Armsad vennad ja õed Kristuses,
"Meile sünnib laps, meile antakse poeg" (Js 9,5). Petlemmast, kus ta on sündinud, saadab Jeesuslaps meile ja kõikidele inimestele rõõmu- ja rahusõnumi. Ja meie süda tunneb Jõulu soojust, sest Jumala Poeg sünnib mitte ainult väikeses Juudea linnas vaid uuesti meie hinges. Kui kerge on läheneda inimesekssaanud Jumalale kui ta magab väikese lapsena oma ema süles, kui kerge on Teda armastada. Isegi kui meid ründavad argipäevaelu mured või kimbutab üksindus, tunneme Jeesuslapse juures, et meil pole midagi karta ega mingit põhjust kurvastuda.
Petlemmas laseb Jumal meil uuesti avastada elu olulisemad asjad. Jeesus sünnib, ümbritsetuna Maarja ja Joosepi armastusega. Inimeste lähedus, perekondlik osadus, lapse kaitsetus ei ole alandavad koormad, millega Jumal peaks leppima kui ta tõesti tahab olla meiega sarnane. Mõelda niimoodi oleks karikatuur Jumala armastusest. Jeesus armastab kogu südamest Joosepit ja Maarjat. Ja nemad annavad talle kogu armastuse, mida inimese süda suudab anda. Seetõttu on Jeesuse sündimine Petlemmas hümn armastusele, nii inimlikule armastusele kui Jumalikule armastusele, hümn, mida kuuleb oma elus iga kristlane.
Petlemmas, kus Jeesus sünnib Neitsi Maarjast, imetleme me Jumala otsust luua "inimene meheks ja naiseks". See otsus on tõeline õnnistus, mille alusel "mees jätab oma ema ja isa ja hoiab oma naise poole" (Mk 10,7). Mehelikkus ja naiselikkus on mõlemad Jumala suur and inimesele. Aga sellega kaasneb veelgi suurem õnnistus. Oma mehelikkuse ja naiselikkuse kaudu saavad kaks inimest elada täielikus osaduses, ennast täielikult teineteisele anda ja olla teineteisele truud kogu elu. Olla mees või olla naine tähendab: Ma ei ole loodud endale vaid teisele. Kallid vennad ja õed, seetõttu on Kiriku õpetus inimliku armastuse ja abielu kohta nii positiivne. Me usume, et armastus, mis ühendab mehe ja naise kuni lõpuni, on konkreetselt võimalik ja on konkreetne tee õnnele iga inimese jaoks, ning ainult selles leiab seksuaalsus oma tähenduse - ilma selleta jääb viimane lootusetuks õnne otsimiseks, otsimiseks ilma eesmärgita.
Tõesti, Kiriku õpetus nendel teemadel on väga konkreetne ja samal ajal positiivne. See peab olema konkreetne, sest Kristus puudutab meie konkreetset elu kõikides valdkondades. Ta ongi tulnud muutma meie elu. Mõned leiavad kindlasti, et Kirik sekkub inimese isiklikku ellu või, et Kirikust ei tule muud kui hoiatusi ja keeldusid. Kristuse õpetus on selline, mis peab sekkuma inimese isiklikku ellu, muidu ta ei suuda seda uuendada. Kristus kordas nendele, kes teda kuulasid : "järgne mulle", ja vahel ka "Ära tee enam pattu". Kuidas saaksime öelda, et me oleme kristlased, keeldudes samal ajal laskmast Kristusel valgustada meie abielu ja pereelu? Kuidas saaksime öelda, et me oleme kristlased, kui me lepime ja harjume käitumisega, mis ei saa olla kooskõlas Kristuse õpetusega? Kirik ei põhine keeldudel vaid inimese väärtuse kinnitusel. Nii nagu paavst Benediktus XVI ütles meile selle aasta alguses oma kirjas "Jumal on armastus", nii nagu ta ise kinnitas ka Balti riikide piiskopidele juunikuus, levitame me elu ja armastuse kultuuri, mis põhineb abielu ja perekonna väärtustel. See võib olla teatud ajal vastuolus valitseva kultuuriga, mis on sügavalt läbiimbunud pessimismist. Aga see ei oleks esimene kord kui kristlased leiavad end olevat vastuolus valitseva kultuuriga. Valitsev eluviis möödub, usk Kristusesse jääb.
