30 aprill |
 PÜHA PIUS V, PAAVSTPALVE Püha Jumal, kes Sa Piuse paavstiks, tõe eest seisjaks ja teenistuse reformijaks määrasid, lase meil tema eestkoste läbi elavas usus ja viljakas armastuses Sinu pühadest saladustest osa saada Kristuse, meie Issanda läbi, kes Sinuga elab ja valitseb igavesti. Aamen. Pius V oli paavst 7. jaanuarist 1566 - 1. maini 1572. Antonio Ghislieri sündis 17. jaanuaril 1504 ja astus noormehena dominikaanide ordusse, võttes nimeks Michele ja kus ta ordineeriti 1528.a. Ghislieri sai Como ja Bergamo inkvisiitoriks, 1551.a. sai temast Rooma Inkvisitsiooni komissar, 1556.a. Nepi ja Sutri piiskop, 1557.a. kardinal ja 1558.a. peainkvisiitor, 1560 Mondovi piiskop ja barnabiitide protektor. Oma eluviisidelt oli Pius askeetlik ja rõhutas pidevalt evangeelseid väärtusi. Paavstina asus Pius V teostama 1563.a. lõppenud Trienti oikumeenilise kirikukogu otsuseid. Vaatamata sellele ajastule toetas ta oma sugulasi minimaalselt, kuigi tõstis ühe neist kardinaliks. Pius V mõjutas vaimulikke resideeruma oma ametikohtadel. Ta saatis 1572.a. seoses ordu degenereerumisega laiali humiliaatide ordu. Kõik tema poolt pühitsetud kardinalid olid eeskujulikud vaimulikud. Pius V määras ametisse komisjoni, mis oleks kontrollinud piiksoplikke määramisi. Tema töö tulemusena avaldati 1566.a. Rooma katekismus, 1568.a. anti uuesti välja breviaarumi parandatud väljaanne ja 1570.a. Rooma missaraamatu väljaanne. 1569.a. määras Pius V ametisse komisjoni, mis asus parandama piibli ladinakeelset tõlget - Vulgata't. Reformatsiooni leviku tõttu lootis Pius inkvisitsiooni tõhususele, rajades sellele uue peakorteri. Inkvisitsiooni toetamise tagajärjel süüdistati ja vangistati palju inimesi, kuid samas hoiti Itaalia reformatsioonist vabana. Pius V lubas juutidel elada getodes Roomas ja Anconas, kuid ajas nad mujalt Kirikuriigist välja. 1571.a. rajas ta Indeksi Kongregatsiooni, mille tegevuse põgenesid tõttu paljud trükkalid Saksamaale või Shveitsi. 1576.a. mõistis Pius V hukka Michael Baiuse 79 teesi, mis toetusid augustiinlikule teoloogiale armust ja langusest. 1567.a. nimetas Pius V Aquino Thomase Kirikudoktoriks ja 1570 avaldati uus köide tema kirjutatud teostest. 1570.a. pani Pius V kirikuvande alla Elizabeth I, mis jäi viimaseks korraks, kui paavst määras suveräänsele monarhile nii karmi karistuse. Pius V toetas Prantsusmaa endist kuningannat Caterina de Medicit rahaliselt ja sõjaliselt võitluses hugenottide vastu. Pius V moodustas Veneetsia ja Hispaaniaga Püha Liiga võitluseks türklaste vastu. Kui liitlasväed purustasid Lepanto merelahingus 7. oktoobril 1571 türklaste väe, oli tegu ajaloos esimese eurooplaste suurema võiduga türklaste üle, mille tähistamiseks pühitses Pius V selle päeva Neitsi Maarjale ja järgmine paavst Gregorius XIII kuulutas selle roosipärja päevaks. Pius V kuulutati õndsaks 1. mail 1672 ja pühakuks 22. mail 1712. Allikad: Allikad: J.N.D Kelly "Dictionary of Popes." "Pope St. Pius V," T. Lataste, Transcribed by Albert Judy, O.P. http://www.newadvent.org/cathen/12130a.htm |
29. aprill |
 PÜHA SIENA KATARIINA, NEITSI JA KIRIKU DOKTOR - EUROOPA KAITSEPÜHAK. 1347-1380 Kirikupüha PALVE Tõe Jumal, kes Sa õndsas Katariinas oma Poja kannatuste vaatlemise ja Kiriku teenimise läbi taevase armastuse leegi süütasid, luba, et Su rahvas Jeesuse müsteeriumide varal Tema ilmutuse kirkusest alaliselt rõõmu tunda võiks tunda Kristuse, meie Issanda läbi, kes Sinuga elab ja valitseb igavesti. Aamen. Katariina oli noorim pere kahekümne viiest lapsest. Juba lapsepõlves igatses see kaunis, elav, tahtejõuline tütarlaps Jumala armastamise ja teenimise järele. 16-aastaselt sai temast dominiiklaste ordu tertsiaarnunn. Katariina enda sõnade järgi tahtis ta saada just kolmanda ordu õeks, kuna see oli kõige raskem ike, mida üks inimene, eriti naisterahvas, võis endale võtta, et Issandat teenida. "Vaesed ja viletsad on Kristusele kõige lähemal", ütles Katariina. Ta veetis kolm aastat üksinduses ja palves ning tema hing armus "Jumala tõesse". Katariina armastas ise ja kuulutas kõigile, kes teda kuulata tahtsid, Kristuse suurest armastusest. Ta ütles: "Jeesus on mulle näidanud saladusi, mida mu hing iial pole aimanud. Kui suur on ka Issanda viha, veel suurem on ta armastus. Ta pani oma risti mu õlgadele ning ulatas mulle õlipuuoksa, käskides mind minna ja kõigile suurt rõõmu kuulutada. Rõõmustage sellepärast, kui teil on kõige raskem, ja armastage üksteist ka kõige suuremas valus." Põetamistöö viis ta kokku vähi- ja leeprahaigetega. Kuid Katariina on ka öelnud, et peamine ülesanne ei ole ravitseda inimeste kehasid, vaid päästa nende hingi. Ta külastas vanglas süüdimõistetuid, lootes neid veenda tegema rahu Jumalaga. Tal oli õpilasi, kuid üldiselt äratasid tema vagadus ja üleloomulikud võimed kadedust ja kahtlusi. Kolm korda pidi ta isegi dominiiklaste kapiitlile Firenzes aru andma. Tema