29. august |
 RISTIJA JOHANNESE MARTÜÜRIUMI MÄLESTUSPÄEVKOLLEKT Jumal, taeva ja maa Looja, kes Sa püha Ristija Johannese nii sünni kui surma poolest Sinu Poja tulekut ette valmistama saatsid, luba, et nagu tema tõe ja õiguse nimel märtriau osaliseks sai, võiksine meiegi anda oma panuse võitlusse Sinu õpetuse eest Kristuse, meie Issanda läbi, kes Sinuga elab ja valitseb igavesti. Aamen. Heroodes ise oli lasknud Johannese kinni võtta ja aheldanud ta vanglasse Heroodiase, oma venna Filippuse naise pärast, kellega Heroodes oli abiellunud; sest Johannes oli Heroodesele öelnud: "Sa ei tohi pidada oma venna naist!" Aga Heroodias kandis ta peale viha ja tahtis teda tappa, ent ei saanud, sest Heroodes kartis Johannest, teades ta olevat õige ja püha mehe, ning kaitses teda. Ja kui ta Johannest kuulas, jäi ta tihti kõhklema, ning kuulas teda meeleldi. Aga paras päev tuli siis, kui Heroodes tegi oma sünnipäeval pidusöögi oma ülikuile ja tuhatnikele ja Galilea peameestele. Ja Heroodiase tütar astus sisse ja tantsis. See meeldis Heroodesele ja pidulistele nii, et kuningas ütles tüdrukule: "Küsi minult, mida sa iganes tahad, ja ma annan sulle!" Ja ta tõotas ja vandus temale: "Mida sa iganes küsiksid, ma annan sulle, kas või poole oma kuningriigist!" Ja tüdruk läks välja ja ütles oma emale: "Mida ma küsiksin?" Aga too ütles: "Ristija Johannese pead!" Ja ta tuli kohe varmalt kuninga juurde sisse ja küsis: "Ma tahan, et sa otsekohe annad mulle vaagnal Ristija Johannese pea!" Ja kuningas jäi üsna kurvaks, kuid vannete ja piduliste pärast ei tahtnud ta olla tüdruku vastu hoolimatu. Ja kuningas läkitas kohe timuka käsuga tuua Johannese pea. Mk 6,17-27 Püha Ristija Johannese surmapäeva tähistamine tekkis seoses Samaariasse ehitatud Johannese Kiriku pühitsuspäevaga. |
28. august |
 PÜHA AUGUSTINUS, PIISKOP ja KIRIKU DOKTOR354-430 KOLLEKT Uuenda, Issand, oma Kirikut Püha Vaimu läbi, keda Sa õndsale piiskop Augustinusele nii heldelt jagasid, kinnita meid samas vaimus, et Sinu tarkuseallikast jõudu ammutades armastuse lättele jõuaksime Kristuse, meie Issanda läbi, kes Sinuga elab ja valitseb igavesti. Aamen. Aurelius Augustinus sündis Põhja-Aafrikas, Thagastes. Tema ema, püha Monica kasvatas ta kristlasena üles. 16-aastaselt läks Augustinus Kartaagosse retoorikat õppima lootuses saada juristiks. Peagi aga hülgas õpingud ning ka kristliku kasvatuse ning pühendas ennast kirjandusele, metoodikale ja filosoofiale. Teda mõjutas Cicero, järgnesid Platon ja manihheism. Ta õpetas mõnda aega Kartaagos ja Thagastes, 383 suundus Rooma retoorikat õpetama, seal ela läbi sügava pettumuse kõiges seniõpetus. Milanos kohtas piiskop Ambrosiust, tänu kelle jutlustele ta usu juurde tagasi pöördus. TA ristiti 387. aastal päev enne Ülestõusmispühi koos sõber Alipiuse ja poeg Adeonatusega. Seejärel pöördus ta tagasi Aafrikasse ja asutas seal koguduse, kes pühendus palvele ja õppimisele, kuid korraldas ka elavaid dispuute. Ta võttis vastu Hippo koguduse preestri ameti. Piiskop Valerianus ordineeris ta preestriks ning kui viimane suri, sai ta piiskopiks. Ta oli hea ja armastav piiskop, kes oma vaimulike ja koguduste eest ennastsalgavalt hoolitses. Tema koguduse baasil asutati mõjukas ja tunnustatud mungaordu. Kiriku doktori tiitli on püha Augustinus pälvinud oma kirjade, jutluste, traktaatide ja palvustega, millest paljud on tänaseni säilinud. Tema "Pihtimused" kuuluvad vaimse autobiograafia klassika hulka ning "De civitate Dei" ("Jumalariigist") sisaldab esimese kristliku ajaloofilosoofia. Augustinus suri Hippos 28. augustil 430, kui linna piirasid vandaalid Geiserichi juhtimisel. Tema põrm viidi esmalt Sardiiniasse ja sealt hiljem Paviasse. Püha Augustinus on teoloogide kaitsepühak. Allikas: Pühakuteraamat. Nende elulood, teod ja ikonograafilised embleemid. Koostanud Kristi Tarand. Perioodika, Tallinn, 1995 |
27. august |
 PÜHA MONICA331-387 KOLLEKT Jumal, kurbade lohutaja, kes Sa õndsa Monica kibedad pisarad tema poja Augustinuse pöördumise pärast suuremeelselt vastu võtsid, luba meil nende mõlemate vahetalitusel oma patte kahetseda, et Sa oma armu läbi meile andestada võiksid Kristuse, meie Issanda läbi, kes Sinuga elab ja valitseb igavesti. Aamen. Püha Monica sündis Thagastes, Aafrikas, 331. a. kristlikus perekonnas ja anti tütarlapsena naiseks paganausulisele Patricusele. Üks tema poegadest oli püha Augustinus, kelle pöördumise eest ta rohkesti palvetas ja pisaraid valas. Ta pühendas kogu oma elu pojale. Püha Augustinus pöörab oma "Pihtimustes" suurt tähelepanu ennastohverdava ema hoolitsusele tema eest. Vaga ja vooruslikuna on ta parimaks näiteks kristlikust emast. Monica läks oma pojaga kaasa Itaaliasse. Pärast seda kui Püha Ambrosius oli tema poja Milanos ristiusku pööranud ja ristinud, suri Monica 387. a. Ostias, tagasiteel Aafrikasse. Pildil: Benozzo Gozzoli. Püha Monica surm. 1464-1465 |
