Püha Peetruse väljak
Reede, 8. aprill, 2005
“Järgnege mulle.” Need sõnad ütleb Ülestõusnud Issand Peetrusele. Need on tema viimased sõnad sellele jüngrile, kelle ta on valinud oma karja järele vaatama. “Järgne mulle” – seda tuntud Kristuse ütlust võib näha kui võtit, mille abil võib mõista seda sõnumit, mida kannab meie kalli lahkunud Paavst Johannes Paulus II elu. Täna matame ta säilmed mulda kui surematuse seemne – meie südamed on täidetud kurbusega, kuid ometi samal ajal ka rõõmsa lootuse ning sügava tänutundega.
Need on tunded, mis inspireerivad meid, Vennad ja Õed Kristuses, kes on kohal siin Püha Peetruse väljakul, seda ümbritsevatel tänavatel ning paljudes teistes paikades Rooma linnas, kuhu tohutu rahvahulk on vaikselt palvetades viimaste päevade jooksul kogunenud. Ma tervitan teid kõiki kogu südamest. Kardinalide Kolleegiumi nimel soovin ma avaldada austust ka riigipeadele, valitsusjuhtidele ning paljude erinevate riikide delegatsioonidele. Ma tervitan teiste Kirikute ja Kristlike Kogukondade juhte ja ametlikke esindajaid, ning samamoodi ka teiste religioonide esindajaid. Järgmisena tervitan ma Peapiiskoppe, Piiskoppe, preestreid, vaimulike ordude õdesid ja vendi ning usklikke, kes on tulnud siia igast maailmajaost; eriti noori, keda Johannes Paulus II armastas kutsuda Kiriku tulevikuks ja lootuseks. Minu tervitus ulatub lisaks veel ka kõigi nendeni kogu maailmas, kes on ühinenud meiega läbi televisiooni- ja raadioülekannete sellel meie armastatud Püha Isa matuse tõsisel ja pidulikul pühitsemisel.
Järgne mulle – noore üliõpilasena tundis Karol Wojtyla huvi kirjanduse, teatri ja luule vastu. Töötades keemiatehases, ümbritsetuna ja ohustatuna natside terrorist, kuulis ta Issanda häält: Järgne mulle! Sellises erakordses olukorras hakkas ta lugema filosoofia- ja teoloogiaraamatuid ning astus siis salajasse seminari, mille oli asutanud Kardinal Sapieha. Pärast sõda õnnestus tal oma õpingud lõpule viia Krakowi Jaghellonica Ülikooli usuteaduskonnas. Kui tihti on ta oma kirjades preestritele ning autobiograafilistes raamatutes rääkinud oma preestriksolemisest. Preestriks pühitseti ta 1. novembril, 1946. aastal. Nendes tekstides tõlgendab ta preesterlust viidates eriti kolmele Issanda ütlusele. Esiteks: “ Teie ei ole valinud mind, vaid mina olen valinud teid ja olen seadnud teid, et te läheksite ja kannaksite vilja ja et teie vili jääks” (Jh 15,16). Teine ütlus on: “ Hea karjane annab oma elu lammaste eest” (Jh 10,11). Ja siis: “Nõnda nagu Isa on armastanud mind, olen minagi armastanud teid. Jääge minu armastusse!” (Jh 15,9). Nendes kolmes ütluses näeme oma Püha Isa südant ja hinge. Ta läks tõepoolest kõikjale, et kanda vilja, vilja, mis jääb. “Tõuske, asume teele!” on tema eelviimase raamatu pealkiri. “Tõuske, asume teele!” – nende sõnadega äratas ta meid letargilisest usust, nii eilsete kui tänaste jüngrite unest. “Tõuske, asume teele!” ütleb ta meile jätkuvalt isegi täna. Püha Isa oli viimseni preester, sest ta andis oma elu Jumalale oma karja ja kogu inimkonna eest, pakkudes ennast igapäevaselt, eriti aga oma viimaste kuude kannatustes, Kiriku teenistuses tänuohvriks. Ja sel viisil sai ta üheks Kristusega, Hea Karjasega, kes armastab oma lambaid. Ja lõpuks: “Jääge minu armastusse”: Paavst, kes püüdis kohtuda igaühega, kellel oli võime andestada ja avada oma süda kõigile, ütleb meile täna veelkord nende Issanda sõnadega, et jäädes Kristuse armastusse õpime me Kristuse koolis tõelise armastuse kunsti.