ainsateks toetajateks ja kaitsjateks olid pihiisa Raimondo ja Vallombrosa munk don Giovanni. Koos oma õpilastega reisis Katariina palju ning kutsus inimesi üles vastama Jumala armastusele patukahetsuse, meeleparanduse ja ustavusega. "Ilma armastuseta ei ole meie midagi, aga armastus äratab ka kõik teised voorused, lõpetab vaenu ja annab rahu...", on ta öelnud. Katariina dikteeris oma müstilise "Dialoogid", mida ta ise lihtsalt "Raamatuks" või "Minu raamatuks" nimetas. Tänini on mõjus tema Jumalamääratlus: "Jumal on Tema, kes on, ja mina olen see, kes ei ole". Säilinud on ka 381 kirja oma vaimse perekonna liikmetele ja paljudele ühiskondlik-poliitiliselt tähtsatele isikutele. Katariina õpilaste poolt on kirja pandud ka tema 26 palvet. Kõik tema teosed on dikteeritud, sest ta ei omanud mingit formaalset haridust. 1375. aastal hakkas Katariina osalema aktiivselt poliitikas. Ta püüdis veenda paavst Gregorius XI Avignonist Rooma naasma ning sobitas rahu Firenze ja paavsti vahel. Järgmine paavst, Urbanus VI, oli veendunud Katariina aususes ja arukuses ning kutsus ta Rooma ja palus teha seal selgitustööd oma positsiooni tugevdamiseks. 21. aprillil 1380 tabas äärmiselt kurnatud Katariinat halvatushoog ja kaheksa päeva pärast ta suri, olles vaid kolmkümmend kolm aastat vana. Surma oodates muutusid selgelt nähtavateks Kristuse haavad ta kätel. Ta sõber ja pihiisa Raimondo de Capua kirjutas Katariina eluloo - "Sienast pärit püha Katariina elu". 1461 kuulutas paavst Pius II Katariina pühakuks. Tema põrm on Sta Maria Sopra Minerva Kirikus Roomas. 1970 kuulutas paavst Paulus VI Katariina Kiriku Doktoriks. Itaalia ja Euroopa kaitsepühak. Allikad: "Pühakuteraamat. Nende elulood, teod ja ikonograafilised embleemid," koostanud Kristi Tarand; Õde Wendy "Pühakuteraamat"; George Ferguson "Märgid ja sümbolid kristlikus kunstis"; internet |
28. aprill |
 PÜHA PIERRE CHANEL, PREESTER ja MÄRTERPALVE Jumal, Esimene ja Viimane, kes Sa oma Kiriku laiendamise nimel Pierre`i märtriks kroonisid, lase meil Kristuse surma ja ülestõusmise müsteeriumide üle sügavalt järele mõelda, et meie elu tema läbi uuendatud saaks, Kristuse, meie Issanda läbi, kes Sinuga elab ja valitseb igavesti. Aamen. Püha Pierre Chanel sündis Cuet` linnas, Prantsusmaal, 1803. aastal. Ilmutas juba noorusaastail teoloogiaõpingute alguses pastoraalseid kalduvusi. Astunud Maarja vennaskonda (Societas Mariae), saadeti ta Okeaaniasse Evangeeliumi kuulutama. Suurte raskustega veenis ta mõningaid ristiusku astuma, kuid tapeti kristluse vaenlaste poolt Futuna saarel 1842. aastal. |
28. aprill |
 PÜHA LOUIS-MARIE GRIGNION DE MONTFORTLouis-Marie Grignion de Montfort rõhutas pühendumist Neitsi Maarjale ja pidevat palvetamist. Ta rajas 1712.a. Maarja ja Jumaliku Tarkuse Tütarde Seltsi. Ta komponeeris mitmeid hümne, propageeris roosipärja palvetamist ja tema misjoneerimise tulemusena tuli palju kalviniste katoliku kirikusse. Louis-Marie Grignion de Montfort sündis 31. jaanuaril 1673 Bretagne`s. Louis õppis jesuiitide juures. Peale õpinguid astus ta sulpitsiaanide seminari ja 1700.a. ta ordineeriti. Ordineerimise järel otsustas Louis pühenduda end heategevusele vaeste ja haigete abistamiseks. Louis õpetas lastele katekismust, rajas Poitiers`i instituudi, mis tegeles haigete eest hoolitsemisega. Paraku sattus ta oma ühiskondliku tegevuse tõttu teiste vaimulike silmis ebasoosingusse, mille tõttu tal keelati Poitiers` piiskopkonnas tegutseda, kuid paavsti soosingu tõttu võis ta oma tegevust jätkata. Louis-Marie Grignion de Montfort suri 28. aprillil 1716. Ta kanoniseeriti 20. juulil 1947. Allikad: David Farmer "Oxford dictionary of saints." http://www.catholic-forum.com/saints/saintl05.htm |
25. aprill |
 PÜHA MARKUS, EVANGELISTsurn. u. 74 PALVE Kõigevägevam Jumal, kes Sa püha evangelist Markuse oma rõõmusõnumi jäädvustajaks tegid, lase meil oma teadmisi sedavõrd täiendada, et kindlas usus Kristuse jälgedes käia võiksime Kristuse, meie Issanda läbi, kes Sinuga elab ja valitseb igavesti. Aamen. Markus, keda kutsuti ka Johanneseks, oli arvatavasti pärit leviidi perekonnast ja ta oli apostel Barnabase nõbu, kelle ema andis Jeruusalemmas apostlitele keerulistel aegadel peavarju (Ap 12,12). Teda peetakse ka noormeheks, kes järgnes Jeesusele ja põgenes Ketsemani aiast, kui Jeesus vangistati (Mk 14, 51-52). Peamine teave Markuse kohta leidub Apostlite tegude raamatust, mille järgi osales Markus Pauluse ja Barnabasega nende esimesel misjonireisil (Ap 13,13), kuid tuli tagasi Jeruusalemma, sest kaks apostlit läksid tema pärast tülli (Ap 15,38). Barnabas võttis seejärel Markuse kaasa Küprosele (Ap 15,39). Hiljem aitas Markus Roomas Paulust ja oli Peetruse õpilane, mille tõttu võib Markuse evangeeliumi otsekohest stiili pidada Peetruse õpetuse tulemuseks. Markuse evangeeliumit peetakse teistest evangeeliumitest varasemaks, kuna teoloogide arvates oli see kirjutatud enne, kui Jeruusalem purustati Juudi sõja ajal. Traditsiooni järgi oli Markus esimene Aleksandria piiskop, surres Nero ajal märtrisurma. 829.a. viidi ta põrm Veneetsiasse. Atribuudid: tiivuline lõvi, kuid Markust on kujutatud ka hoidmas oma evangeeliumit või piiskopina lõvidega kaunistatud troonil. Markus on Veneetsia, klaasikunstnike, klaasijate ja notarite patroon. Tema abi paluvad ka arreteeritud. Allikad: "Pühakuteraamat. Nende elulood, teod ja ikonograafilised embleemid," koostanud Kristi Tarand. "Õde Wendy pühakuteraamat." "St. Mark," J. Macrory Transcribed by Ernie Stefanik http://www.newadvent.org/cathen/09672c.htm |
