30. september |
|
29. september |
 PÜHAD PEAINGLID MIIKAEL, GAABRIEL JA RAAFAELKIRIKUPÜHA KOLLEKT Vägede Issand, kes Sa inglitel imelisel viisil inimesi teenida lased, tee nende taevaste teenrite kaasabil meie elu päikeseliseks ja rohkesti viljakandvaks Kristuse, meie Issanda läbi, kes Sinuga elab ja valitseb igavesti. Aamen. PÜHA PEAINGEL MIIKAEL Peaingel Miikaeli nimi tähendab "kes on kui Jumal". Temast räägitakse kui taevaste väehulkade ülemjuhatajast, juudi rahva kaitsjast. Jumal on andnud Miikaelile palju tähtsaid privileege. Tema on see, kes puhub pasunat ülestõusmise ajal; "äkitselt, ühe silmapilguga, viimse pasuna hüüdes, sest pasun hüüab ja surnud äratatakse üles kadumatutena, ning meid muudetakse" (1Ko 15,52). Tema ülesandeks on vastu võtta surematuid hingi, kui nad lahkuvad maa pealt ja neid kaaluda: "[---] sind on vaekaussidega vaetud ja leitud kerge olevat" (Tn 5,27). Ilmutuse raamatus on ta peamine kuradi vastu võitleja. Miikaeli nimi esineb nii juutide kui kristlikus apokriiva raamatus. Miikaeli austamine sai alguse idakirikus, kus teda peeti haigete kaitsjaks. Sealt levis see läände. Tema ilmutusi nähti katku käes vaevlevas Roomas võtmas vastu surnute hingi. Ta on kalmistute patroon, samuti surijate ja surmaohus viibijate kaisepühak. PÜHA PEAINGEL GAABRIEL Peaingel Gaabrieli nimi tähendab "Jumal on mu jõud". Ta on taevaste varanduste valvur, lunastuse ingel ja Jumala ülemkäskjalg. Ta seletab Taavetile ta nägemusi, kuulutab ette Simsoni ja Ristija Johannese sündi. Aga eelkõige on ta ingel, kes Maarjale Jeesuse sündi ette kuulutas. 1921. aastal kuulutas Benedictus XV Gaabrieli postitöötajate, telefoni- ja telegraafitöötajate kaitsepühakuks. PÜHA PEAINGEL RAAFAEL Peaingel Raafael, kelle nimi tähendab "Jumal tervistab", on kaitseinglite pealik ja kogu inimkonna kaitseingel. Ta on lahke sõber neile, keda ta teenib. Nii kaitseb ta ka Toobijat tema teekonnal. Raafael on noorte ja süütute kaitsja, eriti jälgib ja kaitseb ta palverändureid ja teekäijaid. Kristliku pärimuse järgi olevat just peaingel Raafael ilmunud karjastele jõuluööl teatega: "Ärge kartke! Sest vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kogu rahvale, et teile on täna sündinud Taaveti linnas Päästja, kes on Issand Kristus." (Lk 2,10-11) * * * Peaingel Miikaeli püha ilmus kirikukalendrisse esmalt Itaalias V sajandil. 1359. a. kirikukalendri reform liitis mitu peainglitega seoses olnud tähtpäeva kokku, määrates selle 29. septembrile. |
28. september |
 PÜHA VACLAV, MÄRTERKOLLEKT Taevane Käskija, kes Sa õndsat Vaclavi taevast kuningriiki maisele eelistama õpetasid, julgusta meid tema eestkostel iseendid ära salates kogu südamest Sinu poole hoidma Kristuse, meie Issanda läbi, kes Sinuga elab ja valitseb igavesti. Aamen. Püha Vaclav sündis Tšehhimaal 907. a. paiku. Ta oli prints Vratislavi ja Drahomira poeg ning prints Borivoj ja Ludmila lapselaps. Just vanavanemad, eriti Ludmila mõjutasid ja kasvatsid teda kristlikult. Võtnud riigivalitsemise 928. a. oma õlgadele, nägi ta oma alamate valitsemise ja usu levitamsega suurt vaeva. Venna Boleslavi poolt reedetuna tapeti püha Vaclav 935. a. kadestajate poolt. Kirik austab teda kui märtrit ja Tšehhimaa patrooni. |
