5. augustil 2006
K: Püha Isa, teie järgmine reis on Baierimaale. Reisi ettevalmistamise ajal ütlesid teie kaastöötajad, et olete kodumaa suhtes nostalgiline. Millistel teemadel te külaskäigu ajal kavatsete rääkida ning kas "kodumaa" mõiste on üks väärtustest, mida eriti soovite puudutada?
Benedictus XVI: Loomulikult. Külaskäigu põhjuseks ongi minu soov näha taas kohti, kus üles kasvasin; inimesi, kes minu elu puudutasid ja vormisid. Ma tahan neid inimesi tänada.
Loomulikult soovin ma väljendada ka sõnumit, mis jõuaks minu kodumaast kaugemale, nagu minu kutsumus ka nõuab. Ma lihtsalt lasen liturgilistel kordustel endale teemasid pakkuda. Peamine teema on see, et me peame Jumala taasavastama ning mitte lihtsalt ükskõik millise Jumala, aga Jumala, kellel on inimese nägu, kuna Jeesuses Kristuses näeme me Jumalat.
Sellest punktist alustades peame me leidma viisi, kuidas üksteisega kohtuda perekonnas, põlvkondade vahel ning ka kultuuride ja rahvuste vahel. Me peame leidma tee leppimise ja rahuliku kooselu juurde selles maailmas; need on teed, mis viivad tulevikku.
Me ei leia neid tulevikku viivaid teid, kui meid ülaltpoolt ei valgustata. Sellepärast ei valinud ma väga spetsiifilisi teemasid; hoopis liturgia juhib mind ususõnumi väljendamiseni, mis leiab loomupäraselt oma koha igapäevases tegelikkuses, kus me eeskätt soovime otsida koostööd rahvaste vahel ning võimalikke teid lepituse ja rahuni.
K: Paavstina vastutate te Kiriku eest kogu maailmas. Kuid on selge, et teie külaskäik toob ka Saksamaa katoliiklaste olukorra tähelepanu keskpunkti. Kõik vaatlejad ütlevad, et õhkkond on positiivne, osaliselt tänu teie paavstiksvalismisele. Kuid loomulikult pole vanad probleemid kuhugi kadunud. Nimetame siin vaid paar näidet: vähem kirikuskäijaid, vähem ristimisi ning eriti just Kiriku väiksem mõju ühiskonnaelule. Millisena näete teie katoliku kiriku olukorda Saksamaal?
Benedictus XVI: Ma ütleksin kõigepealt, et Saksamaa on osa läänemaailmast - ehkki loomulikult oma iseärasustega - ning et läänemaailmas kogeme me tänapäeval uue ja drastilise valgustuse või ilmalikustumise (või kuidas keegi seda nimetada soovib) lainet.
Uskumine on muutunud raskemaks, kuna maailm milles elame, koosneb täielikult vaid meist endist ning Jumal niiöelda ei ilmu enam otseselt. Me ei joo enam allikast, vaid nõust, mis meile juba täidetuna antakse ja nõnda edasi.
Inimkond on maailma uuesti ise üles ehitanud ning Jumala leidmine selles maailmas on muutunud keerulisemaks. See ei ole midagi Saksamaale eripärast: see on miski, mis kehtib kogu maailmas, eriti läänes.
Samas aga mõjutavad läänt tänapäeval tugevalt teised kultuurid, milles algne religioosne element on väga tugev. Need kultuurid on shokeeritud, kui kogevad lääne külmust Jumala suhtes. "Pühaduse kohalolek" teistes kultuurides, isegi kui see on tihti looritatud, puudutab taas läänemaailma, puudutab meid nii paljude kultuuride ristumiskohas. Otsing "millegi suurema" järele ilmub taas kord lääne inimese sügavusest ning seda ka Saksamaal.
Me näeme, et noored otsivad seda midagi "enamat", me näeme, et religioossed ilmingud on, nagu öeldakse, naasmas, isegi kui see, mida otsitakse, on midagi üsna määramatut.
Kuid kõige selle juures on Kirik taaskord kohalolev ning otsingute vastuseks pakutakse usku. Ma arvan, et see visiit, nagu ka külaskäik Kölni, pakub meile võimaluse näha, et uskuda on kaunis, et tohutu universaalse koguduse rõõm omab transtsendentaalset jõudu, et selle usu taga on midagi olulist ning et koos uute otsinguilmingutega on olemas ka uued usuväljundid, mis juhivad meid ühest etapist teise ning mis omavad positiivset mõju ka ühiskonnale tervikuna.
K: Püha Isa, te olite täpselt aasta tagasi noortega Kölnis. Te kogesite, kui imeliselt aldid on noored teisi vastu võtma ning teid isiklikult võeti vastu väga soojalt. Kas te toote noortele sellel reisil mingi erilise sõnumi?
Benedictus XVI: Kõigepealt tahaksin öelda, et mul on väga hea meel, et on noori, kes soovivad olla koos, kes tahavad olla koos usus ning kes soovivad teha midagi head.