23. aprill |
 PÜHA ADALBERT (VOJTECH), PIISKOP ja MÄRTERu.956 Böömimaa - 997 Pommer Püha Adalbert sündis Böömimaal aadliperekonnas. Ta sai ristinimeks Vojtech. Pärast kinnitamist võttis ta oma Magdeburgi õpetaja püha Adalberti nime. 981. aastal, pärast õpetaja surma pöördus ta Prahasse ning pühitseti seal piiskopiks. 990. aastal läks ta Rooma ja astus benediktlaste kloostrisse, kuna tundis Prahas vastuolu nii paganate kui vanameelsete kristlaste poolt. Peagi pidi ta Poola hertsog Boleslause nõudmisel tagasi pöörduma Prahasse ja tal õnnestus isegi benediktlaste klooster rajada. Vaen aga puhkes uue hooga, kui Adalbert püüdis kirikus varjata abielurikkunud naist. Sellest hoolimata tapeti naine. Adalbert pani tapjad kirikuvande alla, kuid pidi põgenema Rooma. Prahas tapeti ka mitu tema sugulast. Gregorius V lubas tal esialgu Rooma jääda. Siis aga saadeti ta Pommerisse paganlike preislaste juurde. Lõpuks tapsidki paganad Adalberti ja tema kaks kaaslast - Benediktuse ja Gaudentiuse. Adalbert visati Königsbergi lähedal vette, uhuti hiljem Poolas kaldale ja maeti Grieznos. 1039 viid põrm Prahasse. Ta on avaldanud suurt mõju ja olnud eeskujuks paljudele Kesk-Euroopa misjonäridele. Püha Adalbert on Poola ja Preisimaa kaitsepühak. Allikas: "Pühakuteraamat. Nende elulood, teod ja ikonograafilised embleemid," koostanud Kristi Tarand |
23. aprill |
 PÜHA JÜRI (GEORGIUS), MÄRTERsuri u. 250 PALVE Sind, Issand, kõrgeks kiites loodame Sinu vägevusele, et püha Jüri nagu ta Sinu kannatust järgis, oleks meile kõigis hädades toeks ja abiks Kristuse, meie Issanda läbi, kes Sinuga elab ja valitseb igavesti. Aamen. Püha Jüri sündis ristiusku vanemate pojana. Ta suri märtrisurma kas Lüddas, Palestiinas või Nicomedias. Tema austamist tuntakse nii idas, kus teda nimetati megalomartyroseks (suureks märtriks), kui läänes, kus teda nimetatake juba Hieronymuse martüroloogias. Alates 6. sajandist on talle pühitsetud kirikuid Jeruusalemmas ja Antiookias ning teda peeti Bütsantsi armee patrooniks. Püha Jüri oli Kristuse rüütel, kandis Tema auks punase ristiga lippu ja pühendas oma elu nõrgemate kaitsmisele ja saatana võimu hävitamisele. Kord vajati väga tema abi: igal aastal tuli Selena linnal ohverdada lohele üks tütarlaps. Liisk langes kuningatütrele. Mõrsjarüüs printsess oli aheldatud kalju külge ja ootas oma saatust. Teinud ristimärgi, asus Jüri lohega võitlema. Viimaks õnnestus tal lohe odaga maa külge naelutada ning seejärel mõõgaga tappa. Kuningas ja tema rahvas pöördusid selle imeteo tõttu ristiusku ja olid täis indu Pühale Jürile tema usku järgnema, sest oli ilmselge, et Jumal oli temaga. Püha Jüri jätkas oma teekonda Palestiinasse, kus astus välja Diocletianuse edikti vastu kristlasi taga kiusata. Ta võeti kinni ning piinati, kuid imelisel moel ei saanud ta viga. Lõpuks raiuti tal pea maha. Ristisõdade ajal sai Püha Jüri austamine uut hoogu. Richard I (Lõvisüda) kuulutas enese ja oma armee püha Jüri kaitse all olevaks. Pärast Azincourt`i lahingut kuulutas Henry V püha Jüri Inglismaa kaitsepühakuks. Hiliskeskajaks oli püha Jüri austamine Kirikus kõrgpunktis ning teda pidasid oma kaitsepühakuks ka Veneetsia, Genova, Portugal, Kataloonia. Ta on ka üks Saksamaa neljateistkümnest pühast aitajast, Etioopias ja Venemaal üks esipühakuid. Eestis on püha Jüri (Georgi) ja püha Adalberti Katoliku Kogudus Sillamäel. Pühale Jürile on pühitsetud Jüri kirik Harjumaal ja Laiuse kirik. Tallinnas oli Püha Jüri ordu, Toomkirikus ja Nigulistes Püha Jüri kabelid. Inglismaa, Portugali, sõdurite, relvameistrite, ammuküttide, põllumeeste kaitsepühak. Atribuudid: lohe, ristiga lipp Allikad: "Pühakuteraamat. Nende elulood, teod ja ikonograafilised embleemid," koostanud Kristi Tarand; George Ferguson "Märgid ja sümbolid kristlikus kunstis"; Õde Wendy "Pühakute raamat" |
22. aprill |