27. september |
 PÜHA VINCENT de PAUL, PREESTER1581-1660 (Mälestuspäev) KOLLEKT Jumal, hingede tervendaja, kes Sa vaeste õndsuseks ja vaimulike korraldamiseks püha preester Vincenti apostellike voorustega varustasid, sisenda meile tema vaimutulisust, et tema armastus ja õpetused ka meie elus kajastuksid Kristuse, meie Issanda läbi, kes Sinuga elab ja valitseb igavesti. Aamen. Püha Vincent de Paul sündis Pouy's, Gascogne'is 1581. a. Õpingute lõppedes pühitseti ta preestriks ja suunati ühte Pariisi eeslinna kogudusse. Asutas a. 1624 lazaristide ordu kleeruse vaimulikkuse süvendamiseks ja hoolekandeks vaeste eest. 1625. a. koos püha Louis de Marillac'iga vintsentblannade (Filles de la Charite) e. halastajaõdede ordu. Püha Vincent suri oma koguduses 1660. a. |
26. septenber |
 PÜHAD COSMA ja DAMIANUS, MÄRTRIDKOLLEKT Ülistagu Sind, Issand, pühade Cosma ja Damianuse auväärne mälestus, kes Sinu lõpmata ettenägelikkuse kohaselt igaveses kirkuses meile eestkostjaks on Kristuse, meie Issanda läbi, kes Sinuga elab ja valitseb igavesti. Aamen. Kristliku legendi järgi oli tegu kaksikvendadega, kes olid elukutselt arstid ja kes praktiseerisid ilma lisatasu nõudmata. Neid seostati rohkete imetegudega. Cosmad ja Damianust seostatakse muuhulgas loomade tervendamisega. Püha Cosma ja Püha Damianus on doktorite kaitsepühakud. Allikad: David Farmer "Oxford Dictionary of Saints." "Sts. Cosmas ja Damian," Gabriel Meier Transcribed by Michael T. Barrett :: newadvent.org > Sts. Cosmas and Damian |
22. september |
 PÜHA FELIX IV, PAAVST 12. juuli 526 - 22. september 530Felix IV oli päritolult samniit, põlvnedes Itaalia ühest põlisest hõimust. Ta oli 519.a. koos diakon Dioscorusega (vastupaavst 530.a.) paavstliku delegatsiooni koosseisus, mille ülesanne oli lõpetada Acaciose skisma Konstantinoopoliga. Felix sai paavstiks peale oma eelkäija Johannes I [523-526] õnnetut surma 18. mail 526.a. 30. augustil 530 suri idagootide kuningas Theodoric. Järgmise kuningaga sai paavst aga väga hästi läbi. Felix ordineeris oma ametiajal 55 preestrit. Oma kirjas Arles`i piiskopile Caesariusele nõudis paavst ilmikute testimist enne ordinatsiooni, samuti kahetses ta ordineeritud vaimulike loobumist oma sakramendist. Tema ajal jätkus võitlus semipelagiaanidega, mille tõttu saatis 529.a. Caesariusele 25 väidet, defineerides armu ja vaba tahet toetudes Augustinuse õpetusele. Tema ajal muudeti Roomas mõned paganlikud templid kristlikeks pühakodadeks. Pühakute Cosma ja Damianuse kirikus on Felixist mosaiik, mis on varasem teadaolev kujutis kaasaegse paavsti kohta. Felix nimetas surivoodil oma järglaseks ülemdiakon Bonifatiuse (Bonifatius II, 530-532), kuigi enamus senatist oli selle vastu. Allikad: J.N.D Kelly "Dictionary of the Popes," "Pope St. Felix IV," J.P. Kirsch, Transcribed by William G. von Peters, Ph.D. :: newadvent.org > St. Pope St. Felix IV |
21. september |