25. august |
 PÜHA JOSE (DE) CALASANZ (GIUSEPPE CALAZANZIO), PREESTER1556-1648 KOLLEKT Jumal, maharõhutute lootus, kes Sa püha preester Jose armastuse ja kannatlikkusega ehtisid, nii et ta laste õpetamisel neis kõiki voorusi arendada suutsid, luba neil teda tarkuse eest võitlejana austada ja selle tee elluviijas oma alatist eeskuju näha Kristuse, meie Issanda läbi, kes Sinuga elab ja valitseb igavesti. Aamen. Püha Jose de Calasanz sündis Aragoonias 1556. a. Omandas hea hariduse ja pühitseti preestriks ning tegutses algul oma kodukandis, siis Roomas, kus pühendus vaeste poisslaste õpetamisele. Asutas a. 1607 piaristide ordu (Patres scholarum piarum). Vaenulike inimeste salasepitsuste tõttu pidi palju kannatama. Ta suri 1648. a. Pildil: Goya. Püha Jose de Calasanzi viimne armulaud. |
25. august |
 PÜHA LOUIS1214-1270 KOLLEKT Taevane Majesteet, kes Sa Püha Louis' maise kuningriigi hea valitsemise eest taevariigi kirkusse tõstsid, lase meil tema eestkostel oma ajalikus tegevuses Sinu igavest Kuningriiki taga nõuda Kristuse, meie Issanda läbi, kes Sinuga elab ja valitseb igavesti. Aamen. Louis asus troonile 12-aastasena. Esialgu valitses regendina tema ema, Kastiilia Blanche. 1234 abiellus Louis Provence'i Margaretiga, Inglise kuninga Henry III naiseõega, kellega tal oli 11 last. Kuningana soodustas ta teadusi ja kunsti, kehtestas ühtse rahasüsteemi, teostas keskvõimu tugevdavaid reforme. Ta lasi ehitada Sainte Chapelle'i Kiriku, milles säilitati Kristuse okaskrooni. Ta asutas kloostreid, teiste hulgas ka Royamounti ja Vauverti, pööras tähelepanu heategevusele ja asutas haigla 300 vaesele ning pimedale. Oma testamendis jagas ta nõuandeid pojale praktiliseks valitsemiseks, kuid väljendas ka mõtteid ideaalsest valitsemisest. Ta lävis sageli Aquino Thomasega ja Robert de Sorbon oli tema isiklik sõber. Ta oli õiglane kohtumõistja ja vapper sõdur. Pärast rasket haigust 1244 otsustas ta minna palverännakule. Ta suundus Küprosele, kus temaga ühines 200 inglise rüütlit. Nii sai temast VII ristisõja (1248-1254) juht. Ta vallutas Damiette, kuid langes koos sõduritega vangi. Maksnud suure lunaraha ja loobunud Damiettest, suundus ta Akkasse, kuhu jäi ema surmani. Teist korda külastas Louis Püha Maad 1270. aastal, jäi seal tüüfusesse ja suri Kartaago varemete lähedal Tunises. Paavst Bonifacius VIII kuulutas ta pühakuks 1297. aastal. Ta on Prantsusmaa monarhia ja sõjaväe patroon; kiviraidurite ja skulptorite kaitsepühak. |
24. august |
 PÜHA APOSTEL BARTOLOMEUSKIRIKUPÜHA KOLLEKT Kinnita meie usku, Issand, mida püha Bartolomeus Sinu Poja suhtes tões ja vaimus ilmutanud on ja tema eestkostet kuulda võttes ülenda oma Kirik kõikide rahvaste jaoks kättesaadavaks õndsusvahendiks Kristuse, meie Issanda läbi, kes Sinuga elab ja valitseb igavesti. Aamen. Püha Bartolomeus sündis Kaanas ja juhiti apostel Filippuse poolt Jeesuse juurde. Ta oli üks kaheteistkümnest Jeesuse jüngrist. Pärast Jeesuse surma ja ülestõusmist oli ta Indias ja Armeenias, kus ta kuningas Astüagese käsul esmalt nüliti ja siis pea maha löödi. Surmakohaks peetakse Derbenti Kaspia mere ääres. Tema põrm on Roomas, Tiberi-äärses Bartolomeuse Kirikus. Eestis on Palamusel olemas Bartolomeuse Krik, mida esmakordselt on mainitud 1234. aastal. Ta on Firenze soola- ja juustukaupmeeste; nahaparkalite ja nahatöötlejate kaitsepühak. Tema poole pöördutakse ka närvihaiguste ja närviliste tõmbluste puhul. Pildil: Tundmatu autor. Püha Bartolomeus ja püha Toomas. 1395 |
23. august |
 LIMA PÜHA ROSA, NEITSI1586-1617 KOLLEKT Jumal, inglite käskija, kes Sa Sinu kutsele järgnenud püha Rosa maailmast lahti ütlema ja end karmidele vagadusharjutustele alluma määrasid, sisenda neile tema eestkostel vajadust selle maailma teedel käies Sinu armastuse igavese külluse poole pürgida Kristuse, meie Issanda läbi, kes Sinuga elab ja valitseb igavesti. Aamen. Isabel de Santa Maria de Flores võttis Lima peapiiskopi püha Toribie juures leeris käies nimeks Rosa, millega teda juba lapsepõlves oli kutsutud. Ta oli imeilus, kuid püüdis ennast alati inetuna näidata, ühest küljest kartes kosilasi ja teisest küljest peljates edevaks muutuda. Andnud vande igavesti neitsiks jääda, pühendus ta vaesele ja töökale elule. Mõjutatuna Siena Katariina elust astus ta dominiiklaste ordusse, kus andus patukahetsusharjutustele ning omas mitmeid müstilisi sisekaemusi. Ta hoolitses pidevalt teiste eest, nii et teda peetakse isegi Peruu sotsiaalhoolduse rajajaks. Viimased eluaastad oli ta väga haige, suri valudes ja vaevades 31. aastasena. 1671. aastal kuulutas paavst Clement X ta pühakuks. Allikas: Pühakuteraamat. Nende elulood, teod ja ikonograafilised embleemid. Koostanud Kristi Tarand. Perioodika, Tallinn, 1995 |