 PÜHA AGAPETUS I, PAAVSTAgapetus (või Agapitus) I oli paavst 13. maist 535 - 22. aprillini 536. Ta kaitses resoluutselt oikumeenilisel Kalchedoni kirikukogul vastuvõetud teoloogilisi otsuseid. Agapetus oli pärit aristokraatlikust suguvõsast, millest pärinesid veel paavstid Felix III ja Gregorius I. Tema isa oli preester, kes tapeti 502.a. kirikulõhe ajal. Agapetus kavatses koos Cassiodorusega rajada Rooma kristliku ülikooli. Kanoonilistes küsimustes keelas ta Arles`i Caesariusel jagada kirikuvarade seast vaestele almuseid. Põhja-Aafrikas toimunud teoloogilistes tülides võitles Agapetus ariaanide vastu, kuigi keiser Justinianius I soovis, et paavst oleks nende suhtes sallivam. Agapetuse arvates ei tohtinud katoliiklusesse pöördunud ariaanid pidada vaimulikuametit ega katoliiklusesse pöördunud ariaani preester jätkata oma ametis preestrina. Kartes Bütsantsi vägede tungimist Itaaliasse, saatis ida-gooti kuningas Theodahad saatkonna Konstantinoopolisse mida juhtis paavst isiklikult, et veenda keisrit oma plaane muutma. Paavst saabus veebruaris 536 Konstantinoopolisse ja sai hiilgava vastuvõtu osaliseks, kuid keisri kavatsusi ta muuta ei suutnud. Konstantinoopolis sattus Agapetus vastuollu patriarh Anthimosega, keda peeti monofüsiidiks ja keda Agapetus taunis tol ajal mittekanoonilise piiskopkonna vahetuse pärast, sest Anthimos oli enne patriarhiks saamist olnud Trebizondi piiskop. Avalikul dispuudil tõestas Agapetus Anthimose väärarusaamu kristoloogilistes küsimustes, mille järel patriarh vangistati ja paavst pühitses uueks patriarhiks Menase. Agapetus suri Konstantinoopolis 22. aprillil 536. Tema mälestuspäeva peetakse ka 20. septembril. Allikad: J.N.D Kelly "Dictionary of Popes." "Pope St. Agapetus," James F. Loughlin http://www.newadvent.org/cathen/01202c.htm |
21. aprill |
 PÜHA ANSELM, PIISKOP ja KIRIKU DOKTOR u.1033 Aosta - 1109 Canterbury PALVE Suur Jumal, kes Sa püha piiskop Anselmi tarkust nõutama ja õpetama ajendasid, tee meie usk mõistuspäraseks, et rõõmsa südamega Su käske peaksime Kristuse, meie Issanda läbi, kes Sinuga elab ja valitseb igavesti. Aamen. Anselm oli Lombardia aadliku poeg. Ta üritas juba 13-aastaselt benediktiinide kloostrisse astuda, kuid isa ei lubanud. Aastal 1056 lahkus ta kodust ja läks sugulaste juurde Burgundiasse, et seal õppima asuda. Edasi Normandiasse, kus tutvus kuulsa õpetlase munk Lanfranciga ja astus 1060 Beci kloostrisse. Siin õppis ta tundma Augustinuse töid ja kirjutas ka ise, kuid midagi sel ajal kirjutatud töödest pole säilinud. Kui Lanfranc Ceni läks, sai Anselmist kloostri prior, 1078 nimetati ta kloostri abtiks. 1093 valiti ta Canterbury peapiiskopiks kolm aastat varem surnud Langranci asemele. Ta sattus peagi konflikti William Rufusega, rõhutades kirikuvõimu prioriteeti ilmaliku ees ja saadeti 1097 maalt välja. Pagenduses kirjutas ta traktaadi "Cur Deus Homo", mis käsitleb inkarnatsiooni. Pärast William II surma 1100 aastal pöördus Anselm Inglismaale tagasi, kuid sattus kohe vastuollu uue kuninga Henry Iga. 1103 saadeti ta Rooma ning paavst Paschalis IIl õnnestus saavutada kompromiss ilmaliku ja kirikliku võimu vahel. Henry I nimetas Anselmi nüüd regendiks. Anselmi peamiseks eesmärgiks oli kirikuvõimu tugevdamine. 1586. aastal on teda nimetatud Rooma martüroloogias, 1720 nimetati ta Kiriku doktoriks. Teda peeti kõige olulisemaks kristlikuks autoriks Aristotelese ja Aquino Thomase vahel. Tema "Proslogioni" - ontoloogilist tõestust Jumala olemasolust - kasutatakse tänaseni teoloogilistes ja filosoofilistes aruteludes. Anselm jutlustas ka preestrite tsölibaadi tähtsusest ja astus välja orjakaubanduse vastu. Anselm suri Canterburys 21. aprillil 1109. Tema sekretär Eadmer kirjutas ta eluloo, milles teda kujutatakse hea, leebe mehena. Tema elu ja õpetuse võtmesõnadeks olid: "Usk, mis püüab mõista ja mõistus usus teenistuses." Allikas: "Pühakuteraamat. Nende elulood, teod ja ikonograafilised embleemid," koostanud Kristi Tarand. |
19. aprill |
 PÜHA LEO IX, PAAVSTLeo IX, ilmaliku nimega Bruno von Egisheim-Dagsburg, on tuntum Saksa päritolu paavst, kes valitses 12. veebruarist 1049 - 19. aprillini 1054. Bruno sündis 21. juunil 1002 Egisheim-Dagsburgi krahvi Hugo pojana Elsassis. Ta õppis Toul`is ja teenis Conrad II õukonnas, kes nimetas Bruno 1027 Toul`i piiskopiks. Piiskopina toonitas Bruno vaimulikele moraalsete põhimõtete järgimist. Seoses keerulise olukorraga Roomas nimetas järgmine keiser Heinrich III Bruno detsembris 1048 paavstiks, kuid Bruno soostus oma valiku tunnustamisega alles siis kui Rooma vaimulikkond ja roomlased kiitsid keisri valiku heaks. Kroonimisel võttis Bruno enda nimeks Leo. Ta pidas oma esimese sinodi simoonia (vaimulikeametite müümise ja ostmise) ja vaimulikkonna amoraalsuse vastu. Selle sinodi tagajärjel tagandati ametist mõned piiskopid, keda süüdistati simoonias, kuid paavsti soov jätta kõik süüdistatavad piiskopid pühitsusest ilma ei läinud läbi, sest selliseid piiskoppe oli liiga palju. Leod assisteerisid neli mõjukat vaimulikku: Hildebrand (tulevane paavst Gregorius VII), Lotringi Friedrich (tulevane paavst Stephanus IX), Hugo de Remiremont ja Umberto da Silva Candida. Nende mõjul alustas Leo IX suurt vaimulikkonnareformi, mis jätkus Gregorius VII