Kolmapäeval, 20. aprillil 2005
Armu ja rahu saagu kõigile teile rohkesti (vrdl 1Ko 1,2)! Neil tundidel on mu hinges kaks vastukäivat tunnet. Ühest küljest tunne, et minu võimetest ei piisa, ning inimlik ängistus Ülemaailmse Kiriku ees vastutuse tõttu, mis usaldati mulle kui Apostel Peetruse järglasele eile sellel Rooma Pühal Toolil. Teisest küljest tunnen eneses sügavat tänulikkust Jumala vastu, kes - nagu me liturgial laulame - ei jäta oma karja, vaid juhib seda läbi ajastute nende juhatuse all, kelle Ta ise on valinud oma Poja asemikeks ning teinud karjasteks (vrdl Ap1).
Mu armsad, sügav tänutunne Jumala Halastuse eest on minu südames valdav, hoolimata kõigest muust. Pean eriliseks armuks seda, mida minu jaoks on palunud minu auväärne eelkäija Johannes Paulus II. Mulle tundub, et tajun ta tugevat kätt minu kätt pigistamas; tundub, et näen tema naeratavaid silmi ning kuulen ta sõnu, mis sellel hetkel on mõeldud eriti minule: "Ära karda!"
Püha Isa Johannes Paulus II surm ja sellele järgnenud päevad olid Kiriku ja terve maailma jaoks erilise Armu aeg. Suur valu tema surma pärast ning tühimik, mille see kõigisse meisse jättis leidsid leevendust ülestõusnud Kristuses, mis sai ilmsiks nende pikkade päevade jooksul selle ühise usu, armastuse ning vaimse solidaarsuse laines, mille kulminatsiooniks oli tema pühalik matus.
Võime öelda: Johannes Paulus II matusetalitus oli tõeliselt haruldane kogemus, milles mingil viisil nähti Jumala võimu, kes läbi oma Kiriku soovib kõigist rahvastest teha ühtse pere läbi Tõe ja Armastuse ühendava jõu. Oma surmatunnil, olles samastunud oma Õpetaja ja Issandaga, kroonis Johannes Paulus II oma pika ja viljaka pontifikaadi, kinnitades kristlasi usus, kogudes nad enese ümber ning pannes kogu inimkonna ennast ühtsena tundma.
Kuidas saame me mitta tunda toetust, mis tuleneb sellisest tunnistusest? Kuidas saame me mitte tunda julgustust, mis tuleb sellest armu sündmusest?
Üllatades mind kõigis ootustes on Jumalik Ettehooldus läbi kõrgeauliste Kardinalide hääletuse kutsunud mind selle suure paavsti järglaseks saama. Nendel tundidel olen mõelnud kõige selle üle, mis toimus Caesarea Philippi piirkonnas 2000 aastat tagasi: mulle tundub, et kuulen Peetruse sõnu: "Sina oled Messias, elava Jumala Poeg," ning Issanda pühalikku kinnitust: "Sina oled Peetrus ja sellele kaljule ma ehitan oma koguduse... Ma annan sulle taevariigi võtmed" (Mt 16,15-19).
Sina oled Messias! Sina oled Peetrus! Mulle tundub, et elan läbi seda sama Evangeeliumistseeni; mina, Peetruse Järglane, kordan värisedes Galilea kalamehe ärevaid sõnu ning kuulen taas sügavate tunnetega taevase Õpetaja julgustavat lubadust. Kui vastutuskoorem, mis mu vaestele õlgadele on asetatud, on tohutu, siis jumalik võim, millele võin loota, on kahtlemata piiritu: "Sina oled Peetrus ja sellele kaljule ma ehitan oma Kiriku" (Mt 16,18). Valides mind Rooma Piiskopiks on Issand tahtnud, et minust saaks tema asemik, tahtnud, et minust saaks "kalju", millele kõik võivad kindlustundega toetuda. Ma palun, et ta korvaks minu jõu vähesuse, nõnda, et ma võiksin olla tema karja vapper ja ustav Karjane, alati valmis kuulda võtma tema Vaimu ärgitusi.
