Püha Peetruse väljak
Pühapäev, 24. aprill, 2005
Teie Eminentsid,
Mu kallid vennad piiskopid ja preestrid,
Lugupeetud ametivõimude esindajad ja diplomaatilise korpuse liikmed,
Kallid vennad ja õed,
Nendel väga intensiivsetel päevadel oleme me kolmel erineval puhul laulnud Pühakute Litaaniat: meie Püha Isa Johannes Paulus II matustel; kui kardinalid sisenesid konklaavi; ning taas kord täna, kui me laulsime seda vastusega: Tu illum adiuva - hoia uut Peetruse Järglast. Igal korral leidsin ma erilisel viisil lohutust kuulates seda palvetega täidetud koraali. Kui üksinda tundsime me kõik ennast pärast Johannes Paulus II surma - pärast paavsti surma, kes rohkem kui 26 aastat oli olnud meie karjaseks ja juhiks meie rännakul läbi elu! Ta astus üle uue elu lävepaku, sisenedes Jumala saladusse. Kuid ta ei teinud seda sammu üksinda. Need, kes usuvad, pole kunagi üksinda - ei elus ega surmas. Sel hetkel võisime hüüda kõigi ajastute pühakute poole, kes on tema sõbrad ning vennad ja õed usus, teades, et nad moodustavad elava saatjaskonna, et minna koos temaga uude maailma, Jumala auhiilgusse. Me teadsime, et tema saabumist oodati. Nüüd teame, et ta on omade keskel ning tõeliselt kodus. Samuti leidsime lohutust, kui pühalikult sisenesime konklaavi, et valida see, kelle Issand on valinud. Kuidas suudaksime me aimata ta nime? Kuidas suudavad 115 piiskoppi igast kultuurist ja igalt maalt avastada selle, kellele Issand on tahtnud anda kinni sidumise ja lahti päästmise ülesande? Taas kord teadsime me, et me pole üksinda, me teadsime, et meid ümbritsevad, juhatavad ja õpetavad Jumala sõbrad. Ning nüüd, sel hetkel, pean mina, Jumala nõrk sulane nagu ma olen, võtma enda kanda selle tohutusuure ülesande, mis tõepoolest ületab inimvõimed. Kuidas saan ma seda teha? Kuidas olen ma selleks suuteline? Kõik te, mu kallid sõbrad, olete just palunud kõiki pühakuid, keda esindavad mõned suured nimed selles ajaloos, mis jutustab Jumala kokkupuudetest inimkonnaga. Sel viisil võin ka mina öelda uuenenud veendumusega: Ma ei ole üksi. Ma ei pea üksi kandma seda, mida ma tegelikult iialgi ei suudaks üksinda kanda. Kõik Jumala Pühad on minuga, et mind kaitsta, alal hoida ja mind kanda. Ning teie palved, mu kallid sõbrad, teie soosing, teie armastus, teie usk ning teie lootus on minuga. Tõepoolest, pühade osadus ei koosne vaid neist suurtest meestest ja naistest, kes olid enne meid ning kelle nimesid me teame. Me kõik kuulume pühade osadusse, meie, kes me oleme ristitud Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse, meie, kes me ammutame oma elu Kristuse Ihu ja Vere annist, läbi mille ta muudab meid enese sarnaseks. Jah, Kirik on elav - see on nende päevade imeline kogemus. Paavsti haiguse ja surma kurbadel päevadel sai meile imepärasel kombel ilmseks, et Kirik on elav. Ja Kirik on noor. Kirik hoiab eneses maailma tulevikku ning seeläbi näitab igaühele meist teed tulevikku. Kirik on elav ja me näeme seda: me kogeme seda rõõmu, mida Ülestõusnud Kristus lubab oma järgijaile. Kirik on elav - ta on elav, sest Kristus on elav, sest ta on tõesti üles tõusnud. Nähes neid kannatusi, mis neil Ülestõusmispühade päevadel peegeldusid Püha Isa näol, vaatlesime me Kristuse kannatuse müsteeriumit ning puudutasime ta haavu. Kuid neil päevil oleme me ka saanud tähendusrikkal viisil puudutada Ülestõusnut. Oleme saanud kogeda rõõmu, mida ta lubas pärast lühikest pimeduseaega kui oma ülestõusmise vilja.