surmani. Leo IX oli enne Johannes Paulus II-st kõige rohkem reisinud paavst oma ametiajal. Ta külastas Prantsusmaad ja Saksamaad. Lõuna-Itaalias sattus paavst vangi viikingite kätte, kelle vastu ta korraldas sõjaretke ja kust tal õnnestus pääseda mõne kuu pärast. Selle paavsti tegi aga kuulsaks sündmus, mis toimus tegelikult peale tema surma, kuid mida loetakse tema valitsemisaega kuuluvaks. See oli 1054 toimunud suur kirikulõhe Rooma ja Konstantinoopoli vahel. Leo IX saatis Umberto da Silva Candida Konstantinoopolisse mõjutama patriarh Michael Cerulariust, kes oli sulgenud ladina riituse kirikud. Kui kõnelustest midagi välja ei tulnud, teatas kardinal da Silva Candida 16. juulil 1054 Cerulariuse kirikuvandealla panemisest. Kirikulõhe toimus, kui 24. juulil pani Cerularius paavsti kirikuvande alla. Allikad: J.N.D Kelly "Dictionary of Popes." "Pope St. Leo IX," Horace K. Mann, Transcribed by WGKofron http://www.newadvent.org/cathen/09160c.htm |
17. aprill |
 PÜHA ANICETUS, PAAVST JA MÄRTERSüüria päritolu Anicetus oli paavst 2. sajandil, valitsedes 11 aastat. Tema aja suurema sündmusena on teada Smyrna piiskop Polycarpose visiit, kellega Anicetus arutas ülestõusmispühade pidamist, sest sel ajal vaieldi selle üle, kas muuta ülestõusmispühad juudi kalendri alusel liikuvateks pühadeks või mitte. Kirikuloolaste andmetel pidi Anicetus suhtlema ka Hegesippusega, kes oli mitme antignostitsistliku töö autor. Traditsiooni järgi suri Anicetus märtrina, kuigi selle kohta puuduvad kindlad tõendid. Allikad: J.N.D Kelly "Dictionary of Popes." "Pope St. Anicetus," T.J. Campbell Transcribed by WGKofron, http://www.newadvent.org/cathen/01514a.htm |
13. aprill |
 PÜHA MARTINUS I, PAAVST JA MÄRTERPALVE Lase meil, kõikvõimas Jumal, kõik selle vaenuliku maailma raskused, mida me muuta ei suuda, meelekindluses ületada, nagu seda suutis märterpaavst Martinus, keda ei kõigutanud ei ähvardused ega piinad Kristuse, meie Issanda läbi, kes Sinuga elab ja valitseb igavesti. Aamen. Martinus I oli paavst aastatel 649-653. Tema valitsemisaja suurim probleem oli monotelitism, mis oli Bütsantsi keisri religioonipoliitiline põhimõte. Sel ajal olid paavstid kohustatud oma õiguspädevuse tõestamiseks saama keisri otsust valimistulemuste kinnitamiseks ja mõnikord läks isegi kaks aastat, kui saadik Konstantinoopolist keisri otsusega tagasi Rooma jõudis. Martinus oli esimene paavst, kes keeldus seda tava täitmast, mille tõttu ei tunnustanud keiser Constans II teda legitiimse paavstina. Võimule saades pidas Martinus monotelitismivastase sinodi Lateraani katedraalis, millel mõisteti hukka nii monotelitism kui Constans II edikt, mis keelustas diskussioonid Issanda tahete arvu üle. Keiser saatis kantsler Olympiose eksarhina Itaaliasse, ülesandega arreteerida paavst ja viia ta Konstantinoopolisse. Itaalias leidis Olympios, et paavstil oli suur toetus ja temast sai paavsti põhimõtete pooldaja. Olympiose pöördumise tõttu määras keiser uue eksarhi, kes 17. juunil 653 vangistas paavsti, süüdistades teda võimu ebaseaduslikus omastamises. Martinus tagandati eksarhi käsul ja pandi laevale, et viia ta Konstantinoopolisse. Reisi ajal vaevasid paavsti ebainimlike tingimuste tõttu podagra ja düsenteeria. 17. septembril 653 jõudis Martinus Konstantinoopolisse ja 19. detsembril mõisteti ta riiklikul kohtuprotsessil süüdi riigireetmises, kuna süüdistuse järgi oli ta aidanud Olympiosel korraldada riigipööret. Martinust otsustati karistada surmanuhtlusega, millele oleks eelnenud avalik piitsutamine, kuid Konstantinoopoli patriarhi Paulos II mõjutusel asendati karistus pagendusega Krimmis, kus Martinus suri 16. septembril 655 külma, nälja ja ebainimlike tingimuste tagajärjel. Ta maeti kirikus, mis oli pühendatud Neitsi Maarjale. Martinus I on hilisem paavst, keda austatakse märtrina. Allikad: J.N.D Kelly "Dictionary of Popes." "Pope St. Martin I," Francis Mershman Transcribed by C.A. Montgomery http://www.newadvent.org/cathen/09723c.htm |
11. aprill |
 PÜHA STANISLAUS, PIISKOP ja MÄRTERPALVE Issand, märtrite tugevus, kelle auks püha piiskop Stanislaus kartmatult surmale vastu läks, lase meil kuni surmani oma usus kindlaks jääda Kristuse, meie Issanda läbi, kes Sinuga elab ja valitseb igavesti. Aamen. Püha Stanislaus sündis Krakowi lähedal Szczepanowis, Poolas 1030. aastal. Õppis Liége'i linnas, pühitseti preestriks ja valiti 1072 Krakowi piiskop Lamberti järglaseks. Kleerust korraldades ja vaeste eest hoolt kandes valitses ta hea karjasena kuni 1079. aastani, mil kuningas Boleslaus, kelle võimuplaanidele see püha inimene takistuseks oli, ta hukata laskis. Stanislaus kanoniseeriti paavst Innocentius IV poolt 1253 ja ta on Krakowi linna kaitsepühak. |
7. aprill |