Järgnege mulle! 1958. aasta juulis alustas noor preester Karol Wojtyla uut etappi oma teekonnal Issandaga ja Issanda jälgedes. Karol oli läinud oma tavalist puhkust veetma Masuri järvede äärde koos rühma noorte inimestega, kes armastasid kanuusõitu. Aga ta oli kaasa võtnud kirja, mis kutsus teda külastama Poola Primaati, Kardinal Wyszyn'skit. Ta võis aimata külaskäigu põhjust: temast pidi saama Krakowi abipiiskop. Akadeemilisest maailmast lahkumine, noorte inimestega nii palju väljakutseid pakkuva töö lõpetamine, inimese kui loodu saladuse tõlgendamise ja mõistmise ning meie olemuse kristliku tõlgenduse tänapäeva maailmale edastamise suure intellektuaalse ürituse maha jätmine – kõik see pidi talle tunduma iseenese kaotamisena, kõige selle kaotamisena, millest oli saanud selle noore preestri inimlik identiteet. Järgne mulle – Karol Wojtyla andis oma nõusoleku selle ametissemääramise osas, sest ta kuulis Kiriku kutses Kristuse häält. Ning siis mõistis ta, kui suur tõde peitub Issanda sõnades: “Kes iganes oma elu püüab hoida, kaotab selle, ja kes iganes selle kaotab, hoiab selle alles” (Lk 17,33). Meie Paavst – ja me kõik teame seda – ei tahtnud kunagi oma elu kindlamaks muuta, seda endale hoida; ta tahtis enesest anda midagi tagasi hoidmata, viimse hetkeni, Kristuse ja Tema läbi ka meie eest. Ning nõnda sai ta kogeda, kuidas kõik, mis ta oli andnud ära Issanda kätesse, tuli uuel viisil tema juurde tagasi. Tema armastus sõnade, luule, kirjanduse vastu sai oluliseks osaks tema pastoraalsest missioonist ning andis uue elujõu, uue pakilisuse ja uue külgetõmbe Evangeeliumi kuulutamisele, isegi kui see on vastuolulisuse märgiks.
Järgne mulle! 1978. aasta oktoobris kuulis Kardinal Wojtyla taas kord Issanda häält. Veel kord leidis aset see dialoog Peetrusega, mida edastab selle missa evangeeliumilugemine: “Siimon, Johannese poeg, kas sa armastad mind? Sööda mu tallesid!” Issanda küsimusele: “Karol, kas sa armastad mind?” vastas Krakowi Peapiiskop oma südame põhjast: “Issand, sina tead kõik, sina tead, et sa oled mulle armas.” Kristuse armastus oli meie armastatud Püha Isa elus juhtivaks jõuks. Igaüks, kes kunagi on näinud teda palvetamas, on kuulnud teda jutlustamas, teab seda. Tänu sellele, et ta oli sügavalt juurdunud Kristuses, suutis ta kanda koormat, mis ületab inimlikud võimed: olla Kristuse karja, tema üleilmse Kiriku karjaseks. Praegu ei ole õige aeg rääkida selle rikka pontifikaadi otsesest sisust. Ma tahaksin vaid lugeda kahte kirjakohta tänasest liturgiast, mis peegeldavad tema sõnumi keskseid elemente. Esimeses lugemises ütleb Püha Peetrus – ja koos Püha Peetrusega Paavst ise - "Tõepoolest, nüüd ma mõistan, et Jumal ei ole erapoolik, vaid talle on vastuvõetav iga rahva hulgast see, kes teda kardab ja teeb õigust. See on sõna, mille ta on läkitanud Iisraeli lastele, kuulutades evangeeliumi rahust Jeesuse Kristuse kaudu, kes on kõikide Issand” (Ap 10,34-36). Ja teises lugemises kannustab Püha Paulus – ja koos Püha Paulusega ka meie lahkunud Paavst - meid, hüüdes: “Mu armsad ja igatsetud vennad, minu rõõm ja aupärg, püsige nõnda Issandas, armsad” (Fl 4,1).