 PÜHA APOSTEL JA EVANGELIST MATTEUSKIRIKUPÜHA KOLLEKT Väljendamatu halastuse Jumal, kes Sa õndsa Matteuse tölnerist apostliks ülendasid, anna meile tema eestpalvel armu, et tema eeskujul sind järgides lunastuse ära teeniksime Kristuse, meie Issanda läbi, kes Sinuga elab ja valitseb igavesti. Aamen. Matteus on tõenäoliselt kirjutanud esimese Evangeeliumi (a. 60-90). Andmed tema kohta pärinevad Uuest Testamendist. Arvatavasti sündis ta Galileas. Ilmselt oli ta tölnerina juutide hulgas põlu all. Kuulnud Jeesuse kutset, jättis Matteus oma ameti ning ühines jüngritega. Algselt kirjutas ta nähtavasti aramea keeles, kuid vanimad säilinud tekstid on kreeka keeles. Matteuse hilisemast elust ja surmast pole midagi teada, pärimuse kohaselt jutlustas ta Juudamaal, Pärsias ja Etioopias, kus ta märtrisurma leidis. Tema põrm viidi Bretagne'i, kust Robert Guiscard selle Salernosse viis. |
20. september |
 PÜHAD ANDREA KIM TAE-GON PREESTER JA PAOLO CHONG HA-SANG NING KAASLASED, MÄRTRIDEvangeliseerimine Koreas algas 17. sajandil ilmikute eestvedamisel. Tegemist oli tugeva ja elujõulise kristlaste kogukonnaga. 19. saj. tagakiusamiste ajal (1839, 1866 ja 1867) surid 103 inimest märtrisurma. Ohvrite seas oli ka esimene korea preester Andrea Kim Tae-gon. Märtrid hulgas olid piiskopid ja preestrid, kuid enamik neist oli ilmikud - mehed ja naised, lapsed, noored ja vanad. Kõik nad kannatasid väga oma usu pärast ja panid oma märtriverega aluse Korea Kirikule. 6. mail 1984, oma reisi ajal Koreasse, kanoniseeris Johannes Paulus II need märtrid ja tõi nende mälestuspäeva kirikukalendrisse. |
19. september |
 PÜHA JANUARIUS, PIISKOP ja MÄRTERPALVE Rahu ja julgeoleku Jumal, kes Sa meid püha märterpiiskopi Januariuse mälestust austada lubad, jaga meile tema igavese õndsuse rõõmu Kristuse, meie Issanda läbi, kes Sinaga elab ja valitseb igavesti. Aamen. Püha Januarius, Benevento piiskop, hukati koos kaaskonnaga imperaator Diocletianuse tagakiusamiste ajal Napolis, kus tema austamine ka kõige enam levinud on. |
17. september |
 PÜHA ROBERTO BELLARMINO, PIISKOP JA KIRIKU DOKTORKOLLEKT Jumal, Igaviku Kuningas, kes Sa püha piiskop Roberto oma Kiriku eestseisjana imelise tarkuse ja vooruslikkusega ehtisid, võta kuulda tema eestpalveid, et Sinu rahvas alati rikkumatus usus püsida võiks Kristuse, meie Issanda läbi, kes Sinuga elab ja valitseb igavesti. Aamen. Roberto Francesco Romolo Bellarmino sündis Montepulcinos Toskaanas 4. oktoobril 1542. Tema ema vend oli kardinal Marcello Cervini, hilisem paavst Marcellus II [1555]. Bellarmino astus 1560.a. Jesuiitide ordusse, ta ordineeriti 1570.a. Hiljem õpetas ta Louvaini ülikoolis, kus ta ründas Michael Baiuse ekslikku õpetust armust ja vabast tahtest. Bellarmino kirjutas ka heebrea keele grammatika. 1576.a. nimetati ta Rooma kolledži professoriks. Tema suurteos oli Disputationes de controversiis christianae fidei. 1592.a. nimetati Bellarmino Rooma kolledži rektoriks. 