 PÜHA JEAN-BAPTISTE DE LA SALLE, PREESTER(Mälestuspäev) PALVE Püha Jumal, kes õndsa JeanBaptiste'i noorsoo kasvatajaks ära valisid, ärata oma Kirikus organisaatoreid, kes järeltuleva põlve kristliku suunamise eest hoolt kannaksid Kristuse, meie Issanda läbi, kes Sinuga elab ja valitseb igavesti. Aamen. Püha Jean-Baptiste de La Salle sündis Reimsis, Prantsusmaal 1651. aastal. Saanud preestripühitsuse, pühendus ta noore põlvkonna kasvatamisele, rajades vaesema rahvakihi tarvis mitmeid koole. Moodustas oma lähimatest mõttekaaslastest kongregatsiooni, mille eksisteerimise nimel palju kannatama pidi. Ta suri Rouenis 7. aprillil 1719. aastal. Kanoniseeriti paavst Leo XIII poolt 1900. aastal. 1950. aastal kuulutati ta paavst Pius XII poolt õpetajate kaitsepühakuks. |
6. aprill |
 PÜHA CELESTINIUS I, PAAVSTCelestinius I oli paavst aastatel 422-432, kelle eesmärgiks kujunes võitlus mitmesuguste ketserlustega ja paavsti primaadi tugevdamine. Celestinius lasi konfiskeerida novatianistide kirikuid ja tema tegevuse tulemusena aeti pelagiaanid Lääne-Roomast välja. Semi-pelagianismi puhkemisel pani Celestinius vaimulikele südamele järgida Augustinuse teoloogilisi vaateid. Paavsti arvamus, et vaimulike kaebuseid peaks arutama paavst, mitte ainult kirikukogu, viis ta vastuollu Põhja-Aafrika kogudustega. Rooma ja Konstantinoopoli vastasseis süvenes, kui Celestinius tõstis Konstantinoopoli patriarhi mõjusfääris oleva Tessaloonika piiskopi oma vikaariks. Juulis 428 tuletas ta Lõuna-Gallia piiskopitele meelde, et need kuulusid tema järelevalve alla. Celestinius saatis misjonärid Britanniasse ja pühitses Püha Palladiuse Iirimaa esimeseks piiskopiks. Tema valitsemisaja teisel poolel puhkes Konstantinoopoli ja Aleksandria patriarhide vahel debatt Neitsi Maarja austamise üle, sest Konstantinoopoli patriarh Nestorius ründas Aleksadria patriarhi vaateid Neitsi Maarjast kui Jumalaemast. Mõlemad esitasid tüli lahendamiseks kaebuse paavstile, kes mõistis Nestoriuse vaated hukka ja Bütsantsi keiser lasi probleemi arutamiseks Efesoses kokku kutsuda oikumeenilise kirikukogu, kus 431.a. pandi Nestorius kirikuvande alla ja võeti vastu dogma, mille alusel on Neitsi Maarja Jumalaema. Allikad: J.N.D Kelly "Dictionary of Popes." "Pope St. Celestine I," J.F.X. Murphy, transcribed by William D. Neville. http://www.newadvent.org/cathen/03477c.htm |
5. aprill |
 PÜHA VICENTE, PREESTERPALVE Taeva ja maa Issand, kes Sa püha preestri Vincente oma Evangeeliumi kuulutama saatsid, Sind palume, et võiksime seda pühakut nagu teda selles maailmas tulevasest kohtumõistjast tunnistamas nähti, kord õndsaina taevasse jõudes Sinu kirkuses valitsemas näha Kristuse, meie Issanda läbi, kes koos Sinuga elab ja valitseb igavesti. Aamen. Püha Vicente Ferrer (Vincentius Ferrerus) sündis Valencias, Hispaanias, 1350. aastal. Saanud dominiiklaseks, pühendus ta teoloogiaõpinguile. Andeka kõnelejana rändas ta mitmeis paigus, kaitstes oma jutlustes katoliiklikku usku ja kõlbelisi kombeid. Ta suri Prantsusmaal 5. aprillil 1419.a. |
4. aprill |
 PÜHA ISIDOR, PIISKOP ja KIRIKU DOKTORPALVE Issand, võta kuulda meie palveid, mida püha Isidori mälestuse nimel Sulle toome, et Sinu Kirik taevaste seadmiste alusel tema eestkostest abi leiaks Kristuse, meie Issanda läbi, kes Sinuga elab ja valitseb igavesti. Aamen. Püha Isidor Sevillast (Isidorus Hispalersis) sündis umbes 560.a. Sevilla lähedal Hispaanias. Pärast isa surma võimaldas vend Leander talle hariduse. Sevilla peapiiskop 601. aastast, enne teda samas ametis tema vend püha Leander Sevillast. Oma kodulinna peapiiskopiks edutatult organiseeris ja juhatas mitmesuguseid kontsiile - Sevilla 2. ja Toledo 3. kontsiili, mis tema kodumaal rohkeid probleeme lahendada võimaldasid. Kirjutanud väljapaistvaid töid, muuhulgas ajaloost alates maailma loomisest, entsüklopeedia. Kogus ja lõpetas mosaraabia liturgia, mida siiani kasutatakse Toledos, Hispaanias. Ta suri 4. aprillil 636. aastal. Kuulutati Kiriku Doktoriks paavst Benedictus XIV poolt 1722. aastal. Arvutikasutajate, arvutite ja interneti pühakuks sai ta 1999. aastal. Peale selle on ta ka koolilaste ja üliõpilaste kaitsepühak. Allikas: www.catholic-forum.com |
3. aprill |
 PÜHA SIXTUS I, PAAVST JA MÄRTERSixtus oli üks esimesi Rooma piiskoppe, kes valitses 2. sajandil umbes kümme aastat. Traditsiooni järgi oli ta preestri poeg ja võimalik, et päritolult kreeklane. Traditsiooniliselt peetakse teda ka märtriks, kuid mis põhjustel ja kuidas ta hukati, on selgusetu. Allikas: J.N.D Kelly "Dictionary of Popes." |
Jumala Halastuse Pühapäev |
