neitsimaarja.ee - Erilised tänud Beritile |
Angelus kristliku ühtsuse palvenädalal, 22. jaanuaril 2006 |
 BENEDICTUS XVIPüha Peetruse väljak 22. jaanuar 2006 Kallid vennad ja õed! Sel pühapäeval tähistame iga-aastaselt 18.-25. jaanuaril toimuva Kristliku Ühtsuse Palvenädala keskpunkti. See eelmise sajandi algul sündinud algatus on läbi teinud positiivse arengu ja esitleb üha enam oikumeenilist ideed, milles kristlased üle maailma erinevatest konfessioonidest palvetavad ja mõtisklevad sama piibliteksti üle. Selle aasta läbiv teema on valitud Matteuse evangeeliumi 18. peatükist, juhatades meid nende Jeesuse õpetuste juurde, mis rõhutavad tema jüngrite ühtsust. Muuhulgas kinnitab see: "Tõesti, ma ütlen teile, mis te iganes kinni seote maa peal, on seotud ka taevas, ja mis te iganes lahti päästate maa peal, on lahti päästetud ka taevas. Tõesti, taas ma ütlen teile, kui iganes maa peal kaks teie seast on ühel meelel mingi asja suhtes, mida nad iganes paluvad, siis nad saavad selle minu Isa käest, kes on taevas" (Matteus 18:19-20). Nendes Issanda Jeesuse sõnades on palju usaldust ja lootust! Eriti kutsuvad need kristlasi paluma koos Jumalat täieliku ühtsuse eest nende vahel, mida südantliigutavalt tungivalt palus Isalt Kristus ise viimsel õhtusöömaajal (vrdl. Johannes 17:11, 21, 23). Saame aru, miks on nii tähtis, et meie, kristlased, anume ühtsuse andi jonnaka järjekindlusega. Kui me oma usus nii teeme, võime olla kindlad, et meie palvet võetakse kuulda. Me ei tea, kuna või kuidas, see ei olegi meile teadmiseks, kuid me ei tohi kahelda, et ühel päeval oleme "üks", nagu Poeg ja Isa on üks Püha Vaimuga. Palve ühtsuse eest on oikumeenilise liikumise hingeks, mis, tänu Jumalale, teeb edusamme kogu maailmas. Muidugi ei puudu raskused ja katsumused, kuid neil on oma vaimne kasu, nad juhivad meid kannatlikkuse ja sihikindluse poole, et kasvaks meie vennalik armastus. Jumal on armastus ja ainult siis, kui pöördume tema poole ning võtame vastu tema Sõna, saame me kõik ühineda Kristuse Müstilises Kehas. Väljend "Jumal on armastus", ladina keeles "Deus Caritas est", on minu esimese, kolmapäeval, 25. jaanuaril, Püha Pauluse pöördumispäeval ilmuva entsüklika pealkiri. Olen õnnelik, et see langeb kokku Kristliku Ühtsuse Palvenädala lõpetamisega. Sel päeval lähen ma Püha Pauluse Basiilikasse, et osaleda vespril, millest võtavad osa teiste kirikute ja kiriklike kogukondade esindajad. Las Neitsi Maarja, Kiriku Ema, kostab meie eest. [Pärast Angeluse palvet, tervitas paavst palverändureid kuues keeles. Itaalia keeles ütles ta: ] 500 aastat tagasi, 22. jaanuaril 1506 tervitas ja õnnistas paavst Julius II esimesi Ðveitsi kaardiväelasi, kes tulid Rooma tagama tema isiku ja Apostliku Palee kaitset. Nii sündis paavsti Ðveitsi kaardivägi. Meenutades seda ajaloolist sündmust, tervitan rõõmuga kõiki, kes valmistasid ette need silmapaistvad üksused, ja tänulikkuse ning tunnustuse märgiks annan neile oma südamliku ja erilise apostliku õnnistuse. [Benedictus XVI lisas inglise keeles:] Tervitan kõiki ingliskeelt rääkivaid külalisi, kes on tulnud kuulama tänast Angelust. Palugem Kristlaste Ühtsuse Palvenädalal Issandat, et kõik Tema järgijad oleksid üks, et maailm usuks (vrdl. Johannes 17:20-21). Et kõik kristlased tõhustaksid oma püüdeid olles tõe ja armastuse ehitajaiks! [Rääkides taas itaalia keeles, ütles Püha Isa: ] Mures paljude rahvusvaheliste situatsioonide pärast pöörduvad mu mõtted täna Aafrikasse, eriti aga Elevandiluurannikule, kus jätkuvad tõsised pinged maa erinevate sotsiaalsete ja poliitiliste komponentide vahel. Kutsun kõiki jätkama konstruktiivset dialoogi, et saavutada lepitust ja rahu. Usaldan need intensiooonid Püha Neitsi, keda Elevandiluuranniku elanikud nii armastavad, eestkostele. Vaata lisaks: Kristliku ühtsuse palvenädala palved Tõlge: neitsimaarja.ee |
Angelus 3. Advendi pühapäeval, 11. detsembril 2005 |
| BENEDICTUS XVI ANGELUS Püha Peetruse väljak III Advendi pühapäev, 11. detsember 2005 Armsad vennad ja õed, Pärast Püha Neitsi Maarja Pärispatuta Saamise suurpüha siseneme me neil päevil Jõulupühi ettavelmistavasse aega, ja me näeme ka siin juba ülesseatud jõulupuud. Tänapäevalikus tarbijaühiskonnas on see periood kahjuks rikutud tarbijalikust "reostusest", riskides muuta selle püha algset vaimsust, milleks on sisim meenutus, mõõdukus ja rõõm, mitte välised vahendid. On ettenägelik, et sisenedes Jõuludesse võiksime pidulikult meenutada ka Jeesuse Ema, kes paremini kui keegi teine laseb meil tundma õppida armastust ja austust Jumala Poja vastu. Laskem Tal meid saata; las Tema tunded ajendavad meid, et koos hinge südantliigutava siiruse ning avatusega endid ettevalmistada selleks, et ära tunda Jumala Poeg, Petlemma Laps, kes tuli maailma meid lunastama. Mingem palvetes koos Maarjaga ja nõustudes selle paljukorratud kutsega, et Advendiliturgia on suunatud meile alleshoidmaks ootust - valvsat ja rõõmsat ootust - Issand ei viivita: Ta tuleb, et inimesed patust vabastada. Järgides ilusat ja sügavalt juurdunud traditsiooni, ehitavad paljud pered kohe pärast Pärispatuta Saamise Suurpüha oma kodudesse Jõulusõime, et uuesti koos Maarjaga läbi elada need ärevad päevad, mis eelnesid Jeesuse sünnile. Jõulusõime ehitamine oleks lihtne, kuid efektiivne viis näidata oma usku. Jõulusõim aitab meil mõtiskleda Jumala armastuse müsteeriumi üle, mis ilmnes Petlemma groti vaesuses ja lihtsuses. Assisi püha Franciscus oli niivõrd haaratud lihakssaamise müsteeriumist, et elustas Jõulustseeni uuesti Greccios. Nüüdseks on sellest saanud vana, populaarne traditsioon, millel on siiani suur väärtus kaasaegsel evangeliseerimisel. Jõulusõim aitab meil mõista tõeliste Jõulude saladust, rääkides Kristuse alandlikust ja tänulikust headusest, kes "kuigi oli rikas, sai teie pärast vaeseks, et teie saaksite rikkaks tema vaesusest" (2Kr 8,9). Tema viletsus rikastab neid, kes võtavad selle omaks ja Jõulud toovad rõõmu ja rahu neile, kes, nagu karjased Petlemmas, võtavad kuulda Ingli sõnu: "Ja see on teile tunnustäheks: te leiate lapsukese mähitud ja sõimes magavat" (Lk 2,12). See on siiani märgiks ka meile, kolmanda aastatuhande meestele ja naistele. Ei ole teistsuguseid Jõule. Nagu tegi seda armastatud Johannes Paulus II, õnnistan ka mina neid Jeesuslapse kujukesi, mida Rooma lapsed on pannud Jõulusõimedesse oma kodudes. Koos selle õnnistusega tahaksin paluda abi Jumalalt, et kõik krislikud perekonnad valmistuksid Jõulude saabumiseks koos usuga. Las Maarja aitab meil siseneda Jõulude tõelisesse vaimsusesse. Pärast Angelust: Kolmandal Advendipühapäeval tervitan ma kõiki inglise keelt rääkivaid palverändureid ja külalisi, kes on siia kogunenud Angeluse palveks. Et me valmistume Jõulude ajal Issanda tulekuks, siis avagem rohkem oma südamed Tema armule ja lootusele, mis väljendub Evangeeliumis. Et teie ja teie perekonnad oleksid avatud Jumala rõõmu ja rahu õnnistusele. Soovin teile kõigile ilusat pühapäeva ja ilusat Advendiaega. tõlge: neitsimaarja.ee |
21. AUGUST 2005, MISSA MARIENFELDIL |
 XX ÜLEMAAILMSED NOORTEPÄEVAD KÖLNISPÜHA MISSA TEMA PÜHADUSE PAAVST BENEDICTUS XVI JUTLUSKöln, Marienfeld pühapäeval, 21. augustil, 2005 Enne Missat ütles Paavst järgmist: Kallis kardinal Meisner, Ma tahaksin teid, kallid vennad piiskopid, tänada nende liigutavate sõnade eest, millega te minu poole pöördusite ning mis nõnda sobilikult meid Püha Missa sisse juhatasid. Ma oleksin soovinud "paavstiautoga" kogu territooriumil ringi sõita ning olla igaühele teist lähemal. Kahjuks on see osutunud võimatuks, kuid ma annan oma südamepõhjast tulevad tervitused üle igaühele teist. Issand näeb ja armastab igat inimest isiklikult ning me oleme kõik üksteise jaoks elav Kirik; tänagem Jumalat selle hetke eest, mil ta annab meile oma kohalolu müsteeriumi ja Temaga osaduses olemise võimaluse anni. Me kõik teame, et me oleme ebatäiuslikud, et me ei ole võimelised olema talle sobiv koda. Selletõttu alustagem Püha Missat mediteerides ning tema poole palvetades, et ta võtaks ära selle, mis meid temast lahutab ning mis eraldab meid üksteisest ja et ta annaks meile võime lähemalt tutvuda pühade müsteeriumidega. *** Kallid noored sõbrad, Eile õhtul tulime me kokku Püha Hostia juuresolekul, milles Jeesusest saab meie jaoks leib, mis hoiab meid ülal ning toidab meid (vrdl. Jh 6,35), ning selles hetkes alustasime me oma sisemist adoratsioonirännakut. Euharistias peab adoratsioonist saama ühinemine. Armulaua pühitsemise ajal leiame me ennast Jeesuse "tunnist", kui kasutada Johannese evangeeliumi keelt. Armulaua läbi saab sellest Jeesuse "tunnist" meie enda tund, tema kohalolek meie keskel. Ta pühitses koos jüngritega Iisraeli paasapüha, mis mälestab Jumala vabastavat tegevust, mis juhtis Iisraeli orjusest vabadusse. Jeesus järgib Iisraeli kombetalitusi. Ta loeb leiva kohal kiitus- ja õnnistuspalve. Aga siis juhtub midagi uut. Ta tänab Jumalat mitte ainult mineviku suurte tegude eest; ta tänab Jumalat omaenda ülendamise eest, mis varsti Risti ja Ülestõusmise läbi pidi teoks saama, ning ta räägib jüngritele sõnadega, mis võtavad kokku kõik Seaduse ja Prohvetid: "See on minu ihu, mis teie eest antakse. See karikas on uus leping minu veres". Siis jagab ta leiba ja karikat ning annab neile juhtnöörid korrata tema selle hetke sõnu ja toimingut tema mälestuseks üha uuesti ja uuesti. Mis toimub? Kuidas saab Jeesus jagada oma Ihu ja Verd? Tehes leivast oma Ihu ja veinist oma Vere aimab ta ette oma surma, lepib sellega oma südames ning muudab selle armastuse teoks. Mis väliselt on vaid toores vägivald - ristilöömine - muutub seesmiselt täiusliku ennastandva armastuse teoks. See on see olemuslik muundumine, mis sai teoks viimsel õhtusöömaajal ning mis oli määratud liikvele lükkama muundumiste jada, mis lõppkokkuvõttes viib maailma muundumiseni ajal, kui Jumal on kõik kõiges (vrdl. 1Kr 15,28). Oma südametes on inimesed alati ja kõikjal mingil viisil oodanud muutust, maailma muundumist. Siin on nüüd keskne muundumisakt, mis ainsana võib maailma tõeliselt uuendada: vägivald muundatakse armastuseks ning surm eluks. Kuna see akt muundab surma armastuseks, on surm kui selline juba seestpoolt alistatud, Ülestõusmine on surmas juba olemas. Võib öelda, et surm on surmavalt haavatud ning nõnda ei saa talle enam jääda viimast sõna. Kasutades tänapäeval laialt tuntud kujundit võib öelda, et tegu on otsekui aatomituuma lõhustumise esilekutsumisega päris olemise keskpunktis - armastuse võit vihkamise üle, armastuse võit surma üle. Ainult selline intiimne halva üle võidutseva hea plahvatus võib vallandada muundumistejada, mis maailma vähehaaval muudab. Kõik teised muutused jäävad pinnapealseks ning ei saa meid päästa. Sel põhjusel räägime me lunastusest: mis pidi aset leidma kõige intiimsemal tasandil on tõepoolest aset leidnud ning me võime siseneda selle dünaamikasse. Jeesus saab oma Ihu jaotada, sest ta annab tõepoolest iseennast. See esimene fundamentaalne muundumine - vägivalla muundumine armastuseks, surma muundumine eluks - toob oma kiiluvees kaasa teised muutused. Leivast ja veinist saavad Tema Ihu ja Veri. Kuid muundumised ei jõua sellega lõpule; otse vastupidi, muundumisprotsess peab nüüd hakkama jõudu koguma. Kristuse Ihu ja Veri antakse meile, et ka meie ise võiksime omakorda muunduda. Meist peab saama Kristuse Ihu, tema enda Ihu ja Veri. Me kõik sööme üht leiba ning see tähendab, et meie ise saame üheks. Sel viisil saab adoratsioonist, nagu me varem juba ütlesime, ühinemine. Jumal ei seisa enam meie ees lihtsalt kellegina, kes on täielikult Teine. Ta on meie sees ning meie oleme tema sees. Tema dünaamika siseneb meisse ning ihkab siis levida väljapoole teistele kuni kogu maailma täitmiseni, nõnda et tema armastusest saaks tõesti maailma põhimäär. Ma soovin illustreerida seda uut sammu, millele püha õhtusöömaaeg meid kannustab, tuues välja sõna "adoratsioon" erinevad nüansid kreeka ja ladina keeles. Kreekakeelne sõna on proskynesis. See sõna viitab alistumisþestile, Jumala tunnistamisele meie tõelise mõõdupuuna, andes meile normi, mida me otsustame järgida. See tähendab, et vabadus ei seisne lihtsalt täiesti autonoomse inimesena elu nautimises, vaid pigem tõe ja headuse mõõdu järgi elamises nõnda, et ka meie ise võiksime saada õigeks ja heaks. See þest on vajalik hoolimata sellest, et alguses kallutab meie igatsus vabaduse järele meid vastuhakule. Me võime selle tõeliselt omaks võtta vaid siis, kui me astume teise sammu, mille püha õhtusöömaaeg meie ette asetab. Adoratsiooni ladinakeelne vaste on