Püüdlus teha head on noortes väga tugev - mõelge vaid kui palju vabatahtlikku tööd nad teevad. Selle maailma abivajajate abistamisse oma isikliku panuse andmine on suur asi.
Üks võimalus võiks olla neid selles sfääris julgustada: laske käia! Otsige võimalusi teha head! Maailm vajab seda soovi head teha, vajab seda pühendumust! Kuid lisaks võiks olla veel teine sõnum: olge küllalt julged, et teha lõplikke otsuseid! Noored on väga helded, kuid seistes silmitsi võimaliku eluaegse pühendumisega - olgu see siis kas abielu või preestrikutsumus - tunnevad nad hirmu.
Maailm on dramaatiliselt liikuv: tänapäeval võin ma oma elu ja kõigi selle ettearvamatute tulevikusündmustega pidevalt ette võtta, mida iganes soovin. Kas ma lõplikku otsust tehes mitte ei piira oma isiklikku vabadust ja ei jäta ennast ilma liikumisvabadusest? Äratage enestes taas julgus teha lõplikke otsuseid: need on tegelikult ainsad, mis lubavad meil kasvada, liikuda edasi ja jõuda oma elus millegi suureni. Need on ainsad otsused, mis mitte ei hävita meie vabadust, vaid näitavad meile õiget suunda. Riskige, tehes niiöelda see hüpe lõpliku suunas ning võtke nõnda vastu elu kogu selle täiuses: see on miski, mida ma hea meelega neile ütleksin.
K: Püha Isa, küsimus välispoliitikas valitseva olukorra kohta. Viimastel nädalatel on rahulootus Lähis-Idas kahanenud. Millisena näete teie Püha Tooli rolli seoses hetkeolukorraga? Millist positiivset mõju võib teil olla olukorrale ja arengutele Lähis-Idas?
Benedictus XVI: Loomulikult pole meil mingit poliitilist mõju ning me ei taha ka mingit poliitilist võimu. Kuid me soovime kutsuda üles kõiki kristlasi ning ka kõiki neid, kes tunnevad, et Püha Tooli sõnad neid puudutavad, aitama mobiliseerida kõiki jõude, mis tunnistavad, et sõda on kõigile osapooltele halvim lahendus. See ei too kellelegi midagi head, isegi mitte näilikele võitjatele. Meie Euroopas mõistame seda pärast kahte maailmasõda väga hästi. Kõik vajavad rahu.
Liibanonis on tugev kristlik kogukond, araablaste hulgas on kristlasi ning kristlasi on ka Iisraelis. Kristlased kogu maailmas on võtnud endale ülesandeks aidata neid maid, mis meie kõigi jaoks on nõnda kallid. Tegutsevad on moraalsed jõud, mis on valmis aitama inimestel mõista, et ainsaks lahenduseks on kõigil koos elada.
Need on need jõud, mida me soovime mobiliseerida. Poliitikute ülesandeks jääb leida viis, kuidas see võimalikult kiiresti reaalsuseks muuta ning kuidas kindlustada eriti just selle püsimist.
K: Rooma piiskopina olete te Püha Peetruse järglane. Kuidas saab Peetruse teenistus ennast tänapäeva maailmas sobivalt ilmutada? Ning millisena näete te pingeid ja tasakaalu paavsti esmasuse vahel ühelt poolt ja piiskoppide kollegiaalsuse vahel teiselt poolt?
Benedictus XVI: Loomulikult on olemas pinge ja tasakaalu suhe ning me ütleme, et nõnda peab see ka olema. Mitmekesisus ja ühtsus peavad alati leidma oma vastastikuse kooskõla ning see suhe peab üha uutel viisidel sisestuma maailma muutuvatesse olukordadesse. Kogeme tänapäeval uut kultuuride polüfooniat, milles Euroopa pole enam määrav faktor.
Kristlased erinevatel mandritel on hakanud omandama oma tähtsust, oma eripärasid. Seda erinevate komponentide sulandumist tuleb pidevalt jälgida. Oleme endale abiks välja töötanud mitmeid abivahendeid: näiteks piiskoppide niinimetatud "ad limina" visiidid, mis on alati toimunud. Nüüd aga kasutatakse neid palju enam selleks, et rääkida siiralt kõigi Püha Tooli ametkondade ja minuga.
Ma räägin iga piiskopiga isiklikult. Ma olen vestelnud juba peaaegu kõigi Aafrika piiskoppide ja paljude Aasia piiskoppidega. Nüüd on Kesk-Euroopa, Saksamaa ja Shveitsi kord. Ma leian, et nendes kohtumistes, milles arvamuste avatud vahetustes saavad kokku keskus ja perifeeria, kasvab selles tasakaalustatud pinges õige vastastikune suhe. Meil on ka teised vahendid, nagu kirikukogu ning konsistoorium, mida ma kavatsen regulaarselt läbi viia ja mida tahaksin edasi arendada.
Pika päevakorrata võime me arutada hetkeprobleeme ja otsida lahendusi. Kõik teavad, et paavst ei ole absoluutne monarh, vaid peab nii-öelda kehastama tervikut, mis tuleb kokku Kristuse kuulamiseks.