Ma võtan ette selle erilise teenistuse, "Peetruse" teenistuse ülemaailmse Kiriku ees, usaldades ennast alandlikult ning täielikult Jumala ettehoolduse kätesse. Eelkõige tänu Kristusele uuendan ma oma täielikku ja ustavat truuksjäämist: "In Te, Domine, speravi; non confundar in aeternum!"
Teilt, Isandad Kardinalid, palun ma tänuliku vaimuga selle usalduse eest, mida te minu vastu üles näitasite, et te toetaksite mind palvete ning pideva, aktiivse ja targa koostööga. Ma palun ka kõiki vendi Piiskoppe, et nad oleksid minu kõrval palvete ja nõuannetega, nõnda, et ma võiksin tõesti olla "Servus servorum Dei" (Jumala teenrite teener). Nagu Peetrus ja teised apostlid moodustasid Issanda tahtel ainukordse Apostlite Kolleegiumi, nõnda ka Peetruse järglane ning piiskopid, apostlite järglased, peavad olema tihedas ühenduses omavahel, nagu ka Kirikukogu jõuliselt kinnitas. See kollegiaalne ühtsus, isegi Rooma Paavsti ja piiskoppide rollide ja otstarvete mitmekesisuses, on Kiriku ja usu ühtsuse teenistuses, millest märkimisväärses osas sõltub evangelisatsioonitegevuse tõhusus tänapäeva maailmas. Seega soovin ka mina jätkata sellel teel, millel läksid edasi minu auväärsed eelkäijad, olles keskendunud vaid Kristuse elava kohalolu kuulutamisele kogu maailmale.
Eeskätt on mu silme ees Johannes Paulus II tunnistus. Ta on jätnud meile julgema, vabama ja noorema Kiriku. Kiriku, mis tema õpetust ja eeskuju järgides vaatab rahus tagasi minevikku ning ei tunne hirmu tuleviku ees. Suure Juubeliaastaga juhiti Kirik uude aastatuhandesse, kandes käes Evangeeliumi, mida kohaldatakse tänapäevasele maailmale läbi Teise Vatikani Kirikukogu autoriteetse uue tõlgenduse. Paavst Johannes Paulus II osutas Kirikukogule õigesti kui "kompassile", mille abil enesele kolmanda aastatuhande hiiglaslikus ookeanis suunda leida. Ka oma vaimulikus testamendis märkis ta: "Ma olen veendunud, et veel pikka aega saavad uued põlvkonnad ammutada neist rikkustest, mida see 20. sajandi Kirikukogu nii heldekäeliselt on meile andnud."
Ka mina, alustades teenistuseks, mis on Peetruse Järglase pärisosaks, soovin jõuliselt kinnitada oma otsustavust jätkata Teise Vatikani Kirikukogu elluviimist minu eelkäijate jälgedes ning ustavas kooskõlas Kiriku aastatuhandetepikkuse traditsiooniga. Just sellel aastal on Kirikukogu istungite lõppemise 40. aastapäev (8. detsember, 1965). Aja möödudes pole Kirikukogu dokumendid oma päevakajalisust minetanud; nende õpetus on osutunud eriti asjakohaseks, võttes arvesse Kiriku ning tänapäevase globaliseerunud ühiskonna uusi vajadusi.
Väga tähendusrikkal viisil algab minu pontifikaat ajal, mil Kirik elab erilisel Armulauale pühendatud aastal. Kuidas saaksin ma mitte näha selles ettehoolduslikus kokkusattumuses elementi, mis peab iseloomustama teenistust, milleks mind on kutsutud? Armulaud, kristliku elu süda ning Kiriku evangeliseerimismissiooni allikas, peab paratamatult olema mulle usaldatud Peetruse järglase teenistuse keskmeks ning allikaks.