Kallid vennad ja õed, Jõuluaeg on kindlasti soodne aeg, et mõelda, kuidas me saame rohkem levitada oma sõnade ja eluga tõelise armastuse kultuuri, mis põhineb kristlikel väärtustel ja abielul ning kuidas anda seda edasi meie järeltulijatele. Katoliku õpetus ei ole mõeldud ideaalse maailma jaoks, kus kõik inimesed on ideaalsed, vaid meie reaalse maailma jaoks, kus inimesed on teel Taeva poole, vaatamata igaühe puudustele või pattudele. Abielutruudus ja perekond ei ole "traditsioonilised väärtused", mis pärinevad juba minevikku läinud ühiskonnast. Need on igavesed väärtused, mida iga inimene vajab, igas kohas ja igal ajal, ja neid ei ole võimalik asendada teiste väärtuste ja skeemidega. Muidugi tekitavad muret siin ja seal ilmnevad püüdlused pakkuda teisi pere- või abielu-mudeleid. Mitte sellepärast, et me kardame ajast maha jääda. Vaid sellepärast, et me kardame, et aeg jääb maha Jumala armastusest. Meie usume, et abielu on tõeline ja püsiv eneseandmine kuni elu lõpuni, mille läbi me saame sellepärast, et me anname. Me usume, et ainult sellisel viisil saab mehe ja naise armastus olla tõene. Ja me usume, et see armastus on avatud elule. Jeesuse sündimine Petlemmas puudutab iga inimese elu kuni aegade lõpuni ja näitab meile, et need väärtused ei muutu ega kao, sest nende juured on inimloomuses.
Palugem Jumala armu, et meie perekonna kodu, iga Eestimaa perekonna kodu oleks Jõulupühadel nagu Petlemma kodu. Laskem armastusel, mis Petlemmas särab, muuta meie elu. Avastagem uuesti see rõõm ja rahu, mille Jumal meile kinkis kui ta ühendas meid abielus, kui ta tegi meist perekonna loojad. See on kahtlemata see oluline, mida me ei saa kunagi kõrvale jätta ega alahinnata, isegi kui maailm pakub nii palju teisi eneseteostamise võimalusi. Kõik need teised võimalused on muidugi head, aga abielu või perekond on see kõige olulisem. Ja palugem ka, et meie ühiskond, meie kultuur, meie mõttemaailm väärtustaks uuesti abielu ja perekonda kui inimliku armastuse suurimaid väljundeid.
Muidugi palvetame me eriti nende noorte eest, kes alustavad teed abielu ja pereloomise poole. Nemad on homse ühiskonna ehitajad, mis peab rohkem kui tänane olema rajatud armastusele ja perekonnale. Joosep ja Maarja olid arvatavasti mõlemad noored. Nemad juhivad meid armastuse teel.
Tallinnas, 16. detsembril 2006. a.
+ + +
Armsad vennad ja õed Kristuses,
Ma sooviksin pöörduda taas Teie poole nüüd, kui me astume üle Vaikse Nädala läve ja ootame neid sündmusi, mis on muutnud meie ja maailma elu. Paasa, meie Issanda Jeesuse Kristuse surma ja Ülestõusmise müsteerium, on meie usu alus ja süda. Ja Paasatriduum on Kiriku elu tippunkt.
Suur Neljapäev näitab meile Jumala ammendamatut heldust oma laste vastu. Püha Armulaud - see on Jumala armastus. Paavst Benediktus XVI meenutas möödunud aastal Abitina märtrite - tõeliste missa märtrite - eeskuju. Üks nendest, Felix, vastas oma ülekuulajale, kes uuris, miks ta oli missal osalenud vaatamata keisri keeldule: "Kas sa ei tea, et kristlane on nii seotud missaga, et üks ei saa ilma teiseta eksisteerida?" Oleks ta vaikinud, oleks ta päästnud oma elu. Aga eitada Euharistiat, see tähendab eitada usku. Kallid vennad ja õed: kui kaugele me jõuame Missa ja armulaua armastuses?