Laialdaselt tajutakse, et me vajame ühendavat kuju, kes võiks garanteerida sõltumatuse poliitilistest jõududest ja välistaks kristlaste liigse identifitseerumise rahvuslusega. Tajutakse vajadust kellegi kõrgema ja laialdasema järele, kes suudaks luua ühtsust kõigi osapoolte dünaamilises integratsioonis ning omaks võtta ja edendada mitmekesisust.
Seega usun ma, et Peetruse järglase teenistusega on olemas tihe side, mis väljendub soovis seda nõnda edasi arendada, et see oleks kooskõlas nii Issanda tahte kui kaasaja vajadustega.
K: Reformatsiooni kodumaana kannab Saksamaa erilisel viisil erinevate usutunnistuste vaheliste suhete templit. Oikumeenilised suhted on tundlik ala, mis seisab pidevalt silmitsi uute probleemidega. Millised on teie arvates võimalused suhete parandamiseks evangeelse kirikuga või milliseid raskusi te selles suhtes ette näete?
Benedictus XVI: Võib-olla on kõigepealt oluline öelda, et evangeelsete kirikute sees on olemas märkimisväärsed erinevused. Kui ma ei eksi, siis Saksamaal on meil kolm olulist kogukonda: luterlased, reformeeritud kirikud ja preisi unioonikirik.
Lisaks on olemas veel mitmed vabakirikud [Freikirchen] ning traditsiooniliste kirikute sees on liikumisi nagu "tunnistava kiriku" liikumine ja nii edasi. Seega peame me dialoogi astuma paljude häälte kogumiga, et otsida ühtsust, austades samal ajal nende häälte mitmekesisust, millega soovime koostööd teha.
Ma usun, et meie esimene tegu peaks olema ühiskonnale oluliste eetiliste juhiste selgitamise, paikapaneku ja praktikas rakendamise enda hooleks võtmine, tagades nõnda sotsiaal-eetilise järjepidevuse, ilma milleta ühiskond ei suuda oma poliitilisi eesmärke täita. Nendeks eesmärkideks on õiglus kõigi jaoks, positiivne kooselu ja rahu.
Minu arvates oleme me selles osas juba palju saavutanud. Suurte moraalsete väljakutsetega silmitsiseistes oleme me kristlike põhitõdede osas juba ühel meelel.
Loomulikult peame veel maailmas, millel, nagu me juba mainisime, on raskusi Jumala leidmisega, olema Tema tunnistajateks ning tegema Jeesuse Kristuse inimnäos nähtavaks Jumala, pakkudes inimestele juurdepääsu allikale, ilma milleta meie moraal muutub steriilseks ning kaotab pidepunkti, ning pakkudes ka rõõmu, mis tuleb teadmisest, et me ei ole maailmas üksinda.
Ainult sel viisil sünnib rõõm inimkonna ülevusest: inimkond ei ole evolutsiooni halvasti väljakukkunud toodang. Me oleme loodud Jumala näo järgi. Me niiöelda peame liikuma nendel kahel tasandil: oluliste eetiliste pidepunktide tasandil ning tasandil, milles ilmneb Jumala kohalolek, konkreetse Jumala kohalolek. Peame alustama oma sisemusest ning siis mõlema tasandi poole püüdlema.
Kui me seda teeme ja kui me kõigis kogukondades üritame elada usuelu mitte omal eripärasel viisil, vaid pigem alustame alati just kõige sügavamatest põhitõdedest, siis me ehk küll ei jõua kiiresti väliste ühtsusilminguteni, kuid me küpseme sisemise ühtsuse poole, mis - kui Jumal tahab - toob endaga ühel päeval kaasa ka välise ühtsuse.
K: Perekonna küsimus. Kuu aega tagasi olite te Valencias Ülemaailmsel Perekondade Kohtumisel. Igaüks, kes teid tähelepanelikult kuulas, nagu seda püüdsime meie Vatikani Raadios, märkas, et te ei maininud kordagi sõnu "homoseksuaalne abielu", te ei rääkinud kordagi abordist või rasestumisvastastest vahenditest. Tähelepanelikud vaatlejad pidasid seda väga huvitavaks. Ilmselgelt on teie eesmärgiks käia maailmas ringi mitte "moraaliapostlina" vaid jutlustades usku. Kuidas te seda kommenteerite?
Benedictus XVI: Seda loomulikult. Tegelikult pean ütlema, et mul oli vaid kaks võimalust rääkida 20 minutit. Ning kui aega on nõnda vähe, ei ole võimalik öelda keeldude kohta kõike, mida ehk tahaks.
Kõigepealt on vaja teada, mida me tegelikult tahame, eks ole? Kristlus, katoliiklus, ei ole keeldude kogum. See on positiivne valikuvõimalus. On väga oluline seda taaskord nõnda näha, sest tänapäevaks on see idee peaaegu täielikult kadunud.