1598.a. sai temast kardinal ja 1602.a. Capua peapiiskop, selles ametis osales ta hoolekandetöös. Kui Bellarmino sai 1605.a. Vatikani Raamatukogu prefektiks, loobus ta peapiiskopi kohast. Ta osales kahel 1605.a. toimunud konklaavil ja 1621.a. toimunud konklaavil. Roberto Bellarmino suri 17. septembril 1621. Kuna Bellarmino sattus oma vaadete tõttu paavst Sixtus V [1585-1590] põlu alla, takistas see hiljem oluliselt tema kanoniseerimist. Roberto Bellarmino kanoniseeriti 1930.a. Pius XI [1922-1939] poolt ja 1931.a. nimetati ta Kiriku Doktoriks. Ta on katehhesaatorite patroon. Allikad: David Farmer "Oxford Dictionary of Saints." "St. Robert Francis Romulus Bellarmine," Sydney F. Smith Transcribed by Paul T. Crowley :: newadvent.org > St. Robert Francis Romulus Bellarmine |
16. september |
 PÜHAD CORNELIUS, PAAVST ja CYPRIANUS, PIISKOP, MÄRTRIDKOLLEKT Suur Jumal, kes Sa õndsaid Corneliust ja Cyprianust Sinu tunnistamises vääramatuiks ja püüdlikeks hingekarjasteks tegid, luba, et nende eestkostel usukindluses kasvades Kiriku ühtsust alati kalliks peaksime Kristuse, meie Issanda läbi, kes Sinuga elab ja valitseb igavesti. Aanen. PÜHA CORNELIUS, paavst märts 251 - juuni 253 Cornelius oli päritolult roomlane ja põlvnes legendi järgi mõjukast patriitsisuguvõsast. 249.a. sügisel andis Rooma keiser Decius [249-251] seoses ikalduse ja laieneva näljahädaga välja edikti, mis nägi ette ohvritalituste pidamist paganlike jumalate tujude leevendamiseks. Kuna paljud kristlased keeldusid keisri soovi täitmast, algas nende tagakiusamine ja paavst Fabianus [236-250] oli üks esimesi ohvreid esimeses neljast üleriigilisest kristlaste tagakiusamises. Kuna paavsti surma järel oli peamine soosik preester Mooses vangis, valitses kirikut järgmised 14 kuud kolleegium, mida juhtis preester Novatianus. Alles keiser Deciuse surma järel oli kirikul võimalik valida uut paavsti. Kuna Mooses oli selleks ajaks surnud, lootis seni kirikut juhtinud Novatianus saada ise valituiks, kuid valituks osutus hoopis preester Cornelius. Novatianus ei leppinud selle olukorraga ja pühitseti teise piiskopi poolt veidi hiljem, millega algas teine kirikulõhe katoliikluses. Corneliuse ja Novatianuse vahel püsis erimeelsus tagakiusamise ajal usust taganenud kristlaste taaslubamises missale, millele "puhaste" kirikut sooviv Novatianus oli vastu. Vältimaks anarhiat oli mõlema jaoks kõige tähtsam leida tunnustus. Cornelius saavutas täieliku tunnustuse alles siis, kui kaks mõjukat piiskoppi, Kartaago piiskop Cyprianus ja Aleksandria piiskop Dionysius asusid teda toetama, mille järel pani Cornelius Novatianuse kirikuvande alla. 251.a. sügisel peeti Corneliuse eesistumisel sinod, milles tunnustati usust taganenud kristlaste tagasivõtmist kirikusse peale patukahetsust. Ehkki Cornelius sai Cyprianusega suhteliselt hästi läbi, pälvis ta suhtlemisel opositsioonilise piiskopiga Cyprianuse hukkamõistu. 252.a. juunis alustas keiser Gallus [251-253] kristlaste tagakiusamist, paavst arreteeriti ja saadeti Civitavecchiasse Rooma lähedal, kus ta sai kätte Cyprianuse saadetud kirja, kes manitses teda kannatustes vastupidavusele. Legendi järgi suri Cornelius märtrisurma, kuid teda ei mainita varasemates märtrite nimekirjades. Ka tema üle peetud kohtuprotsessi toimumine on vaieldav. Atribuudid: Corneliuse käes kujutatakse kolmikristi või kõverat sarve. Koduloomade ja karja kaitsepühak. Tema poole suunatud palved aitavad kõrvavalu, langetõve, palaviku ja närvihaiguste vastu. Allikad: "Pühakuteraamat. Nende elulood, ikonograafilised embleemid." Koostanud Kristi Tarand. J.N.D Kelly "Dictionary of the Popes." "Pope Cornelius," John Chapman, Transcribed by W.G. Kofron :: newadvent.org > Pope Cornelius |