ad-oratio - suult suule kontakt, suudlus, embus ning lõppkokkuvõttes armastus. Alistumisest saab ühinemine, sest tema, kellele me alistume, on Armastus. Sel viisil omandab alistumine mõtte, sest ei suru meile midagi väljastpoolt peale vaid vabastab meid sügaval sisimas. Pöördugem veelkord tagasi viimse õhtusöömaaja juurde. Uus element, mis siin ilmnes, oli Iisraeli iidsele õnnistuspalvele antud sügavam tähendus, millest sellest hetkest peale sai muundumissõna, mis võimaldab meil osaleda Kristuse "tunnis". Jeesus ei andnud meile juhtnööre paasapühade söömaaja kordamise kohta, mis nii või teisiti, olles mälestuspäev, ei ole soovi järgi korratav. Jeesus palus meil siseneda tema "tundi". Me siseneme sellesse pühitsemissõnade püha väe läbi - muundumise toob kaasa kiituspalve, mis asetab meid järjepidevusse Iisraeli ning kogu päästmisajalooga, juhatades samal ajal sisse selle uue, millele vana palve oma kõige sügavamas tähenduses viitas. See uus palve - mida Kirik kutsub "Euharistlikuks palveks" - kutsub Euharistia ellu. See on väega sõna, mis muundab maa annid täiesti uuel viisil Jumala eneseanniks ning kaasab meid sellesse muundamisprotsessi. Selletõttu kutsume me seda toimingut "Euharistiaks", mis on tõlge heebrea sõnast beracha, tähendades tänuavaldust, kiitust, õnnistamist ning Issanda poolt teoks tehtud muundamist: tema "tunni" kohalolekut. Jeesuse tund on tund, mil armastus võidutseb. Teiste sõnadega: Jumal on saavutanud võidu, sest ta on Armastus. Jeesuse tund tahab saada meie eneste tunniks ning tõepoolest ka saab selleks, kui me laseme ennast läbi armulauapühitsuse kaasata sellesse muundumisprotsessi, mille Issand kavatseb läbi viia. Armulauast peab saama meie elude keskpunkt. Kui Kirik ütleb meile, et armulaud on oluline osa pühapäevast, ei ole see pelk positivism või võimujanu. Ülestõusmispüha hommikul kogesid kõigepealt naised ja siis jüngrid Issanda nägemise armu. Sellest hektest peale teadsid nad, et nädala esimesest päevast, pühapäevast, saab tema päev, Kristuse, meie Issanda päev. Päevast, mil algas loomine, sai päev, mil loodut uuendati. Loomine ja lunastus käivad kokku. Sellel põhjusel on pühapäev nõnda oluline. On hea, et tänapäeval on paljudes kultuurides pühapäev vaba päev ning tihti seotud laupäevaga, nõnda, et tekib vaba ajaga nädalalõpp. Ometi on see vaba aeg tühi, kui selles ei ole Jumalat. Kallid sõbrad! Mõnikord on meie esmamulje, et pühapäeviti missa jaoks aja eraldamine on üsna tülikas. Kuid kui te teete selle jõupingutuse, näete te, et just see annab teie vabale ajale vajaliku keskme. Ärge laske millelgi takistada teid pühapäevasest Missast osa võtmast ning aidake ka teistel seda avastada. Sest just Euharistia on see, mis vabastab rõõmu, mida me nii väga vajame ning me peame õppima seda üha sügavamalt mõistma, me peame õppima seda armastama. Tõotagem, et me teeme seda - see on jõupingutust väärt! Avastagem Kiriku liturgia sisimad aarded ning selle tõelise ülevuse: mitte meie ei pühitse iseeneste jaoks vaid elav Jumal ise valmistab meie jaoks pidusöögi. Läbi armastuse armulaua vastu taasavastate te ka Lepitusesakramendi, millega Jumala halastav headus lubab meil alati meie eludes uuesti alustada. Igaüks, kes on avastanud Kristuse, peab teisi tema juurde juhtima. Suurt rõõmu ei saa endale hoida. Seda tuleb edasi anda. Suurtel aladel maailmas valitseb täna kummastav olukord, kus Jumal on unustatud. Tundub nagu oleks kõik ilma tematagi täpselt samasugune. Samal ajal aga levib frustratsioonitunne ning rahulolematus kõigi ja kõigega. Inimesed leiavad end hüüatamas: "See ei saa ju olla kogu meie elu!". Tõepoolest mitte. Ning nõnda eksisteerib kõrvuti Jumala unustamisega ka uus religioossuse plahvatus. Mul ei ole soovi kõiki selle nähtuse ilminguid halvas valguses näidata. Nendes avastustes võib olla siirast rõõmu. Kuid tõtt-öelda muutub religioon tihti peaaegu tarbekaubaks. Inimesed valivad selle, mis neile meeldib ning mõned oskavad sellest isegi kasumit lõigata. Kuid selline kodukootud religioon ei saa meile lõppkokkuvõttes abiks olla. See võib olla mugav, kuid kriisihetkedel jääme me üksi iseendaga. Aidake inimestel avastada tõelist tähte, mis meile teed näitab: see on Jeesus Kristus! Püüelgem tema üha parema tundmise poole nõnda et me võiksime ka teisi veendumusega tema juurde juhtida. Sellepärast on armastus Pühakirja vastu nõnda oluline ning selle tõttu on oluline tunda Kiriku usku, mis avab meie jaoks Pühakirja tähenduse. Püha Vaim on see, kes juhib Kirikut tema usu kasvades ning aitab tal üha sügavamalt tõesse siseneda (vrdl. Jh 16,13). Armastatud Paavst Johannes Paulus II andis meile imelise teose, milles kokkuvõtlikult seletatakse sajanditevanust usku: Katoliku Kiriku Katekismuse. Mina ise esitlesin hiljuti Katekismuse Kompendiumi, mis samuti valmistati kadunud Püha Isa palvel. Need on kaks põhiteksti, mida ma kõigile teile soovitan. Loomulikult ei piisa vaid raamatutest. Looge usul põhinevaid kogudusi! Viimastel aastakümnetel on sündinud liikumisi ja kogudusi, milles evangeeliumi väge elavalt tajutakse. Otsige osadust usus nagu kaasrändurid, kes koos lähevad edasi mööda seda suure palverännaku teed, mille Hommikumaa Targad meile esimesena ette näitasid. Uute koguduste tekkimine on oluline, kuid sama oluline on säilitada osadust Paavsti ja piiskoppidega. Nemad garanteerivad, et me ei otsi oma isiklikke radu vaid elame Jumala suure perekonnana, mille Issand asutas kaheteistkümne Apostli läbi. Veelkord pean ma Armulaua juured tagasi pöörduma. "Et leib on üks, siis ka meie, paljud, oleme üks ihu," ütleb Püha Paulus (1Kr 10,17). Sellega tahtis ta öelda: kuna me võtame vastu sama Issandat ning ta kogub meid kokku ja tõmbab meid enesesse, oleme meie üks. See peab saama ilmsiks meie eludes. Seda peab nägema meie võimes andestada. Seda peab nägema meie tähelepanelikkuses teiste inimeste vajaduste suhtes. Seda peab nägema meie valmiduses jagada. Seda peab nägema meie pühendumuses oma ligimestele, nii nendele, kes on käeulatuses kui ka nendele, kes on füüsiliselt kaugel, keda me aga sellegipoolest peame lähedasteks. Tänapäeval on palju vabatahtliku abi vorme, vastastikkuse teenimise mudeleid, mida meie ühiskond pakiliselt vajab. Me ei tohi jätta näiteks vanureid nende üksindusse, me ei tohi mööduda, kui kohtame inimesi, kes kannatavad. Kui me mõtleme ja elame vastavalt meie osadusele Kristusega, siis avanevad meie silmad. Siis ei ole me enam rahul vaid enesele raha kogumisega vaid näeme, kus ja kuidas meid vajatakse. Nõnda elades ja käitudes mõistame me peagi, et on palju parem olla kasulik ning teiste käsutuses, kui mõelda vaid meile pakutavatele mugavustele. Ma tean, et teil noorte inimestena on õilsad püüdlused, et te lubate ennast parema maailma ehitamise teenistusse. Laske teistel seda näha, laske maailmal seda näha, sest just sellist tunnistust ootab maailm Jeesuse Kristuse jüngritelt; sel viisil, ja eeskätt läbi teie armastuse, võib maailm avastada selle tähe, mida meie usklikena järgime. Mingem edasi koos Kristusega ning elagem oma elusid Jumala tõeliste kummardajatena! Aamen. (tõlge mitteametlik - neitsimaarja.ee toim.) |
NOORTEVIGIILIA MARIENFELDIL (20. august 2005) |
 XX ÜLEMAAILMSED NOORTEPÄEVAD KÖLNISNOORTEVIGIILIA TEMA PÜHADUSE PAAVST BENEDICTUS XVI KÕNEKöln, Marienfeld laupäeval, 20. augustil, 2005 Kallid noored sõbrad, Oma palverännakul koos saladuslike Hommikumaa Tarkadega oleme me jõudnud hetke, mida Püha Matteus kirjeldas oma Evangeeliumis järgmiste sõnadega: "Ja majja sisse astudes nägid nad last koos Maarja, tema emaga, ja kummardasid teda tema ette maha heites" (Mt 2,11). Väliselt oli nende rännak nüüd lõppenud. Nad olid jõudnud oma eesmärgini. Kuid sel hetkel algas nende jaoks uus rännak, sisemine palverännak, mis täielikult muutis nende elusid. Nende vaimusilmas olev pilt otsitavast väikesest kuningast pidi olema väga erinev tegelikkusest. Nad olid peatunud Jeruusalemmas eesmärgiga küsida seal elava kuninga käest uudiseid äsjasündinud tõotatud kuninga kohta. Nad teadsid, et maailm on rahutu ning sel põhjusel olid nad oma südametes murelikud. Nad olid kindlad, et Jumal on olemas ja et ta on õiglane ning leebe Jumal. Ning ehk olid nad kuulnud ka Iisraeli suurtest prohvetlikest ettekuulutustest, mis rääkisid Kuningast, kellel on Jumalaga lähedane side, Kuningast, kes Jumala eest ja Tema Nimel toimides taastab maailmas korra. Nad olid asunud teele just selleks, et leida seda Kuningat: sügaval sisimas tundsid nad tungi minna otsima tõelist õiglust, mis saab tulla vaid Jumalalt, ning nad tahtsid teenida seda Kuningat, langeda põlvili ta jalge ette ning nõnda täita oma osa maailma uuendamises. Nemad olid ühed nendest, "kellel on nälg ja janu õiguse järele" (Mt 5,6). See nälg ja janu oli neid nende palverännakul kannustanud - neist olid saanud palverändurid, kes otsisid õigust, mida nad ootasid Jumalalt ja mille teenistusse nad ennast pühendada soovisid. Võib-olla pidasid need, kes olid koju jäänud, Kolme Hommikumaa Tarka utopistlikeks unistajateks, kuid tegelikkuses olid nad praktilised inimesed ning nad teadsid, et maailma muutmiseks on vaja võimu. Seega oli vähetõenäoline, et nad otsiksid lubatud lapsukest kuskilt mujalt kui kuningalossist. Ometigi kummardasid nad nüüd vaeste inimeste lapse ees ning nad mõistsid peagi, et Heroodes, see kuningas, kelle käest nad olid nõu küsinud, kavatses kasutada oma võimu lapse lõksu püüdmiseks, ta perekonda pagulusse sundides. Uus kuningas, kellele nad nüüd austust avaldasid, oli täiesti erinev nende ootustest. Sel viisil pidid nad teada saama, et Jumal ei ole selline, nagu me teda tavaliselt kujutleme. Sellest teadmisest algas nende sisemine rännak. See algas just sel hetkel, kui nad lapse ette põlvili laskusid ning ta lubatud Kuningaks tunnistasid. Sisemiselt aga oli neil veel vaja need rõõmsad þestid omaks võtta. Neil tuli muuta oma mõtlemist võimu, Jumala ja inimese kohta ning seda tehes pidid nad muutma ka iseendid. Nüüd võisid nad näha, et Jumala vägi ei ole sarnane selle maailma vägevate omaga. Jumala teed ei ole sellised nagu meie neid ette kujutame või näha soovime. Jumal ei asu võistlema selle maailma maiste vägevatega. Ta ei rivista oma vägesid teiste vägede kõrvale. Jumal ei saatnud 12 inglite leegioni Jeesust Õlimäel aitama (vrdl. Mt 26,53). Ta seab selle maailma lärmakale ja suurustlevale väele kontrastiks armastuse kaitsetu väe, mis alistub ristisurmale ning sureb üha uuesti kogu ajaloo vältel; ometi on just seesama armastus uus jumalik sekkumine maailma asjadesse, mis astub vastu ebaõiglusele ning juhatab sisse Jumala riigi. Jumal on teistsugune - see on tõde, mida nad nüüd mõistavad. Ning see tähendab, et ka nemad peavad nüüd saama teistsuguseks, nad peavad õppima toimima Jumala moodi. Nad tulid, et astuda selle Kuninga teenistusse, et kujundada oma võim tema võimu eeskujul. See oli nende austusavalduse, nende tähendus. Selle austusavalduse juurde kuulusid ka nende kingid - kuld, viiruk ja mürr - kingid, mida anti Kuningale, keda peeti jumalikuks. Kummardamisel on sisu ning sellega kaasneb andmine. Selle kummardamisakti läbi soovisid need Idamaa mehed tunnistada selle lapse oma Kuningaks ja anda oma vägi ja võim tema teenistusse ning seda tehes olid nad kahtlemata õigel teel. Teda teenides ning teda järgides tahtsid nad koos temaga teenida headuse ja õigluse eesmärke siin maailmas. Seda soovides tegid nad õigesti. Nüüd aga peavad nad õppima, et seda kõike ei ole võimalik saavutada vaid kõrgelt troonilt käske jagades. Nüüd peavad nad õppima iseennast andma - ükski väiksem and ei ole selle Kuninga jaoks piisav. Nüüd peavad nad mõistma, et nende elud peavad sobituma selle jumaliku võimukasutusviisiga, Jumala enda olemisviisiga. Neist peavad saama tõe, õigluse, headuse, andestuse, halastuse kandjad. Nad ei küsi enam: kuidas on see minule kasulik? Selle asemel peavad nad küsima: kuidas saan ma teenida Jumala kohalolekut maailmas? Nad peavad õppima oma elu kaotama ning selle läbi elu leidma. Jätnud Jeruusalemma selja taha ei tohi nad Jeesust järgides kalduda kõrvale rajalt, mille teetähised on seadnud tõeline Kuningas. Kallid sõbrad, milline on kõige selle tähendus meie jaoks? Kõik see, mida oleme just öelnud Jumala erineva loomuse kohta ja selle kohta, kuidas meie elud tuleb vormida vastavalt - kõik see kõlab väga kaunilt, kuid samas jäävad need sõnad ebamäärasteks ning ähmasteks. Just selle tõttu on Jumal andnud meile eeskujud. Tähetargad Hommikumaalt on vaid esimesed pikas protsessioonis, mis koosneb meestest