Piiskop Philippe Jourdan
1. aprillil AD 2005 tehti teatavaks generaalvikaari Msgr. Philippe Jourdani
nimetamine Eesti Apostellikuks Administraatoriks ja Piiskopiks paavst Johannes Paulus II poolt.
Eesti jääb ka pärast piiskopi siin resideerumist Apostellikuks Administratuuriks
s.t. Eesti ei ole piiskopkond. Msgr. Philippe määratakse Pertusa (Aafrika) piiskopkonna titulaarpiiskopiks.
Elulugu:
-
Msgr. Philippe Jourdan on sündinud 30.08.1960 Dax's Prantsusmaal katoliiklikus perekonnas, kolmest vennast vanimana. Veel üks tema vendadest on preester.
-
Pärast matemaatika õpinguid Lycée Louis-le-Grand'is Pariisis, astus ta 1979. aastal Ecole Nationale des Ponts et Chaussées'i Pariisis, mille lõpetas inseneri diplomiga. Pärast insenerina töötamist suundus ta Rooma, kus õppis teoloogiat Pontificium Atheneu Sanctae Crusis (Püha Risti) seminaris. Ta on lõpetamas doktoritööd analüütilisest filosoofiast.
-
Ta ordineeriti preestriks 20.08.1988 ja on inkardineeritud Püha Risti ja Opus Dei prelatuuris, (Katoliku Kiriku institutsioon) kuhu ta kuulub alates 1980. aastast. Ta töötas ülikooli kaplanina Pariisis (1988-1992), võttes muuhulgas osa, ka Ülemaailmsete Noortepäevade ettevalmistamisest ja hiljem oli vaimulik juhendaja Opus Dei prelatuuris Prantsusmaal (1992-1996).
-
1996. a. tuli Msgr. Philippe Jourdan Eestisse, kus ta elab ja töötab siiamaani. 1996. a. nimetati ta generaalvikaariks. Selle aja jooksul on ta olnud ka Pühade Peetruse-Pauluse katedraali koguduse preester Tallinnas (1999-2001). Alates 2004.a. märtsist on ta Eesti Kirikute Nõukogu asepresident, olles alates 1997. aastast olnud seal Katoliku Kiriku esindaja.
-
23. märstil 2005, nimetas Püha Isa Msgr. Philippe Jourdan Eesti Apostellikuks Administraatoriks ja Piiskopiks.
KIRI PÄRAST PÜHITSEMIST
Armsad vennad ja õed!
"Aga kes läheb sisse uksest, on lammaste karjane. Temale avab uksehoidja ning lambad kuulevad tema häält" (Jn 10, 2-3).
Rõõm, mida me kõik tundsime 10. septembril Oleviste ja Peeter-Pauli
kirikus jääb kauaks meie südameisse ja Eesti Katoliku Kiriku ajalukku.
Jumal ei taha, et see ununeks. Need päevad on olnud tõesti unustamatud.
Ma sooviksin tänada kõiki neid, kes on mind saatnud Oleviste kirikus ja
seejärel Peeter-Pauli kirikus ametisse seadmise ajal; kõiki, kes ei
saanud tulla, ent toetasid mind palvetega; kõiki, kes ühel ja teisel
viisil näitasid mulle oma poolehoidu. Sel päeval andis meie väike Eesti
katoliiklik kogukond Jumalale suurepärase ühtsuse ja armastuse märgi.
Viimaste päevade jooksul oleme näinud, kuidas terve Eesti ühiskond
suhtus sellesse sündmusesse huvi ja sümpaatiaga, mis on imeline. Tuleb
meelde Benediktus XVI, kes palub meil uuesti avastada kristlaseks
olemise rõõmu ja ilu. Üks suurepärane näide sellest ilust ja rõõmust on
õhkkond, mis valitses minu pühitsemisel.
Suured tänud lähevad ka nendele, kes aitasid seda tseremooniat ette
valmistada, hoolitsedes liturgia, muusika, kutsete saatmise ja
külaliste vastuvõtmise eest. Loomulikult ei saa me unustada, et
võlgneme selle päeva nende piiskoppide, preestrite, orduliikmete ja
ilmikute ustavusele ja enesesalgamisele, kes on siin elanud ja kaitsnud
oma usku raskel okupatsiooni ajal või kes on üles ehitanud katoliku
kirikut peale Eesti taasiseseisvumist. Tänu kõikidele neile läks meil
paremini, kui me kunagi oleksime lootnud. Palugem Jumalalt, et
oskaksime korjata nende päevade vilju. Ma olen veendunud, et praegune
aeg on väga hea Katoliku Kiriku jaoks. Inimesed ja ühiskond janunevad
Kristuse, Hea Karjase järele.
Aga praegu tuleb hakata vaatama tuleviku poole.
Kristus on Hea Karjane. Ta tahtis panna minu õlgadele vastutuse
Eestimaa katoliiklaste eest. Kui Paavst Benediktus XVI nimetab ennast
"alandlikuks sulaseks Issanda Viinamäel", siis mida peaks tundma iga
uus piiskop, kes võtab vastu selle koormuse, mille Jumal on talle
andnud? Kindlasti tunneb ta jõuetust ja veendumust, et üksnes omal jõul
ei suuda ta midagi korda saata. Sama tunnen loomulikult ka mina. Aga
mulle annab rahu see, et ma saan arvestada teie toetuse ja palvetega.
Armsad vennad ja õed, paluge pidevalt oma uue piiskopi eest. Kui te
palute piiskopi eest, palute te Kiriku eest. Kui palute Kiriku eest,
palute te enda eest, enda perekondade, sõprade ja erinevate vajaduste
eest. Nii et kui te palute piiskopi eest, jõuavad need palved mingil
viisil teile tagasi. Palvetage eriti Püha Roosipärga, kuna peatselt
algav oktoobrikuu seob meid lähemalt Jumala Emaga ja tema armastatuima
palve Roosipärjaga.