14. september |
 PÜHA RISTI ÜLENDAMISPÜHAKirikupüha PALVE Jumal, Taevane Isa, kes Sa tahtsid, et Sinu ainusündinud Poeg inimkonna lunastamiseks risti kannaks, luba meil Tema müsteeriumide osanikena selles maailmas kord taevas lunastuse vääriliseks saada Kristuse, meie Issanda läbi, kes Sinuga elab ja valitseb igavesti. Aamen. 14. septemberil 320. a. leidis keisrinna Helena Kristuse risti ja Jeruusalemma piiskop pani selle rahvale vaatamiseks välja. Siit levis selle tähtpäeva pühitsemine - V sajandil pühitseti seda juba peaaega kogu Kirikus, kinnitatuna paavst Sergius I poolt. Vaata ka: |
13. september |
 PÜHA JOHANNES CHRYSOSTOMUS, PIISKOP ja KIRIKU DOKTOR349-407 Mälestuspäev KOLLEKT Jumal, lootjate tugevus, kes Sa õndsat piiskoppi Johannes Chrysostomust imelise kõneande ja kannatlikkusega varustasid, lase meil tema õpetusi teadmiseks võttes neid elus raugematu kannatlikkusega rakendada Kristuse, meie Issanda läbi, kes Sinuga elab ja valitseb igavesti. Aamen. Püha Johannes Chrysostomus sündis Antiookias 349. a. paiku. Haridustee lõppedes pühendus askeetlustlikele harjutustele ja ühines vaimulikkonnaga. Hea jutlustamisoskuse ja vooruslikkuse tõttu sai ta endale hüüdnime Chrysostomus (kr. k. "kuldsuu") ja valiti 397.a. Konstantinoopoli patriarhiks. Valitsevate kildkondade survel saadeti kahel korral maalt välja. Viimase pagenduse ajal suri see väljapaistev piiskop raskete elutingiauste tõttu Armeenias Komana linna lähistel 14. septembril 407. a. Oma teostes selgitas püha Johannes Chrysostomus katoliiklikku moraali. |
8. september |
 PÜHA NEITSI MAARJA SÜNNIPÄEV KIRIKUPÜHA KOLLEKT Jaga Issand, oma sulastele taevast armu, kes Sa Püha Neitsi Maarja imelise sünniga lunastusele aluse panid, olgu tema sünnipäeva pidulikkus rahu rohkendajaks selles rahutus maamilmas Kristuse, meie Issanda läbi, kes Sinuga elab ja valitseb igavesti. Aamen. Esmakordselt peeti seda püha V saj. Jeruusalemmas. Sajand hiljem pühitseti seda juba Konstantinoopolis. Läänekirikus viis selle sisse paavst Sergius I (687-701). Pühima Neitsi Maarja sünnipäeval pühitsetakse seemnevilja järgmise aasta külviks, samuti kõikvõimalikke seemneid. Vaata ka: A Meditation on the Birthday of the Blessed Virgin Mary |
8. september |
 PÜHA SERGIUS I, PAAVST 15. detsember 687 - 9. september 701Ehkki Sergius sündis Palermos, oli ta rahvuselt süürlane. Noorena õppis Sergius Roomas paavstlikus kirikulaulu akadeemias. 