Armulaud teeb ülestõusnud Kristuse meie jaoks pidevalt kohalolevaks; Kristuse, kes jätkuvalt annab ennast meile, kutsudes meid Tema Ihu ja Tema Vere pidulauas osalema. Sellisest täielikust osadusest Temaga tulenevad kõik teised Kiriku elu elemendid, eeskätt osadus kõigi usklike vahel, pühendumus Evangeeliumi kuulutamisele ja tunnistamisele, ligimesearmastuse tulisus kõigi vastu, eriti vaeste ja kõige vähemate vastu.
Seega tuleb sellel aastal Corpus Christi suurpüha tähistada erilise pidulikkusega. Armulaud on augustis Kölnis toimuvate Ülemaailmsete Noortepäevade keskmes ning oktoobris Piiskoppide Siinodi Korralise Assamblee keskmes, mille fookuses on teema "Armulaud: Kiriku Elu ja Missiooni Allikas ning Haripunkt." Ma palun, et kõik tugevdaksid järgnevate kuude jooksul oma armastust ja pühendumust Jeesusele Armulauasakramendis ning väljendaksid julgel ja selgel viisil oma usku Issanda tõelisesse kohalolekusse, eeskätt pühitsemise veatuse ja pühalikkusega.
Erilisel viisil palun ma seda preestritelt, kellele mõtlen praegusel hetkel suure kiindumusega. Sakramentaalne preesterlus sündis samas toas kus Armulaud, nagu minu auväärne eekäija Johannes Paulus II nii palju kordi rõhutas. "Preestri elul peab olema erilisel viisil `euharistlik vorm`," kirjutas ta oma viimases Suure Neljapäeva kirjas. Sellele eesmärgile aitab kaasa eeskätt igapäevane siiras Püha Missa pühitsemine, mis on iga preestri elu ja missiooni keskmeks.
Katoliiklased, keda toidab ja hoiab alal Armulaud, tunnevad paratamatult ennast ärgitatuna püüdlema selle ühtsuse poole, mida Kristus nii kirglikult soovis viimse õhtusöömaaja paigas. Peetruse järglane teab, et ta peab täiesti erilisel viisil võtma enda peale selle taevase Õpetaja ülima igatsuse täitmise. Temale on usaldatud vendade kinnitamise ülesanne (vrdl Lk 22,32).
Seega täie teadmise ning oma teenistuse algul Rooma Kirikus, mida Peetrus kastis oma verega, on tema nüüdse järeltulija eesmärgiks peamise ülesandena teha väsimatult tööd kõigi Kristuse järgijate täieliku ja nähtava ühtsuse taasehitamise nimel. See on tema soov, see on tema mõjuv kohus. Ta on teadlik, et heade tunnete väljendamisest selleks ei piisa. On vaja konkreetseid sheste, mis läbistavad vaimu ning liigutavad südametunistust, juhtides igat ühte selle sisemise pöördumise poole, mis on igasuguse edasimineku eelduseks oikumeenia teel.
Teoloogiline dialoog on vajalik. Samuti on asendamatu mineviku valikute taga peituvate ajalooliste põhjuste sügav uurimine. Kuid veelgi enam hädavajalik on see "mälu puhastamine", milleks Johannes Paulus II nii sageli üles kutsus, ning mis ainsana saab meelestada hingi Kristuse täit tõtt vastu võtma. Tema, kõigi elavate ülima Kohtuniku ees, peame me kõik seisma, teades, et ühel päeval peame Temale selgitama, mida tegime ja mida ei teinud selle suure hüve heaks, mis on kõigi Tema jüngrite täielik ja nähtav ühtsus.
Praegune Peetruse järglane tunneb, et ta on selle küsimusega isiklikult seotud ning on seega valmis tegema kõike, mis on tema võimuses, et edendada oikumeenia fundamentaalset üritust. Oma eelkäijate jälgedes on ta täiel määral otsustanud arendada igat algatust, mis paistab aitavat kaasa erinevate Kirikute ja kiriklike kogukondade esindajatega kontaktide ja kokkulepete edendamisele. Ka antud hetkel saadab ta neile oma kõige südamlikumad tervitused Kristuses, kõigi Issandas.