Minu esimene soov on näha meie kogudusi ja kogukondi, eriti päeval, mil
nad kogunevad Kristuse Ihu ümber - see on pühapäeval. Olge kannatlikud!
Ma jõuan kõikide juurde, aga andke mulle aega. Ma kavatsen teid selle
aasta jooksul külastada. See annab meile võimaluse kokku saada ja
rääkida rahulikult meie koguduste soovidest, lootustest ja projektidest.
Armsad vennad ja õed, ma tahaksin veel paluda, et te hoiaksite oma
mõtetes ja palvetes Piiskoppide Sinodit Armulauast, mis toimub
oktoobris Roomas ja millega lõpeb Armulaua aasta. Proovigem Jeesuse
juurde sagedamini minna armulauas, Neitsi Maarja eestkostel Paavsti
intentsioonide eest: Omnes cum Petro ad Jesum per Mariam.
Piiskop Philippe Jourdan
MÕTISKLUSED ÜHE PÜHITSEMISE ÜLE
Armsad vennad ja õed!
Te juba teate, et meie ees seisab Eesti katoliku Kiriku jaoks ajalooline ja tähtis sündmus. Laupäeval, 10. septembril, toimub esimene katoliku piiskopi pühitsemine pärast Teist Maailmasõda. Ma sooviksin teiega jagada mõningaid mõtteid selle sündmuse üle, et me saaksime koos selleks ajalooliseks päevaks paremini valmistuda.
Kirik ütleb meile, et "Piiskopid, keda iseloomustab vaimulikuseisuse sakramendi täius, muutuvad Püha Vaimu kaudu, mida nad pühitsemisel saavad, usu ehtsaks ja autentseks õpetajaks, preestriks ja karjaseks, ning sellisena juhivad nad in persona Christi capitis Issanda karja".
See näitab meile, kallid vennad ja õed, et piiskopiks pühitsemine on eelkõige Püha Vaimu valamine terve meie kohaliku kiriku ja iga tema liikme peale. Tõesti, me peame olema väga tänulikud meie armastatud paavst Johannes Paulus II, kes mõned päevad enne surma otsustas anda Eestile esimest korda pärast Teist Maailmasõda resideeriva katoliku piiskopi. See on oluline samm edasi meie kiriku elus; see on ka suur usalduse märk Rooma paavsti poolt ja veendumus, et Eesti katoliku Kirik on juba "täiskasvanu", kes suudab jalule tõusta ja edasi minna. Tänuavalduseks meie siit maailmast lahkunud paavstile palusin, et piiskopiks pühitsemine toimuks laupäeval, 10. septembril, mis on Johannes Paulus II Eesti-visiidi 12. aastapäev. Olgu sel viisil õnnistatud selle püha paavsti mälestus!
Kõige tähtsam ei ole piiskopi isiksus ja oskused. Kõige tähtsam on see, et me oleksime avatud Jumala armule, mis pühitsemisest tuleneb, sest "Kui Issand ei ehita koda, siis ehitajad näevad selle kallal vaeva ilmaegu" . Piiskopi amet on muidugi alati vastutusrikas ja tähendab suurt au. Aga paavst Benedictus XVI ütles ise oma ametiaja esimesel minutil, et me ei ole muud, kui ebaväärikad töötajad Issanda viinamäel.
Minu soov oleks, et 10. septembril terve Eesti katoliiklik rahvas saadaks mind altari juurde! Sellest see otsus, mis võib-olla on teid üllatanud. Teiste naaberpiiskopkondade eeskujust julgustatuna palusin, et pühitsemise Missa toimuks ühes suures ja ajaloolises kirikus, Tallinna Oleviste kirikus. Kui katoliiklane külastab Oleviste kirikut, jääb talle paratamatult mulje, et ta jõudis koju tagasi... isegi kui me teame, et see ei ole enam meie kodu. Aga vähemalt üheks päevaks ühineb meiega Maarjamaa katoliikliku mineviku mälestus ja see järjepidevus - vaatamata viimaste sajandite lugematutele raskustele - aitab meid vaadata tulevikku lootusega. Oleme väga tänulikud Oleviste kiriku kristlastest vendadele, kes meid nii lahkesti vastu võtavad. Pärast pühitsemismissat toimub uue apostelliku administraatori ametisseseadmine - mis on rohkem seotud meie praeguse kirikliku eluga - meie Peeter-Pauli kirikus. Kuigi kutsed nendele sündmustele trükitakse, sooviksin korrata, et need jumalateenistused on avatud kõigile meie koguduseliikmetele. Keegi ei vaja kutseid, et osaleda oma perekonna tähtsatel sündmustel.
Lõpetuseks tahaksin teilt paluda palvetada kõigi nende eest, kes aitavad kaasa nende sündmuste korraldamisele, ja selle eest, et sel puhul tunneksid paljud Eesti elanikud rohkem Jumala armastust ja lähedust! Teie tulevase piiskopina vajan ma eriti teie abi ja palvet. Palvega ja meeleparanduse sakramendi vastuvõtmisega võib igaüks meist kõige paremal viisil nendel sündmustel osaleda. Kohtumiseni 10. septembril Tallinnas! Neitsi Maarja aidaku ja kaitsku meie Apostellikku Administratuuri selle uue etapi alguses!
+Philippe Jourdan
Pertuusa valitud titulaarpiiskop
Eesti Apostellik Administraator
+ + +
A V A L E H E L E