21. septembril 687 suri paavst Konon [686-687], mille järel okupeerisid kaks peamist kandidaati Theodor ja Paschalis Lateraani basiilika. Skismast ülesaamiseks valiti kompromisskandidaadina preester Sergius, kelle pooldajad ründasid Lateraani basiilikat. Theodor tunnustas Sergiust, Paschalis mitte ja kutsus eksarhi endale Rooma appi. Eksarh ei soostunud Paschalist aitama ja mõne aja pärast tunnustas paavstina Sergiust, kuid alles siis, kui sai Sergiuselt sada naela kulda, mille Paschalis oli talle lubanud. Paavstina soosis Sergius inglise kirikut, ristides Lääne-Saksi kuninga, andis palliumi Canterbury peapiiskopile, käskis Wilfrid`ile taastada York`i piiskopi koha ja 695.a. pühitses Friisimaa peapiiskopi. Bütsantsi keiser Justinianus II [685-695 ja 705-711] pidas 692.a. sinodi, milles komplekteeriti V ja VI oikumeenilise kirikukogu otsuseid, kuid Roomat puudutav osa jäeti sellest välja. Keiser soovis oma tegevusele paavsti tunnustust, kuid paavst keeldus, mille järel ähvardas keiser paavsti jõuga ja Konstantinoopolis olevad paavsti nõunikud deporteeriti. Keiser saatis väeülem Zachariase Rooma käsuga tuua paavst Konstantinoopolisse, kuid enne selle käsu teostamist kukutati hoopis keiser. Sergius I ajal teostati Roomas mitmeid ehitustöid. Kirikut puudutavatest reformidest on olulisemad Agnus Dei (Jumala Tall) esitamine missal, nelja Neitsi Maarja püha muutmine kirikupühadeks (Issanda Kuulutamise Suurpüha ehk paastumaarjapäev 25. märtsil, Maarja Taevavõtmise Suurpüha ehk rukkimaarjapäev 15. augustil, Neitsi Maarja sünnipäev ehk ussimaarjapäev 8. september ja Neitsi Maarja Templisesitlemisepüha 21. novembril) ja 14. septembril Püha Risti Ülendamispüha muutmine kirikupühaks. Allikad: J.N.D. Kelly "Dictionary of the Popes." "Pope St. Sergius I," Horace K. Mann, Transcribed by Herman F. Holbrook :: newadvent.org > Pope St. Sergius I |
4. september |
| PÜHA BONIFATIUS I, PAAVST 28. detsembrist 418 - 4. septembrini 422 Peale 26. detsembril 418 surnud paavst Zosimuse [417-418] matuseid sulgusid diakonid koos mõne presbüteriga järgmisel päeval Lateraani basiilikasse ja valisid uueks paavstiks ülemdiakon Eulaliuse. 28. detsembril valisid ülejäänud presbüterid aadli toetusel Theodora basiilikas paavstiks presbüter Bonifatiuse. Mõlemad mehed pühitseti 29. detsembril ametisse: Eulalius Lateraani basiilikas Ostia piiskopi poolt ja Bonifatius San Marcello kirikus üheksa piiskopi juuresolekul. Kuna linna prefekt Symmachus toetas Eulaliust, kutsus Lääne-Rooma keiser Honorius skisma lõpetamiseks Ravennas kokku sinodi, mis ei andnud vajalikku tulemust. Seejärel soovis keiser pidada 13. juunil 419 sinodi Spoletos, kuid vahepeal tuli mõlemal valitud mehel Roomast lahkuda ja Lihavõttepühade missad oleksid jäänud Spoleto piiskopi pidada. Bonifatius nõustus nende tingimustega, kuid Eulalius nägi keisri soovituses oma täitevvõimu piiramist, kuna ta oli pühitsetud Ostia piiskopi poolt, kelle ülesandeks oli pühitseda ametissemääratud paavste, pealegi pühitseti Eulalius Rooma ühes mõjukamas basiilikas. Eulalius pöördus Rooma tagasi ja okupeeris jõuga Lateraani basiilika. Linna prefekt ajas Eulaliuse seejärel jõuga Roomast välja ja 3. aprillil kinnitati keisri ediktiga paavstiks Bonifatius. Bonifatius oli rahva hulgas väga populaarne. 