Me oleme kuulnud nii palju selle kohta, mis pole lubatud, et on aeg öelda: meil on pakkuda ka positiivne idee - et mees ja naine on teineteise jaoks loodud; et on olemas astmed: seksuaalsus, eros, agape, mis on armastuse dimensioonid, ning nõnda areneb ka abielu kõigepealt rõõmu ja õnnistustega täidetud kohtumisena mehe ja naise vahel ning siis perekonnana, mis tagab järjepidevuse põlvkondade vahel, ning mille läbi põlvkonnad üksteisega lepitust leiavad ning kus isegi kultuurid võivad kohtuda. Seega on esmalt oluline rõhutada, mida me tahame.
Teiseks, me võime uurida ka seda, miks me midagi ei taha. Ma usun, et peame mõtlema selle üle, et katoliiklased ei ole seda välja mõelnud, et mees ja naine on teineteise jaoks loodud nõnda, et inimkonna elu jääks kestma. Seda teavad kõik kultuurid.
Mis puudutab aborti, siis see on osa viiendast, mitte kuuendast käsust: "Sa ei tohi tappa!" Me peame eeldama, et see on ilmselge, ning alati rõhutama, et inimene saab alguse emaüsas ning jääb inimeseks kuni oma viimse hingetõmbeni. Inimest peab alati austama inimesena. Kuid kõik see on selgem, kui seda alguses positiivsel viisil väljendada.
K: Püha Isa, minu küsimus on seotud Isa von Gemmingeni omaga. Üle maailma ootavad usklikud, et katoliku kirik leiaks lahendusi kõige pakilisematele globaalsetele probleemidele nagu aids ja ülerahvastumine. Miks pöörab katoliku kirik nõnda palju tähelepanu moraaliküsimustele selle asemel, et pakkuda välja konkreetseid lahendusi probleemidele, mis näiteks Aafrikas on inimkonna jaoks nõnda kriitilised?
Benedictus XVI: Probleem on siis selles: kas me tõesti pöörame nõnda palju tähelepanu moraaliküsimustele? Ma arvan - ja olen pärast vestlusi Aafrika piiskoppidega selles üha enam ja enam veendunud - et sellel alal edasiminekuks on kõige olulisem inimeste harimine.
Progress on tõeline edasiminek vaid siis, kui see on inimese teenistuses ja inimene selle käigus ka areneb, mitte ainult tehnilise võimsuse osas, vaid ka moraalses teadlikkuses.
Ma usun, et meie ajaloolise hetke tõeline probleem asub tasakaalu puudumises meie tehnilise võimsuse uskumatult kiire kasvu ja meie moraalse võimekuse vahel, mis pole kasvanud proportsionaalselt. Selletõttu on inimese harimine tõeline lahendus, võiks öelda, et kõige võti, ning seda Kirik ka välja pakub.
Lühidalt öeldes on see harimine kahedimensiooniline: loomulikult peame me õppima, omandama teadmisi, oskusi, oskusteavet, nagu seda nimetatakse. Selles osas on Euroopa, ja viimastel aastakümnetel ka Ameerika väga palju ära teinud, ning see on oluline.
Kuid, kui me õpetame vaid oskusteavet, kui õpetame vaid seda, kuidas masinaid ehitada ja kasutada, ning kuidas kasutada rasestusmisvastaseid vahendeid, siis ei tohiks me üllatuda, kui seisame silmitsi sõdade ja aidsiepideemiatega. Sest me vajame kahte dimensiooni: samaaegselt on vaja ka südame harimist, kui võin ennast nõnda väljendada, millega inimene omandab etalonid ning õpib tehnikaid õigesti kasutama. Ning seda me ka üritame teha.
Kogu Aafrikas ja paljudes Aasia riikides on meil igat haridusastet hõlmav võrgustik, milles inimesed saavad õppida, kus vormitakse tõelist südametunnistust, ning kus nad omandavad ka professionaalsed võimed, mis annavad neile autonoomia ja vabaduse. Kuid nendes koolides püüame me edastada midagi enamat kui oskusteavet; pigem püüame me kujundada inimesi, kes on leppimisvõimelised, kes teavad, et me peame üles ehitama, mitte hävitama, ning kes omavad pidepunkti, mis teevad teistega kooselu võimalikuks. Suures osas Aafrikast on suhted kristlaste ja moslemite vahel eeskujulikud.
Piiskopid on koos moslemitega loonud ühiseid komisjone, et üritada luua rahu konfliktisituatsioonides. See koolidevõrgustik, mis on pühendunud inimeste õpingutele ja harimisele, on väga oluline. Seda täiendab haiglatevõrgustik ning abikeskused, mis ulatuvad ka kõige kaugematesse küladesse.
Paljudes piirkondades on Kirik pärast sõjakahjustusi ainus puutumatuks jäänud reaalsus. Mitte jõud, vaid reaalsus, kus pakutakse ravi - ka aidsiohvritele - ning haridust, aidates luua häid suhteid teistega.
Nii arvan ma, et me peaksime parandama seda kuvandit vaid rangeid keelde levitavast Kirikust. Me teeme Aafrikas palju tööd, et integreerida hariduse erinevad dimensioonid ning et muutuks võimalikuks vägivallast ja epideemiatest (mille hulka kuuluvad ka malaaria ja tuberkuloos) võitusaamine.