22. august |
 PÜHIMA NEITSI MAARJA, KUNINGANNA MÄLESTUSPÄEVKOLLEKT Armuline Jumal, kes Sa oma Poja pühima Sünnitaja meile Emaks ja Kuningannaks andsid, me palume Sind, et tema eestkostest toetatuina Sinu poegadele määratud kirkusse pääseksime Kristuse, meie Issanda läbi, kes Sinuga elab ja valitseb igavesti. Aamen. See püha tekkis 19. sajandil ja sai lokaalpüha õigused, kuni paavst Pius XII selle 1954. a. 1.novembril kogu Kirikule laiendas. |
21. august |
 PÜHA PIUS X, PAAVST Mälestuspäev KOLLEKT Vägev Jumal, kes Sa katoliikliku õpetuse kaitseks ja kõige korraldamiseks Kristuses püha paavst Piuse taevase tarkuse ja apostelliku võimukusega täitsid, lase meil tema korraldusi täites ja eeskuju järgides taevase tasu vääriliseks saada Kristuse, meie Issanda läbi, kes Sinuga elab ja valitseb igavesti. Aamen. Giuseppe Sarto sündis Riese külas Veneetsia lähedal 1835. a. Vaimulikuna täitis ta vääriliselt oma ametikohuseid, mistõttu tõusis Mantua piiskopiks, Veneetsia patriarhiks ja lõpuks 1903. a. Rooma paavstiks. Püha Pius X lipukirjaks oli "instaurare omnia in Christo" - korraldada kõike Kristuses - mida ka hingelihtsuse ja võimukusega kirikuelu probleeme lahendades ning eksiõpetuste vastu võideldes tõepoolest täita suutis. Ta suri 20. augustil 1914. a. |
20. august |
 CLAIRVAUX` PÜHA BERNARD, ABT ja KIRIKU DOKTORKOLLEKT Püha Jumal, kes Sa Sinu kodade järele igatsenud püha Bernardi oma Kirikut valgustama ja ergutama saatsid, luba meil tema eestkostel armastuse vaimus tulistena Sinu valguse lasteks saada Kristuse, meie Issanda läbi, kes Sinuga elab ja valitseb igavesti. Aamen. Püha Bernard sündis 1090. a. Dijoni lähedal Prantsusmaal. Teda kasvatati jumalakartlikult, astus 1111. a. tsistertslaste ordusse, rajas Clairvaux'sse kloostri ja selle ülemaks valituna oli oma kaaslastele eeskujuks nii vooruslikkuse kui juhtimisoskuse poolest. Kui Kirikus tüliküsimused tekkisid, lülitus ta nende kiiremaks lahendamiseks koheselt vaidlusse. Püha Bernard on paljude müstilis-askeetlike üldteoloogiliste teoste autor. Ta suri 1153. a. |
19. august |
 PÜHA JEAN EUDES, PREESTERPALVE Suur Jumal, kes Sa preester Jeani inimmõistusega haaramatu Kristuse jumalikkuse kuulutajaks valisid, lase meil tema eeskujul ja manitsusel Sinu teaduses edusamme teha, et me Evangeeliumi valgust iialgi silmist ei kaotaks Kristuse, meie Issanda läbi, kes Sinuga elab ja valitseb igavesti. Aamen. Püha Jean Eudes sündis Sezi piiskopkonnas Prantsusmaal 1601. a. Saanud preestripühitsuse, töötas ta mitmel pool paljude aastate vältel kogudusevaimulikuna. Vaimulike seminaride paremaks töökorraldamiseks ja kergete elukommetega naiste õigele teele juhtimiseks rajas ta vastavad kongregatsioonid. Rõhutas eriliselt Jeesuse ja Maarja südamete poole palvetamise tähtsust. Asutas a. 1643 eudiitide (Jeesuse ja Maarja misjonipreestrite) ordu. Ta suri 1680. a. Kuulutati pühakuks 1925. a. |
16. august |
 UNGARI PÜHA ISTVAN (STEPHANUS)KOLLEKT Issand, olgu püha Istvan, kes selles maailmas valitsedes Sinu tõde levitada aitas, nüüd taevas meie hingedele mõjusaks eestkostjaks Kristuse, meie Issanda läbi, kes Sinuga elab ja valitseb igavesti. Aamen. Püha Istvan sündis Arpadi soost hertsogi pojana umbes a. 975 ja sai Ungari esimeseks kuningaks juba ristituna a. 1001. Oli rahuarmastaja ja õiglane oma alamate suhtes: hoolitses igati nende heaolu eest, täitis laitmatult kõiki Kiriku seadusi, võimaldas oma kuningriigis paljude piiskopkondade rajamist ja aitas muul viisil kaasa religioosse elu süvenemisele. Ta suri Szekesfehervaris 1038. a. |
15. august |
 PÜHA NEITSI MAARJA TAEVAVÕTMISE SUURPÜHAPALVE Kõikvõimas igavene Jumal, kes Sa pärispatuta saadud Neitsi Maarja, oma Poja ema, kõige ihu ja hingega taevasse võtsid, luba, et alati täiuslikkuse poole püüeldes kord kirkusest osa saaksime Kristuse, meie Issanda läbi, kes Sinuga elab ja valitseb igavesti. Aamen. Neitsi Maarja elas pärast Kristuse ristilöömist apostel Johannese juures ja külastas taas mitmeid poja eluga seotud paiku. Lõpuks pöördus ta palves Jumala poole sooviga elust lahkuda. Teda külastas ingel, kes lubas, et Maarja saab kolme päeva pärast Paradiisi, kus ta poeg teda ootab. Ingel kinkis talle palmioksa ja Maarja andis selle omakorda pühale Johannesele sooviga, et seda kantaks matustel tema ees. Maarja palus inglit, et tema suremise juures viibiksid kõik apostlid, ja see soov täideti. Maarja surmaööl ilmus Jeesus koos teda saatvate inglitega. Maarja hing lahkus kehast poja käte vahele, kes kandis ta Taevasse. Maarja keha aga jäi maa peale ja apostlid matsid selle maha. Kolme päeva pärast aga nõudis Jeesus, et tema ema hing ühendataks taas kehaga ja mõlemad toodaks Taevasse. Neitsi Maarja taevavõtmise püha eelkäijaks oli Jumalaema Maarja püha, mida peeti Jeruusalemmas juba V sajandil. Ladina kirikukalendrisse tõi selle püha paavst Sergius I (687-701). l. novembril 1950. a. kuulutas paavst Pius XII Maarja taevassevõtmise dogmaks. |