ja naistest, kes on püüdnud pidevalt hoida oma pilku Jumala tähel nende elus, otsides Jumalat, kes on tulnud meie lähedale ning näitab meile teed. Selle suure pühakutehulga - nii tuntud kui tundmatute - eludes on Issand avanud meie silme all Evangeeliumi ning pööranud selle lehti; ta on teinud seda kogu ajaloo jooksul ning teeb seda endiselt ka tänapäeval. Nende eludes, otsekui suures pildiraamatus, saavad ilmsiks Evangeeliumi aarded. Nemad on see särav tee, mida Jumal ise on rajanud kogu ajaloo vältel ning mida Ta ka tänapäeval endiselt rajab. Minu auväärne eelkäija paavst Johannes Paulus II, kes on sel hetkel koos meiega, kuulutas õndsaks ja pühakuks suure hulga inimesi nii kaugest kui hiljutisest minevikust. Läbi nende isikute tahtis ta meile näidata, kuidas olla kristlane: kuidas elada nõnda nagu elama peab - Jumalat järgides. Pühakud ja õndsad ei otsinud kangekaelselt omaenese õnne, vaid tahtsid ennast anda, sest nende peale oli paistnud Kristuse valgus. Nad näitavad meile, kuidas saavutada õnne; nad näitavad meile, kuidas olla inimesed selle sõna tõelises tähenduses. Kõigi ajaloo tõusude ja languste jooksul olid nemad tõelised uuendajad, kes üha uuesti päästsid selle pimeduse kuristikku langemisest; nemad olid need, kes pidevalt näitasid valgust, mida oli vaja, et leida mõtet - isegi kannatuste keskel - sõnades, mille Jumal lausus loomistöö lõpetuseks: "See on väga hea". Piisab vaid sellest, kui mõtleme sellistele isikutele nagu Püha Benedictus, Assisi Püha Franciscus, Ávila Püha Teresa, Püha Ignatius Loyola, Püha Carlo Borromeo, 19. sajandi religioossete ordude lood, kes inspireerisid ja juhtisid ühiskondlikku liikumist või meie aja pühakud - Maksymilian Kolbe, Edith Stein, Ema Teresa, Isa Pio. Nende isikute üle sügavalt mõeldes saame me teada, mida tähendab "kummardamine" ning mida tähendab elada Petlemma Lapse mõõdu järgi, Jeesuse Kristuse ja Jumala enda mõõdu järgi. Pühakud, nagu me ütlesime, on tõelised uuendajad. Nüüd tahan ma seda väljendada isegi radikaalsemal viisil: vaid pühakutest, vaid Jumalast, tuleb tõeline revolutsioon, otsustav viis maailma muuta. Eelmisel sajandil kogesime me revolutsioone, millel kõigil oli üks programm - Jumalalt enam midagi ootamata võtsid need revolutsioonid endale täieliku vastutuse maailma ühise ürituse eest, et nõnda maailma muuta. Ning see, nagu me nägime, tähendas, et inimlik ja poolik vaatepunkt võeti alati absoluutseks juhtprintsiibiks. Selle absolutiseerimist, mis ei ole absoluutne vaid suhteline, nimetatakse totalitarismiks. See ei vabasta inimest, vaid võtab ära ta väärikuse ning orjastab ta. Mitte ideoloogiad ei päästa maailma vaid ainult naasmine elava Jumala, meie Looja juurde, kes on meie vabaduse tagaja; ainus, kes tagab selle, mis on tõesti hea ja tõeline. Tõeline revolutsioon on lihtsalt pöördumine Jumala poole, kes on õige mõõdupuu ning samal ajal igavene armastus. Ning mis muu peale armastuse võib meid päästa? Kallid sõbrad! Lubage mul lisada veel vaid kaks lühikest mõttekäiku. Maailmas on palju neid, kes räägivad Jumalast; mõned isegi jutlustavad Jumala nimel vihkamise sõnumit ning teevad vägivallategusid. Sellepärast on oluline avastada Jumala tõeline pale. Hommikumaa targad leidsid selle, kui nad põlvitasid Petlemma Lapsukese ees. "Kes on näinud mind, see on näinud Isa," ütleb Jeesus Filippusele (Jh 14,9). Jeesuses Kristuses, kes lasi meie eest läbistada oma südame, näeme me Jumala tõelist palet. Me järgneme talle koos selle suure hulgaga, kes läksid enne meid. Siis kõnnime me õigel teel. See tähendab, et me ei ehita endale oma isiklikku Jumalat, me ei ehita endale isiklikku Jeesust, vaid usume ja kummardame seda Jeesust, keda näitab meile Pühakiri ning kes ilmutab ennast elavana selles suures usklike protsessioonis, mida me kutsume Kirikuks, olles alati meie kõrval ja alati meie ees. Kirikus on palju, mida võib kritiseerida. Me teame seda ja Issand ise ütles meile nõnda: see on noot heade ja halbade kaladega, põld nisu ja raiheinaga. Paavst Johannes Paulus II näitas Kiriku tõelist palet nendes paljudes pühakutes, kelle ta kanoniseeris, kuid samas palus ta ka andeks selle halva eest, mida ajaloo jooksul on oma sõnade ja tegudega korda saatnud Kiriku liikmed. Sel viisil näitas ta meile meie eneste tõelist peegelpilti ning kannustas meid koos kõigi meie vigade ja nõrkustega astuma oma kohale selles pühakute protsessioonis, mis sai alguse Hommikumaa Tarkadest. On tegelikult lohutav mõista, et Kirikus on raiheina. Sel viisil võime me hoolimata kõigist oma puudustest loota, et meid loetakse patuseid kutsuma tulnud Jeesuse jüngrite hulka. Kirik on nagu inimlik perekond, kuid samas on Kirik ka suur Jumala perekond, mille läbi Ta kehtestab üleüldise osaduse ning ühtsuse, mis hõlmab kõiki mandreid, kultuure ja rahvaid. Nõnda on meil hea meel kuuluda sellesse suurde perekonda, mida me siin näeme; meil on hea meel, et meil on vennad ja sõbrad igal pool maailmas. Siin Kölnis avastame rõõmu, mida toob kuulumine sellesse perekonda, mis on suur nagu maailm, mis hõlmab Taevast ja maad, minevikku, olevikku ja tulevikku ning igat maakera kanti. Selles suures palverändurite salgas kõnnime me külg külje kõrval Kristusega, kõnnime koos tähega, mis valgustab meie ajalugu. "Ja majja sisse astudes nägid nad last koos Maarja, tema emaga, ja kummardasid teda tema ette maha heites" (Mt 2,11). Kallid sõbrad, see ei ole kauge lugu, mis leidis aset kaua aega tagasi. See toimub meiega praegu. Siin, Pühas Hostias, on Ta kohal meie ees ja meie keskel. Nagu tookord, nii ka praegu on ta saladuslikult looritatud püha vaikusega; nagu tookord, nii ka siin saab meile ilmsiks Jumala tõeline pale. Meie pärast sai Temast nisuiva, mis langeb maasse ning sureb ja kannab vilja maailma lõpuni (vrdl. Jh 12,24). Ta on praegu kohal nagu ta oli siis Petlemmas. Ta kutsub meid sellele sisemisele palverännakule, mida kutsutakse adoratsiooniks. Asugem teele sellel palverännakul ning palugem Teda, et ta oleks meie teejuhiks. Aamen. (tõlge mitteamelik - neitsimaarja.ee toim.) |
ANGELUS 24. JUULI 2005 |
 BENEDICTUS XVIANGELUS Les Combes (Aosta org) Pühapäev, 24. juuli 2005 Armsad vennad ja õed, Kõigepealt tänan südamlikult Aosta piiskop Giuseppe Anfossit tema sõnade eest. Ta kõneles õigustatult selle elu rõõmust, loodu ja Looja ilust, aga ta mainis ka kannatamist: me näeme vägivalda, viha võimu maailmas ja sellega kaasnevaid kannatusi. Usaldagem kõik oma kannatused ja maailma kannatused Meie Neitsi headuse hoolde. Ja luba meil leida ka jõudu, mõeldes pühakute suurkujudele, kes elasid oma elu samasugustes oludes ja näitasid meile teed, mida järgida. Alustagem homse pühaku, apostel püha Jaakobusega, Johannese vennaga, kes oli esimene märter apostlite seas. Ta oli üks kolmest, kes seisis lähemal Kristusele ja oli tunnistajaks nii muutumisele Taabori mäel – kogu selle ilus, milles paistis Issanda jumalik hiilgus – ja ängistuses, Kristuse kannatustes Õlimäel. Ta sai ka teada, et Jumala Poeg elas läbi kõik meie kannatused ja oli meiega koos, selleks, et kanda kogu maailma koormat. Te teate, et [püha Jaakobuse] reliikviad on Galiitsias, Hispaanias, kuulsas Compostela pühamus, mis on paljude Euroopa erinevatest osadest pärit palverändurite sihtpunktiks. Eile mälestasime me Püha Birgittat, Euroopa patrooni. 11. juulil austasime püha Benedictust, teist “vana kontinendi” kaitsepühakut ja, nagu te teate, minu patrooni alates minu valimisest Peetruse järglaseks. Vaadates neid pühakuid tuleb tahtmatult peatuda sellel panusel, mida kristlus on toonud ja jätkab toomist Euroopa ülesehitusse. Tahaksin seda teha, mõeldes tagasi minu armastatud eelkäija, Jumala teenri Johannes Paulus II palverännakule Santiago de Compostelasse 1982. aastal, kus ta lõpetas oma ”Deklaratsiooni Euroopale” (Santiago de Compostela, Hispaania, 9. november 1982), milles rääkis need õigeaegsed ja meeldejäävad sõnad, mida praegu kordan: “Mina, Rooma piiskop ja üleilmse Kiriku karjane, pöördun Santiagost sinu poole, Vana Euroopa, üleskutsega täis armastust: leia ennast taas. Jää iseendaks. Avasta oma algupära, leia oma juured. Mine tagasi oma algsete väärtuste juurde, mis tegid sinu ajaloo kuulsusrikkaks ja elavda oma headtegev lähedus teiste kontinentidega”. Seejärel kutsus Johannes Paulus II Euroopat üles, tunnistama oma vaimset ühtsust, mis on rajatud kristlikele alustele. Ta pöördus sama teema juurde ka Ülemaailmsetel Noortepäevadel 1989 Santiago de Compostelas. Ta ütles, et loodab näha piirideta Euroopat, mis ei loobuks oma kristlikest juurtest, millele ta tekkis ja mis ei taganeks Kristuse Evangeeliumi autentsest humanismist! (Missa Covadonga Maarja basiilikas, 21. august 1989). Kui aktuaalne on tema kutse Euroopa hiljutiste sündmuste valguses! Vähem kui kuu aja pärast lähen ka mina palverännakule ühte ajaloolisse Euroopa katedraali, Kölni katedraali, kuhu kogunevad noored 20. Ülemaailmseteks Noortepäevadeks. Palvetagem, et noor generatsioon, saades elujõudu Kristuselt, tunneks ennast uuendatud humanismi juurtena ühinenud Euroopas, milles usk ja mõistus teevad viljakas dialoogis koostööd, et edendada inimest ja ehitada tõelist rahu. Palugem seda Jumalalt läbi püha Neitsi Maarja eestkoste, kes vaatab kui Ema ja Kuninganna kõigile rahvastele nende teel. Pärast Angelust ütles paavst: Isegi need rahu- ja puhkusepäevad on ärevad, kantud traagilistest uudistest seoses alatute terroriaktidega, mis külvasid surma, hävingut ja kannatusi paljudes maades nagu Egiptus, Türgi, Iraak ja Suurbritannia. Usaldades jumalikule halastusele tapetud, haavatud ja neile lähedased inimesed, nende Jumalat ja inimest haavavate tegude ohvrid, kutsume me Kõige kõrgemat, et Ta võiks peatada nende vennetapjaliku käe, kes, motiveerituna fanatismist ja vihkamisest need teod korda saatis ja pööraks nende südamed meeleparanduse ja rahu suunas. Ma saadan südamliku tervituse ingliskeelt rääkivatele palveränduritele ja külalistele, kes on ühinenud meiega selleks Angeluse palveks. Palun teile ja teie peredele Jumala õnnistust tarkuseks, rõõmuks ja rahuks. Ilusat pühapäeva! Ilusat nädalat! Ilusat puhkust! (tõlge mitteametlik - neitsimaarja.ee toim.) |
JOHANNES PAULUS II LÄKITUS ÜLEMAAILMSETEKS NOORTEPÄEVADEKS KÖLNIS 2005 |
 PÜHA ISA JOHANNES PAULUS II |
Angelus 26. juuni 2005 |
 BENEDICTUS XVIANGELUS Püha Peetruse Väljakul, pühapäeval, 26. juunil, 2005 Kallid Vennad ja Õed, Me valmistume tähistama suure pidulikkusega Pühade Apostlite Peetruse ja Pauluse Suurpüha, kes Roomas kinnitasid Evangeeliumi kuulutamist oma verega. 29. juunil kell 9:30 pühitsen ma Püha Missat Vatikani Basiilikas: see on oluline võimalus rõhutada Kiriku ühtsust ja kõikehõlmavust. Nagu ka minevikus osaleb sellel teenistusel Konstantinoopoli Oikumeenilise Patriarhi poolt saadetud eridelegatsioon. Ma kutsun Rooma usklikke, kes austavad Pühasid Apostleid Peetrust ja Paulust oma kaitsepühakutena, palverändureid ning kogu Jumala Rahvast paluma nende taevast kaitset Kirikule ning kiriku karjastele. Põhjapoolkeral asuvatele maadele on juuni lõpp ühtlasi suvehooaja alguseks ning paljudele ka puhkuste alguseks. Ma loodan, et igaühel on võimalik mõned päevad kogeda häirimatult teenitud puhkust ning lõdvestuda, samuti sooviksin neid, kes on asumas teele mitmete puhkuseveetmise kohtade poole, kutsuda üles mõistlikkusele. Kahjuks leiab iga päev, eriti aga nädalavahetustel, aset liiklusõnnetusi, milles paljud inimelud jõuavad traagiliselt enneaegse lõpuni ning enam kui pooled ohvritest on noored. Viimastel aastatel on palju tehtud, et neid traagilisi sündmusi ära hoida, kuid kõigi osavõtu ja abiga on võimalik ja vajalik teha veel enam. Tuleb võidelda tähelepanu puudumise ning pealiskaudsuse vastu, mis hetkega võib hävitada nii enda kui teiste tuleviku. Elu on väärtuslik ja unikaalne: seda tuleb alati austada ja kaitsta, muuhulgas ka kohase ja ettevaatliku käitumisega maanteedel. Valvaku Neitsi Maarja, kes saadab meid meie igapäevasel teekonnal läbi elu, reisijate üle ning palugu halastust liiklusõnnetuste ohvritele. Pühade Apostlite Peetruse ja Pauluse suurpüha eelõhtul usaldagem Kirik ning Kiriku misjonitegevus kogu maailmas Apostlite Taevase Kuninganna hoolde. (tõlge mitteametlik - neitsimaarja.ee toim.) |
Angelus 19. juuni 2005 |