 Ülestõusmisaja Teine Pühapäev on kirikukalendris Jumala Halastuse Pühapäev. "Pigem võivad taevas ja maa vajuda tühjusesse, kui minu halastus jätaks embamata usaldavat hinge" (Kristuse sõnad pühale Faustinale). 1930-aastatel sai Poola nunn Püha Faustina meie Issandalt armusõnumi, mida tal kästi levitada üle kogu maailma. Temast pidi saama Jumala tööriist, mille abil Jumal võiks selgitada oma päästmise kava kogu maailmale. Halastuse sõnum, mille püha Faustina edastas, on nüüdseks levinud üle kogu maailma. Tema päevik "Jumala halastus minu hinges" on kujunenud käsiraamatuks Jumala halastusele. "Oo, kahtlevad hinged, ma tõmban teie eest kõrvale taeva loorid, et te veenduksite Jumala headuses" (Päevik, 281). Korduvates ilmutustes andis meie Issand Faustinale edastamiseks palve, mida nimetas Jumala Halastuse roosipärjaks. Sellest ajast palvetas püha Faustina peaaegu lakkamatult Jumala Halastuse roosipärga, ohverdades selle eelkõige kõikide surijate hingeõndsuseks. Oma edasistes ilmutustest selgitas Issand Kristus, et Halastuse roosipärg ei kuulu ainult pühale Faustinale, vaid on mõeldud kogu maailmale. Issand lubas palve lugemise läbi hingedele erakordseid õnnistusi. Jumala Halastuse roosipärg on eestpalve, mis ühendub Armulaua ohvriga. Seepärast ongi seda eriti sobilik lugeda peale püha Armulauda. Seda võib palvetada igal ajal, kuid Issand rõhutas, et eriliselt tähtis on seda lugeda üheksa päeva jooksul enne ülestõusmisaja teist pühapäeva. Selle pühapäeva nimetas Jeesus Kristus oma ilmutuses Jumala Halastuse pühaks, et hingedele, kes teda paluvad, oleks sellel päeval kõik armud erilisel viisil ülikülluslikult saavutatavad. Meie Issand lubas: Nende üheksa päeva (noveeni) ajal kingin ma hingedele kõik võimalikud armud" (Päevik, 796). Halastuse roosipärga on sobiv palvetada ka Suure Halastuse tunnil, kella kolme ajal igal pärastlõunal, et meenutada Kristuse surmatundi ristil. Oma ilmutuses õde Faustinale kutsub Kristus üles kõiki usklikke pühenduma sel tunnil tema kannatustele: "Kella kolme ajal palu minu halastust kõigile patustele; liitu hetkeks minu kannatustega, eriti aga minu hüljatusega surmaheitluse ajal. See on suure halastuse tund kogu maailmale. Sel tunnil ei keela ma midagi hingele, kes minu kannatusi meenutades palves minu poole pöörab" (Päevik, IV, 59). Suurel Reedel 1937 palus Jeesus Kristus pühal Faustinal valmistuda eriliseks üheksapäevaseks palveks - Jumala Halastuse noveeniks - mis oleks ettevalmistuseks Halastuse pühapäevale ja kestaks kuni järgmise nädala laupäevani. Nende palvete kaudu pidi püha Faustina esitlema Kristuse Pühimale südamele iga päev erineva rühma hingi ja nõnda kastma nad tema "armu ookeani". Jumala Halastuse noveenist sai otsekohe äärmiselt soositud palvevorm - usklikud ei palvetanud noveeni mitte ainult valmistudes Halastuse pühapäevaks, vaid ka teistel aegadel. Meie Issanda lubadused: Julgusta kõiki hingi paluma Halastuse roosipärga, mille ma olen sulle andnud (Päevik, 1541). Kes iganes lausub seda palvet, saab oma surmatunnil suure armu osaliseks (Päevik, 678). Kui seda palvet öeldakse surijate juures, siis seisan mina oma Isa ja sureva inimese vahel mitte õiglase Kohtumõistja, vaid halastava Päästjana (Päevik 1541). Preestrid peavad soovitama seda patustele pääsemise viimase võimalusena. Isegi kui kõige paadunuim patustaja loeks Halastuse roosipärga vaid korra, saab ta armu minu lõpmatu halastuse läbi (Päevik, 687). Halastuse roosipärja läbi antakse teile kõike, mida te iganes palute, kui see vaid on kooskõlas minu tahtega (Päevik, 1731). Jumala Halastuse roosipärg: ALGUSES: Meie Isa..., Ole tervitatud Maarja..., Mina usun.... SUURTEL HELMESTEL: Igavene Isa, ma ohverdan Sulle Sinu armastatud Poja, meie Issanda Jeesuse Kristuse ihu ja vere, hinge ja jumalikkuse hüvituseks meie ja kogu maailma pattude eest. VÄIKESTEL HELMESTEL Tema valulike kannatuste pärast ole armuline meile ja kogu maailmale. LÕPETUSEKS: Püha Jumal, Püha Vägev, Püha Surematu, halasta meie ja kogu maailma peale. (3 korda) Allikas: Kiriku Elu nr. 2 (173). Püha Faustina ja Jumala halastuse hardus. Koostaja Markus Järvi. |
2. aprill |
 PAOLA PÜHA FRANCISCUS, ÜKSIKLANE1416-1506 PALVE Jumal, vähimate ülemus ja varjupaik, kes Sa õndsa Franciscuse oma pühakute kirkusse tõstsid, lase meil tema teenete ja eeskuju varal südamelt vaeseina igavese õndsuse vääriliseks saada Kristuse, meie Issanda läbi, kes koos Sinuga elab ja valitseb igavesti. Aamen. Paola Püha Franciscus sündis Kalaabrias 1416.a. Rajas üksiklaste kongregatsiooni, mis hiljem "vähimate orduna" (Ordo Minorum) 1506.a. kinnitati. Paola Püha Franciscus suri 1506.a. Plessis-les-Tours'is Prantsusmaal. |
ÜLESTÕUSMISPÜHA |