13. august |
 PÜHAD PONTIANUS, PAAVST ja HIPPOLYTUS, PREESTER - MÄRTRIDKOLLEKT Suurendagu Sinu õigete kannatus, Issand, meie armastuse innukust, et kindla südamega pühas usus püsida suudaksime Kristuse, meie Issanda läbi, kes Sinuga elab ja valitseb igavesti. Aamen. Hippolytust mainitakse esmakordselt kui õpetatud Rooma preestrit, gnostitsismi vastast, võimalikku Irenaeuse õpilast. Tema kreekakeelsed teoloogilised traktaadid olid tähtsaimad tol ajal kirjutatuist. Ta hakkas kirikukorralduse vastu, eriti paavst Zephyrinuse vastu, süüdistades viimast liigses pehmuses patustajate vastu ning leppimises sabellianismi ja modalismiga. Kui Calixtus I 217. aasta paiku paavstiks valiti, esitasid Hippolytuse pooldajad tema vastupaavstiks. Lõhe kestis veel Urbanuse ja Pontianuse ajalgi, siis aga saatis keiser Maximinus nii Hippolytuse kui Pontianuse Sardiinia kaevandustesse. Seal õnnestus Pontianusel Hippolytust veenda ja mõlemad surid leppinuna. Nende põrmud toodi paavst Fabriani ajal Rooma ning maeti Via Tiburtina kalmistule. Teatakse ka teist samanimelist märter-preestrit, kelle tapsid metshobused. Veel teatakse Hippolytuse nimelist püha Laurentiuse valvurit, kelle Laurentius kristlaseks tegi ja kes hiljem aitas tema põrmu matta. Sellest teada saanud, laskis keiser Hippolytust piitsutada ja seejärel hobustel lõhki tõmmata. Allikas: Pühakuteraamat. Nende elulood, teod ja ikonograafilised embleemid. Koostanud Kristi Tarand. Perioodika, Tallinn, 1995 |
11. august |
 PÜHA CLARA, NEITSI1193-1253 KOLLEKT Jumal, vähimate suurus, kes Sa pühas Claras osavõtlikult vaesusearmastuse äratasid, lase meil tema eeskujal ja eestkostel vaimus vaestena Kristust järgides kord taevariiki Sinu palge ette jõuda Kristuse, meie Issanda läbi, kes Sinuga elab ja valitseb igavesti. Aamen. Püha Clara on Assisi Franciscuse ideaale järgiva Ordo Sanctae Clarae (e. klarissid) rajaja. Clara di Favarone põgenes üksteist aastat vanema Assisi Franciscuse jutlustest ja eeskujust innustatuna 1212. aastal oma suursugusest vanematekodust ja ruttas Portiuncula kabelisse, kus Franciscus tal oma käega juuksed maha lõikas, tõmbas talle selga samasuguse ristikujulise mullakarva rüü, mille ta endale oli õmmelnud, ja toimetas Clara esialgu naisbenediktlaste juurde varjule. Hiljem ehitas Franciscus enda taastatud San Damiano maakabeli kõrvale Clarale väikese kloostri. Julge aadlikutütre Claraga ühinesid tema õed Agnes ja Beatrice, ning 1216 nende ema Hortulana. Clara eeskuju levis kiiresti tema perekonnast väljapoole. Franciscus andis neile 1213. aastal nn. lühikese elvormi (forma vivendi), milles iseloomustab nende teed Vaimust juhatatuna ja "eluna püha Evangeeliumi täiuslikkuse järgi", tõotades "ilmutada alati nende vastu südamlikku hoolt ja erilist tähelepanu, nii nagu vendade vastu" ("Kirjutised" 134). Pärast Franciscuse surma 1226 säilitas ja hoidis Clara tema ideid. Legendi järgi püüstsid Clara palved kaks korda Assisi keiser Friedrich II vägede sissetungist: ta seisis armulaualeiba käes hoides ja palvetades linnamüüril. Viimased 27 aastat kannatas Clara mitmesuguste haiguste käes ja oli sageli voodisse aheldatud, hoolitses aga pidevalt nunnade ja Assisi linna hea käekäigu eest. Clara mitte üksnes ei teostanud oma otsuse elada vaesuses, vaid kaitses seda ka kardinalide ja paavstide ees kuni oma surmani 1253. 1263. aastal kolisid õed väljaspool linnamüüre paiknevast ohtlikust väikekloostrist basiilika kõrval asuvasse ruumikasse kloostrisse, mis oli püstitatud uute pühakute (1255) auks. Samal aastal avaldas paavst Urbanus IV uue reegli, mis tuli vastu klausuuris elavate nunnade vajadustele ja lubas omandit. Seega oli Clara visalt kätte võidetud tekstil, esimesel naise kirjutatud ordureeglil, üsna lühike eluiga ja seda järgiti vaid vähestes kloostrites. Püha Coleta Boillet Corbie'st (1381-1447) kehtestas aga paljudes klarissikloostrites taas range kuuletumise Clarareeglile. Tänapäeval järgivad klarissid enamasti taas Clara reeglit. 1255 kuulutas paavst Aleksander IV Clara pühakuks. Clara on televisiooni ja televisioonitöötajate kaitsepühak (alates 1958) - Clara olevat selgelt näinud jõulujumalateenistust, millest ta ise haiguse tõttu osa ei saanud võtta. Allikad: Kristlike ordude kultuurilugu. Koostanud Peter Dinzelbacher ja James Lester Hogg. Johannes Esto Ühing, Tartu, 2004 Pühakuteraamat. Nende elulood, teod ja ikonograafilised embleemid. Koostanud Kristi Tarand. Perioodika, Tallinn, 1995 |