Mul on väga hea meel, et veebruarikuus on taas ilmunud eestikeelne palveraamat "Au olgu Jumalale". Kas me loeme palveid eesti, vene, poola, inglise või muus keeles, sellise raamatu ilmumine on alati suurepärane võimalus või meeldetuletus taasavastada suulise palve sügavus ja ilu. Kui meie mõtted viivad meid nii sageli Jumalast kaugele, siis sõnad, lihtsad sõnad, toovad meid Tema juurde tagasi kui me loeme meid armastusega. Kui Apostlid küsisid Kristuselt, kuidas palvetada, vastas Ta: "Kui te palvetate, ütelge: Meie Isa..." (Lk 11, 1). Kristlased on alati väga lugu pidanud palvetest, mida Kirikus on läbi sajandite edasi antud. Keegi pole suutnud leiutada paremaid sõnu oma armastuse väljendamiseks kui lihtsalt "Ma armastan sind". Seetõttu kasutame me hea meelega seda hindamatut aaret, mille Kirik annab meie kätte palvetekstide näol. Näiteks palvete lugemine enne ja pärast sööki, või inglitervituse lugemine keskpäeval meenutavad meile Apostel Pauluse kutset: "Kas te nüüd sööte või joote või teete midagi muud - tehke seda Jumala austamiseks!" (1 Kor 10, 31). Pühas roosipärjas vaatleme me Jeesuse elu Maarja silmade läbi ja mõtiskleme selle üle. Ja kui palju armastust väljendavad põlvitamine ja ristimärk kui neid sooritatakse rahulikult, veendumusega, et me anname au Jumalale! Inimene tervitab oma sõpru või lähedasi käesurumisega või muu austava shestiga. Me ei saa tervitada elavat Jumalat ilma sobiva shestita, justkui anonüümselt. Aga eelkõige väärivad tähelepanu need palved, mis viivad meid Püha Armulaua ette tõelise kummardamise ja tänuvaimuga. Palved enne ja pärast Püha Missat sisaldavad nii Kiriku õpetust kui tema sajandite jooksul väljendatud armastust. Nad näitavad kõige paremini seda suurt müsteeriumi. Nad näitavad meile elavat Kristust, kes meid Missal ootab. Suure Neljapäeva missa peab olema meie ühine hümn Pühimale Armulauale.
Suurel Reedel saadame me Kristuse Golgatale. Suure Reede teenistusel on Püha Rist Kristuse kohaloleku märgiks. Mõtisklemine Ristitee abil Kristuse kannatuste üle aitab meil siseneda Kristuse kannatustesse ja - paradoksaalselt - vabastab meid kartusest kannatuste või valude ees. Kui tahame Siimon Küreenlase eeskujul kanda oma palve ja mõtetega Kristuse Risti Golgata teel, siis tunneme midagi imelist. Hoopis Kristus hakkab kandma meie risti ja koormat ning me tunneme suurt kergendust. Seetõttu on Via Crucis ehk Ristitee lugemine praegu katoliiklikus maailmas nii levinud ja juba lugematuid vilju kandnud. Aga Suurel Reedel me meenutame, et Kristus võttis mitte ainult oma Püha Risti vaid ka meie patud enda peale. Iga kohtumine Kristusega pihisakramendis vabastab meid. Seetõttu pakutakse meie palveraamatus nii pihipeegel kui ka seletus, mis muudavad meie pihil käimise lihtsamaks. Tõesti, pihil võtab Kristus enda peale meie risti, see tähendab meie patud, ja vabastab meid.
Paasatriduum kulmineerub muidugi Kristuse Ülestõusmise ootuse ja mälestamisega. Lumen Christi! See on Kristuse Valgus! laulab diakon kolm korda Vigiilia alguses. See hüüe peab kajastuma meie elus ja eriti nende inimeste elus, kes sünnivad uuesti läbi ristimise sakramendi ja saavad esimest korda osa Kristuse Ihust ja Verest. Me hoiame neid palves ja meenutame Paavsti sõnu tema viimasest entsüklikast: "Ühtsus Kristuses on samaaegselt ühtsus kõigiga, kellele Ta end annab" (Deus Caritas est, n.14). Sellest tuleneb suurepärane solidaarsus, mida tuntakse usklike vahel Ülestõusmise õhtul. Aga see uus sündimine ei ole ainult sümboolne ja sakramentaalne. Palveraamatus leiate mitmeid palveid, mille on kirjutanud pühakud või mille läbi palutakse nende eestkostet. Nende kasutamine näitab meie veendumust, et pühadus on iga inimese normaalne tee. Algusest peale on Kirik avalikult tunnistanud pühakute ja märtrite pühadust usklike seas. Pühakuks-kuulutamisega annab Kirik au ja tänu Jumalale, austades Tema lapsi, kes nii hästi vastasid jumalikule armule ning kuulutab nad eestkostjateks ja selle pühaduse eeskujudeks, millele me oleme kutsutud. Meie suur soov on, et Katoliku Kirik pakuks peagi usklikele eestkostjaks ja eeskujuks peapiiskop Eduard Profittlichi SJ. Seetõttu ma soovitan teile: pöörduge sageli selle püha piiskopi eestkoste poole palvetekstiga, mille kiriklik autoriteet on heaks kiitnud!