Kirik on elav - nende sõnadega tervitan ma suure rõõmuga kõiki teid, kes te siia olete kogunenud, mu auväärseid vendi kardinale ja piiskoppe, mu kalleid preestreid, diakoneid, kirikutöötajaid, katehhiste. Ma tervitan teid, usklikud mehed ja naised, Jumala olemuse muutumise tunnistajad. Ma tervitan teid, ilmalikke usklikke, kes on süüvinud suurde töösse, üle kogu maailma ning kõigi elualade leviva Jumala Riigi ülesehitamisse. Suure kiindumusega tervitan ka neid, kes on uuesti sündinud Ristimissakramendis, kuid pole veel täies osaduses meiega; ning teid, mu vennad ja õed juudid, kellega meid seob suur jagatud vaimne pärand, mis on juurdunud Jumala pöördumatutes lubadustes. Lõpuks ulatuvad mu mõtted jõudu koguva lainena kõigi tänapäeva meeste ja naisteni, nii usklikeni kui mitteusklikeni.
Kallid sõbrad! Praegusel hetkel pole mul vaja esitada valitsusprogrammi. Mul oli oma 20. aprilli sõnumis võimalus anda teile aimdust sellest, mida näen oma ülesandena, ning tulevikus tekib ka teisi võimalusi seda teha. Minu tõeline valitsusprogramm on mitte teha omaenda tahtmist, mitte järgida omaenda mõtteid, vaid kuulata koos kogu Kirikuga Jumala sõna ja tahtmist, lasta Tal ennast juhtida, nii et Ta ise viiks Kirikut sel meie ajaloo tunnil edasi. Programmi esitamise asemel sooviksin lihtsalt kommenteerida kaht liturgilist sümbolit, mis kujutavad Peetruse Järglase Teenistuse inauguratsiooni; veelgi enam, mõlemad neist sümboleist peegeldavad selgelt seda, mida kuulutati tänastes lugemistes.
Esimene sümbol on puhtast villast kootud pallium, mis asetatakse mu õlule. Seda iidset märki, mida Rooma piiskopid on kandnud juba neljandast sajandist saadik, võib pidada Kristuse ikke kujutiseks, mille selle linna piiskop, Jumala sulaste sulane, võtab oma õlule. Jumala ike on Jumala tahe, mille me vastu võtame. Ning see tahe ei ole meile koormaks, meid rõhudes ning meilt meie vabadust võttes. Teada, mida Jumal tahab, teada, kust leida elurada - see oli Iisraeli rõõm, see oli ta suur privileeg. See on ka meie rõõm: Jumala tahe ei tõuka meid eemale, vaid puhastab meid - isegi kui see võib olla valulik - ning nõnda juhib see meid meie enesteni. Nõnda ei teeni me mitte vaid teda vaid kogu maailma, kogu ajaloo, pääsemist. Palliumi sümbolism on isegi veel konkreetsem: lamba vill peab kujutama eksinud, haiget või nõrka lammast, kelle karjus tõstab oma õlule ning kannab eluvetele. Kirikuisade jaoks oli tähendamissõna kadunud lambast, keda karjus kõrbes otsib, kujutis Kristuse ja Kiriku müsteeriumist. Inimkond - igaüks meist - on kõrbes eksinud lambad, kes ei tea enam teed. Jumala Poeg ei lase sellel juhtuda; ta ei saa jätta inimkonda maha sellisesse haletsusväärsesse olukorda. Ta hüppab püsti ning jätab maha taeva hiilguse, et lammast otsida ning minna talle järgi kogu tee kuni Ristini. Ta võtab selle ta oma õlule ning kannab meie inimkonda; ta kannab meid kõiki - tema on see hea karjane, kes annab oma elu oma lammaste eest. Eeskätt näitab pallium just seda, et meid kõiki kannab Kristus. Kuid samal ajal kutsub ta meid kandma üksteist. Nõnda saab palliumist karjase missiooni sümbol, millest räägivad teine lugemine ja Evangeelium. Karjast peab inspireerima Kristuse püha innukus: tema jaoks ei ole ükskõik, et nii paljud inimesed elavad kõrbes. Ning kõrbe on nii mitut liiki. On vaesuse kõrb, nälja ja janu kõrb, hüljatuse, üksinduse, hävitatud armastuse kõrb. On Jumala pimeduse kõrb, hingede tühjus, kes ei ole enam teadlikud oma väärikusest ega inimese elu eesmärgist. Välised kõrbed maailmas kasvavad, sest sisemised kõrbed on muutunud nii suurteks. Seega ei aita maa rikkused enam ehitada Jumala aeda, kus kõik võiksid elada, vaid nad on pandud teenima ekspluateerimise ja hävitamise jõudusid. Kirik tervikuna ning kõik ta karjused peavad nagu Kristus asuma inimesi kõrbest välja juhtima, koha poole, kus on elu, sõpruse poole Jumala Pojaga, Tema poole, kes annab meile elu ning elu külluslikult. Talle sümbolil on ka sügavam tähendus. Iidses Lähis-Idas oli kuningatel kombeks näidata ennast oma rahva karjustena. See oli nende võimu kujund, küüniline kujund: nende jaoks olid nende alamad kui lambad, kellega karjane võis oma tahtmise järgi talitada. Kui kogu inimkonna karjane, elav Jumal, sai ise Talleks, seisis ta lammaste poolel, koos nendega, keda tapetakse ja tallatakse jalge alla. Nõnda ilmutab ta ennast tõelise karjasena: "Mina olen hea karjane ning annan oma elu lammaste eest," ütleb Jeesus enese kohta (Jh 10,14j). Mitte võim, vaid armastus lunastab meid! See on Jumala märk: tema ise on armastus. Kui tihti soovime me, et Jumal näitaks ennast tugevamana, et ta annaks otsustava hoobi võites ära kurja ning luues parema maailma. Kõik võimuideoloogiad õigustavad ennast just sel viisil, nad õigustavad kõige hävitamist, mis seisaksid progressi ning inimkonna vabastamise teel. Me kannatame Jumala kannatlikkuse tõttu. Ja ometi, me vajame ta kannatlikkust. Jumal, kellest sai Tall, ütleb meile, et maailm päästetakse Ristilöödu läbi, mitte nende läbi, kes ta risti lõid. Maailma lunastab Jumala kannatlikkus. Maailma hävitab aga inimese kannatamatus.