10. august |
 PÜHA LAURENTIUS, DIAKON JA MÄRTER KIRIKUPÜHA KOLLEKT Jumal, tunnistajate tugevus, kelle armust püha Laurentius tuleski ustavaks jäädes märtriau vääriliseks sai, õpeta meidki nii armastama nagu tema armastas, ning seda armastust oma elus teostama Kristuse, meie Issanda läbi, kes Sinuga elab ja valitseb igavesti. Aamen. Laurentius sündis 3. sajandil Hispaania linnas Huescas. Ta õppis Saragossas, kus kohtus paavst Sixtus II-ga, kellele jättis nii sügava mulje, et paavst võttis noormehe endaga Rooma kaasa. Laurentiusest sai Kiriku ülemdiakon, kelle ülesandeks oli hoida Kiriku varasid. Enne paavst Sixtuse kinnivõtmist andis viimane kõik Kiriku raamatud ja vara Laurentiuse kätte. Kolme päeva jooksul peitis ta ära raamatud, vara aga müüs maha ja raha jaotas vaestele. Kui Rooma prefekt nõudis Laurentiuselt Kiriku vara, esitles too kõiki vaeseid, lesknaisi ja orbusid, öeldes: "Need ongi Kiriku aarded. Kristuse vaesed". Laurentius hukati 4 päeva pärast Sixtus II märtrisurma. Laurentiuse atribuudiks on praerest, millel ta hukati. Tema haud asub Via Tiburtina lähedal Verano väljal, kuhu keiser Constantinuse käsul kristlik basiilika ehitati. Rooma diakoni Laurentiuse austamine oli kogu Kirikus populaarne juba IV sajandil. |
9. august |
 RISTI TERESA BENEDICTA, NEITSI JA MÄRTER - EUROOPA KAITSEPÜHAK. KIRIKUPÜHA Helve Truumann Püha Risti Teresia Benedicta - Edith Stein Kiriku Elu. 1. (178) 2005 Edith Stein sündis 12. oktoobril 1891 Breslaus juudi perekonnas pere viimase, 11. lapsena. Ta oli silmapaistvalt andekas, peaaegu alati klassi parim õpilane. Vanemad kasvatasid teda judaismi vaimus, kuid neljateistkümne aastasena veetis ta ühe aasta õe juures Hamburgis ja seal loetud raamatute mõjul "kaotas lapsepõlveusu." Pärast lütseumi lõpetamist asus ta Breslau ülikooli psühholoogiat õppima, olles ainus naisüliõpilane sellel erialal. Ta osales ka naiste õiguste eest võitlemises. Pärast kaht aastat õpinguid leidis Edith, et psühholoogia ei anna piisavalt järjekindlat, korrastatud ja selgetel põhimõtetel rajanevat aluspõhja. Huvitatuna filosoofiast,suundus ta Göttingeni ülikooli, et tutvuda lähemalt Edmund Husserli "fenomenoloogilise" meetodiga. Mitmed siinsed õpingukaaslased jätsid tema ellu olulise jälje. Tänu Max Schelerile puutus Edith esimest korda kokku usumaailmaga. Ta mõistis, et kristlik usk on samuti "üks fenomenide valdkond, mille suhtes ei saanud enam pimedaks jääda." "Ratsionalistlikud eelarvamused, mille keskel ma olin üles kasvanud, kadusid, ja korraga avanes mu silme ees usumaailm. Inimesed, keda ma iga päev kohtasin ja keda ma imetlesin, elasid selles: vähemasti vääris see tõsist järelemõtlemist." Kes otsib tõde, otsib Jumalat ... Aga kes on Jumal? Esimese maailmasõja ajal pühendus Edith Punase Risti liikmena haavatute abistamisele. 1916. aastal omandas ta filosoofiadoktori kraadi ja töötas seejärel kaks aastat Edmund Husserli abilisena, siis Breslaus filosoofiaõpetajana. Doktoritöö kirjutamise ajal, kui vaimsed võitlused ta depressioonini viisid, leidis ta tänu Adolph Reinachi julgustusele jõudu jätkata. Kui Adolph Reinach sõjas langes, oli Edith tema naisele toeks. Talle avaldas sügavat muljet see, kuidas usk aitas sõbra naisel leina kanda ja millist hingejõudu võis palvest leida. See oli "esimene kokkupuude ristiga, jumaliku jõuga, mida rist annab neile, kes seda kannavad." Edithi jaoks avaldus selles Kristuse risti valgus. 1921. aasta suvel Bergzabernis tuttavatel külas olles võttis ta kord riiulist huupi ühe raamatu - "Püha Avila Teresa elu." Ta luges kogu öö ning hommikuhahetuses raamatut sulgedes lausus iseendale: "Siin on tõde!" Samal hommikul ostis ta katoliku katekismuse ja missaali, et valmistuda ristimiseks. 1. jaanuaril 1922 ta ristitigi ning kuu aega hiljem võttis ta vastu kinnitamise sakramendi. 1923. aasta kevadest alates töötas ta kaheksa aastat Speyeris saksa keele ja kirjandusajaloo õpetajana ning tõlkis filosoofia-alaseid teoseid. Tema töö oli lahutamatult seotud palvega. Edithi jaoks oli ka teadustöö Jumala teenimine. "Tähtis on olla koos Jumalaga hommikust peale, et saada Jumalalt igaks päevaks kindel missioon. ... Esimene tund minu päevast kuulub Jumalale. Tema annab mulle jõudu täita ülesanne, mille ta mulle usaldab." Ta osales arvukatel konverentsidel, kus kõneles naise rollist ja õigustest ühiskonnas. Soovides rohkem filosoofiale, eriti Aquino Thomase uurimisele keskenduda, pöördus ta Breslausse tagasi. Ent koos natsionaalsotsialismiga kogus võimust ka juudivastasus ja nii ei saanud ta enam ülikoolis töötada. 