Armsad vennad ja õed! Nende sõnadega soovin ma teid sisse juhatada Pühadesse Paasamüsteeriumidesse. Kui me ise kasutame palveid, mida Kirik õpetab meile, ja õpetame neid oma lastele, siis muutume katkematu palveketi lülideks, mis ulatub ühelt poolt kuni Apostlite ajani ja teiselt poolt Kristuse teise tulekuni. Analoogselt võiks öelda, et sellised momendid on olnud ka riigi elus. 15 aastat tagasi tegi Balti kett ootamatult nähtavaks nende väärtuste püsivuse, mida eesti rahvas ja eesti perekonnad olid rasketel aegadel edasi andnud. Olgu Ristilöödu meie südametes, huultel ja mõtetes tänavusel Pühal Nädalal.
+ Philippe Jourdan
Pertusa titulaarpiiskop
Eesti Apostellik Administraator
Tallinnas, 6 aprillil 2006 a.
+ + +
Me läheneme praegu uuele aastale ja teie karjasena sooviksin veel kord teie poole pöörduda. Traditsiooniliselt tänavad kristlased 31. detsembril kogu maailmas Jumalat möödunud aasta õnnistuste eest ning paluvad usalduse ja lootusega eeloleva aasta eest. Tänavu on meil, Eestimaa katoliiklastel, eriline põhjus suurendada oma tänupalvet ja kiita Jumalat, kes on suuri asju teinud (Lk 1, 49). Me oleme rõõmu ja armastusega vastu võtnud paavst Benediktus XVI valimise uudise pärast seda, kui Taevane Isa oli meie kalli Johannes Paulus II enda juurde kutsunud. Ning selle suure paavsti surma ja matuste puhul oleme saanud lugematuid kaastunde ja armastuse märke. Eriti tähendusrikas on olnud muidugi see, et üks tema viimaseid karjaseotsuseid oli resideeruva piiskopi määramine Eesti katoliku kirikule esimest korda pärast 63 aastat. Selle eest peame tänama Jumalat, kes juhib meid ja Kirikut. Ning 2005. aastal lõppenud Armulaua-aasta on olnud meile väga suur rõõm ja armuallikas. Ja praegu palume veel eriti oktoobrikuus aset leidnud piiskoppide sinodi viljade eest.
Kuidas paremini näidata oma tänulikkust nii erakordse aasta eest? Kallid vennad ja õed, Armulaua-aasta on otsene vastus sellele küsimusele. Parim viis tänada Jumalat on kuulata tema sõnu viimsel söömaajal "Tehke seda minu mälestuseks"(Lk 22, 19). Issanda päeva pühitsemine ja eriti Issanda päeva Püha Missa! Armsad vennad ja õed! Veenduge iga päev üha rohkem, et Missal me õpime Jeesust armastama, et Missa on meie peamine armu ja jõu allikas, et sagedane missa on meie jaoks nagu südame tuksumine. Tuletagem meelde, millise vaimustusega Paavst Benediktus XVI meenutas Abitina märtrite eeskuju, tõelisi pühapäevase missa märtreid, kes oma timukate ees tunnistasid " Sine dominico non possumus"(Ilma pühapäevase kogunemiseta ei saa me elada).
Kolmanda seaduse käsuga "pühitse pühapäeva" kutsub Jumal meid veetma pühapäeva Temaga koos. Siis ei ole see pühapäev enam ainult puhkepäev, mil me toibume raskest nädalast ja kogume füüsilist ja psüühilist jõudu uuteks ülesanneteks, vaid ta on puhkus Jumalas, ta omandab uue dimensiooni. Me saame väga vajalikku armu ja jõudu, et elu raskel teel edasi minna. Kristlik pühapäev on nagu terve meie nädala ja usuelu katlamaja. Kui katlamaja ei tööta, siis tasapisi, mitte kohe, maja kaotab soojust, muutub üha jahedamaks ja ebasõbralikumaks ja lõpus täiesti külmaks. Ilma Kristusega veedetud pühapäevata meie usk ja kristlik elu surevad välja.