K: Püha Isa, kristlus on levinud üle maailma saades alguse Euroopast. Nüüd arvavad paljud inimesed, et Kiriku tulevik asub teistel mandritel. On see tõsi? Või teiste sõnadega, milline tulevik on kristlusel Euroopas, kus tundub, et sellest on saamas vaid vähemuse eraasi?
Benedictus XVI: Ma sooviksin kõigepealt veidi täpsustada. Nagu me teame, on tõde, et kristlus sai alguse Lähis-Idast. Ning kaua aega jätkus peamine areng just seal. Siis levis kristlus Aasiasse ja seda tunduvalt rohkem, kui me tänapäeval pärast islami poolt tekitatud muudatusi ette kujutame. Just sel põhjusel liikus kristluse telg märgatavalt lääne poole ja Euroopasse. Euroopa - seda öeldes tunneme uhkust ja heameelt - arendas kristlust edasi selle laiemates intellektuaalsetes ja kultuurilistes dimensioonides.
Kuid ma arvan, et on oluline meeles pidada idakristlasi, kes on alati olnud ümbritseva tegelikkusega viljakas suhtes elav vähemus, sest valitseb nende emigreerumise pidev oht. On suur oht, et nendes kohtades, kus kristlus sai alguse, pole varsti enam kristlasi. Minu arvates peame neid palju aitama, et nad võiksid paigale jääda.
Kuid tulles tagasi teie küsimust juurde: Euroopast sai kahtlemata kristluse ja kristliku misjoniliikumise keskus. Tänapäeval omavad teised mandrid ja kultuurid maailmaajaloo kooskõlas võrdset kaalu. Nõnda kasvab häälte arv Kirikus ning see on hea.
On hea, et erinevat väljendust leiavad temperamendid ja annid Aafrikast, Aasiast ja Ameerikast, eriti Ladina-Ameerikast. Loomulikult ei ole neid kõik puudutanud mitte ainult kristluse sõna, vaid ka selle maailma ilmalik sõnum, mis kannab teistele mandritele need lõhestavad jõud, mida meie oleme juba kogenud.
Kõik piiskopid erinevatest maailma paikadest ütlevad: me vajame endiselt Euroopat, isegi kui Euroopa on vaid suurema terviku üks osa. Me kanname endiselt vastutust, mis tuleneb meie kogemustest, teadusest ja tehnoloogiast, mis siin välja arendati, meie liturgilisest kogemusest, meie traditsioonidest, oikumeenilistest kogemustest, mida oleme kogunud. Kõik see on ka teiste mandrite jaoks väga oluline.
Seega on oluline, et me tänapäeval ei annaks alla ennast haletsedes ja öeldes: "Vaadake meid, me oleme vaid vähemus; püüame vähemalt oma väikest arvu säilitada!" Me peame hoidma elavana meie dünamismi, looma vahetussuhteid, nõnda et me saaksime sellest uut jõudu.
Täna on Euroopas India ja Aafrika preestreid, isegi Kanadas töötavad paljud Aafrika päritolu preestrid väga huvitaval viisil. Toimub vastastikune andmine ja võtmine. Kuid sel ajal, kui me rohkem vastu võtame, peame me ka andmist jätkama julguse ja kasvava dünamismiga.
K: Seda teemat on osaliselt juba puudutatud, Püha Isa. Oluliste poliitiliste või teaduslike otsuste vastuvõtmine moodsas ühiskonnas ei põhine kristlikel väärtustel ning uuringute põhjal peetakse Kirikut peamiselt kas hoiatavaks või ohjeldavaks hääleks. Kas Kirik ei peaks sellest kaitsepositsioonist välja tulema ning võtma positiivsema hoiaku tuleviku ülesehitamise osas?
Benedictus XVI: Ütleksin, et igal juhul peame me paremini rõhutama seda positiivset, mida tahame. Ning peame seda tegema eeskätt dialoogis kultuuride ja religioonidega, sest - nagu ma vist juba öelnud olen - Aafrika manner, Aafrika vaimsus ning ka Aasia vaimsus on shokeeritud meie külmast ratsionaalsusest. Nende jaoks on oluline näha, et see ei ole kogu meie olemus. Teisest küljest on oluline, et meie ilmalik maailm hakkaks mõistma, et kristlik usk ei ole takistus, vaid pigem sild, mis võimaldab dialoogi teiste maailmadega. Ei ole õige arvata, et puhtalt ratsionaalne kultuur suudab teistele religioonidele lihtsamalt läheneda vaid selletõttu, et on tolerantne. Suures osas jääb puudu "religioossest keskpunktist", mis oleks lähtepunktiks ning sihtkohaks neile, kes tahavad teiste kultuuride ja religioonidega suhestuda. Selletõttu peame ja võime me näidata, et just tänu uuele kultuuridevahelisele keskkonnale, milles me elame, jääb puhas ratsionaalsus lahutatuna Jumalast puudulikuks. Me vajame laiemat ratsionaalsust, mis näeb Jumalat harmoonias mõistusega ning on teadlik sellest, et kristlik usk, mis Euroopas arenes, on ka vahend, mille abil tuua kokku mõistus ja kultuur ning integreerida nad tegevusega ühte laiahaardelisse nägemusse. Selles mõttes usun ma, et meie ees seisab oluline ülesanne, nimelt peame näitama, et see Sõna, mis meil on, ei ole osa niiöelda ajaloo prügist vaid vajalik ka täna.