 PALVEVägevaim Jumal, kes Sa täna surma äravõitnud Ainusündinu läbi neile igavikuvärava avasid, luba meil, kes me seda ülestõusmispäeva pidulikult pühitseme, Sinu Vaimu läbi uuendatuina igavest valgust näha Kristuse, meie Issanda läbi, kes Sinuga elab ja valitseb igavesti. Aamen. Ja kui hingamispäev oli möödunud, ostsid Maarja Magdaleena ja Maarja, Jaakobuse ema, ja Salome lõhnaaineid, et minna teda võidma. Ja nädala esimesel päeval tulid nad väga vara, päeva tõustes, hauale (Mk 16,1-2). Ent ingel hakkas rääkima ning ütles naistele: "Ärge kartke, sest ma tean, et te otsite Jeesust: non est hic, surrexit enim sicut dixit - Teda ei ole siin, sest Ta on üles tõusnud, nii nagu Ta ütles" (Mt 28,5-6). Ülestõusmispüha andis juutlikule paasapühale uue sisu. Nagu Vanas Testamendis Mooses valitud rahva läbi Punase mere vabadusse viis, nii tõi Kristus oma surma ja ülestõusmise läbi inimkonnale igavese õndsuse. Nagu vanatestamentlik paasatalle ohverdamine ja ohvrisöömaaeg tegi iga valitud rahva liikme Moosese poolt Jumalaga tehtud lepingu osanikuks, nii annab osalemine Kristuse surma ja ülestõusmise müsteeriumides Pühas Armulauas tõelise uustestamentliku ohvri näol meile kõigile igavese õndsuse tagatise, kui sellest oma eluks järeldused teeme ja täidame kõik, mida meie Jumalast valgustatud südametunnistus nõuab. Ülestõusmispühade liturgia on sõna otseses mõttes tekkinud 6. - 7. sajandil, kajastades suurt rõõmu maisele elule mõtte andmise üle. Vaikse Laupäeva õhtul ja Ülestõusmispüha hommikul pühitsetakse kõiki toiduaineid, eelkõige mune. Põhimõtteliselt võib lasta neid pühitseda ka kogu paaasapühade vältel. |
VAIKNE LAUPÄEV |
 PALVEKõikvõimas igavene Jumal, kelle Ainusündinu maailma madaluses on viibinud ja siit auga üles tõusnud, luba armulikult, et kõik ustavad, kes ristimises koos Temaga on maetud, kord ülestõusmises igavesele elule ärkaksid Kristuse, meie Issanda läbi, kes Sinuga elab ja valitseb igavesti. Aamen. Vaiksel Laupäeval missat ei peeta ja Püha Armulauda jagatakse eelnevatel päevadel pühitsetust. Varakristlik traditsioon, mis keskajal Ülestõusmispühade läheduse tõttu oma leinapaastulise tähenduse minetas, taastati taas 20. sajandi 50-ndatel aastatel. Ka Ülestõusmispühade Jumalateenistuse võib Vaikse Laupäeva õhtule üle kanda. |
SUUR REEDE |
 PALVEHeida oma sulastele armu, Issand, kelle eest Jeesus Kristus ei põlanud ära end kurjategijate meelevalda ja ristisurma anda, kes Sinuga elab ja valitseb igavesti. Aamen. Suur Reede on päev, mil Kristus kannatas ja risti löödi. Ülestõusmispühade perioodi esimene päev - kirikuaasta kesk- ja haripunkt. Esimesed kirjalikud teated selle päeva pühitsemisest pärinevad 2. sajandist. |
SUUR NELJAPÄEV |
 PALVEJumal, meie Issand, kes Sa oma nime suuremaks auks ja inimkonna lunastuseks õnnistegija kõrgeimaks ja igaveseks ülempreestriks kehastasid, võimalda, et rahvas, kelle Sa oma vere osaduse läbi oled vabastanud, risti väel ka ülestõusmisest osa saaks Kristuse, meie Issanda läbi, kes Sinuga elab ja valitseb igavesti. Aamen. Suure Paastu viimane päev, mil Kirik tähistab Jeesuse Kristuse viimset õhtusöömaaega ja vangistamist. Sel päeval teostab paavst Roomas jalgadepesemise riitust, pestes püha Peetruse väljakul kardinalide jalgu. Mainitud riitus on teeniva armastuse sümbol. Esimene kirjalik teade Suure Neljapäeva pühitsemisest pärineb 3. sajandist. |
PALMIPUUDEPÜHA |
 PALVEKõikvõimas, igavene Jumal, kes Sa meie Lunastaja terve inimsoo eest lihaks saada ja risti kanda lasksid, luba armulikult, et Tema kannatust meeles kandes kord Tema ülestõusmisest osa saaksime Kristuse, meie Issanda läbi, kes Sinuga elab ja valitseb igavesti. Aamen. Palmipuudepüha peeti juba 3. sajandi lõpus Jeruusalemmas Õlimäel. Jumalateenistuse haripunktiks oli protsessioon palmiokstega. Lääne kirikus hakati seda püha tähistama keskajal. + Palmipuudepüha on meile esimeseks rõõmupäevaks sellel nädalal, kuna me tähistame Kristuse kuninglikku saabumist Jeruusalemma, kus jumaldavad rahvahulgad teda tervitasid ja asetasid tema teele palmipuuoksi. See päev on alguseks ka vaiksele nädalale, aasta kõige suurema tragöödia ja leina nädalale. Jeesuse kuninglik naasmine Jeruusalemma on vaid üheks osaks selles loos. Praeguseks hetkeks täidab paljude juutide südameid viha Kristuse vastu. Nad tahavad, et ta visataks kividega surnuks ja nimetavad teda jumalateotajaks, eriti peale seda, kui on saanud kinnitust tema jumalikkuse kohta talvisel külaskäigul Jeruusalemma templi uuendamise pühale. Peale seda läks Jeesus Pereasse, kust ta kutsuti Betaaniasse. Seal äratas ta ellu Laatsaruse. See ime tegi ta teatud variseride seas nii kuulsaks, et nad otsustasid ta viimaks hukata. Jeesus leidis varjupaika Efraimis ja kuus päeva enne paasapühi pöördus tagasi Betaaniasse, saabudes võidukalt Jeruusalemma. Tol õhtul ta lahkus Jeruusalemmast ja pöördus tagasi esmaspäeval. Ta oli koos paganatega templis ja kolmapäeval läks Õlimäele. Siin ennustas ta apostlitele eelseisvate päevade sündmusi, kaasa arvatud teda ennast ähvardavat surma. Neljapäeval läks ta tagasi Jeruusalemma pühale õhtusöömaajale apostlitega. Järgnevalt ta vahistati ja tema üle mõisteti kohut. Reedel löödi ta risti Jeruusalemma väravate juures Kolgata mäel. Ta maeti samal päeval. Kolm päeva hiljem, Suurel Pühapäeval, tõusis ta üles. Seda kõike tegi Jeesus Kristus, et andestada meile meie patud, et me saaksime igavesti elada koos Temaga. Jumal armastas meid nii väga, et saatis oma ainsa poja meie eest surma, et me saaksime andeks oma patud. |
EESTPALVED