Muidugi, me teame, et meie vendade ja õdede seas on neid, kellel haiguse või distantsi tõttu on tõesti võimatu kirikusse tulla nii sageli kui nad sooviksid. Me ei unusta neid, palvetame nende eest ja aitame neid nii palju kui suudame, sest haiged on aare meie koguduste jaoks ja Jumal vaatab neid erilise armastusega.
Aga, armsad vennad ja õed, tuleb tunnistada, et liiga sageli lepime igasuguse põhjuse või ettekäändega, et mitte kirikusse minna, vähemalt pühapäevitigi. Me arvame, et meil on väga palju tegemisi - kuigi leiame aega muudeks tegemisteks - või et missal osalemine võtab meilt liiga palju aega, mida tahaksime pühendada oma perekonnale. Meie soov maale puhkama minna ületab liiga sageli meie soovi missal käia ja armulauda vastu võtta. Ja sel juhul ei otsi me reaalselt võimalust Kristuse ohverdamisel osaleda. Või osutub meie soov pühapäeviti puhata ja magada palju palavamaks kui me soov Issandas puhata. Ja selleks, et Jumalat mitte täielikult kurvastada, mõtleme, et igakuine külaskäik kirikusse on piisav austus sellele, kes andis oma elu meie eest. Kolmkümmend aastat Kristuse eluajast! Ja seevastu mõned tunnid meie ajast. Hiljuti lugesin jesuiidi preester Antonio Possavino kirja Mantova hertsoginnale. Liigutav oli tema kirjeldus 16. sajandi eestlaste pühapäeva pühitsemisest: "need õnnistatud hinged lähevad laupäeval suure hulgana teele oma puumajakestest, mis asuvad laiali maa eri nurkades, et olla Pühapäeva hommikuks meie Isade jutlusel ja Missal" (tõlge: prälat Vello Salo).
Muidugi võime õigusega kurta, et Eestimaal on meil liiga vähe katoliku kirikuid ja võimalusi kirikus käia. Lõuna-Euroopas või Poolas, kus igal külal on oma kirik, võib uskliku elu tunduda palju lihtsam. Aga, kallid vennad ja õed, Jumal, kes otsustas, et me elaksime maal, kus katoliiklasi ja katoliku preestreid on vähe, teab seda väga
hästi. Ja mulle meeldib mõelda, et meie väikese põhjamaise katoliikliku kogukonna panus inimkonna lunastamisse seisnebki selles, et me näeme vaeva ja kulutame aega missale jõudmiseks rohkem kui teised. See iganädalane pingutus on selge usutunnistus Euharistiale, mis jääb kirja kuldtähtedega taevasse ja Kiriku mällu ja paistab Jumala
silmis nagu pühakute voorused.
Ja kas me vahel ei unusta pühapäevase Missa ärajätmise korral, et meil on südametunnistuse kohustus pihil käia, enne kui uuesti armulauda saada? Õige on soovida osaleda Kristuse Ihus. Aga see soov peab eelkõige väljenduma elu ja hinge korrastamises, mis on eeltingimuseks Kristuse Ihu viljakale vastuvõtmisele.
Armsad vennad ja õed, kui iga pühapäeva pühitsemine ja sellega kaasnev missal osalemine ja pihil käimine on meie elus au sees, siis annab Jeesus ise meie tegudele ja sõnadele vilja, meie hingele rahu ja rõõmu. Võimaluste piires teevad meie preestrid kõik, et inglite leiba teile lähemale tuua. Viimastel aastatel Rakveres ja Paides, sel aastal Viljandis - selleks, et igal pool üle terve Eesti leiaks inimene katoliku missa mitte liiga kaugel oma asukohast. Aga sellel poleks mõtet, kui igaüks meist ei tahaks sagedamini läheneda Kristusele, kes Missa müsteeriumis ennast meile annab ja meid endaga pühapäeva veetma kutsub. Olgu Issanda päev tõesti meie kristliku elu süda ja soojuse allikas. Sel viisil saab Eesti Katoliku Kirik olla praegu, nagu minevikuski, Kristuse armastuse ja õnnistuste tunnistajaks ja kuulutajaks Eesti ühiskonnas.
Selle uue aasta lävel õnnistagu Jumal teid ja teie perekondi. Ja Maarjamaa Kuninganna juhatagu meid üha lähemale oma Pojale.
Tallinnas,
25. detsembril 2005. a.
+ Philippe Jourdan
Pertusa titulaarpiiskop
Eesti Apostellik Administraator
+ + +
A V A L E H E L E