Sel hetkel naasen mälestustes selle unustamatu elamuse juurde, mida me kõik kogesime lahkunud Johannes Paulus II surma ja matuste ajal. Tema paljal maal lebavate maiste säilmete ümber kogunesid rahvaste juhid koos inimestega kõigist ühiskonnakihtidest ning eriti koos noortega unustamatus kiindumuse ja imetluse embuses. Kogu maailm vaatas tema peale täis usaldust. Paljudele tundus, justkui oleks see meedia poolt maailma otsteni võimendatud intensiivne osalus tänapäeva hirmust ja ebakindlusest lõhestatud ning enesele tuleviku kohta küsimusi esitava inimkonna ühehäälne abipalve Paavstile.
Kirik peab täna eneses uuendama teadlikkust oma ülesandest esitleda maailmale taas Tema häält, kes ütles: "Mina olen maailma valgus. Kes järgneb mulle, ei käi pimeduses, vaid tal on elu valgus" (Jh 8,12). Võttes enda kanda oma teenistuse teab uus Paavst, et tema ülesandeks on tuua tänapäeva meeste ja naiste ette särama Kristuse valgus: mitte tema enda valgus vaid Kristuse valgus.
Selle teadmisega pöördun ma kõigi poole, isegi nende poole, kes järgivad teisi religioone või kes lihtsalt otsivad vastust elu põhiküsimustele ja pole seda veel leidnud. Ma pöördun kõigi poole lihtsalt ja südamlikult, et kinnitada neile - Kirik soovib jätkata nendega avatud ja siira dialoogi ülesehitamist, taotledes inimkonna ja ühiskonna tõelist hüvet.
Ma palun Jumalalt inimkonnale ühtsust ja rahu ning kuulutan kõigi katoliiklaste valmisolekut teha koostööd tõelise sotsiaalse arengu nimel, mis austaks kõigi inimeste väärikust.
Ma pühendan ennast jõupingutustele selle paljulubava dialoogi jätkamiseks, mida minu eelkäijad mitmete tsivilisatsioonidega alustasid, sest vastastikune mõistmine on see, mis loob tingimused paremaks tulevikuks kõigile.
Eriti mõtlen ma noortele. Neile, Johannes Pauluse erilise tähtsusega vestluspartneritele, saadan ma südamliku embuse lootuses kohata neid, kui Jumal seda tahab, järgmistel Ülemaailmsetel Noortepäevadel Kölnis. Teiega, kallid noored, jätkan ma dialoogi, kuulates teie lootusi ning üritades aidata teil kohtuda üha täielikumalt elava, alati noore Kristusega.
"Mane nobiscum, Domine!" Jää meiega Issand! See üleskutse, mis on Johannes Paulus II Armulaua Aastaks kirjutatud Apostelliku Kirja peamiseks teemaks, on palve, mis tuleb spontaanselt minu südamest kui ma alustan seda teenistust, milleks Kristus on mind kutsunud. Nagu Peetrus, uuendan ka mina talle oma tingimusteta lubadust olla ustav. Vaid Teda tahan ma teenida, kui pühendan ennast täielikult Tema Kiriku teenismisele.
Selle lubaduse toetuseks palun ma emalikke eestpalveid Pühimalt Maarjalt, kelle kätesse asetan oma isiku ning Kiriku oleviku ja tuleviku. Palugu minu eest ka Pühad Apostlid Peetrus ja Paulus ning kõik pühakud.
Nende tunnete ja mõtetega edastan ma teile, austatud vennad kardinalid, sellel rituaalil osalejad ning need, kes jälgivad meid televisiooni või raadio vahendusel, erilise ning südamliku õnnistuse.
Tõlge mitteametlik: neitsimaarja.ee
A V A L E H E L E
P R I N T E R I S Õ B R A L I K