Üks peamisi tunnuseid, mis peab karjast iseloomustama, on armastus inimeste vastu, kes on tema kätesse usaldatud, niisamuti nagu ta armastab Kristust, keda ta teenib. "Sööda mu lambaid," ütleb Kristus Peetrusele, ning nüüd, sellel hetkel, ütleb ta seda ka minule. Söötmine tähendab armastamist ning armastamine tähendab, et ollakse valmis kannatama. Armastamine tähendab lammastele selle andmist, mis on tõeliselt hea - Jumala tõe toidu andmist, Jumala Sõna toidu andmist, Tema kohaloleku toidu andmist, mille ta annab meile Pühas Sakramendis. Mu kallid sõbrad, praegusel hetkel saan öelda vaid: palvetage minu eest, et ma võiksin õppida Issandat üha enam ja enam armastama. Palvetage minu eest, et ma võiksin õppida üha enam ja enam armastama tema karja - teiste sõnadega teid, püha Kirikut, igaühte teist ning teid kõiki koos. Palvetage minu eest, et ma ei põgeneks huntide kartuses. Palugem üksteise eest, et Issand kannaks meid ning et meie kannaksime üksteist.
Teine sümbol, mida tänasel liturgial kasutatakse, et väljendada Peetruse Järglase Teenistuse inauguratsiooni, on kaluri sõrmuse üleandmine. Kutse Peetrusele olla karjane, millest kuulsime Evangeeliumis, tuleb pärast seda, kui räägitakse imelisest kalasaagist: pärast ööd, mil jüngrid edutult oma võrke heitsid, näevad nad Ülestõusnud Issandat kaldal. Ta käsib neil veel üks kord oma võrgud vette heita ning võrgud saavad nii täis, et nad suudavad vaevu need paati tõmmata; 153 suurt kala: "Ja noot ei rebenenud, kuigi neid oli nii palju" (Jh 21:11). See juhtum, mis leiab aset selle maise teekonna lõpul, mida Jeesus käis koos oma jüngritega, on vastavuses juhtumiga, mille või leida algusest: ka sel puhul polnud jüngrid terve öö midagi püüdnud; ka sel puhul soovitas Jeesus Siimonal võrgud veelkord sügavasse vette heita. Ning Siimon, keda siis veel ei kutsutud Peetruseks, andis suurepärase vastuse "Õpetaja, Sinu sõna peale lasen ma võrgud vette". Ja siis toimub tema missiooni üleandmine: "Ära karda! Nüüdsest peale pead sa püüdma inimesi!" (Lk 5,1-11). Ka täna kästakse Kirikul ning apostlite järglastel heita võrgud ajaloo sügavasse merre, et võita mehi ja naisi Evangeeliumi poole - Jumala, Kristuse, tõelise elu poole. Isad kommenteerisid seda erakordset ülesannet väga tähelepanuväärselt. Nad ütlevad järgmist: kala jaoks, kes on loodud vette, on surmav, kui ta võetakse välja merest, eemaldatakse sellest elutähtsast elemendist, et olla inimestele toiduks. Kuid inimestepüüdja missiooni puhul on tõde vastupidine. Me elame võõrandunult, kannatuse ja surma soolases vees; pimeduse meres, kus pole valgust. Evangeeliumi võrk tõmbab meid välja surma vetest ning toob meid Jumala valguse hiilgusesse, tõelisesse ellu. See on tõesti tõde: järgides Kristust selles missioonis olla inimestepüüdja peame me mehi ja naisi välja tooma nii paljude võõrandumise vormidega soolatud merest elu maismaale, Jumala valgusesse. See on tõesti nii: meie elude eesmärk on ilmutada inimestele Jumalat. Ning vaid seal, kus nähakse Jumalat, algab elu tõeliselt. Vaid siis, kui me kohtame Kristuses elavat Jumalat, teame me, mis on elu. Me ei ole mingid juhuslikud ja tähenduseta evolutsiooniproduktid. Iga üks meist on Jumala mõtte tulemus. Iga üks meist on tahetud, igaüks meist on armastatud, igaüks meist on vajalik. Pole midagi kaunimat kui see, et meid tabab ootamatult Evangeelium, kohtumine Kristusega. Pole midagi kaunimat, kui Teda tunda ning rääkida teistele meie sõprusest Temaga. Karjase ülesanne, inimestepüüdja ülesanne, võib tihti tunduda kurnavana. Kuid see on kaunis ja imeline, sest see on tõesti rõõmu teenimine, Jumala rõõmu teenimine, mis igatseb läbimurret maailma.