 BENEDICTUS XVIANGELUS Püha Peetruse Väljakul, pühapäeval, 19. juunil, 2005. Kallid Vennad ja Õed, Homme, 20. juunil, tähistame me ÜRO poolt algatatud Ülemaailmset Pagulaste Päeva, mille eesmärgiks on hoida tähelepanu keskmes nende probleeme, kes on sunnitud oma kodumaalt lahkuma. Selle aasta teema "Julgus olla pagulane" rõhutab hingejõudu, mida vajavad need, kes peavad maha jätma kõik, mõnikord isegi oma perekonna, et pääseda tõsiste probleemide ja ohtude küüsist. Kristlaskond tunneb lähedust kõigi nendega, kes seda valusat olukorda kogevad; me püüame neid julgustada ning näidata mitmel viisil üles oma huvi ja armastust, mida väljendatakse konkreetsetes solidaarsust väljendavates tegudes nõnda et igaüks, kes on oma kodumaast kaugel, tunneks, et Kirik on kodumaa, kus mitte keegi ei ole võõras. Kristlaste armastav tähelepanu nende suhtes, kes on raskustes, ning kristlaskonna pühendumus abistavama ühiskonna loomisele leiavad pidevat kosutust aktiivsest ning teadlikust Armulaual osalemisest. Igaüks, keda toidab Kristuse usk Euharistlikus Pühitsuses võtab omaks sama eluviisi, mis on eriti tähelepanelik kõige nõrgemate ning rõhutumate suhtes. Praktikas väljenduv ligimesearmastus on kriteerium, mis tõestab meie liturgiliste pühitsuste autentsust (Apostellik Kiri "Mane Nobiscum Domine"). Olgu Armulaua-aasta, milles me elame, abiks diötseesidele ning kogudustele, et nad võiksid taaselustada seda võimet minna maailma ning leevendada paljusid sealseid vaesuse ilminguid. Usaldagem täna need mehed, naised ja lapsed, kes kogevad pagulaste raskusi, Pühima Maarja hoolde, kes koos oma abikaasa Püha Joosepi ning lapse Jeesusega koges eksiili kibedust, kui Heroodese mõttetu tagakiusamine sundis Püha Perekonna Egiptusesse põgenema (Mt 2, 13-23). Palugem Õndsat Neitsit Maarjat, et need meie vennad ja õed kohtaksid oma teel mõistmist ning vastuvõtmist. (tõlge mitteametlik - neitsimaarja.ee toim.) |
Angelus 12. juuni 2005 |
 BENEDICTUS XVIANGELUS Püha Peetruse Väljakul, pühapäeval, 12. juunil, 2005 Kallid Vennad ja Õed, Armulaua-aasta jätkub. Meie armastatud paavst Johannes Paulus II soovis, et see aasta taasärataks usklike teadvuses üha suuremat imetlust Sakramendi vastu. Üks pidevalt esilekerkivaid teemasid selle erilise armulaua-perioodi ajal on pühapäeva, Issanda Päeva teema, mis oli ka hiljuti Baris toimunud Itaalia Euharistliku Kongressi keskmes. Kongressi lõpetaval liturgial rõhutasin ma samuti, et kristlased ei tohiks osalust pühapäevasel missal näha kohustuse või koormana, vaid pigem vajaduse ja rõõmuna. Kogunemine koos vendade ja õdedega, et kuulata Jumala sõna ning leida kosutust Kristuses, kes meie eest on ohverdatud, on kaunis kogemus, mis annab elule mõtte ning täidab meie südamed rahuga. Meie kristlased ei saa elada pühapäevata. Seega on vanemad kutsutud aitama oma lapsi, et nad võiksid avastada, kui väärtuslik ja oluline on vastamine Kristuse kutsele, kes kutsub kogu kristliku perekonna pühapäevasele missale.Eriti oluline etapp sellel kasvatuslikul teekonnal on Esimene Armulaud, mis on tõeliseks rõõmupeoks kirikukogudusele, kes tervitab oma noorimaid lapsi esimest korda Issanda Pidulaual. Rõhutamaks selle sündmuse olulisust perekondade ja koguduste jaoks korraldan ma, kui Jumal seda tahab, 15. oktoobril Vatikanis katehheetilise kohtumise lastega peamiselt Roomast ja Laziost, kes on sellel aastal võtnud vastu Esimese Armulaua. See pidulik kogunemine toimub Armulaua-aasta lõpus ning Piiskopite Sünodi Korralise Assamblee ajal, mis samuti keskendub Armulauamüsteeriumile. See on sobilik ning kaunis võimalus veelkord kinnitada Armulaua olulist rolli laste kasvatuses ning vaimulikus arengus. Sellest hetkest alates usaldan ma selle kohtumise Neitsi Maarja hoolde, et ta õpetaks meid armastama Jeesust üha enam ja enam, pidevalt mõtiskledes tema Sõna üle ning kummardades tema kohalolekut Armulauasakramendis; samuti palun ma teda, et ta aitaks meil juhtida noored põlvkonnad Armulaua "hindamatu pärli" avastamiseni, mis annab elule tõelise ja täiusliku tähenduse. Selle sooviga pöördume nüüd Püha Neitsi poole. (tõlge mitteametlik - neitsimaarja.ee toim.) |
PEAPIISKOP PETER STEPHAN ZURBRIGGENI JUTLUS 5. JUUNIL MEIE KIRIKUS |
 Püha Missa jutlus Tartus5. juuni, 2005 Kinnitamised Kallis Ekstsellents, kallid vennad preestrid, kallid religioossete ordude õed, kallid kinnitatavad ning kallid vennad ja õed Kristuses! 1) Täna on mul taas kord suur rõõm olla siin Tartus, et pühitseda teiega Armulauda ning kinnitada mõned inimesed meie kogudusest. Kinnitamise sakramendi andmine on tõesti alati suur hetk, mitte ainult minu jaoks teie Piiskopina vaid kõigi meie jaoks. Esiteks on see oluline hetk selle koguduse elus, kuid ka kogu Eesti katoliikliku kogukonna elus. Me rõõmutseme kõik koos, sest uued liikmed võtavad vastu Püha Vaimu annid, mida on seitse: tarkus, mõistmine, hea nõu, meelekindlus, tõe tundmine, vagadus ja jumalakartlikkus. (vrdl. Js 11: 11-2; 42: 1-4). 2) Jumala perekonna väike kari Eestis on elus tänu Pühale Vaimule, "kes elu annab, kes Isast ja Pojast lähtub" (Nikaia-Konstantinoopoli Usutunnistus). Püha Vaim teeb meist meie kristliku koguduse aktiivsed liikmed, keda Apostel nimetab "elavateks kivideks": "Laske ka endid ehitada elavate kividena vaimulikuks kojaks. Saage pühaks preesterkonnaks, kes toob vaimulikke ohvreid, mis on Jumalale meelepärased Jeesuse Kristuse kaudu" (1P 2:5). Püha Vaim hävitab patu; ta puhastab inimese südame isegi patu jälgedest; ta annab valgust, võimaldades meil nõnda avastada, millised on Jumala plaanid meiega; ta süütab meie südametes armastuse, armastuse Jumala ja kõigi inimeste vastu; ta toob meid Jumala enese perekonda, edastades meile Jumala enda elu, ja annab soojust. Püha Vaim teeb kõike seda ja veel rohkemgi ning mingi inimlik vägi ei suuda Vaimule vastu seista. Ta annab tõesti elu, juhib meid pääsemisse! 3) Ja nõnda väljendame täna oma tänu Püha Vaimu andide eest, mille Isa ja Poeg annavad meie vendadele ja õdedele, kes võtavad vastu Kinnitamise sakramendi. Me palvetame, et neist võiksid saada innukad kristlased, kes on täidetud uue eluga, eluga usus, kasvagu see nende südametes ning muutku see nad Jeesuse Kristuse pühendunud jüngriteks. Täna palume me ka Issandat Jeesust, et ta uuendaks meis oma armastust, tema uut elu, mis on "tema Vaim meis elamas" (Nelipühade avapalve). Me palume, et ta süütaks uuesti oma valguse ja oma armu leegi, et see annaks meile soojust meievahelistes suhetes ning tugevdaks meid meie kohustustes, nõnda et me oleks üha enam ja enam võimelised täitma Jumala tahtmist oma igapäevases elus. Kõik mu sõnad, mis on suunatud eriti kinnitatavatele, on mõeldud ka igaleühele meie seast. 4) Kallid kinnitatavad. Täna võtate te enda kanda tõsise kohustuse olla tõesti Kristuse järgijad, tema jüngrid. Kristuse järgijal ei ole muud teed peale Kristuse tee, mis on ristitee, "Via Crucis". Aga nagu me teame, viib rist ausse ning kannatus pääsemisse. Rist toob võidu, kannatus toob kergenduse ja rahu ning annab meile uue elu Kristuses. Kristlase elu, see meie uus elu Vaimus, peab olema vormitud Kristuse õpetuste järgi, kes elas nõnda nagu õpetas ning kes nõuab meilt mitte imetlust vaid jäljendamist. 5) Ma kordan veelkord, et Evangeeliumi nõudmised on selged ja radikaalsed: "Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta salaku oma mina ja võtku oma rist päevast päeva enese peale ja järgnegu mulle, sest kes iganes tahab päästa oma elu, kaotab selle, aga kes iganes kaotab oma elu minu pärast, see päästab selle" (Lk 9:23b-24). Nendele sõnadele ei ole mul midagi lisada. Sõnum on selge. Rist on tee, mille Kristus võttis vastu olles kuulekas Oma Isa tahtele ning nõnda on see ainus tee kõigile meile, kõigile, kes soovivad Jeesusele järgneda. Kirik kuulutab kaks tuhat aastat seda sõnumit: "Ristilöödud Kristus" on elus, isegi kui see sõnum, nagu ütleb Püha Paulus, on ühtedele "ärrituseks" ja teistele "narruseks" (1 Kr 1:23), "ent neile, kes on kutsutud on ta Kristus, Jumala vägi ja Jumala tarkus" (1 Kr 1:24). 6) Ning pidagem meeles, et Püha Vaimu kohalolek meis kannab vilja, Vaimu vilju. Need on täiuslikkuse väljundid, mida Püha Vaim meis vormib kui tulevase igavese au esimesi vilju. Kiriku traditsioon mainib kahtteist Püha Vaimu vilja: "Armastus, rõõm, rahu, pikk meel, sallivus, headus, lahkus, leebus, ustavus, tasadus, alandlikkus, enesevalitsus, karskus" (Gl 5, 22-23 vulg.). 7) Kallid kinnitatavad. Paari hetke pärast kinnitan ma teid. Kinnitamise sakrament jätab oma märgi, paneb meile Issanda pitseri. Selle märgi või pitseri tõttu ei saa seda sakramenti korrata. Võttes vastu Püha Vaimu, kelle Issand Jeesus saatis apostlitele Nelipühade ajal, seotakse teid täiuslikumalt Kirikuga ning rikastatakse teid Püha Vaimu anniga; see tugevdab teid ning kohustab teid veelgi kindlamalt olema Jeesuse Kristuse järgijad. Käte pealepanemise, pühitsetud õliga võidmise ning sõnade "Võta vastu Püha Vaimu anni pitser" läbi võtate te tõesti vastu Püha Vaimu annid kasvu- ja jõuallikaks teie elus. 8) See väike rist, mille ma teile tseremoonia lõpus kingin, peaks teile meenutama üha uuesti, et te olete lunastatud Risti väe läbi; et Rist on tõesti see märk, milles teie ja meie kõik oleme päästetud ning vabastatud surma ja patu väest. Saagu Risti vägi tänasest päevast alates teis üha tugevamaks, sügavamaks ning mõjusamaks! Hoidke Püha Vaimu ande oma südametes ning ärge kunagi häbenege kuulutada kogu maailmale, et ristilöödud Kristus on elus! Kuulutage, et Kristus valitseb igavesti ning et "Tema riigil ei ole lõppu" (Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistus). 9) Kallid vennad ja õed! Andku Püha Vaim meile ka valgust mõista üha paremini, mida Jeesus Kristus meile ütles ning nõnda kasvada Kristuse tundmises. Aidaku ta meil saada teadlikuks sellest, millised on Jumala armastavad plaanid meie jaoks. Andku ta meile jõudu olla Kristuse tunnistajateks nii sõnade kui tegudega. Kristus elab! Ta elab ka meie väikeses karjas, tema palverändurist Kirikus Eestis, meie koguduses, Jumala perekonnas siin Tartus. Kiidetud olgu Issand Jeesus Kristus! Aamen. (tõlge mitteametlik - neitsimaarja.ee toim.) |
ANGELUS 5. juuni 2005 |
 BENEDICTUS XVIANGELUS Püha Peetruse Väljakul pühapäeval, 5. juunil, 2005 Kallid Vennad ja Õed, Eelmisel reedel pühitsesime me Jeesuse Pühima Südame Suurpüha, mis on kristlaste hulgas sügavalt juurdunud. Piibli keelekasutuses viitab "süda" inimese keskmele, kus asetsevad tema tunded ja soovid. Lunastaja Südames kummardame me Jumala armastust inimkonna vastu, tema universaalse pääsemise tahet, tema piiritut halastust. Kristuse Püha Südame austamine tähendab seega Südame kummardamist, mis, olles meid armastanud lõpuni, läbistati odaga ning millest kõrgelt ristilt voolas verd ja vett, mis on uue elu ammendamatuks allikaks. Pühima Südame Suurpüha on ka Ülemaailmne Preestrite Pühaduse palvepäev, mis on sobiv võimalus palvetada, et preestrid ei asetaks midagi Kristuse armastusest kõrgemale. Õnnis piiskop Giovanni Battista Scalabrini, välja- ja sisserändajate kaitsja, oli sügavalt pühendunud Kristuse Südamele; me mälestasime teda 1. juulil, kui möödus 100 aastat tema surmast. Ta asutas skalabriniaanide nime all tuntud Püha Carlo Barromeo Misjoniordu meestele ja naistele, et kuulutada Evangeeliumi itaalia väljarändajatele. Seda suurt piiskoppi meenutades pöörduvad mu mõtted nende poole, kes on oma kodumaast ning tihti ka oma perekonnast kaugel ning ma loodan, et nad kohtavad oma teel alati sõbralikke nägusid ning külalislahkeid südameid, mis annavad neile jõudu igapäevase elu raskuste keskel. Süda, mis on kõige sarnasem Kristuse omale on kahtlemata Maarja Süda, tema süüta Ema Süda, ning just sellel põhjusel tõstab liturgia nad mõlemad meie ette austamiseks. Vastates Neitsi kutsele Fatimas, usaldagem kogu maailm tema Südamele, mille poole eile vaatasime erilisel viisil, et maailm võiks kogeda Jumala halastavat armastust ning tunda tõelist rahu. (tõlge mitteametlik - neitsimaarja.ee toim.) |
ANGELUS 29. mai 2005, pastoraalne visiit Barisse |