420.a. oli ta väga haige ja kartes pärast enda surma skismat, palus ta keisrilt säilitada paavstivalimiste ajal ja selle järel rahumeelsed tingimused. Oma vastuses keelas Honorius valimisintriigid ja sätestas, et kui valituks osutuvad kaks kandidaati, loetakse valimised tühistatuks. Seega tunnustab keiser ainult üksmeelselt valitud piiskoppi. Bütsantsi keiser Theodosius II sätestas oma konstitutsiooniga, et kõik tema valdustes olevad piiskopkonnad peavad kuuluva Konstatinoopoli alla. Kuna see konstitutsioon puudutas ka paavstile kuuluvat Tessaloonika vikariaati, oli Bonifatius I selle kehtestamise vastu. Bonifatius I tühistas Arles`ile antud vikariaadiõigused ja taastas Marseilles`i, Vienne`i ja Narbonne`i metropoliitlikud õigused. Bonifatius I toetas võitlust pelagianismi vastu. Aafrika piiskopite palvel kontrollis Bonifatius I kaanoneid, mida peeti ekslikult Nikaia omadeks, kuid tänu paavstile tõestati nende päritolu Serdica sinodilt. Allikad: J.N.D. Kelly "Dictionary of the Popes." "Pope St. Boniface I," John B. Peterson. Transcribed by Bob Mathewson :: newadvent.org > Pope St. Boniface I |
3. september |
 PÜHA GREGORIUS I, KIRIKU DOKTOR JA PAAVSTu. 540-604 pontifikaat 3. september 590 - 12. märts 604 KOLLEKT Taevane Kuningas, kes Sa oma rahvaste üle halastusega kohut mõistad ja neid armastusega valitsed, anna meile püha paavst Gregoriuse vahendusel tarkuse vaim, et edust rõõmu tunneksime Kristuse, meie Issanda läbi, kes Sinuga elab ja valitseb igavesti. Aamen. Gregorius I on Leo I [440-461] ja Johannes Paulus II [1978-2005] kõrval üks kolmest paavstist, keda tuntakse paavstluses lisanimega "Suur". Ta sündis umbes 540.a. paiku ja pärines suguvõsast, kust põlvnesid paavstid Felix III [483-492] ja Agapetus I [535-536]. Umbes 30-aastaselt sai Gregorius Rooma prefektiks, mis oli kõrgeim ilmalik ametikoht tolleaegses Roomas. Isa surma järel loobus Gregorius ootamatult oma ametist ja hakkas mungaks. Askeetlike eluviiside propageerijana muutis ta oma mõisa kloostriks. Hiljem rajas Gregorius oma suguvõsa valdustes veel kuus kloostrit. Paavst Pelagius II [579-590] võttis Gregoriuse 579.a. oma teenistusse ja saatis ta suursaadikuna (apocrisiarius) Konstantinoopolisse, hiljem töötas ta paavsti nõunikuna. 30. juulil 579 suri Pelagius II katku. Gregorius oli sel ajal noorim diakon, kuid kahtlemata kõige tuntum ja mõjukam vaimulik Roomas, mistõttu ta valiti üksmeelselt uueks paavstiks. Askeetlike eluviisidega Gregoriusele oli see valimine vastu tema tahet, mida ta tunnustas alles peale Bütsantsi keisri mandaadi saabumist, mis jõudis pärale tolle aja kohta väga lühikese ajaga. Lääne-Rooma riigi langemise järel tekkinud poliitilisest võimuvaakumist ülesaamiseks reorganiseeris Greogorius I hilisema Kirikuriigi eelkäija Patrimonium Sancti Petri. Kuna Bütsantsi eksarh oli neil aegadel poliitiliselt suhteliselt võimetu, sai Gregorius I mõjukamaks poliitikuks Itaalias, päästes 593.a. Rooma langobardide vägede rüüstamisest. Hiljem sõlmis ta rahu langobardidega ja julgustas neid pöörduma katoliiklusesse. Religioossel tasandil propageeris Gregorius I vaimulike tsölibaati, võitles donatismiga, taastas 595.a. Arles`i paavstliku vikariaadi, edendas Inglismaa misjoneerimist, annetas Inglismaa piiskopile palliumi, kaitses vaidlustes Konstantinoopoliga paavsti primaati, jne. Gregorius