1932. aasta kevadel õnnestus siiski leida koht Münsteris. 1933. aasta ülestõusmispühade ajal Kölnis karmeliitide kabelis jutlust kuulates tundis Edith korraga, et nüüd on õige hetk selleks, millest ta oli juba kaksteist aastat mõelnud - astuda kloostrisse. Teades, kui raske oli ta emal leppida sellega, et tütrest sai katoliiklane, oli ta seni lõplikku lahkuminekut edasi lükanud. Nüüd aga, tagakiusamise ajal, võis klooster ema silmis isegi turvalisema paigana näida. Emaga viimast korda hüvasti jätnud, saabus ta 14. oktoobril 1933 Kölni karmeliidikloostrisse. Algusest peale tundis ta end koduselt: "Mulle on alati tundunud, et Jumal hoidis minu jaoks karmeliidikloostris midagi, mida ma kusagilt mujalt ei võinud leida." Kui talle anti ordurüü, sai temast õde Risti Teresia Benedicta. Ometi ei otsinud Edith pelgupaika. Sõbrale, kes ütles: "Siin oled sa hästi peidetud," vastas ta: "Oh ei, mina küll nii ei arva. Ühel päeval tullakse mind kindlasti siit ära viima. Ma ei saa loota, et mind siin rahule jäetakse ..." Peagi järgnes Edithile kloostrisse tema õde Rosa, kellest oli samuti katoliiklane saanud. Kloostris kirjutas Edith mitmeid vaimulikke teoseid ja mahuka filosoofilise arutluse "Lõplik olend ja igavene olend", milles ta seadis kristliku filosoofia kõrvuti kaasaja maailma nägemusega. Oma kirjutistes oskas Edith seostada teoreetilisi uurimusi oluliste ühiskondlike, poliitiliste, õiguslike ja eetiliste küsimustega. Edith püsis valvel, et mitte unustada kõige olulisemat: "Iga tõeline palve on Kiriku palve... Palve on suurim tegu, milleks inimvaim on võimeline. Palve on Jaakobi redel, mille abil inimvaim tõuseb Jumala poole ja Jumala arm laskub inimese poole." "Mida enam on mingi ajajärk patuöö pimeduses ja Jumalast eemaldunud, seda rohkem on vaja Jumalaga ühenduses olevaid palvetajaid. Ja Jumal ei luba nende puudumist. Ka kõige pimedamast ööst ilmuvad kõige suuremad prohvetid ja pühakud. See müstilise elu vool, mis tekib, jääb enamjaolt nähtamatuks. Maailma ajaloo otsustavad pöörded toimuvad tänu hingedele, kellest ei räägi ükski ajalooraamat. Ka me ise ei tea, kellele võlgneme otsustavad pöörded oma isiklikus elus, enne, kui päeval, mil kõik, mis on varjatud, saab avalikuks." Õde Teresia Benedicta andis igavesed tõotused 21. aprillil 1938. Pärast "kristallööd" sama aasta novembris siirdus ta Hollandisse, Echti karmeliidi-kloostrisse. Tema viimaseks teoseks jäi 1940. aastal kirjutatud "Ristiteadus" Püha Risti Johannese elust. Selles raamatus on ristil keskne koht. Edith näeb risti müsteeriumis ka tagakiusatud juudi rahva saatust ning ohtu, mis talle juba päris lähedale oli jõudnud. Ta selgitab, et ristiteadus ei ole teooria, vaid eluseeme, mis külvatakse hinge ja mis peab vilja kandma. Inimene võtab selle vastu vabatahtlikult. Öö taganeb koidu ees, seda läbistab ülestõusmise valgus. "Kitsas tee" - usk ja täielik vabanemine armastuse kaudu - viib kirkalt särava tipuni. Ristiteadust ei saa õppida muidu kui tegelikult ristiga silmitsi seistes. Okupeeritud Hollandis muutus juutide olukord üha raskemaks. Piiskopid taunisid juutide tagakiusamist, vastuseks sellele arreteeriti aga kõik ordudesse kuuluvad juudisoost katoliiklased. 2. augustil 1942 viidigi ära Edith ja tema õde Rosa. 9. augustil saabusid nad Auschwitz-Birkenau koonduslaagrisse ja seal nad hukati kohe. Edith Stein kuulutati pühakuks 11. oktoobril 1998. Kasutatud kirjandus: Conrad De Meester, "Sainte Edith Stein". Trimestriel "Présence du Seigneur" 23. 6.1998, Sofadi, Brüssel *Ristisurm on õndsusvahend, mille Jumala mõõtmatu tarkus on leiutanud. See avab isaliku halastuse kõigile neile, kes julgevad emmata risti ja Teda, kes on sellele naelutatud. Ühendus Jumalaga, milleks hing on loodud, saavutatakse risti kaudu, saab teoks ristil ja kinnitatakse igavese ristipitseriga. *Ma olen vaid tööriist Jumala käes. Igaühe, kes minu juurde tuleb, tahaksin juhatada tema juurde. Ja kui näen, et see ei õnnestu, et mängus on huvi minu isiku vastu ja ma ei saa tööriist olla - siis tuleb paluda Issandat, et ta juhataks ta enda juurde teisi teid pidi, sest ta ei piirdu kunagi sellega, et kasutaks ainult ühte teed. *Ma arvan, et on väga kindel tee teha kõik, mis võimalik, et saada kõigest tühjaks ja avatult jumalikku armu vastu võtta. *Kristus on Jumala vägi ja tarkus, mitte ainult kui Jumala läkitatu ja Jumal ise, vaid kui Ristilöödu. Sest ristisurm on pääsemiseviis, mille Jumal oma mõõtmatus tarkuses on leiutanud. Ristis leiame jumaliku valguse ja elu. *Jumal on Armastus ja Armastus on hüve, mis end annab; olemise täius, mis ei jää iseendasse suletuks, vaid tahab end teistele edasi anda, teisi täita ja õnnistada. *Ka kõige kontemplatiivsemas elus ei saa täielikult katkestada ühendust maailmaga. Arvan, et mida sügavamalt keegi Jumalaga ühineb, seda enam peab ta teatud mõttes "iseendast välja minema", et maailma siseneda ja sinna jumalikku elu viia. |