 BENEDICTUS XVIRAHVUSLIKU EUHARISTLIKU KONGRESSI LÕPETAMISE PUHUKS ANGELUS Marisabella esplanaadil, pühapäeval, 29. mail, 2005 Kallid vennad ja õed! See pidulik liturgiline pühitsus tähistab Itaalia Kiriku 24. Euharistliku Kongressi lõppu. Ma tahtsin kohal olla sellel suurel sündmusel, kus antakse tunnistust usust pühas Armulauas. Mul on suur rõõm teile öelda, et mulle avaldas teie innukas osalus sügavat muljet. Intensiivse palvete, mõtiskluste ning austusega täidetud nädala lõpus olete te kõik sügava andumusega kogunenud Euharistliku Jeesuse lähedusse. Meie südamed on täidetud tänulikkusega Jumala vastu ning kõigi nende vastu, kes on pingutanud, et selline haruldane kiriklik sündmus teoks saaks - sündmus, mis on eriti tähendusrikas, kuna toimub Armulaua-aastal, mille üheks oluliseks hetkeks on see Kongress. Enne viimast õnnistust loeme me nüüd Angelus Domini't, mõtiskledes lihakssaamise müsteeriumi üle, millega Armulauamüsteerium on lähedalt seotud. Maarja, "Armulaua Naise" (nagu kadunud Paavst Johannes Paulus II teda armastas kutsuda), eeskujul tervitame me Jeesuse elavat kohalolu meis, et tuua ta kõigini armastavas teenimises. Õppigem alati elama osaduses Ristilöödud ja Ülestõusnud Kristusega, lubades ennast juhtida tema ja meie taevasel Emal. Sel viisil, toidetuna Sõna ning Elu Leivaga, muutub meie eksistents täielikult euharistlikuks ning me täname Jumalat läbi Kristuse Pühas Vaimus. (tõlge mitteametlik - neitsimaarja.ee toim.) |
ANGELUS 22. mai 2005, Pühima Kolmainu Suurpüha |
 BENEDICTUS XVIANGELUS Pühima Kolmainu Suurpüha Pühapäev, 22. mai 2005 Kallid Vennad ja Õed, Täna pühitseb liturgia Pühima Kolmainu Suurpüha justkui rõhutamaks, et paasamüsteeriumi valguses ilmutab ennast täielikult universumi ning ajaloo keskpunkt: Jumal ise, igavene ja piiritu armastus. Sõna, mis võtab kokku kogu ilmutuse on järgmine: "Jumal on armastus" (1Jh 4,8.16); ning armastus on alati müsteerium, reaalsus, mis ületab mõistuse ilma sellega vastuollu minemata, ning veelgi enam, ülendab selle võimalusi. Jeesus ilmutas meile Jumala müsteeriumi: tema, Poeg, õpetas meid tundma Isa, kes on Taevas, ning andis meile Püha Vaimu, Isa ja Poja armastuse. Kristlik teoloogia võtab Jumala tõe kokku selle väljendiga: vaid üks substants kolmes isikus. Jumal ei ole üksindus, vaid täiuslik osadus. Sel põhjusel realiseerib inimene, loodud Jumala näo järgi, ennast armastuses, mis on enese siiras andmine. Me mõtiskleme Jumala armastuse müsteeriumi üle, mida üleval moel jagatakse Pühimas Armulauas, Kristuse Ihu ja Vere sakramendis, mis on ta lunastava ohvri kujundiks. Sel põhjusel on mul hea meel täna, Pühima Kolmainu Suurpühal, tervitada Itaalia Kiriku Euharistlikust Kongressist osavõtjaid, mis algas eile Baris. Selle Armulauale pühendatud aasta südames koonduvad kristlased Kristuse ümber, kes on kohal Pühimas Sakramendis, mis on nende elu ja missiooni allikaks ning tipphetkeks. Eriti on iga kogudus kutsutud taasavastama pühapäeva, Issanda Päeva ilu, mil Kristuse jüngrid uuendavad Armulaual osadust Temaga, kes annab tähenduse iga päeva rõõmudele ja raskustele. "Me ei saa elada ilma pühapäevata." Nõnda tunnistasid esimesed kristlased isegi oma elu hinnaga ning meid on kutsutud täna seda kordama. Oodates oma isiklikku käiku järgmisel pühapäeval Barisse Missat pühitsema, olen ma juba vaimus ühenduses selle olulise kirikuelu sündmusega. Me palume kõik koos Neitsi Maarja palveid, et päevad, mis on täidetud nii intensiivse palve ning Euharistliku Kristuse kummardamisega, läidaks Itaalia Kirikus uuenenud usu, lootuse ja armastuse tule. Ma soovin Maarja kätesse usaldada ka kõik lapsed ja noored, kellel sellel ajal on Esimene Armulaud või kes võtavad vastu Kinnitamise sakramendi. Nende soovidega palvetame me nüüd Angelust, elades uuesti Maarjaga läbi Kuulutamise müsteeriumi. (tõlge mitteametlik - neitsimaarja.ee toim.) |
REGINA CÆLI, 15. mai 2005, Püha Vaimu tuleku pühapäev |
 BENEDICTUS XVIREGINA CÆLI Püha Peetruse väljak Püha Vaimu tuleku pühapäev, 15. mai 2005 Kallid vennad ja õed, Eelkõige tahan paluda vabandust oma suure hilinemise eest! Mul oli au täna, Püha Vaimu päeval, ordineerida Rooma piiskopkonnas 21 uut preestrit. Ja loomulikult võtab selline Jumala lõikus veidi aega! Ma tänan teid teie mõistmise eest! Veidi aega tagasi lõppes Missa, mille käigus oli mul rõõm ordineerida 21 uut preestrit. See on sündmus, mis tähistab meie kogukonna olulise kasvu hetke. On ju tõde, et ordineeritud preestrite käest saame me elu, eeskätt läbi Jumala Sõna ning sakramentide teenistuse. Seega on täna Rooma Kiriku jaoks rõõmupäev. Ning uute preestrite jaoks on täna erilisel viisil nende Nelipüha: ma tervitan neid veelkord ning palun, et Püha Vaim saadaks neid alati nende teenistuses. Tänagem Jumalat uute preestrite anni eest ning palugem et nii Roomas kui kogu maailmas puhkeks õitsele ning küpseks palju ja pühasid preestrikutsumusi. Nelipüha ning preestrite ordineerimise õnnelik kokkulangemine kutsub mind rõhutama seda lahutamatut sidet, mis on Kirikus Vaimu ja institutsiooni vahel. Ma juba mainisin seda eelmisel laupäeval kui asusin Rooma piiskopi troonile Lateraani Püha Johannese basiilikas. Tool ning Vaim on lähedalt seotud reaalsus nagu ka vaimuand ja ordineeritud preestriseisus. Ilma Püha Vaimuta oleks Kirik vaid inimlik organisatsioon, mida rõhuvad ta enda struktuurid. Kuid Vaim kasutab omalt poolt Jumala plaanides pidevalt inimlikku vahendust, et ajaloos tegutseda. Just selle tõttu on Kristus, kes rajas Kiriku apostlite alusele, kes lähedalt ümbritsesid Peetrust, andnud Kirikule ka oma Vaimu anni, et ta võiks olla läbi sajandite Lohutajaks (vt. Jh 14,16) ning Juhiks kogu tõesse (vt. Jh 16,13). Jäägu Kiriku kogukond alati avatuks ja kuulekaks Püha Vaimu tegevusele, et olla inimeste keskel Jumala tegevuse usutavaks märgiks ning tõhusaks tööriistaks! Me usaldame selle lootuse Neitsi Maarja eestpalvetele, keda näeme täna Nelipüha aulise müsteeriumi valguses. Püha Vaim, kes laskus tema peale Naatsaretis, et teha temast Lihakssaanud Sõna Ema (vt. Lk 1,35), laskus täna äsjasündinud Kiriku peale, kes oli kogunenud tema ümber ülemises toas (Ap 1,14). Me pöördume usaldusega Pühima Maarja poole, et meie päevil saavutada Vaimu uuendatud väljavalamist Kirikule. Ma soovin kõigile rõõmsat Nelipüha! Rõõmsat pühapäeva! Suur tänu! (tõlge mitteametlik - neitsimaarja.ee toim.) |
REGINA CÆLI, 8. mai 2005, 7. ülestõusmisaja pühapäev |
 BENEDICTUS XVIREGINA CÆLI Ülemaailmne meediapäev Püha Peetruse väljak 7. Ülestõusmisaja pühapäev, 8. mai, 2005 Kallid Vennad ja Õed, Täna tähistatakse paljudes maades, nende hulgas ka Itaalias, Issanda Taevaminemise Suurpüha. Sel päeval on kõik kristlased kutsutud pöörama pilgu Tema poole, kes 40 päeva pärast oma ülestõusmist apostlite üllatuseks "tõsteti [...] nende nähes üles ja pilv varjas ta nende silme eest" (Apostlite teod 1,9). Seega on meid kutsutud uuendama oma usku Jeesusesse, ainsasse tõelisesse kogu inimkonna pääsmise lootusesse. Taevasse tõustes avas ta uuesti tee paradiisi, meie lõplikku kodumaale. Nüüd toetab ta meid oma Vaimu väega meie igapäevasel palverännakul siin maa peal. Ülemaailmset meediapäeva tähistatakse sel pühapäeval teemal "Kommunikatsioonimeedia rahvastevahelise üksteisemõistmise teenistuses". Tänapäevases piltiderikkas maailmas on massimeediast sisuliselt saanud erakordne inimkonnasisese solidaarsuse ja üksteisemõistmise edendamise ressurss. Suurepärase tõendi selle kohta saime hiljuti minu kalli eelkäija Johannes Paulus II surma ja matusetseremoonia ajal. Kõik aga sõltub sellest, kuidas neid vahendeid kasutatakse. Need olulised kommunikatsioonivahendid võivad aidata kaasa vastastikusele tundmisele ja dialoogile või ka vastupidiselt - õhutada eelarvamusi ning viha isikute ja rahvaste vahel; nad võivad anda panuse rahu levitamisse või vägivallale ärgitada. Selletõttu tuleb alati rõhuda üksikisiku vastutusele; kõik peavad täitma oma rolli objektiivsuse, inimväärikuse austamise ning ühishuvide silmaspidamise tagamises kõigis kommunikatsioonivormides. Sel viisil aitavad kõik kaasa inimkonda lõhestavate vaenulikkuse müüride lammutamisele ning sõpruse ja armastuse sidemete tugevdamisele, mis on Jumala Riigi märkideks ajaloos. Pöördugem tagasi taevaminemise kristliku müsteeriumi juurde. Pärast seda, kui Issand taevasse läks, kogunesid jüngrid palvetamiseks ülemisse tuppa koos Jeesuse Emaga (vt. Ap 1,14), kutsudes koos Püha Vaimu, kes annaks neile väe olla tunnistajaks ülestõusnud Kristusele (vt. Lk 24,49, Ap 1,8). Ühenduses Pühima Neitsi Maarjaga elab iga kristlik kogudus neil päevil uuesti läbi seda unikaalset vaimulikku kogemust valmistades ennast ette Nelipühaks. Ka meie pöördume nüüd Maarja poole ülistuslauluga Regina Caeli, paludes tema kaitset Kirikule ning eriti neile, kes pühendavad ennast evangelisatsioonitööle sotsiaalse kommunikatsioonimeedia vahenditega. (tõlge mitteametlik - neitsimaarja.ee toim.) |
Regina Caeli 1. mai 2005, 6. ülestõusmisaja pühapäev |
 Benedictus XVI tervitus Idakirikutele ja püha Joosepi - töömehe püha puhulKallid vennad ja õed! Ma pöördun esmakordselt teie poole sellelt aknalt, mille minu eelkäija armastatud kuju tegi tuntuks lugematule arvule inimestele üle maailma. Truu kohtumisele, millest sai kõigile kallis tava, toetas Johannes Paulus II pühapäev pühapäeva järel rohkem kui veerand sajandit Kiriku ja maailma ajalugu ning me tunneme jätkuvalt, et ta on meile lähemal, kui kunagi varem. Minu esmane tunne on taas kord tänutunne kõigi nende ees, kes on mind neil päevil palvetega toetanud ning nende ees, kes on üle kogu maailma saatnud mulle sõnumeid ning häid soove. Ma soovin eriti soojalt tervitada õigeusu kirikuid ning idakirikuid, kes just sellel pühapäeval tähistavad Kristuse ülestõusmist. Nende, meie armastatud vendade poole pöördun ma traditsioonilise rõõmusõnumiga: "Christos anesti!" Jah, Kristus on üles tõusnud, tõesti ta on üles tõusnud. Minu siiras soov on, et Ülestõusmispühade pühitsemine oleks nende jaoks ühehäälne usu palve ning Tema kiitus, kes on meie ühine Issand ning kes kutsub meid üles otsustavusega kõndima teel täieliku osaduseni. Täna alustame me maikuud liturgilise mälestuspäevaga, mis on pühendatud Joosepile, töömehele. Selle päeva seadis sisse Paavst Pius XII , keda austusega meeles peame, täpselt 50 aastat tagasi, et rõhutada töö ning Kristuse ja Kiriku kohaloleku tähtsust töö alal. Ka tänapäeva ühiskonnas on vaja olle tunnistajaks "töö Evangeeliumile", millest Johannes Paulus II rääkis entsüklikas "Laborem Exercens". Ma loodan, et tööst ei tule puudus eriti noortel inimestel ning et töötingimused austaksid üha enam inimindiviidi väärikust. Ma mõtlen hellusega kõigi töötajate peale ning tervitan neid, kes kuuluvad arvukatesse ühendustesse ning on kogunenud Püha Peetruse väljakule. Eriti tervitan ma sõpru ACLIst (Itaalia Tööliste Kristlik Ühendus), kes tänavu tähistavad oma asutamise 60. aastapäeva, ning ma julgustan neid jätkama elu valikuga "kristliku vendluse" kasuks, väärtuse kasuks, mida tuleb ellu viia töö ja ühiskondliku elu sfääris, et solidaarsusest, õiglusest ning rahust saaksid sambad, millele rajatakse inimkonna ühtsust. Lõpuks pöörduvad mu mõtted Maarjale: maikuu on pühendatud eriti just temale. Oma sõnade ning veelgi enam oma eeskuju läbi õpetas Johannes Paulus II meid vaatlema Kristust läbi Maarja silmade, väärtustades eriti püha roosipärja palvet. Regina Caeli laulmisega usaldame me Neitsi kätesse kõik Kiriku ja inimkonna vajadused. [Pärast Regina Caelit ütles Püha Isa:] Neil päevil leian end tihti mõtlemas kõigile inimestele, kes kannatavad sõdade, haiguste ja vaesuse tõttu. Täna olen ma eriti lähedal Togo inimestele, kes kannatavad valulike sisevõitluste tõttu. Kõigi nende rahvaste jaoks palun ma harmoonia ja rahu andi. Vatikan, 3. mai, 2005 (Zenit) (tõlge mitteametlik - neitsimaarja.ee toim.) |
URBI ET ORBI |
 Paavst Benedictus XVI esimene õnnistus rahvale 19. aprillil 2005Kallid vennad ja õed Pärast meie suurt paavsti, Johannes Paulus II, on kardinalid valinud minu - lihtsa, alandliku töölise Issanda viinamäe teenijaks. Mind lohutab teadmine, et Issand teab, kuidas tegutseda ja töötada isegi vähekõlblike vahenditega ning eriti loodan ma teie palvete peale. Ülestõusnud Issanda rõõmus, lootes Tema kestva abi peale, läheme me edasi, kindlad, et Issand aitab meid. Ning Maarja, tema armastatud Ema, seisab meie kõrval. Tänan teid. (tõlge mitteametlik - neitsimaarja.ee toim.) |
ARMASTUS PÖÖRAB SÜDAMEID, TOOB RAHU |
 Peapiiskop Leonardo Sandri luges täna, 3. aprillil, pühapäevasel paavst Johannes Paulus II mälestusmissal palveränduritele ette Püha Isa viimse läkituse, milles ta ütles, et armastus pöörab südameid ja annab rahu."Inimkond tundub vahel olema eksinud, valitsetuna kurjuse, isekuse ja hirmu jõust," öeldi läkituses, mille peapiiskop luges Vatikani Peetri väljakul ette rohkem kui 100 000 sinna kogunenud inimesele. Tohutu rahvahulk aplodeeris, kui paavsti portreed näidati läkituse ettelugemise ajal suurtelt ekraanidelt, mis olid paigutatud Peetri väljaku äärde. Paavsti viimset sõnumit kuulates puhkesid paljud inimesed nutma. "Inimkonnale, mis tundub vahetevahel olema eksinud ning valitsetuna kurjuse, isekuse ja hirmu jõust, annab tõusnud Issand oma armastuse kingi, mis andestab, lepitab ja avab hinge lootusele," öeldi paavsti läkituses. "Armastus pöörab südameid ja annab rahu." |