I reformis mõneti liturgiat ja liturgilist muusikat (gregooriuse laul). Arvatavasti on just Gregorius I juhtimisel 6. saj. lõpul koostatud kõigi liturgiatekstide uus kogu (Antiphonale cento), mis sai aluseks uus-rooma liturgiale. Liturgiareformi üksikasjad pole meile teada. Legendi järgi tegelnud Gregorius kirikulaulu uuendamisega ja keskaegsetel piltidel kujutatakse teda üles kirjutamas laule, mida valge tuvi, Püha Vaimu sümbol, talle kõrva sosistab. Muusikutegevust hakati Gregoriusele põhjendamatult omistama alles 9. sajandil ja siis sai ka tavaks kutsuda uus-rooma kirikulaulu tema nime järgi. Suurt seost tal nende meloodiatega ilmselt siiski pole. Tema ajal korraldatud tekstide juurde kuulusid vana-rooma meloodiad, see seos on nähtav kahes säilinud käsikirjas. 7. saj. II poolel on aga meloodiaid ümber vormitud, neid on lihtsustatud ja lühendatud, vähenenud on improvisatsioonilisus. Meloodiaehitus muutus ratsionaalsemaks, selgemaks, "grammatilisemaks", eelistatuks sai sujuv astmeline liikumine. Uus-rooma kirikulaulus assimileerusid erinevad rahvuslikud elemendid, ta lakkas olemast piirkondlik laulutüüp. See sai võimalikuks Rooma keskse mõju kasvades pärast Gregorius Suurt. Roomasse hakkas pärast 600. aastat saabuma hulgaliselt palverändureid Põhja-Euroopast, kes kandsid liturgiaraamatuid mööda Euroopat laiali. Samal ajal hakati Roomast läkitama Põhja poole (eriti Inglismaale) misjonäre. 630. aastaks lõid nad Inglismaal Canterburys mõjuka laulukooli. Aastatel 653-680 on laulureformi Roomas juhtinud sealse Peetri Kiriku kolm vaimulikku: Catolenus, Maurianus ja Virbonus. Gregooriuse laulu levikus algas uus etapp 751. aastal, mil Pippin Lühike sai Frangi kuningaks. Karolingide renessansi aja tugevnesid kirikulaulus germaani mõjud (süllaabilise stiili eelistamine, lihtne meloodiaehitus). Tähtsaimaks laulukooliks sai u. 625. a. rajatud Sankt Galleni benediktlaste klooster. Karl Suure ajal läks kogu hiiglaslik Frangi riik Rooma mõju alla ning võimu tsentraliseerimine tõi kaasa ka liturgia ja kirikulaulu ühtlustumise kogu Lääne-Euroopa ulatuses umbes aastaks 1100. Võib-olla oli Gregorius Suure kõige olulisemaks uuenduseks religioossel tasandil munkluse rehabiliteerimine, sest Gregorius I oli esimene paavst, kes varem oli olnud munk. Seni suhtusid kõrgemad vaimulikud mõnelgi korral munklusesse taunivalt. Probleemi teravust näitab seegi, et arutelud munkluse legaliseerimise üle jätkusid veel peale Gregorius I surma ja järgmise poole sajandi jooksul valitsesid paavstid, kes olid lõhenenud munkluse pooldajateks ja vastasteks. Nagu kiriku ajalugu näitab, jäid munkluse pooldajad lõpuks peale. Gregorius I annetas kloostritele privileege ja võttis munki oma teenistusse. Gregorius I bibliograafia sisaldab 850 kirja ja on üks olulisemaid keskaja ajaloo allikaid, ühtlasi on need moraaliküsimuste ja teoloogia tippteosed. Gregorius I reorganiseeris Roomas ka toidu jagamist ja teostas halastustööd. Allikad: J.N.D Kelly "Dictionary of Popes." :: newadvent.org > Pope St. Gregory I ("the Great") G. ROGER HUDLESTON Transcribed by Janet van Heyst |
EESTPALVED