K: Püha Isa, rääkigem teie reisidest. Te elate Vatikanis ning võib-olla teeb teile haiget see, et olete inimestest nõnda kaugel ning maailmast eraldatud, seda isegi Castel Gandolfo kaunis asukohas. Varsti saate te 80. aastaseks. Mis te arvate, kas te saate Jumala armust veel palju reisida? On teil mõni koht, kuhu sooviksite minna? Pühale Maale või Brasiiliasse? Kas te juba teate kuhu?
Benedictus XVI: Tõtt öelda ei tunne ma ennast üksildasena. Loomulikult on olemas need seinad, mis muudavad sissepääsu raskemaks, kuid on olemas ka "paavstlik perekond", palju külalisi iga päev, eriti siis, kui olen Roomas. Tulevad piiskopid ning teised inimesed; toimuvad riigivisiidid. On isikuid, kes soovivad minuga ka isiklikult rääkida ning mitte vaid poliitilistest küsimustest. Selles osas on mulle tänu Jumalale antud palju igat sorti kohtumisi. Ning kas te ei arva, et on ka oluline, et Peetruse järglase asukoht oleks samas ka kohtumispaik?
Johannes XXIII ajast peale on pendel hakanud õõtsuma ka teise suunda: paavstid hakkasid külastama teisi. Pean ütlema, et pole kunagi tundnud ennast küllalt tugevana, et planeerida palju pikki reise. Kuid niivõrd, kuivõrd sellised reisid lubavad mul edastada sõnumit või on vastuseks siirale palvele, sooviksin ma reisida just sellel määral, mis on minu jaoks võimalik. Mõned reisid on juba plaanis: järgmisel aastal toimub Ladina-Ameerika Piiskoppide Konsiil (CELAM) Brasiilias ning ma arvan, et minu sealolek on oluline samm - võttes arvesse kõiki neid dramaatilisi muutusi, mida Lõuna-Ameerika kogeb - tugevdamaks lootust, mis selles maailmajaos on nõnda elav. Siis sooviksin külastada ka Püha Maad ning ma loodan, et saan sinna minna rahuajal. Muus osas ootame, mida plaanib minu jaoks jumalik ettehooldus.
K: Lubage mul siiski veel sel teemal küsida: ka austerlased räägivad saksa keelt ning ootavad teid Mariazellis...
Benedictus XVI: Jah, selles osas on kokkulepe olemas. Ma lihtsalt lubasin neile veidi mõtlematult. Mulle tõesti meeldis see koht ning ma ütlesin: jah, ma tulen tagasi Magna Mater Austriae'sse. Loomulikult sai sellest otsekohe lubadus, mida ma kavatsen pidada ning pean rõõmuga.
K: Küsiksin veel. Ma imetlen teid igal kolmapäeval, kui te viite läbi üldaudientsi. Kohale tuleb 50 000 inimest. See peab olema väga väsitav. Kuidas te seda suudate?
Benedictus XVI: Jah, Hea Issand annab mulle vajaliku jõu. Ning nähes sooja vastuvõttu, tunnen end loomulikult julgustatuna.
K: Püha Isa, te ütlesite just, et andsite ühe üsna mõtlematu lubaduse. Kas see tähendab, et hoolimata teie tööst, hoolimata paljudest protokollidest ja piirangutest, ei ole te kaotanud oma spontaansust?
Benedictus XVI: Ma vähemalt püüan. Mida enam kõik asjad paika on pandud, seda enam soovin jätkuvalt teha asju, mis on puhtisiklikud.
K: Püha Isa, naised on väga aktiivsed erinevates Katoliku Kiriku tegevusalades. Kas nende panus ei peaks muutuma selgemini nähtavaks, sealhulgas ka suurema vastutusega positsioonidel Kirikus?
Benedictus XVI: Loomulikult mõtleme me sellele teemale palju. Nagu te teate, usume me, et meie usk ning apostlite kolleegiumi ülesehitus seovad meid, ning ei luba meil naisi preestriteks ordineerida. Kuid me ei tohiks ka mõelda, et ainus oluline roll, mida Kirikus täita saab, on preestriroll. Kiriku ajaloos on teada palju ülesandeid ja tegevusi: piisab vaid sellest, kui nimetame Kirikuisade õdesid, ning seda, kuidas keskajal mängisid tähtsat rolli silmapaistvad naised ning seda kuni tänapäevani välja.