URBI ET ORBI |
 Tema pühaduse paavst Johannes Paulus II läkitusURBI ET ORBI Kristuse ülestõusmise pühapäeval, 27. märtsil 2005 1. Mane nobiscum, Domine! Jää meie juurde, Issand! (vrd Lk 24,29) Nende sõnadega kutsusid jüngrid Emmause teel oma mõistatuslikku Teekaaslast jääma nendega, sest päike oli nädala esimesel päeval loojumas ja oli juhtunud midagi uskumatut. Nagu Ta oli lubanud, oli Kristus üles tõusnud; aga nad ei teadnud veel seda. Ent sõnad, mida oli rääkinud Teekäija teel panid nende südamed leegitsema. Ja nii nad ütlesid Talle: "Jää meie juurde". Istudes õhtusöögilaua taha, murdis Ta leiba, nad tundsid Ta "leivamurdmisest" ära - ja äkitselt Ta kadus. Siis meenus neile murtud leib, siis kajas nende südameis Tema sõnade pehme kõla. 2. Armsad vennad ja õed, Euharistia Sõna ja Leib, ülestõusmise müsteerium ja kingitus, on püsinud sajandeid kui jääv mälestus Kristuse Kannatustest, Surmast ja Ülestõusmisest! Tänasel Ülestõusmipühal, koos kõigi kristlastega kogu maailmas, kordame ka meie neid sõnu: Jeesus, ristilöödud ja ülestõusnud, jää meie juurde! Jää meie juurde, ustav sõber ja toeta kindlalt inimkonda teel läbi aja! Sina, Isa Elav Sõna, külva usaldust ja lootust kõikidesse, kes otsivad oma elu tõelist mõtet. Igavese elu Leib, toida neid, kes janunevad tõe ja vabaduse, õigluse ja rahu järele. 3. Jää meiega, Isa Elav Sõna, ja õpeta meile sõnu ja tegusid rahust: rahust maa peal, mis on pühitsetud Sinu Verega, ja mis on märg nii paljude süütute verest: rahust Lähis-Idas ja Aafrikas, kus valatakse jätkuvalt nii palju verd; rahust kogu inimkonnale, mida ikka veel ähvardab vennatapusõja oht. Jää meiega, igavese elu Leib, murtud ja jagatud söömaajal olijaile: anna meile ka jõudu näidata suurt ühtsust nende paljude läbi, kes veel täna kannatavad ja surevad vaesuses ja haigustes, keda hävitavad surmavad epideemiad või laastavad tohutud looduskatastroofid. Sinu Ülestõusmise väega, lase ka neil saada osa uuest elust. 4. Meie, kolmanda aastatuhande mehed ja naised, ka meie vajame Sind, Ülestõusnud Issand! Jää meiega praegu ja kuni aegade lõpuni. Tee nii, et rahvaste materiaalne progress ei varjutaks iial nende vaimseid väärtusi, mis on nende tsivilisatsiooni hingeks. Toeta meid meie teel, ma palume Sind. Me usume Sinusse, me loodame Sinu peale, Ainult Sinul on igavese elu sõnad. (vrd Jh 6,68) Mane nobiscum, Domine! Alleluia! (tõlge mitteametlik - neitsimaarja.ee toim.) |
Meie preestri isa Migueli vaimulik sõnum Ülestõusmisajaks |
| Kallid vennad ja õed! Meie teiega teame, et usk on tee ja meie oleme kui palverändurid sel teel. Nii ongi just ülestõusmiskogemus väga tähtis nurgakivi, millele võime ehitada oma usku. Seepärast võtkem siis korraks koos mõtiskleda, mis tähendus on sõnadel: Mina usun ülestõusmisse. Selle aasta ülestõusmissõnum keskendub Johannese evangeeliumi 20. peatükile ja on kantud mõttest - õndsad on need, kes ei näe, aga usuvad. See peatükk koosneb neljast loost. Esimene räägib Issanda inglist, kes veeretas Jeesuse haua eest kõrvale suure kivi. Kui naised tulid Jeesuse keha võidma, leidsid nad eest tühja haua, nagu ka Peetrus ja jünger, keda Jeesus armastas. Teises räägitakse Jeesuse ilmumisest Maarja Magdaleenale, kolmandas Jeesuse ilmumisest jüngritele ja neljandas sellest, kuidas Jeesus näitas end Toomale. Meid võib ehk üllatada, et neis kirjakohtades on ligi 30-l korral kasutatud sõna - nägema. Võime märgata, et nägemine ja uskumine on Johannese evangeeliumis väga lähedalt seotud. Nii ongi, et mida rohkem me käime usuteel, seda rohkem me kogeme Jumalat. Kuid eks ole ka nägemine tee. Oma usutee alguses ei oska me sageli veel kuigi hästi näha Jumalat. Aga mida aeg edasi, seda rohkem me Teda ka näeme. Esimeses loos märkasid jüngrid surilina, ja alles siis nad nägid ja uskusid. Või Maarja Magdaleena, kes arvas alguses nägevat aednikku. Kui aga Jeesus ütles talle: "Maarja", mõistis ta, keda nägi ja vastas: "Õpetaja." Alles siis võis ta minna ja öelda jüngritele: "Ma olen näinud Issandat." Isegi jüngrid ehmatasid alguses Issandat nähes, arvates, et on näinud viirastusi. Kuid kui Jeesus oli neisse puhunud Püha Vaimu väe, mõistsid nad ja laususid: "Me oleme näinud Issandat". Ega Toomaski kohe uskunud jüngrite sõnu, vaid ütles: - "Kuni ma pole näinud Tema käte sees naelajälgi...mina ei usu". Nii pidi Jeesus end ilmutama tallegi, öeldes: "Vaatama mu käsi. Lõpeta kahtlemine ja usu". Näeme, et need kolm sõna - märkan, vaatan ja näen - väljendavad küll üht ja sama, ometi on neil siiski kolm eri tähendust. Alguses ma küll märkan, kuid ei pane tähele. Pärast ma uurin juba tähelepanelikumalt, mis see oli, mis mind puudutas. Lõpuks ma näen, et see on Jumal, kes tuleb mu poole ja otsib mind. Johannese evangeeliumis kasutatakse tihti sümboleid, et me nende sümbolite kaudu võiksime kohtuda Kristusega. Aga kõigepealt näidatakse meile märke - surilina või kivi, mis oli haualt ära veeretatud. Või siis kätt ja külge, mida Kristus näitas jüngritele ja Toomale. Need märgid aitasid jüngritel uskuda, olla usklik. See on seesama usk, mis oli esimestel jüngritel ja on eeskujuks ka meile - sest tõesti, nähes Jeesuse näidatud märke oli neil ja on meilgi nüüd lihtsam uskuda. Sest ärgem unustagem, meie usk on ju tee, kus Jeesus ilmub meile sammhaaval. See on seesama tee, mida mööda astus Vanas Testamendis Iisraeli rahvas ja mida peavad käima kõik kristlased. Ometi juhtus, et nii nagu meie, polnud ka jüngrid valmis Kristuse ülestõusmiseks. Ent Jeesus ei oodanudki, et jüngrid oleksid kohe uskunud Tema ülestõusmisse. Niisama nagu Jumal ei oota, et me oleksime kohe valmis uskuma. Aga Ta teab, et me kasvame oma usus. Just seepärast on ka sõna `uskuma` ja `nägema` seotud sõnaga `tunnistama`. Oli ju väga tähtis, et Jeesusel ilmumisel oleksid tunnistajad, sõnumitoojad. Maarja Magdaleena oli tunnistajaks Peetrusele ja teistele jüngritele, nagu jüngrid olid tunnistajaks Toomasele. Selleks, et meie usk kasvaks, vajame tunnistajaid. Kuid mitte kirjalikke, vaid pealtnägijate tunnistusi. Seepärast on suur õnn, et võime näha ülestõusnud Kristust kirikus ja koguduses. Üksi me seda ju kogeda ei saaks. Kuid julgust! Me võime alati palvetada, et Jumal avaks meie silmad, et näeksime ülestõusmise märke ka oma elus. Ja paluda, et ülestõusmise kogemus tugevdaks meie usku. Et ka meie oma kogudusega siin, Tartus, saaksime olla tõelisteks tunnistajateks kõigile inimestele, kes ootavad Kristuse ülestõusmist. Ja et Tema saaks ilmuda kirkus oma sakramentide läbi. Ainult nii aitame ka üksteisel olla tunnistajad. Lõppude lõpuks oleme ju meiegi sarnased jüngritele - me kardame nagu nemad, nutame nagu Maarja, me ei usu kohe nagu Toomas. Ja ehkki nad küll väga imestasid neid sündmusi nähes, ei mõistnud nad kohe selle tähendust. Nemadki ei näinud kohe Kristust nagu ka meie ei suuda kohe näha Jumalat. Polnud nad ju mitte inglid, vaid inimesed nagu mina ja sina. Ometi juhtis Jeesus neid kannatlikult nende usuteel. Kallid vennad ja õed! Ka täna saadab Jumal meile oma märke. Seepärast mõelgem korraks, mis on meie elus see kivi, mille Jumal lükkas kõrvale? Või surilina, millesse oli Jeesus mähitud? Usk, kuhu Jeesus sisenes ja millest läbi läks? Ehk nutame vahel nagu meeleheites Maarja Magdaleena, kui Jeesus ära viidi ära, sest ka meie ei leia mitte alati oma Jumalat. Kas suudame mõista seda kannataust, mida Jeesus tundis oma haavu näidates. Ja kas me mõistame, et nende haavade ja kannatuse läbi näitas Jeesus meile oma au. Au, mis oli Isa armastuse märgiks. Aga nii nagu ammustel aegadel, võib juhtuda, et meiegi oleme ühel päeval nagu Maarja ja teisel nagu Toomas. Kuid kasvades oma usus võime meiegi viimaks öelda: "Jah, Ta on üles tõusnud!" |
PEAPIISKOP PETER STEPHAN ZURBRIGGENI JUTLUS SUUREL NELJAPÄEVAL MEIE KIRIKUS |
| 24. märts 2005* Laudetur Jesus Christus! Kiidetud olgu Jeesus Kristus! Kallid monsenjöörid ning vennad preestrid, Kallid õed, Kallid vennad ja õed Kristuses! Mul on suur rõõm olla sel Suurel Neljapäeval koos teiega, Tartu Katoliku Kogudusega, ning pühitseda koos teiega ja teie jaoks Armulauda in Cena Domini. Oleme täna õhtul kogunenud siia kui perekond, et tähistada Jeesuse viimast söömaaega maa peal. Viimsel Õhtusöömaajal pühitses Jeesus uut vabastamist, mille ta järgmisel päeval ristil teoks tegi: see oli kogu inimkona vabastamine kurja vaimu orjusest ning Jeesus saavutas selle oma vere läbi. Viimsel Õhtusöömaajal tegi Jeesus kolm peamist tegu:
Kallid vennad ja õed, nagu te hästi mäletate, tähistab kogu Katoliku Kirik üle maailma sel aastal paavst Johannes Paulus II kutsel "Armulaua-aastat". Armulaua-aasta algas ametlikult 17. oktoobril Mehhikos Guadalajaras toimunud Rahvusvahelise Euharistliku Kongressi viimasel päeval. Püha Isa ütles, et ta loodab selle aasta jooksul kahe eesmärgi täitumist:
Kallid vennad ja õed! Nende kahe eesmärgi saavutamine toob kahtlemata kaasa kogu Kiriku sügava uuenemise, sealhulgas ka meie Kiriku uuenemise siin Eestis. See peaks olema igaühele meie seast üliküllusliku armu aasta. See peaks olema ka hiilgav võimalus sügavalt mõtiskleda meie kristliku kutsumuse ja apostoolse missiooni üle. 2005. aasta 4. juunil kavatseme me suurejoonelistes Pirita Kloostri varemetes korraldada suure Armulaua pühitsuse kõigile meie kogudustele. Teema, mille ma pakkusin välja Tema Eminents Kardinal J?nis Pujatsile, Riia peapiiskop metropoliidile ka kes on nõus olema sellel päeval meiega, on seotud lähedase liiduga, mis peaks olema Püha Sakramendi ja meie vahel meie igapäevases elus, eriti ilmikute elus. Me peame mõistma, miks on Armulaud meie jaoks nii oluline. Esiteks pole Armulaud lihtsalt miski, see on Keegi. See on Isik. See on Jeesus Kristus, kes saab meie jaoks kohalolevaks täielikus isiklikus ja intiimses ligipääsetavuses. Meie jaoks ei ole kedagi tähtsamat kui Jeesus Kristus ning Armulauas annab Ta end meile täiusliku sõbrana kõige sügavamas suhtes. Armulaud on Jumala and meile ning täiuslik viis, mis võimaldab meil Kristuses muutuda. Jeesusest peab saama meie elude tegelik keskpunkt. Mida sügavamalt me osaleme Armulauas kui ohvriannis, osaduses ning austamiskohas, seda kindlamalt saavad meist tõelised kristlased ja apostlid, Jeesuse jüngrid. Oma entsüklikas märgib Püha Isa, et Kirik ammutab oma elu Armulauast, ning mitmel viisil kogeb Kirik rõõmuga lubaduse "Vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni" (Mt 28,20) pidevat täitumist. Armulauas rõõmutseb kirik unikaalse jõuga selles kohalolekus. Armulauas täituvad igapäevaselt Meie Issanda sõnad: "Ma olen alati teiega." Kallid vennad ja õed. Läbi missa jätkub meie keskel Risti Ohver. Meid on kutsutud uuendama oma usku Meie Issanda tõelisse kohalolusse Armulauasakramendis. Jeesus on ainus tee, mis viib tõeni inimese kohta ning tõelise õnneni. Kallid vennad ja õed! Maarja missioon meie keskel oli ja on juhtida meid alati tema Poja Jeesuse juurde ning teha temast meie elu reaalne keskpunkt. Püha Bernhard ütleb: "Kui sa järgned Maarjale, sa ei eksi; kui sa palvetad tema poole, ei heida sa meelt; kui su mõtted on temal, siis sa ei eksle; kui ta sind hoiab, sa ei kuku; kui ta sind kaitseb, ei pea sa kartma; kui ta sind juhib, ei tunne sa väsimust; kui ta on su kõrval, jõuad sa turvaliselt koju". Ning Püha Louis Marie de Montfort kuulutab: "Õnnelik, tõesti väga õnnelik on see helde inimene, kes, kannustatud armastusest, pühitseb end Maarja läbi täielikult Jeesusele." Kallid vennad ja õed! Maarja on "Armulaua Naine". Maarja palub meil olla eeskätt vaikselt Jeesust austavad palvetavad mehed ja naised. Pühitsegem ka meie sügavas andumuses pühapäevast missat. Seal ilmutab Jumal meile, et Tal on plaan sinu ja minu jaoks, meie kõigi jaoks. Ta ise ütleb: "Sest mina tunnen mõtteid, mis Ma Teie pärast mõlgutan, ütleb Issand: need on rahu, aga mitte õnnetuse mõtted, et anda teile tulevikku ja lootust" (Jr 29,11-12). Maarja aitab meil neid plaane mõista, jõuda eesmärgini, kutsudes meid, nagu ta tegi Kaana pulmas: "Mida iganes tema teile ütleb, seda tehke" (Jh 2,5). Ärgem laskem seda võimalust käest, ärgem raisakem aega. Püha Armulauda, see tähendab Jeesust, "Elu Leiba", vastu võttes ja austades on meil elu kogu selle täiuses. Jeesus on meiega praegu. Püha Isa Johannes Paulus II on lisanud Pühasse Roosipärga viienda olulise tähise - Kristuse elu valgusrikka saladuse. Valguse saladusi palvetame me tavaliselt neljapäeval, ning viies on täpselt: Armulaua seadmine. Ta annab meile kogu abi, mida me vajame. Ta armastab meid! Armulaud on selle armastuse kõnekas märk. Niisiis, mu kallid vennad ja õed! Tänagem Teda täna õhtul kogu südamest nende imetegude eest, mida Ta on juba meie jaoks on teinud ning mida Ta meile jätkuvalt teeb. Ühendagem ennast Temas vastastikkuse armastuse läbi. Usaldagem alati ja igal pool täielikult Armulist Issandat. Aamen. Kiidetud olgu Jeesus Kristus. Vaata lisaks: Suure Neljapäeva pilte (* tõlge mitteametlik - neitsimaarja.ee toim.) |