8. august |
 PÜHA DOMINICUS, PREESTERKOLLEKT Issand, olgu püha Dominicus meile tõhusaks eestkostjaks ja aidaku Sinu Kirikut oma teenete ja õpetuste varal Kristuse, meie Issanda läbi, kes Sinuga elab ja valitseb igavesti. Aamen. Püha Dominicus on jutlustajavendade ordu (Ordo fratrum praedicatorum, OP) rajaja, mida alates 15. sajandist alates nimetatakse enamasti dominiiklaste orduks. Dominicus sündis varsti pärast 1170. aastat Caleruegas Vana-Kastiilia kiltmaal. Õppis Palencias vabu kunste ja neli aastat teoloogiat.1196. aasta paiku astus ta kodupiiskopkonna Osma toomkapiitlisse. Kui ta 1203 ja 1205 koos oma piiskop Diegoga siirdus kuningas Alfonso VIII ülesandel Põhja-Saksamaale, nägi ta kaht Õhtumaad ähvardavat ohtu: Lõuna-Saksamaal katarite hereesia ja Põhja-Saksmaal paganlikud kumaanid. Dominicus ja Diego läksid Rooma ja palusid paavst Innocentius III luba teha nende paganate seas misjonitööd, kuid paavst keeldus. Diego ja Dominicus algatasid uued misjonimeetodid: nagu Jeesus ja apostlid läksid nad jalgsi teele ning kerjasid endale elatist; "sõna ja eeskuju" kaudu kuulutasid nad Evangeeliumi. 1207 rajas Dominicus nunnakloostri, jätkates oma tegevust Toulouse'i ja Vahemere vahelises piirkonnas, "jutlustades, anudes ja nuttes". Aprillis 1215 asutas ta Toulouse'is esimese apostliku ordu. Paavst Innocentius III soovitas Dominicusel ja tema vendadel vastu võtta mõne juba kehtiva ordureegli. Nad valisid Augustinuse reegli. 1217 andis paavst Honorius III Dominicusele ja tema vendadele "jutlustajate" nimetuse, millega esmakordselt tunnistati ühe ordu eesmärgiks jumalasõna kuulutamine. 15. augustil 1217 saatis Dominicus teele need vähesed vennad, kes tal olid: 7 siirdus Pariisi, 4 Hispaaniasse; Toulouse'i ja Prouilhe'i jäi viis kohalikku venda. Ordule põhikorra andmiseks viis Dominicus mais 1220 Bolognas läbi esimese generaalkapiitli. Püha Dominicus suri 6. augustil 1221 Bolognas ja kuulutati pühakuks 3. juulil 1234. 13. sajandil tekkisid dominiiklaste krikute juurde mariaanlikud vennaskonnad. Nende kohustuslik palve oli Psalterium Mariae, s.t. 150 Ave Maria't, mille lugemisel kasutati palvenööri. Bretooni dominiiklane Alanud de Rupe (u.1428-1475) levitas Põhja-Prantsusmaal ja Madalmaades "Maarja psaltri" palvet: 150 Ave Maria't, mille jooksul vaadeldi Jeesuse lapsepõlve, kannatusi või ülestõusmist. Ta väitis esimesena, et Maarja olevat ilmutanud Maarja psaltri palve pühale Dominicusele võitluseks ketserlusega. Meile tuntud roosipärg ei ulatu siiski otseselt tagasi Dominicuseni, vaid on arenenud pika aja jooksul. Keskaegses kujutavas kunstis on Püha Dominicust kujutatud sageli tõrvikuga koera saatel. Püha Dominicuse ema nägi enne poja sündimist unes, et sünnitab musta - valgekirju koera, kes hakkab tõrvikuga maailma valgustama. Sealt ka dominikaanide hüüdnimi - "domini canes", Issanda koerad. Vaata ka: www.dom.ee Allikas: Kristlike ordude kultuurilugu. Koostanud Peter Dinzelbacher ja James Lester Hogg. Johannes Esto Ühing, Tartu, 2004 |
7. august |
 PÜHA GAETANO, PIISKOPKOLLEKT Korra ja armastuse Jumal, kes Sa õndsa preestri Gaetano apostellikku elulaadi järgimisele suunasid, võimalda meil tema vahendaval eestkostel Sinu riiki lakkamatult taga nõudes usus kindlaks jääda Kristuse, meie Issanda läbi, kes Sinuga elab ja valitseb igavesti. Aamen. Püha Gaetano (lad. Cajetanus) sündis Vicenzas 1480. a., õppis Paduas õigusteadust ja saanud preestripühitsuse, asutas teatiinide ordu, mille tegevus hõlmas Veneetsiat ja Napoli kuningriiki. Oli innukas nii palves kui armastustegudes. Ta suri 1347. a. |
7. august |
 PÜHAD SIXTUS (XYSTUS) II, PAAVST JA KAASLASED, MÄRTRIDKOLLEKT Me palume Sind kõikvõimas Jumal, kes Sa õndsat Sixtus II ja tema kaaslasi Sinu sõna ja Jeesuse tunnistamise eest elu ohverdada lasksid, tee meid Püha Vaimu läbi südamelt vastuvõtlikeks ning võimalda meie usul sügavamalt juurduda Kristuse, meie Issanda läbi, kes Sinuga elab ja valitseb igavesti. Aamen. Sixtus II ordineeriti Rooma Kiriku piiskopiks 237. a. Samal aastal vangistati ta püha Callistuse kalmistul missat pidades imperaator Valerianuse käsul ja hukati koos nelja rooma diakoniga 6. aug. 258. a. Nad maeti samale kalmistule. Pildil: Fra Angelico. Sixtus II pühitseb diakoniks püha Laurentiuse. |