Mõelge Hildegardile Bingenist, kes valjult väljendas oma rahulolematust piiskoppide ja paavsti ees, Siena Katariinale ning Rootsi Birgittale. Ka meie ajastul peavad naised - ning meie koos nendega - alati otsima oma õiget kohta. Täna on nad kohal Püha Tooli dikasteeriumites. Kuid üles kerkib juriidiline probleem: kanoonilise õiguse kohaselt on õiguslikult siduvaid otsuseid võimalik teha vaid vaimulikel. Nii et sellest seisukohast on piiranguid, kuid ma usun, et naised ise oma energia ja jõuga, nende niiöelda ülekaaluga, ning sellega, mida ma kutsuksin nende "vaimseks jõuks", teavad, kuidas endale ruumi teha. Ning me peame püüdma Jumalat kuulata, et mitte temaga vastuollu minna, vaid vastupidi, rõõmustada, kui naised, alustades Jumalaemast ja Maarja Magdaleenast, saavutavad Kirikus neile sobiva täielikult tõhusa koha.
K: Püha Isa, hiljuti on räägitud uuest huvist katoliikluse vastu. Mis on selle vana institutsiooni veetlus ning tulevik?
Benedictus XVI: Ma ütleks, et kogu Johannes Paulus II pontifikaat äratas inimeste tähelepanu ja tõi neid kokku. Mis juhtus tema surma ajal, jääb ajalooliselt väga eriliseks: sajad tuhanded inimesed liikusid korrapäraselt Püha Peetruse väljaku suunas, seisid seal tunde ning pidasid justkui mingist sisemisest jõust toetatuna vastu ka veel hetkedel, kui oleksid pidanud kokku kukkuma. Kogesime seda taas minu pontifikaadi sissepühitsemise ajal ning veelkord Kölnis. On väga kaunis, kui koguduse kogemusest saab samaaegselt usukogemus; kui ühtsuse kogemus ei juhtu lihtsalt ükskõik kus, vaid muutub just nendes usupaikades üha elavamaks ning annab katoliiklusele särava jõulisuse.
Loomulikult peab see jätkuma igapäevaelus. Need kaks peavad käima koos. Ühelt poolt on meil need võimsad hetked, mil tunneme, kui hea on olla just seal, kus Issand on kohal, ning et me moodustame suure koguduse, mis on leidnud kõiki piire ületava sisemise lepituse. Siit saame me ajendi pidada vastu ka igapäevase eksistentsi väsitaval palverännakul, elades nendest säravatest punktidest alustades ning nende poole pöördudes, ja teades, kuidas kutsuda teisi meie palverändurite kogudusse.
Tahaksin kasutada võimalust, et öelda: ma punastan, kui mõtlen kõigile ettevalmistustele, mis tehakse enne mu visiiti, kõigele, mida inimesed teevad. Minu maja värviti üle, ametikool ehitas uuesti aia, üks protestandist õpetaja aitas aeda ehitada. Need on vaid väikesed detailid, kuid nad on märk paljudest asjadest, mida tehakse. Ma pean seda kõike haruldaseks ning ei arva, et see on minu jaoks, vaid et see on pigem märk, et tahetakse olla osa sellest usukogudusest ning teineteist teenida. Selle solidaarsuse demonstreerimine tähendab, et peame laskma ennast Issandal inspireerida. See liigutab mind ning ma sooviksin kogu südamest oma tänu avaldada.
K: Püha Isa, te rääkisite koguduse kogemusest. Te tulete Saksamaale teist korda pärast oma valimist. Pärast Ülemaailmseid Noortepäevi ning, küll muudel põhjustel, jalgpalli maailmameistrivõistlusi, tundub õhkkond teistsugusena. Jääb mulje, et sakslased on muutunud maailmale avatumateks, tolerantsemateks ja rõõmsamateks. Mida te veel sooviksite meilt, sakslastelt?
Benedictus XVI: Tahaksin öelda, et Teise Maailmasõja lõpust saadik on saksa ühiskond teinud läbi sisemise muutuse; ka sakslaste mõtteviis on pärast taasühinemist tugevnenud. Me oleme muutunud sügavamalt osaks maailmaühiskonnast ning loomulikult on selle mentaliteet meid muutnud. Saksa iseloomu aspektid, mida teised varem ei tundnud, on nüüd ilmsiks saanud. Võib-olla kirjeldati meid alati liigselt kui väga distsiplineeritud ja kinnist rahvast, millel on ka mingil määral tõepõhi all. Kuid, kui me nüüd näeme paremini seda, mida kõik näevad, siis ma arvan, et see on kena. Sakslased ei ole vaid kinnised, täpsed ja distsiplineeritud, nad on ka spontaansed, rõõmsameelsed ja külalislahked. See on väga kena. Minu lootus on, et need voorused võiksid edasi kasvada ning et nad jääksid püsima ning võiksid saada lisatõuke kristlikult usult.
K: Püha Isa, teie eelkäija kuulutas õndsaks ja pühakuks suure arvu kristlasi. Mõned ütlevad isegi, et liiga palju. Minu küsimus on järgmine: õndsaks- ja pühakukskuulutamised toovad Kirikule midagi uut vaid siis, kui neid inimesi peetakse tõelisteks eeskujudeks. Saksamaalt pärineb võrdlemisi vähe pühakuid ja õndsaid võrreldes teiste maadega. Kas on võimalik midagi teha, et seda pastoraalset sfääri edasi arendada, nõnda et õndsaks- ja pühakukskuulutamised võiksid kanda tõelist pastoraalset vilja?