Angelus 20. märtsil, Palmipuudepühal |
 20. märtsi pühapäevase Angeluse ajal, Palmipuudepüha piduliku liturgia lõpetamisel, pöördus paavst Johannes Paulus II eriliselt noorte poole. Läbi Vatikani riigisekretäri, peapiiskop Leonardo Sandri ette loetud teksti märkis paavst, kui ettenägelik ja prohvetlik on see, et Palmipuudepüha, millele järgnevad Kristuse kannatused, langeb kokku Ülemaailmse Noorte Päevaga. Püha Isa tuletas meelde augustis Kölnis toimuvate Ülemaailmsete Noorte Päevade juhtlauset - "Me oleme tulnud Teda kummardama". See lause peaks andma nende päevade ettevalmistamisele vaimse ja kateheeriva sisu. "Täna kummardate te Jeesus Kristust, keda kuulutate kogu maailmas, ja te kinnitate usku Jumalasse, mis avaldub täiuslikult ristilöödud Kristuses".Palmipuudepüha Missa homiilia käigus mõtiskles kardinal Camillo Ruini ristist, mis on ühtlasi ka Ülemaailmsete Noorte Päevade sümboliks. Ruini arutles selle üle, kuidas nähes paljusid inimkannatusi, eriti süütute kannatusi, oleme tihti lootuse kaotanud ja sunnitud eneselt küsima, kui Jumal meid tõesti armastab ja meist hoolib, miks ta ei suuda seda muuta. Kristuse ristil kohtame me Jumala tõelist palet. Ristil ei kaota Tema pale oma väärikust ja müsteeriumi, vaid vastupidi, saab meile eriliselt lähedaseks. Kardinal julgustades noori kandma Kristuse risti, öeldes, et kaasaja inimene kaldub kannatustes nägema vaid midagi mõttetut ja arusaamatut, kuigi rist annab ju tähenduse nii kannatustele kui elule. 20 märtsil esitleti Palmipuudepüha tähistamisel Kölnis Ülemaailmsete Noortepäevade risti, mille paavst Johannes Paulus II andis noortele 20 aastat tagasi, et nad kannaksid seda läbi kogu maailma. Katoliiklike noorte ülemaailmsed päevad toimuvad 15.-21. augustil Kölnis. |
Tema Pühadus Johannes Paulus II läkitus paastuajaks 2005 |
| Armsad vennad ja õed! 1. Igal aastal on paastuaeg meie jaoks hea võimalus tõsisemalt palvetada ja meelt parandada ning avada oma süda, et kuulekalt jumalikku tahet vastu võtta. Paastuajal asume vaimulikule teekonnale, mis valmistab meid ette taas kord läbi elama Kristuse surma ja ülestõusmise suurt müsteeriumi. See toimub eelkõige veelgi pühendunumalt Jumala Sõna kuulates ja veelgi ohvrimeelsemalt lihasuretamist harjutades ning tänu sellele on võimalik puudusesolijaile suuremat abi osutada. Armsad vennad ja õed, tänavu tahaksin juhtida teie tähelepanu üsna levinud teemale, mida ilmekalt illustreerib järgmine värss 5. Moosese raamatust: "armasta Issandat ... see on su elu ja su päevade pikkus ..." (30,20). Nende sõnadega pöördub Mooses rahva poole, kutsudes neid Moabimaal võtma vastu lepingut Jahvega, "et sina ja su sugu võiksite elada, armastades Issandat, oma Jumalat, kuulates tema häält ja hoidudes tema poole" (30,19-20). Ustavus sellele jumalikule lepingule on iisraeli rahva jaoks tagatis tulevikuks: "et sa võiksid elada maal, mille Issand on vandega tõotanud anda su vanemaile, Aabrahamile, Iisakile ja Jaakobile" (30,20). Piiblile omase arusaama kohaselt on kõrgesse ikka jõudmine Kõigekõrgema armuliku heasoovlikkuse märk. Pikaealisus on seega, nagu näha, eriline jumalik and. Selle teema üle tahaksingi paluda teil tänavuse paastuaja jooksul mõtiskleda, et sügavamalt mõista rolli, mida eakad inimesed ühiskonnas ja Kirikus täitma on kutsutud, ning seeläbi valmistuda oma südames neid vastu võtma armastusega, mida neile alati osutada tuleks. Tänu teaduse ja meditsiini panusele on tänapäeva ühiskonnas inimese eluiga märgatavalt pikem ja sellest tulenevalt on üha rohkem eakaid inimesi. Seepärast tuleb pöörata konkreetsemalt tähelepanu niinimetatud "vanema ea" maailmale, et aidata selle liikmetel elada täisväärtuslikult, võimaldades neil tervet kogukonda teenida. Eakate eest hoolitsemine - eelkõige siis, kui nad elavad üle raskeid hetki, - peab olema kõikide usklike südameasi, iseäranis Lääne ühiskonna kirikukogukondades, kus see probleem on eriti tuntav. 2. Inimelu on hinnaline and, mida tuleb armastada ja kaitsta igas eluetapis. Käsk "Sa ei tohi tappa!" nõuab, et inimelu austataks ja hoitaks alati, algushetkest kuni loomuliku lõpuni. See on käsk, mis kehtib isegi haiguse puhul ja ka siis, kui inimene kehalise nõrkuse tõttu enam ise hakkama ei saa. Kui vanaks saamist, koos sellega kaasnevate paratamatute tingimustega, tõsiselt usu valguses aktsepteeritakse, siis võib see kujuneda hindamatuks võimaluseks paremini mõista risti müsteeriumi, mis inimese olemasolule täieliku tähenduse annab. Eakaid inimesi on vaja mõista ja abistada just seda silmas pidades. Tahaksin siinkohal väljendada oma tunnustust neile inimestele, kes nende vajaduste eest hoolitsemisele pühenduvad, ja kutsun ka teisi hea tahtega inimesi kasutama paastuaega, et oma isiklik panus anda. Paljudki eakad inimesed ei pea siis enam arvama, et nad on kogukonnale ja mõnikord isegi oma perekonnale koormaks, elades üksilduses, mille tagajärjel tekib kiusatus teistest eralduda või meeleheitesse langeda. Avalikus arvamuses on vaja veelgi enam teadvustada, et eakad inimesed on igal juhul varandus, mida tuleb väärtustada. Seepärast tuleb pakkuda rohkem majanduslikku toetust ja seadusandlikke algatusi, et nad ühiskondlikust elust kõrvale ei jääks. Tõtt-öelda on viimase kümne aasta jooksul hakatud ühiskonnas nende vajadustele rohkem tähelepanu pöörama ja meditsiinis on välja töötatud leevendavaid raviviise, millest on eriti suur abi pikaajalistel haigetel. 3. Kuna selles eluetapis jääb rohkem vaba aega, siis on eakatel inimestel võimalus tegeleda esmatähtsate küsimustega, mis varem kiireloomulisemate või tähtsamana näivate murede tõttu tahaplaanile jäid. Teades, et lõppsiht on lähedal, keskendub eakas inimene kõige olulisemale, tähtsustades asju, mis mööduvate aastatega ei hävine. Just selle tõttu saabki eakas inimene ühiskonnas oma rolli täita. On ju tõsi, et inimene elab oma eelkäijate pärandist ja tema tulevik sõltub otsustavalt sellest, kuidas tema rahva kultuuriväärtused talle edasi antakse; nii võib eakate inimeste tarkus ja kogemus valgustada tema rada üha täielikuma tsivilisatsioonivormi poole liikumisel. Kuivõrd oluline on taas avastada see erinevate põlvkondade vastastikune rikastamine! Paastuaeg, mis ju tungivalt pöördumisele ja üksmeelele kutsub, aitab meil tänavu keskenduda neile tähtsatele, igaühte puudutavatele teemadele. Mis juhtuks, kui Jumala rahvas alistuks sellele kaasaegsele mõtteviisile, mis neid inimesi, meie vendi ja õdesid, peaaegu kasutuks peab, kui nende võimed vanuse või haiguse raskuste tõttu nõrgenevad? Samas, kuivõrd teistsugune oleks ühiskond, kui juba perekonnast alustades püütaks alati nende suhtes avatuks jääda ja neid vastu võtta! 4. Armsad vennad ja õed, mõtisklegem paastuajal Jumala Sõna abil selle üle, kuivõrd tähtis on, et igas kogukonnas leiduks armastavat osavõtlikkust nende jaoks, kes vanaks jäävad. Veelgi enam, tuleb harjuda surma müsteeriumisse usaldusega suhtuma, nii et lõplik kohtumine Jumalaga toimuks sisemises rahus, teades, et Tema, "kes kudus mind mu ema ihus" (Ps 139,13b) ja kes on loonud meid "oma näo järgi ja enda sarnaseks" (vrd 1Ms 1,26), võtab meid vastu. Maarja, meie teejuht paastuaja rännakul, aitab kõigil usklikel, eriti aga eakatel inimestel, üha sügavamalt mõista surnud ja ülestõusnud Kristust, kes on meie olemasolu viimne põhjus. Olgu tema, oma jumaliku Poja ustav teenija, koos Pühade Anna ja Joakimiga, meie kõikide eestkostja "nüüd ja meie surmatunnil." Minu õnnistus kõigile! Vatikanis, 8. septembril 2004 Johannes Paulus II |
Meie preestri isa Migueli vaimulik sõnum paastuajaks |
| Kallid vennad ja õed! Tänane vaimulik sõnum aitab meil valmistuda Paastuajaks, Jeesuse kannatuse ja ülestõusmise müsteeriumiks, mis on meie kirikuelu keskpunkt. Iisraeli rahva usk oli südameusk, sest Jumal ise pani oma seadused Iisraeli rahva südamesse. Need seadused polnud kirjutatud mitte raidkividele, need olid seadused, mis on meie südames. On need ju Tema sõnad: "Armasta Issandat, oma Jumalat kõigest oma südamest ja hingest, ja kõigest oma jõust ja kõigest oma meelest, ja oma ligimest armasta nagu iseennast." (Lk 10, 27). Mitte ilmaaegu ei pidanud Iisraeli rahvas kõrbes rändama 40 aastat. See oli vajalik selleks, et tundma õppida oma südame kavatsusi. Ka Jeesus oli kõrbes 40 päeva, et vaadata oma südamesse. Ja nii kestab ka meie paastuaeg 40 päeva, et oskaksime näha ja ära tunda oma kavatsusi ja eesmärke. Need kolm kiusatust, mis Jeesus kõrbes koges, tunduvad meile täna ehk ilmvõimatu muinasjutuna. Kuid mõelgem korraks - ehk räägivad nad midagi ka meist - meie endi kiusatustest. Kurivaim soovis, et näljast vaevatud Jeesus - Jumala poeg muudaks kivid leivaks. Eks nurisenud ju ka Iisraeli rahvas kõrbes: miks meil pole leiba, vett ega liha, miks saab meile osaks nii palju ebamugavusi! Kus on nüüd see leib, mida Jumal annab meile igapäev? Aga Jeesus ütleb oma Mäejutluses: "Ärge olge mures oma elu pärast, mida süüa, mida juua, ega oma ihu pärast, millega riietuda. Eks elu on enam kui toidus ja ihu enam kui riided? Aga otsige esmalt Jumala riiki ja tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi!" (Mt 6, 25.33) Kuid eks pane Jumal vahel ka meie vaimu kõrbesse, et võiksime kogeda, kas suudame armastada Jumalat oma südames ka siis, kui oleme kiusamises? Või teine kiusatus, mil Kurivaim püüab Jeesust panna kahtlema Jumala armastuses. Ta ütleb: Sa oled Puusepa poeg, tulid Naatsaretist, aga keegi ei tea, et oled Messias. Küsi Jumalalt imetegusid nagu küsis seda Iisraeli rahvas kõrbes. Las Jumal teeb nüüdki kivist vett, siis ei peaks Sa janus piinlema: "Ons Issand meie keskel või ei ole?" (2 Mo 17,7). Võibolla kuuleme ka meie Kurivaimu küsimas: kus on sinu Jumal nüüd, kui sa oled hädas? Mis me siis teeme - kas küsime Jumalalt imetegusid? Või oleme valmis kandma oma risti? Kas suudame armastada Jumalat kogu hingest nagu oma elu - isegi oma viletsatel päevadel? "Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise! Võtke enda peale minu ike ja õppige minult, sest mina olen tasane ja südamelt alandlik ja te leiate hingamise oma hingedele, sest minu ike on hea ja minu koorem on kerge!" (Mt 11,28-30) Või mõelgem kiusatusele, mis pani Iisraeli rahva kahtlusepäevadel ehitama Kuldvasikat. Kas mitte tänagi ei näita Kurivaim, kuidas kogu maailma rikkus ja edu on nende päralt, kes teda kummardavad. Tõesti - sinu usk peaks ju aitama sul elada?! Kuid ometi - mis kasu oleks usust, kui me ei kasutaks seda Jumala otsimiseks? Või mis kasu kasvõi kogu maailma rikkusest, kui peaksime elama ilma Tema osaduseta? Tõepoolest, miks pidi Jumala Poeg surema ristil? Kurivaim ju ütles: mine alla ristilt, päästa end. Jah, see oleks olnud võimalik. Aga me teame, et Ta jäi ristile meie pattude pärast. Selleks, et meie saaksime päästetud. Need 40 päeva aitavad meil paremini näha ennast, kannatada koos Iisraeli rahvaga kõrbes, või veelgi enam, olla kõrbes või ristil nagu Jeesus Kristus. Võime taas näha, kuidas Jeesus võitis ära kõik Tema ette seatud kiusatused, isegi oma ristisurma, täites meid uue eluga. Sest see oli Tema, kes Ta armastas Jumalat kogu oma haavatud südamest, kogu hinge ja vaimuga ka siis, kui Talle pandi pähe okaskroon. Täis vaprust, isegi kui Ta jalad ja käed olid murtud. Vaevalt võime aga väita nagu tunneksime oma südant. Kuid julgust! Kui me kord juba oleme avanud end Jumalale, teeb Ta terveks ka meie südame, et võiksime näha Tema valgust. Sisenedes Paastuaega täis usaldust ja lootust ning teadmises, et Jeesus kannatas ja suri meie eest, ei peaks me tundma end oma kannatustes üksi. Koos kirikuga saame me kuulutada: Kristus on üles tõusnud. Jah, Ta on tõesti üles tõusnud! Isa Miguel |
Angelus 6. märts 2005, 4. paastuaja pühapäev |