6. august |
 ISSANDAMUUTMISE PÜHAKuue päeva pärast võttis Jeesus kaasa Peetruse ja Jaakobuse ja tema venna Johannese ning viis nad kõrgele mäele üksindusse. Ja ta muudeti nende ees; ta pale säras otsekui päike, ta rõivad said valgeks otsekui valgus. Ja ennäe, Eelija ja Mooses näitasid end neile ja kõnelesid temaga. Aga Peetrus hakkas rääkima ja ütles Jeesusele: "Issand, siin on meil hea olla! Kui sa tahad, siis ma teen siia kolm lehtmaja: sinule ühe ja Moosesele ühe ja Eelijale ühe." Kui ta alles rääkis, ennäe, helendav pilv varjas neid. Ja ennäe, hääl ütles pilvest: "See on minu armas Poeg, kellest mul on hea meel, teda kuulake!" Seda kuuldes langesid jüngrid silmili maha ja kartsid väga. Ja Jeesus astus nende juurde ning ütles neid puudutades: "Tõuske üles ja ärge kartke!" Aga kui nad oma silmad üles tõstsid, ei näinud nad enam kedagi muud kui Jeesust üksi. Ja kui nad mäelt laskusid, keelas Jeesus neid: "Ärge rääkige sellest nägemusest kellelegi, enne kui Inimese Poeg on üles äratatud surnuist!" (Mt. 17,1-9) KOLLEKT Jumal, kuningate Kuningas, kes Sa sakramendid ja isade tunnistuse oma Ainusündinu kirgastamisega kinnitasid meid lapsendada soovides, et Sinu täisõiguslikeks poegadeks saaksime, halasta oma sulastele, et nad Su Poja kutsele järgnedes Tema kaaspärijaiks võiksid saada, kes Sinuga elab ja valitseb igavesti. Aamen. Issandamuutmise püha ilmus esimesena Ida-Süüria liturgias V sajandil. Läänekirikus tekkisid esimesed analoogsed vormid X sajandil. 1451. a. kinnitas paavst Calixtus III selle tervele kirikule määratud kalendrisse, tähistades nii võitu türklaste üle. |
5. august |
 PÜHA NEITSI MAARJA BASIILIKA PÜHITSEMISPÄEVKOLLEKT Päästa oma sulased, Issand, et kui meie teod Sulle meelepärased pole, võiksime siiski püha Neitsi Maarja eestkostel õndsusele loota Kristuse, meie Isssanda läbi, kes Sinuga elab ja valitseb igavesti. Aamen. Pärast Efesose üldkirikukgu, mis Jeesuse ema Jumalasünnitajaks kuulutas, ehitati Rooma paavst Sixtus III (432-440) käsul Püha Neitsi Maarja basiilika, mida hiljem Santa Maria Maggiore (it. k.)nimetama hakati. See on vanim Jumalaemale pühendatud kirikuhoone Läänekirikus. |
4. august |
 PÜHA JEAN-MARIE VIANNEY, PREESTERKOLLEKT Kõikvõimas halastaja Jumal, kes Sa püha preestri Jean-Marie hingehoidliku püüdlikkuse poolest imepäraseks tegid, luba meil tema eeskujul ja vahetalitusel oma vendi Kristuse armastusega valgustada, et koos nendega igavese kirkuse pärijaks saada Kristuse, meie Issanda läbi, kes Sinuga elab ja valitseb igavesti. Aamen. Püha Jean Marie Vianney sündis Lyoni lähedal 1786. a. Lõpetas teoloogiastuudiumi, sai preestriks ja saadeti Ars'i kogudusse Belly piiskopkonnas Prantsusmaal. Tulihingeliste jutluste, range askeesi ning imelise inimesearmastusega sai ta varsti laialdaseks tuntuks. Kõikjalt kogunesid tema juurde meelt parandada soovijad pihtima ja nõu saama. Püha Jean Marie Vianney suri 4. augustil 1859. a., kanoniseeriti 31. mail 1925. |
2. august |
 PÜHA EUSEBIO DI VERCELLI, PIISKOPKOLLEKT Lase meil, Issand Jumal, Sinu Poja jumalikkust kaitsnud püha piiskop Eusebiuse usukindlust järgida, et tema õpetusi teadmiseks võttes oleksime väärt Sinu Poja elu osanikeks saama Kristuse, meie Issanda läbi, kes Sinuga elab ja valitseb igavesti. Aamen. Püha Eusebius sündis Sardiinias IV sajandi algul. Roomas vaimulikuks saanud, valiti ta 345. a. Vercelli esimeseks piiskopiks. Ta levitas kristlikke vaateid ja korrigeeris oma mungaordu tööd. Aktiivse religioosse tegevuse eest saatis imperaator Constantinus Eusebiuse pagendusse, kus ta palju pidi kannatama. Kodumaale naastes töötas innukalt katoliikliku restauratsiooni heaks ja võitles ariaanide vastu. Suri Vercellis 371. a. |
1. august |
 PÜHA ALFONSO MARIA DE`LIGUORI, PIISKOP JA KIRIKU DOKTORKOLLEKT Suur Jumal, kes Sa Kirikus üha uusi voorus-eeskujusid esile tõstad, lase meil püha piiskop Alfonso Maria palavast armastusest eeskuju võtta, talle taevariiki järgneda ja tõotatud tasu pälvida Kristuse, meie Issanda läbi, kes Sinuga elab ja valitseb igavesti. Aamen. Püha Alfonso de'Liguori sündis Napolis 1696. a., õppis õigusteadust ja omandas doktorikraadi, valis siis vaimulikutee ja astus 1732. a. Pühima Lunastaja kongregatsiooni (redemptoristide ordu). Oma jutlustes ja kirjutistes, mis peamiselt kõlbluse küsimusi käsitlesid, propageeris ta kristlikku elulaadi Itaalia elanikkonna hulgas. Valiti Sant Agata de Goti piiskopiks, kuid jättis peagi oma ametikoha ja asus Nocerasse Campanias, kus suri 1787. a. |
EESTPALVED