Benedictus XVI: Alguses arvasin ka mina, et õndsakskuulutamiste arv oli pisut liiga suur, ning et oleks olnud parem olla valivam, keskendudes kujudele, kes meie teadvusse selgemalt sisenesid. Samas ma detsentraliseerisin õndsakskuulutamised, et teha need kujud nähtavamaks just nendes kohtades, kust nad pärit olid. Pühak Guatemaalas ei huvita ehk meid Saksamaal ja vastupidi - keegi Altöttingist ei paku mingit huvi Los Angeleses ja nii edasi, eks ole?
Ma arvan ka, et see detsentraliseerimine on rohkem kooskõlas piiskopkonna kollegiaalsusega, selle kollegiaalsete struktuuridega, ning et see on sobiv rõhutamaks, kuidas erinevatel riikidel on oma väljapaistvad isiksused ning kuidas nad avaldavad erilist mõju just nendes riikides. Ma olen näinud ka, kuidas need õndsakskuulutamised erinevates kohtades puudutavad suurt hulka inimesi ning et inimesed ütlevad: "Lõpuks ometi on see keegi meie seast!". Ning nad palvetavad tema poole ja leiavad inspiratsiooni. Õnnis hing kuulub neile ning meil on hea meel, et neid on palju. Ning kui, järk-järgult koos globaalse ühiskonna arenguga, õpime ka meie neid tundma, siis on see suurepärane. Kuid eriti oluline on, et sellel alal eksisteeriks mitmekesisus, kuna on oluline, et ka meie Saksamaal õpime oma väljapaistvaid isikuid tundma ning rõõmustame nende üle.
Lisaks sellele kanoniseeritakse veel selliseid inimesi, kes on eeskujuks kogu Kirikule. Ma ütleksin, et piiskoppide konverentsid peaksid valima ning otsustama, mis on nende jaoks parim, mida see isik meile ütleb, ning nad peaksid andma nähtavuse inimestele, kes jätavad sügava mulje, aga samas mitte liiga paljudele. Nad võivad seda teha katehheesi läbi, jutlustamise läbi või ehk ka filmi läbi. Ma võin kujutleda mitmeid suurepäraseid filme. Loomulikult tunnen mina hästi vaid kirikuisasid: film Augustinuse kohta või Gregorius Nazianzuse kohta, kes oli väga erakordne inimene (kuidas ta alati põgenes nende üha suuremate kohustuste eest, mida talle usaldati, ja nii edasi).
Me peame näitama, et on olemas ka midagi muud peale nende kohutavate olukordade, mida me paljudes oma filmides näitame; on ka suurepäraseid ajaloolisi tegelasi, kes pole üldse igavad ning kes on väga kaasaegsed. Me peame püüdma vältida seda, et koormame inimesi liialt, kuid peame tegema nähtavaks paljud inimesed, kes on päevakohased ja inspireerivad.
K: Kas ka lood, milles on huumorit? 1989. aastal anti teile Münchenis Karl Valentini nimeline orden. Millist rolli mängib huumor paavsti elus?
Benedictus XVI: Ma ei ole selline mees, kes pidevalt nalju välja mõtleb. Kuid ma arvan, et väga oluline on omada võimet näha elu humoorikat poolt ja elu rõõmsaid dimensioone ning mitte võtta kõike liiga traagiliselt. Ütleksin ka, et minu teenistuses on see vajalik. Üks kirjanik ütles kord, et inglid suudavad lennata, sest nad ei võta end liialt tõsiselt. Ehk suudaksime ka meie natuke lennata, kui ei peaks ennast nii olulisteks.
K: Kui inimesel on nii oluline töö, nagu teil, Püha Isa, siis jälgitakse teda tähelepanelikult. Inimesed räägivad teist. Ma lugesin, ning mind rabas see, mida paljud vaatlejad ütlevad: paavst Benedictus on erinev kardinal Ratzingerist. Millisena te ise ennast näete, kui tohib küsida?
Benedictus XVI: Mind on mitmeid kordi analüüsitud: õppejõuna minu tööelu esimesel etapil, vahepealsel etapil, kardinalina ning ka järgmisel etapil. Nüüd analüüsitakse mind taas. Loomulikult mõjutavad inimest asjaolud ja olukorrad ning isegi inimesed, kuna tuleb kanda erinevaid vastutusi. Ütleme nii, et minu põhiolemus ja isegi minu põhivisioon on kasvanud, kuid kõiges olemuslikus olen ma jäänud endiseks. Mul on hea meel, et teatud aspektid, mida alguses ei märgatud, tulevad nüüd ilmsiks.
K: Kas te ütleksite, et teile meeldib see, mida te teete, et see ei ole teie jaoks koormav?
Benedictus XVI: Seda oleks ehk palju öeldud, sest kõik see on väga väsitav. Aga igatahes leian ma selles ka rõõmu.
(Intervjuud kandsid üle saksa telekanalid ARD, ZDF, Deutsche Welle ja Vatikani Raadio)
Paavst külastab Baierimaad 9.-14. septembril.
A V A L E H E L E