 Pühapäevase Angeluse ja paavst Johannes Paulus II läkituse luges 6. märtsil Püha Peetruse platsil ette peapiiskop Leonardo Sandri.Platsi ümber oli paigutatud neli hiigelekraani, mis näitasid pilti ratastoolis paavstist, kes jälgis samuti televisiooni vahendusel Angelust Gemelli haigla palatis. Pärast Angelust avanesid Johannes Paulus II 10-ndal korrusel asuva palati aknaeesriided ja rahavahulk võis näha Püha Isa. "Elagu Paavst!", kostus hüüdeid rahva hulgast. Läkituses, mille luges ette peapiiskop Sandri, kutsus Paavst kõiki usklikke jätkama ettevalmistusi Paasapühadeks "läbi elamaks meie kannatusi inimkonna hüvanguks ja meie sisemiseks puhastumiseks." Johannes Paulus väljendas taas oma tänulikkust "paljude armastusemärkide eest", mida ta on saanud viimastel päevadel, "paljudelt kardinalidelt, piiskoppidelt, preestritelt, usklikelt inimestelt, saadikutelt ja oikumeenilistelt delegatsioonidelt". "Ma soovin väljendada oma erilist tänu läheduse eest teiste religioonide usklike, eriti juutide ja moslemitega," lisas ta. "Mõned neist tahtsid tulla ja palvetada siin haiglas. Mulle on see julgustav märk, mille eest ma tänan Jumalat." Paavsti lühike mõtisklus kajastas pühapäevast Evangeeliumilõiku, milles Kristus, kes teeb nägijaks pimedana sündinu (Jh 9) ilmub kui maailma valgus. "Ta tuli, et avada inimeste silmad usu valgusele. Usk on valgus, mis juhatab meid elu teele; see on leek, mis julgustab meid rasketel hetkedel... Kui sünnib laps, öeldakse, et ta nägi ilmavalgust." "Usklikele on sünniks igavesse ellu ristmine. Paast on sobilikuks ajaks, et tulla valguse juurde, et oma vaimus uuesti sündida, uuendades ristimise armu ja kohustust." www.radiovaticana.com www.catholic.org |
Angelus 27. veebruar 2005, 3. paastuaja pühapäev |
 Paavst Johannes Paulus II ilmus täna, 27. veebruaril, pärast Angelust, Gemelli haigla palatiaknale ja õnnistas rahvast tehes ristimärgi ning osutas ka vabandavalt oma kõrile.Vahetult enne seda luges peapiiskop Leonardo Sandri Püha Peetruse platsil ette Angeluse, edastades rahvale Püha Isa sõnumi. "Tunnen lähedust kõigiga, kes on kogunenud Püha Peetruse platsile... Tänan teid südamest ja tunnen, et olen teiega vaimselt seotud ... Palun teid ka edaspidi olla koos minuga, kõigis teie palveis." Paavsti sõnum rääkis ka vajadusest aru saada kannatuse väärtusest. Järgides Kristuse rolli on näha, "et iga inimliku valu vorm toob kaasa Jumaliku lubaduse lunastusest ja rõõmust." "Ma soovin, et sõnum trööstist ja lootusest jõuab teie kõigini, eriti nendeni, kel on rasked ajad, kes ohverdavad oma ihu ja hinge." Televisioonikanal RAI 1 27.02.2005 |
Angelus 20. veebruar 2005, 2. paastuaja pühapäev |
| "Sina oled Peetrus* ja sellele kaljule ma ehitan oma kiriku", ütles Paavst 20. veebruaril Angelust lugedes, korrates Jeesuse sõnu Matteuse Evangeeliumist (16,18). "Peetrusele ja tema järeltulijatele on antud eriline ülesanne - teenida esmajärjekorras Kiriku ühtsust". Lühikeses mõtiskluses meenutas Püha Isa vaimulike harjutuste lõpetamist 19. veebruari hommikul. Ta kordas ülestõusnud Jeesuse sõnu Peetrusele: "Toida mu lambaid" ja lisas: "Tunnen, et sellel Jeesuse kutsel on minu hinges eriline koht, kui mõtisklen euharistia müsteeriumist. Euharistia on allikas, millel osaledes saame osaduses Kristuse müstilise kehaga uut jõudu". Rahvast õnnistades ütles ta: "Temale, Heale Karjasele, usaldan teel Paasapühade poole kogu Jumala rahva." Erilise tervitusega pöördus paavst slovaki, poola ja itaalia palverändurite poole. Lõpetuseks lausus ta: "Soovin kõigile ilusat pühapäeva". www.radiovaticana.com, www.catholic.org + + + * Nimi Peetrus (kr. k. Petros) tuleneb sõnast petra, kalju. Võime seega tõlkida: "Sina oled Kaljo ja selle kalju peale ehitan mina oma kiriku." Toim. |
Angelus 13. veebruar 2005, 1. paastuaja pühapäev |
 13. veebruaril, paastuaja 1. pühapäeval, tervitas ja õnnistas paavst Johannes Paulus II kõiki usklikke, kes olid kogunenud Püha Peetruse platsile kuulama Angelust. Mõtiskluse enne Angelust luges ette Vatikani riigisekretäri asetäitja peapiiskop Leonardo Sandri. "Tänan teid, ja kõiki, kes kuulavad mind raadio ja televisiooni vahendusel, toetuse, armastuse ja esmajärjekorras palvete eest minu Gemelli haiglas viibimise ajal. Vajan jätkuvalt teie toetust Jumala ees, et täita missiooni, mille andis mulle Jeesus". "Igavesse ellu ei saa siseneda kandmata oma risti koos Kristusega. Võimatu on jõuda õnne ja rahuni mehiselt läbielamata oma sisevõitlust. Selles võitluses võidavad meeleparanduse põhilised vahendid: palve, paast ja heateod. Neid vahendeid tuleb kasutada silmatorkamatult, silmakirjalikkuseta, siira armastuse vaimus Jumala ja oma vendade vastu". Paavst meenutas, et 13. veebruari õhtul, nagu igal paastuajal, algavad vaimulikud harjutused, mil ta koos oma kaaskonnaga palvetab vaikuses Kiriku ja kõigi probleemide eest kogu maailmas. Püha Isa palus kõiki usklikke olla palves koos temaga. Seejärel pöördus paavst Püha Neitsi poole: "Püha Maarja, kes Sa igapäevastes toimetustes mõtlesid oma südames alati oma Poja saladuse peale, aita meil täielikumalt osa saada Suurest Paastust". Pärast Angelust luges monsenjöör Sandri ette Paavsti pöördumise Lähis-Ida ja Iraagi poole: "Jätkates palvetamist rahu eest Lähis-Idas, pöördun teie poole üleskutsega vabastada itaalia ajakirjanik Giuliana Sgreni ja ka kõik teised, kes on röövitud Iraagis". Lõpetuseks ütles Paavst õnnistussõnad, lisades: "Tänan, ja soovin kõigile ilusat püha päeva!" www.radiovaticana.com |
Angelus 6. veebruaril 2005 |
 Paavst Johannes Paulus II tervitas pühapäeval kõiki Angelust kuulama kogunenuid Gemelli haigla palatiaknast. Pärast palvust õnnistas Püha Isa rahvast. Seda olid oodanud miljonid usklikud kogu maailmas, kes jälgisid nädala jooksul tema tervislikku seisundit. Paavsti õnnistussõnad kutsusid rahva hulgas esile siira rõõmu.Läkituses, mille luges ette Vatikani riigisekretäri asetäitja peapiiskop Leonardo Sandri, tänas Paavst kõiki, kes olid neil päevil tema kõrval. Ta tänas ka Gemelli haigla arste ja meditsiinilist personali, kes ravivad teda "armastuse ja hoolivusega". "Avaldan teile, vennad ja õed, ning kõigile, kes on mulle lähedased, sügavat tänu siira armastuse ja kaastunde eest, mida neil päevil eriti tugevalt tundsin. Usaldan Jumala hoolde lakkamatus palves kõik teie vajadused, Kiriku vajadused ning lahendused kõigile konfliktidele maailmas". Püha Isa puudutas ka teemat, mis seostus 6. veebruaril Itaalias toimunud Pro-Life päevaga, kutsudes üles kõiki hea tahtega inimesi "kaitsma inimese esmaõigust - õigust elule". "Elu peab austama!", ütles Püha Isa. "Austust elu vastu nõuavad vaikimisi sündimata lapsed. Austust elu vastu nõuavad ka need lapsed, kes erinevatel põhjustel on ilma jäänud perekonnast". Lõpetuseks pöördus Paavst palvega Neitsi Maarja poole, "et Ta aitaks võita võitluse elu eest, ... inimkonna suurima võitluse". Allikad: Zenit, www.radiovaticana.com |
Angelus 30. jaanuaril 2005 |
 Külmal, päikesepaistelisel pühapäevahommikul tervitas Paavst Johannes Paulus II kõiki usklikke. Tema mõtiskluse teema oli pühapäevase Missa Evangeeliumilõigust Jeesuse Kristuse mäejutlusest - "Õndsad on rahunõudjad, sest neid hüütakse Jumala lasteks" (Mt 5,9).Püha Peetruse Platsil oli palju lapsi katoliiklikest organisatsioonidest, kes jaanuari kui rahukuu lõppemise puhul lennutasid õhku valged rahutuvid. Paavst soovitas "õpetada lastele hindama dialoogi, et nad juba varakult võiksid võita ebaõiglust õiglusega, valet tõega, kättemaksu andestamisega, vihkamist armastusega." Rahu eest võitlejaks ei saada päevapealt. Et saada täiskasvanuks, kes suudaks õiglust, andestust ja armastust ka elus praktiseerida, on vaja vastavat kasvatust nii perekonnas, koolis kui koguduses. On vajalik, et kasvatusasutused saaksid "rohkem rahu ja armastuse paikadeks, kus kasvatakse koos". Las aitab lapsi Neitsi Maarja, Rahukuninganna, et nad saaksid julgeteks ja südikateks rahunõudjateks. Allikas: www.radiovaticana.com 31.01.2005 |
Paavst Johannes Paulus II paastuaja sõnumi tutvustus |
 Paavsti selleaastases paastuaja läkituses, mida Püha Tooli pressikeskus tutvustas 26. jaanuaril, on põhitähelepanu eakatel inimestel. Paastuaeg algab Tuhkapäeval, 9. veebruaril. Läkituse teema on võetud 5. Moosese raamatust: "armasta Issandat ... see on su elu ja su päevade pikkus ..."(30,20). Paavstliku Nõukogu "Cor Unum" esindaja, monsenjöör Giovanni Pietro Dal Toso sõnul puudutas Paavst oma läkituses selle teema põhiolemust - kui sinu ellu tuleb Jumal, tuleb sinu juurde ka elu. Mida rohkem inimene usaldab end Jumala hoolde, seda täisväärtuslikumalt ta elab. Paavsti sõnum ei ole mõeldud ainult eakatele, see on mõeldud kõigile inimestele ja eriti noortele. Inimene mõtleb oma viimasel eluperioodil sellest, mis on elus kõige tähtsam. Kuid kahtlemata peame me kõik sellest mõtlema. Tänapäeval jääb tihti mulje, et vanad inimesed on kasutud. Eutanaasiat ollakse valmis rakendama haiguste ja ka lihtsalt füüsilise võimekuse vähenemise korral. Kuid elatanud inimene ei kujuta endast ohtu, vaid ressurssi. Tal on oma roll ühiskonnas. Tema elutarkus ja kogemused valgustavad teed tsivilisatsiooni täiuslikumaks vormiks. Eakas inimene tunneb elu püsiväärtusi ja annab need väärtused edasi noortele. Ilma minevikuta pole tulevikku. Iga tsivilisatsioon tugineb sellele, mis oli enne. Paavst soovitab pöörata rohkem tähelepanu elule kui omaette väärtusele. Elu tuleb austada selle algusest kuni loomuliku lõpuni! Allikad: www.radiovaticana.com, www.catholic.org |
Angelus 23. jaanuaril 2005 |
 Enne 23. jaanuari pühapäevast Angelust puudutas Paavst Johannes Paulus II kristlaste ühtsuse Palvenädala teemat. Nädal lõpeb 25. jaanuaril vespriga Püha Pauluse basiilikas. Liturgiat juhib Kristliku Ühtsuse Edendamise Paavstliku Nõukogu president kardinal Walter Kasper ja sellest võtavad osa erinevate konfessioonide ja Kirikute esindajad. See Palvenädal "laseb meil vähemalt aimata seda suurt rõõmu, mis tekib vahetus suhtlemises, meie ühises lootuses ja palves". Püha Isa rõhutas, et ühtsus on esmajärjekorras Jumala and, mis on vastuseks alandlikule ja siirale palvele. Lõpetuseks pöördus Paavst Neitsi Maarja poole, kes "aitaks ületada kõik takistused ja saada võimalikult kiiresti osa saada sellest annist." Püha Isa kutsus südamlikult üles kõiki usklikke, eriti noori, jätkama kogu aasta vältel oikumeenilisi palveid ja olla igal pool ühtsuse tööriistaks. 24.01.2005 (Zenit), www.radiovaticana.com |
Angelus 16. jaanuaril 2005 |
 Pühapäeval, 16. jaanuaril, enne keskpäevast Angelust, pöördus Paavst Johannes Paulus II lühisõnumiga usklike poole.Ta ütles: "Täna pühitsetakse kõikides Kirikutes "Ülemaailmset migrantide ja põgenike päeva". Sellekohases erilises läkituses rõhutaksin ma rahvustevahelise integratsiooni tähtsust, mis nõuab õiglast tasakaalu nii rahvuse oma identiteedi kui teiste rahvuste rahvusliku omapära tunnistamise vahel. Ma tervitan kõiki migrante ja soovin, et läbi dialoogi võiksid kasvada sümpaatia ja arusaamine erinevate kultuuride vahel." Eriliselt tähtsaks juudi-euroopa vahelises dialoogis peab Püha Isa 18. jaanuaril algavaid kristlaste ühtsusele pühendatud palvepäevi. Palvepäevade teema on võetud Pauluse 1. kirjast korintlastele - "Kristus - kiriku ühtsuse alus" (1Kr 3,1-23) "Kutsun kõiki kogudusi korraldama kohtumisi ja alustama oikumeenilist dialoogi, palvetades Jumala poole, et kõikide Kristuse õpilaste vahel valitseks üksmeel," lisas Püha Isa. Usaldame kõik need kiriklikud algatused Neitsi Maarja hoolde. Las Tema emalik eestkoste aitab kristlaste vahel luua ühise südame ja ühise vaimu, kõigi inimeste vahel aga kasvada üksmeelel, et luua rahulik tulevik. 17.01.2005 www.radiovaticana.com |
Angelus 2. jaanuaril 2005 |
 Vatikan. Usk õpetab meid, et isegi kõige suuremate läbielamiste puhul, nagu seda oli tragöödia Kagu-Aasias, - "ei jäta Jumal meid kunagi maha". Nii ütles Paavst Johannes-Paulus II, lugedes Angelust 2. jaanuaril, 2005. aasta esimesel pühapäeval, pöördudes kõigi usklike poole, kes olid kogunenud Püha Peetruse platsile Roomas. "Kunagi ei tohi jätta lootust, nagu ka Jumal ei jäta meid kunagi"."Jumala Sõna - ütles Püha Isa - on igavene Tarkus, mis toimib nii kosmoses kui ajaloos." Tarkus, mis "avaldus täiuslikult Loomise saladuses, et luua elu, armastuse ja rahu kuningriik." "Lapsuke Petlemmast ongi see, kes enne oma lunastavat surma jättis meile sõnumi armastada üksteist, nii nagu Tema armastas meid," jätkas Püha Isa. 1. jaanuaril, Jumalaema Suurpühal, mis kattus Ülemaailmse Rahupäevaga (tähistati 38. korda), pöördus Johannes Paulus II hommikuse Missa jutluses erilise tervitusega nende maade esindajate poole, kes said kannatada suures looduse kataklüsmis. Jutluse leitmotiiviks oli sõnum: ära lase ennast kurjusel võita, vaid võida kurjus heaga. 03.01.2005 www.radiovaticana.com |
VAIMULIK SÕNUM