Siin tahan ma midagi lisada: nii karjase kui kalamehe kujundid esitavad selge kutse ühtsusele. "Ja mul on veel lambaid, kes ei ole sellest tarast, neidki pean ma juhtima; ja nad kuulevad minu häält ning siis on üks kari ja üks karjane" (Jh 10,16); need on Jeesuse sõnad, kui ta lõpetab arutluse Hea Karjase kohta. Ning 153 suure kala lugu lõppeb rõõmsa ütlusega: "Ja noot ei rebenenud, kuigi neid oli nii palju" (Jh 21,11). Armastatud Issand, kahjuks peame nüüd kurbusega tunnistama, et noot on rebenenud! Kuid ei - me ei tohi olla kurvad! Rõõmustagem sinu lubaduse pärast, mis ei valmista kunagi pettumust, ning tehkem kõik, mis võimalik, et minna edasi teel selle ühtsuse poole, mida sa meile oled lubanud. Mäletagem seda meie palves Issandale, paludes teda: jah, Issand, pea meeles oma lubadust. Lase meil olla üks kari ja üks karjane! Ära luba oma võrgul rebeneda, aita meil olla ühtsuse teenijad!
Siinkohal meenub mulle 1978. aasta 22. oktoober, mil Paavst Johannes Paulus II alustas oma teenistust siin Püha Peetruse Väljakul. Sõnad, mis ta sel puhul lausus, kajavad pidevalt mu kõrvus: "Ärge kartke! Avage uksed Kristusele!" Paavst pöördus selle maailma võimukandjate poole, kes kartsid, et Kristust sisse lastes, usul vaba olla lastes, võib ta võtta ära osa nende võimust. Jah, päris kindlasti oleks ta midagi neilt ära võtnud: korruptsiooni ja seaduse manipuleerimise võimu ning vabaduse teha seda, mida nad ise tahavad. Kuid ta poleks võtnud ära midagi, mis puudutab inimese vabadust või väärikust või õiglase ühiskonna ülesehitust. Paavst rääkis ka kõigiga, eriti noortega. Kas me ehk mitte kõik ei tunne mingil viisil hirmu? Kui me laseme Kristusel täiuslikult siseneda meie ellu, kui me avame ennast täielikult talle, kas me mitte ei karda, et Ta võib meilt midagi ära võtta? Kas me mitte ei karda ära anda midagi olulist, midagi unikaalset, midagi, mis teeb elu nõnda kauniks? Kas me mitte ei riski sellega, et oleme lõpuks pisendatud ja vabadusest ilma jäetud? Ning taas kord ütles paavst: Ei! Kui me lubame Kristusel tulla meie eludesse, ei kaota me midagi, mitte midagi, absoluutselt mitte midagi sellest, mis teeb elu vabaks, ilusaks ja väärtuslikuks. Ei! Vaid selles sõpruses avatakse elu uksed. Vaid selles sõpruses ilmneb tõeliselt inimeksistentsis peituv suur potentsiaal. Vaid selles sõpruses kogeme me ilu ja vabanemist. Ning nõnda ütlen ma täna teile, kallid noored inimesed, suure jõu ja suure veendumusega, tuginedes pikale elukogemusele: Ärge kartke Kristust! Ta ei võta teilt midagi ära ja annab teile kõike. Kui me anname enese Temale, saame sajakordselt vastu. Jah, avage, avage uksed Kristusele - ning te leiate tõelise elu. Aamen.
Tõlge mitteametlik: neitsimaarja.ee
A V A L E H E L E
P R I N T E R I S Õ B R A L I K