Järgne mulle! Koos käsuga toita ta lambaid, kuulutas Kristus Peetrusele ka, et ta sureb märtrisurma. Nende sõnadega, mis võtavad kokku ja lõpetavad dialoogi armastuse ja universaalse karjase volituste kohta, meenutab Issand üht teist kahekõnet, mis toimus Viimsel Õhtusöömaajal. Seal ütles Jeesus “Kuhu mina lähen, sinna ei saa teie tulla.” Peetrus ütles talle:” Issand, kuhu sa lähed?” Jeesus vastas: “ Kuhu mina lähen, sinna ei saa sina mulle praegu järgneda, aga sa järgned hiljem” (Jh 13,33.36). Jeesus läks Õhtusöömaajalt Risti suunas, läks oma ülestõusmise suunas – ta sisenes paasamüsteeriumi; ja Peetrus ei saanud talle veel järgneda. Nüüd – pärast ülestõusmist – tuleb see aeg, tuleb see “hiljem”. Kristuse karja eest hoolitsedes siseneb Peetrus paasamüsteeriumi, läheb risti ja ülestõusmise suunas. Issand ütleb seda nende sõnadega: “… kui sa olid noor, vöötasid sa end ise ning läksid, kuhu sa tahtsid, aga kui sa vanaks saad, siis sa sirutad oma käed välja ja keegi teine vöötab sind ning viib sind, kuhu sa ei taha” (Jh 21,18). Oma pontifikaadi esimestel aastatel, olles veel noor ja täis energiat, läks Püha Isa Kristuse poolt juhituna maailma otstesse. Kuid hiljem sisenes ta üha enam Kristuse kannatuste ühisusse; üha rohkem mõistis ta sõnu: “Keegi teine vöötab sind.” Ning selles samas ühisuses kannatava Issandaga kuulutas ta väsimatult ning uuenenud energiaga Evangeeliumi, selle armastuse saladust, mis läheb lõpuni (vrdl. Jh 13,1).
Ta tõlgendas paasamüsteeriumit meie jaoks kui Jumaliku Halastuse müsteeriumit. Oma viimases raamatus kirjutas ta: see, mis kurja piirab, “on lõppude lõpuks Jumalik Halastus” (Mälu ja Identiteet, lk. 60-61). Atentaadikatse üle mõtiskledes ütles ta: “Ennast meie kõigi eest ohverdades andis Kristus kannatusele uue tähenduse, avades uue dimensiooni, uue korra: armastuse korra… Just see kannatus põletab ja neelab kurja armastuse leegiga ning kutsub isegi patust esile headuse suure õitsengu” (lk. 189-190). Sellest nägemusest ajendatuna kannatas ja armastas Paavst ühisuses Kristusega, ning selle tõttu on tema kannatuse ja vaikimise sõnum olnud nii kõnekas ja nii viljakandev.
Jumalik Halastus: Püha Isa leidis Jumala halastuse kõige puhtama peegelduse Jumalaemas. Tema, kes ta varakult kaotas oma enda ema, armastas oma taevast ema seda enam. Ta kuulis ristilöödud Issanda sõnu kui otseselt temale suunatuid: "Vaata, see on su ema!" Ja nõnda tegi ta nagu armsakspeetud jünger: ta võttis ta enda juurde (eis ta idia [ta enda juurde]: Jh 19,27) – Totus tuus. Ning emalt õppis ta, kuidas kohanduda Kristusega
Keegi meist ei saa kunagi unustada, kuidas sellel oma elu viimasel Ülestõusmispühapäeval tuli kannatuste märke kandev Püha Isa veel kord Apostlite Palee aknale ning andis veel viimast korda oma õnnistuse urbi et orbi. Me võime olla kindlad, et meie kallis Paavst seisab täna Isa maja aknal, et ta näeb meid ja õnnistab meid. Jah, õnnista meid, Püha Isa. Me usaldame su hinge sinu Ema, Jumalaema kätesse, kes sind igal päeval juhtis ning kes juhib sind nüüd oma Poja, meie Issanda Jeesuse Kristuse igavesse auhiilgusse. Aamen.
Tõlge mitteametlik: neitsimaarja.ee
A V A L E H E L E
P R I N T E R I S Õ B R A L I K